Kuidas sul läks

[Külaline]

Jah, just nii ongi - kui lapsel esineb mingeid vaimse tervise muresid, siis pole abi loota mitte kusagilt.

Ikka on. Perearstist tuleb alustada, saad pöörduda vaimse tervise õe poole, määratakse teraapiat, tabletiravi.

Nii kirjutatakse vaimse tervise reklaami voldikutes. Tegelikkuses need asjad niisama lihtsalt ei käi. Vaimse tervise õel ei olegi õigust ei teraapiaid ega tablette määrata. Ja kui teraapia järel laps sooritab suitsiidikatse, siis kaob usk ka teraapiasse.

[Külaline]

Koolipsühholoog ei ravigi kedagi. Kui sul on suitsiidne laps, pead ikka sellega ise tegelema. Mis üksi jäetud, vaene sina. Su laps ongi sinu vastutus, ise otsid võimalusi, kuidas teda aidata.

Jah, just nii ongi - kui lapsel esineb mingeid vaimse tervise muresid, siis pole abi loota mitte kusagilt. Ütlesid lõpuks selle suure tõe välja, aitäh!

Aga sama suur küsimus on, et miks kirevase päralt siis neid koolipsühholooge üldsegi koolidesse nii hirmsasti topitakse, kui nad ei ravi mitte kedagi ega aita ka mitte kedagi peale iseenda vaid? Ja miks neid nii meeletult promotakse, kui nad tegelikult midagi ei tee, nagu sinagi väidad?

Koolipsühholoog on nagu kiirabiarst, pöördutakse paanikahoogudega, päeva jooksul seal vaja mitmeid rahustada, kes ära keeravad. Märkavad, milles probleem on ja annavad soovitusi kuskile edasi pöörduda. Nõustavad õpetajaid, kuidas nende ärevike ja ATH-dega käituda. Aitavad kohaneda koolikeskkonnaga, annavad nõu emotsioonide juhtimise, agressiivsuse, õpioskuste parandamise, eneseregulatsiooni, ärevuse leevendamis osas, annavad soovitusi teraapiate ja tabletiravi osas, et kuhu võiks edasi pöörduda. Koolipsühholoog ei lahenda kogu su kärgpere pundart, aastaid halbu kogemusi, peresituatsiooni muutumisi, vanema enda probleeme jne, jne ühe vestlusega ära. Teraapiat koolipsühholoogid ei tee, perenõustamist ei paku. Natuke ebaadekvaatsed ootused.

Esiteks, koolipsühholoog ei ole tablettide määramises pädev, tablette oskab määrata siiski ainult psühhiaater. Teiseks, see meie koolipsühholoog sinu kirjeldustele küll kohe üldse ei vasta. Tema just tahab kangesti tegeleda kõige sellega, mida laps ega ta vanemad pole talt üldse palunud. Kedagi ta ei kuula, ajab ainult oma joont. Samas päris probleemidega koolikeskkonnas (nt lokkav koolikiusamine) tema tegeleda ei taha, sest see pole mugav.

Päris kurb lugeda sinu kirju siin ja kui need peegeldavad mitte ainult sinu enese, vaid ka su kolleegide koolipsühholoogide suhtumist üldiselt, siis on veelgi enam põhjust muret tunda. See, kuidas sa sildistad, halvustad ja stigmatiseerid siin emasid ja isasid (sh mind) ilma vähimalgi määral olukorda tundmata, on murettekitav. Ei ole mul mingit kärgperet, nagu sina väita üritad, olen oma abikaasaga koos ligi 30 aastakest juba. Sama ka teiste süüdistustega, mida sa minu, endale võhivõõra inimese, pihta valimatult loobid. Sa muutusid ülimalt agressiivseks ja ründavaks ning võtsid kohe isiklikult, kui ma julgesin mainida, et mul on psühholoogiga halbu kogemusi. Kui sa oma tööd ka samamoodi teed - ilma tõenditeta, tuginedes vaid oma luuludele, klišeedele, lähtumata konkreetsest olukorrast, siis on see päris hirmus.

Ajakirjanduses koolipsühholooge reklaamivates artiklites kõlab küll alati suure aitamise jutt, aga tegelikkuses näikse paljud koolipsühholoogid olevat aitamisest kaugenenud ja elavad mingis omas maailmas. Ela pealegi, kui soovid, aga palun ära tee sellega halba meie lastele. Koostöö peab siiski olema mõlemapoolne ja vanemate ühepoolsest pingutusest on vähe kasu, kui teine ainult mingit oma joont ajab ja on olukorda süvenemata oma peas juba ette mingi pildi kokku pannud.

[Külaline]

Esiteks, koolipsühholoog ei ole tablettide määramises pädev, tablette oskab määrata siiski ainult psühhiaater. Teiseks, see meie koolipsühholoog sinu kirjeldustele küll kohe üldse ei vasta. Tema just tahab kangesti tegeleda kõige sellega, mida laps ega ta vanemad pole talt üldse palunud. Kedagi ta ei kuula, ajab ainult oma joont. Samas päris probleemidega koolikeskkonnas (nt lokkav koolikiusamine) tema tegeleda ei taha, sest see pole mugav.

Päris kurb lugeda sinu kirju siin ja kui need peegeldavad mitte ainult sinu enese, vaid ka su kolleegide koolipsühholoogide suhtumist üldiselt, siis on veelgi enam põhjust muret tunda. See, kuidas sa sildistad, halvustad ja stigmatiseerid siin emasid ja isasid (sh mind) ilma vähimalgi määral olukorda tundmata, on murettekitav. Ei ole mul mingit kärgperet, nagu sina väita üritad, olen oma abikaasaga koos ligi 30 aastakest juba. Sama ka teiste süüdistustega, mida sa minu, endale võhivõõra inimese, pihta valimatult loobid. Sa muutusid ülimalt agressiivseks ja ründavaks ning võtsid kohe isiklikult, kui ma julgesin mainida, et mul on psühholoogiga halbu kogemusi. Kui sa oma tööd ka samamoodi teed - ilma tõenditeta, tuginedes vaid oma luuludele, klišeedele, lähtumata konkreetsest olukorrast, siis on see päris hirmus.

Ajakirjanduses koolipsühholooge reklaamivates artiklites kõlab küll alati suure aitamise jutt, aga tegelikkuses näikse paljud koolipsühholoogid olevat aitamisest kaugenenud ja elavad mingis omas maailmas. Ela pealegi, kui soovid, aga palun ära tee sellega halba meie lastele. Koostöö peab siiski olema mõlemapoolne ja vanemate ühepoolsest pingutusest on vähe kasu, kui teine ainult mingit oma joont ajab ja on olukorda süvenemata oma peas juba ette mingi pildi kokku pannud.

Sa ikka loe ka, mida on kirjutatud. Ma ei öelnud, et koolipsühholoog tablette määrab, vaid et ta annab soovitusi, kuhu edasi pöörduda. Mina ei ole koolipsühholoog, kuigi olen psühholoogiat õppinud. Ma ei läheks elu sees koolipsühholoogiks. See on üliraske töö, väike palk ja vastu saad vaid süüdistamist. Vaata neutraalselt oma juttu: süüdistad teisi luuludes, kõik on süüdi, kohutav negatiivsus jne, jne. Näed ainult agressiivsust ründamist, mida iganes. Proovi vaadata peeglisse, kas sa ise oled rõõmus ja õnnelik inimene, kas sul on peres suhted head. Alusta sellest ja näed, et ka lapsega probleemid leevenevad, koolipsühholoog ei puutu asjasse. Ma saan aru, et kedagi on vaja oma probleemidest süüdistada, aga koolipsühholoog on siin küll see viimane inimene, kes kõigis sinu probleemides süüdi on.

[Külaline]

Jah, just nii ongi - kui lapsel esineb mingeid vaimse tervise muresid, siis pole abi loota mitte kusagilt. Ütlesid lõpuks selle suure tõe välja, aitäh!

Aga sama suur küsimus on, et miks kirevase päralt siis neid koolipsühholooge üldsegi koolidesse nii hirmsasti topitakse, kui nad ei ravi mitte kedagi ega aita ka mitte kedagi peale iseenda vaid? Ja miks neid nii meeletult promotakse, kui nad tegelikult midagi ei tee, nagu sinagi väidad?

Samas päris probleemidega koolikeskkonnas (nt lokkav koolikiusamine) tema tegeleda ei taha, sest see pole mugav.

Sellega peab minu meelest tegelema klassijuhataja ka? Ei? Õpetajad peavad samuti koolikiusamist ennetama või ei pea? Mitte psühholoog üksi. Meeskond peab taga olema või ei?

[Külaline]

Sellega peab minu meelest tegelema klassijuhataja ka? Ei? Õpetajad peavad samuti koolikiusamist ennetama või ei pea? Mitte psühholoog üksi. Meeskond peab taga olema või ei?

[Külaline]

Esiteks, koolipsühholoog ei ole tablettide määramises pädev, tablette oskab määrata siiski ainult psühhiaater. Teiseks, see meie koolipsühholoog sinu kirjeldustele küll kohe üldse ei vasta. Tema just tahab kangesti tegeleda kõige sellega, mida laps ega ta vanemad pole talt üldse palunud. Kedagi ta ei kuula, ajab ainult oma joont. Samas päris probleemidega koolikeskkonnas (nt lokkav koolikiusamine) tema tegeleda ei taha, sest see pole mugav.

Päris kurb lugeda sinu kirju siin ja kui need peegeldavad mitte ainult sinu enese, vaid ka su kolleegide koolipsühholoogide suhtumist üldiselt, siis on veelgi enam põhjust muret tunda. See, kuidas sa sildistad, halvustad ja stigmatiseerid siin emasid ja isasid (sh mind) ilma vähimalgi määral olukorda tundmata, on murettekitav. Ei ole mul mingit kärgperet, nagu sina väita üritad, olen oma abikaasaga koos ligi 30 aastakest juba. Sama ka teiste süüdistustega, mida sa minu, endale võhivõõra inimese, pihta valimatult loobid. Sa muutusid ülimalt agressiivseks ja ründavaks ning võtsid kohe isiklikult, kui ma julgesin mainida, et mul on psühholoogiga halbu kogemusi. Kui sa oma tööd ka samamoodi teed - ilma tõenditeta, tuginedes vaid oma luuludele, klišeedele, lähtumata konkreetsest olukorrast, siis on see päris hirmus.

Ajakirjanduses koolipsühholooge reklaamivates artiklites kõlab küll alati suure aitamise jutt, aga tegelikkuses näikse paljud koolipsühholoogid olevat aitamisest kaugenenud ja elavad mingis omas maailmas. Ela pealegi, kui soovid, aga palun ära tee sellega halba meie lastele. Koostöö peab siiski olema mõlemapoolne ja vanemate ühepoolsest pingutusest on vähe kasu, kui teine ainult mingit oma joont ajab ja on olukorda süvenemata oma peas juba ette mingi pildi kokku pannud.

Sa ikka loe ka, mida on kirjutatud. Ma ei öelnud, et koolipsühholoog tablette määrab, vaid et ta annab soovitusi, kuhu edasi pöörduda. Mina ei ole koolipsühholoog, kuigi olen psühholoogiat õppinud. Ma ei läheks elu sees koolipsühholoogiks. See on üliraske töö, väike palk ja vastu saad vaid süüdistamist. Vaata neutraalselt oma juttu: süüdistad teisi luuludes, kõik on süüdi, kohutav negatiivsus jne, jne. Näed ainult agressiivsust ründamist, mida iganes. Proovi vaadata peeglisse, kas sa ise oled rõõmus ja õnnelik inimene, kas sul on peres suhted head. Alusta sellest ja näed, et ka lapsega probleemid leevenevad, koolipsühholoog ei puutu asjasse. Ma saan aru, et kedagi on vaja oma probleemidest süüdistada, aga koolipsühholoog on siin küll see viimane inimene, kes kõigis sinu probleemides süüdi on.

Psühholoogiat õppinud, aga oskad peegeldada. Mis vee oskad? Mina olen kuulnud, et koolikiusamine on tänapäeval endiselt probleem. Jutt, et üks vanem või psühhloog, mida te mõlemad räägite, ei loe mitte midagi. Kõik vanemad ja kogu meeskond peab taga olema, et maailm parem paik oleks. KAHJUKS see pole võimalik, sest laste tegemisel, pardon, ei ole keelde ega käske. Kuna ma ei tea koolielust midagi, siis ma ei tea, mida peaks tegema juhul, kui olen õpetaja või psühholoog ja mulle tullakse rääkima kiusamisest. Seda peab teadma inimene, kes koolis töötab.

[Külaline]

Ja vist ei piisa, et olla ise rõõmus ja õnnelik, kui sinu last kiusatakse. Mida aitab vanema rõõm. Ma arvan, et kindlasti on igasuguseid vanemaid, aga sellest ei piisa, et ise rõõmurullike olla. Kordan uuesti, et EMPAATIA õpetamine on väga oluline. Mitte et oleks empaatiline kiusajatega, vaid, et nemad ei kiusaks, et nemad oleks empaatilised. Kahjuks maailm sedasi ei toimi ja siis tuleb õpetada, mida teha kiusamise puhul. Siin on küsimärk.

[Külaline]

Psühholoogiat õppinud, aga oskad peegeldada. Mis vee oskad? Mina olen kuulnud, et koolikiusamine on tänapäeval endiselt probleem. Jutt, et üks vanem või psühhloog, mida te mõlemad räägite, ei loe mitte midagi. Kõik vanemad ja kogu meeskond peab taga olema, et maailm parem paik oleks. KAHJUKS see pole võimalik, sest laste tegemisel, pardon, ei ole keelde ega käske. Kuna ma ei tea koolielust midagi, siis ma ei tea, mida peaks tegema juhul, kui olen õpetaja või psühholoog ja mulle tullakse rääkima kiusamisest. Seda peab teadma inimene, kes koolis töötab.

Koolikiusamine on olnud probleem kogu aeg ja päris välja juurida pole seda võimalik. Koolikiusamist on vähem maades, kus inimesed ongi üldiselt sõbralikumad ja õnnelikumad. Kas meil on inimesed sõbralikud, toredad, õnnelikud? Kui vastus on, et ei ole, siis pole seda ka lapsed. Lapsel, kes kiusab, on elus midagi pahasti, ta ei tunne ennast hästi. Kuidas üks inimene peaks kõik maailma probleemid ära lahendama teie arust? Lapsed pole mingi eraldi osa ühiskonnast, vaid neid mõjutab see, millised on täiskasvanud.

[Külaline]

Psühholoogiat õppinud, aga oskad peegeldada. Mis vee oskad? Mina olen kuulnud, et koolikiusamine on tänapäeval endiselt probleem. Jutt, et üks vanem või psühhloog, mida te mõlemad räägite, ei loe mitte midagi. Kõik vanemad ja kogu meeskond peab taga olema, et maailm parem paik oleks. KAHJUKS see pole võimalik, sest laste tegemisel, pardon, ei ole keelde ega käske. Kuna ma ei tea koolielust midagi, siis ma ei tea, mida peaks tegema juhul, kui olen õpetaja või psühholoog ja mulle tullakse rääkima kiusamisest. Seda peab teadma inimene, kes koolis töötab.

Koolikiusamine on olnud probleem kogu aeg ja päris välja juurida pole seda võimalik. Koolikiusamist on vähem maades, kus inimesed ongi üldiselt sõbralikumad ja õnnelikumad. Kas meil on inimesed sõbralikud, toredad, õnnelikud? Kui vastus on, et ei ole, siis pole seda ka lapsed. Lapsel, kes kiusab, on elus midagi pahasti, ta ei tunne ennast hästi. Kuidas üks inimene peaks kõik maailma probleemid ära lahendama teie arust? Lapsed pole mingi eraldi osa ühiskonnast, vaid neid mõjutab see, millised on täiskasvanud.

Seda ma ütlesingi läbi lillede, et tegelikult on väga raske välja juurida kiusamist ja selle vastu aitab, et vanemad kasvataksid oma lastes empaatiat. Sii läheb laps kooli ja on ise ka empaatiline.

[Külaline]

Esiteks, koolipsühholoog ei ole tablettide määramises pädev, tablette oskab määrata siiski ainult psühhiaater. Teiseks, see meie koolipsühholoog sinu kirjeldustele küll kohe üldse ei vasta. Tema just tahab kangesti tegeleda kõige sellega, mida laps ega ta vanemad pole talt üldse palunud. Kedagi ta ei kuula, ajab ainult oma joont. Samas päris probleemidega koolikeskkonnas (nt lokkav koolikiusamine) tema tegeleda ei taha, sest see pole mugav.

Päris kurb lugeda sinu kirju siin ja kui need peegeldavad mitte ainult sinu enese, vaid ka su kolleegide koolipsühholoogide suhtumist üldiselt, siis on veelgi enam põhjust muret tunda. See, kuidas sa sildistad, halvustad ja stigmatiseerid siin emasid ja isasid (sh mind) ilma vähimalgi määral olukorda tundmata, on murettekitav. Ei ole mul mingit kärgperet, nagu sina väita üritad, olen oma abikaasaga koos ligi 30 aastakest juba. Sama ka teiste süüdistustega, mida sa minu, endale võhivõõra inimese, pihta valimatult loobid. Sa muutusid ülimalt agressiivseks ja ründavaks ning võtsid kohe isiklikult, kui ma julgesin mainida, et mul on psühholoogiga halbu kogemusi. Kui sa oma tööd ka samamoodi teed - ilma tõenditeta, tuginedes vaid oma luuludele, klišeedele, lähtumata konkreetsest olukorrast, siis on see päris hirmus.

Ajakirjanduses koolipsühholooge reklaamivates artiklites kõlab küll alati suure aitamise jutt, aga tegelikkuses näikse paljud koolipsühholoogid olevat aitamisest kaugenenud ja elavad mingis omas maailmas. Ela pealegi, kui soovid, aga palun ära tee sellega halba meie lastele. Koostöö peab siiski olema mõlemapoolne ja vanemate ühepoolsest pingutusest on vähe kasu, kui teine ainult mingit oma joont ajab ja on olukorda süvenemata oma peas juba ette mingi pildi kokku pannud.

Sa ikka loe ka, mida on kirjutatud. Ma ei öelnud, et koolipsühholoog tablette määrab, vaid et ta annab soovitusi, kuhu edasi pöörduda. Mina ei ole koolipsühholoog, kuigi olen psühholoogiat õppinud. Ma ei läheks elu sees koolipsühholoogiks. See on üliraske töö, väike palk ja vastu saad vaid süüdistamist. Vaata neutraalselt oma juttu: süüdistad teisi luuludes, kõik on süüdi, kohutav negatiivsus jne, jne. Näed ainult agressiivsust ründamist, mida iganes. Proovi vaadata peeglisse, kas sa ise oled rõõmus ja õnnelik inimene, kas sul on peres suhted head. Alusta sellest ja näed, et ka lapsega probleemid leevenevad, koolipsühholoog ei puutu asjasse. Ma saan aru, et kedagi on vaja oma probleemidest süüdistada, aga koolipsühholoog on siin küll see viimane inimene, kes kõigis sinu probleemides süüdi on.

Kes siin esimesena süüdistama kukkus? Sina ise ju! Peegeldada sa küll oskad, ehk teisisõnu - loobid lihtsalt kõik argumendid tagasi ja lisad veel kamaluga isiklikke solvanguid juurde. Jah, sinu väljenduslaad on tõepoolest agressiivne ja ründav, psühholoog võiks oma emotsioone siiski pisut paremini valitseda. Samuti ei räägi sa tõtt. Sina ise ütlesid, et koolipsühholoogid "annavad soovitusi teraapiate ja tabletiravi osas" - mis pole kohe päris kindlasti tõsi. Kokkuvõttes on mul hea meel, et sinusugune empaatiavõimetu inimene koolipsühholoog ei ole (kui sa ikka selles osas tõtt räägid).

[Külaline]

Esiteks, koolipsühholoog ei ole tablettide määramises pädev, tablette oskab määrata siiski ainult psühhiaater. Teiseks, see meie koolipsühholoog sinu kirjeldustele küll kohe üldse ei vasta. Tema just tahab kangesti tegeleda kõige sellega, mida laps ega ta vanemad pole talt üldse palunud. Kedagi ta ei kuula, ajab ainult oma joont. Samas päris probleemidega koolikeskkonnas (nt lokkav koolikiusamine) tema tegeleda ei taha, sest see pole mugav.

Päris kurb lugeda sinu kirju siin ja kui need peegeldavad mitte ainult sinu enese, vaid ka su kolleegide koolipsühholoogide suhtumist üldiselt, siis on veelgi enam põhjust muret tunda. See, kuidas sa sildistad, halvustad ja stigmatiseerid siin emasid ja isasid (sh mind) ilma vähimalgi määral olukorda tundmata, on murettekitav. Ei ole mul mingit kärgperet, nagu sina väita üritad, olen oma abikaasaga koos ligi 30 aastakest juba. Sama ka teiste süüdistustega, mida sa minu, endale võhivõõra inimese, pihta valimatult loobid. Sa muutusid ülimalt agressiivseks ja ründavaks ning võtsid kohe isiklikult, kui ma julgesin mainida, et mul on psühholoogiga halbu kogemusi. Kui sa oma tööd ka samamoodi teed - ilma tõenditeta, tuginedes vaid oma luuludele, klišeedele, lähtumata konkreetsest olukorrast, siis on see päris hirmus.

Ajakirjanduses koolipsühholooge reklaamivates artiklites kõlab küll alati suure aitamise jutt, aga tegelikkuses näikse paljud koolipsühholoogid olevat aitamisest kaugenenud ja elavad mingis omas maailmas. Ela pealegi, kui soovid, aga palun ära tee sellega halba meie lastele. Koostöö peab siiski olema mõlemapoolne ja vanemate ühepoolsest pingutusest on vähe kasu, kui teine ainult mingit oma joont ajab ja on olukorda süvenemata oma peas juba ette mingi pildi kokku pannud.

Sa ikka loe ka, mida on kirjutatud. Ma ei öelnud, et koolipsühholoog tablette määrab, vaid et ta annab soovitusi, kuhu edasi pöörduda. Mina ei ole koolipsühholoog, kuigi olen psühholoogiat õppinud. Ma ei läheks elu sees koolipsühholoogiks. See on üliraske töö, väike palk ja vastu saad vaid süüdistamist. Vaata neutraalselt oma juttu: süüdistad teisi luuludes, kõik on süüdi, kohutav negatiivsus jne, jne. Näed ainult agressiivsust ründamist, mida iganes. Proovi vaadata peeglisse, kas sa ise oled rõõmus ja õnnelik inimene, kas sul on peres suhted head. Alusta sellest ja näed, et ka lapsega probleemid leevenevad, koolipsühholoog ei puutu asjasse. Ma saan aru, et kedagi on vaja oma probleemidest süüdistada, aga koolipsühholoog on siin küll see viimane inimene, kes kõigis sinu probleemides süüdi on.

Kes siin esimesena süüdistama kukkus? Sina ise ju! Peegeldada sa küll oskad, ehk teisisõnu - loobid lihtsalt kõik argumendid tagasi ja lisad veel kamaluga isiklikke solvanguid juurde. Jah, sinu väljenduslaad on tõepoolest agressiivne ja ründav, psühholoog võiks oma emotsioone siiski pisut paremini valitseda. Samuti ei räägi sa tõtt. Sina ise ütlesid, et koolipsühholoogid "annavad soovitusi teraapiate ja tabletiravi osas" - mis pole kohe päris kindlasti tõsi. Kokkuvõttes on mul hea meel, et sinusugune empaatiavõimetu inimene koolipsühholoog ei ole (kui sa ikka selles osas tõtt räägid).

Mitte üheski oma sõnavõtus pole sa võtnud kübetki vastutust. Ainult süüdistad teisi.

[Külaline]

Sina ise ütlesid, et koolipsühholoogid "annavad soovitusi teraapiate ja tabletiravi osas" - mis pole kohe päris kindlasti tõsi. Kokkuvõttes on mul hea meel, et sinusugune empaatiavõimetu inimene koolipsühholoog ei ole (kui sa ikka selles osas tõtt räägid).

Ma muus osas ei viitsi vastu vaielda, sa ei ole minu klient, et ma peaks siin hakkama su mõtteid kuidagi analüüsima ja ratsionaalsete mõtetega asendama hakkama, aga mina kirjutasin: (koolipsühholoogid) annavad soovitusi teraapiate ja tabletiravi osas, et kuhu võiks edasi pöörduda.
Ehk oli sõnastus veidi ebaselge, aga et päris valetamises süüdistatakse, ei ole nõus.

Jah, saan tõesti aru, kus su probleemid on, aga sind ei saa keegi aidata, kui sa ise ennast analüüsida ei soovi.

Ja ei, ma ei ole koolipsühholoog ja iialgi selleks ei hakka ka, selles suhtes võid kohe täitsa rahulik olla. Soovin ise valida neid, kellega koos töötan, siis on sellest midagi kasu ka.

[Külaline]

Sina ise ütlesid, et koolipsühholoogid "annavad soovitusi teraapiate ja tabletiravi osas" - mis pole kohe päris kindlasti tõsi. Kokkuvõttes on mul hea meel, et sinusugune empaatiavõimetu inimene koolipsühholoog ei ole (kui sa ikka selles osas tõtt räägid).

Ma muus osas ei viitsi vastu vaielda, sa ei ole minu klient, et ma peaks siin hakkama su mõtteid kuidagi analüüsima ja ratsionaalsete mõtetega asendama hakkama, aga mina kirjutasin: (koolipsühholoogid) annavad soovitusi teraapiate ja tabletiravi osas, et kuhu võiks edasi pöörduda.
Ehk oli sõnastus veidi ebaselge, aga et päris valetamises süüdistatakse, ei ole nõus.

Jah, saan tõesti aru, kus su probleemid on, aga sind ei saa keegi aidata, kui sa ise ennast analüüsida ei soovi.

Ja ei, ma ei ole koolipsühholoog ja iialgi selleks ei hakka ka, selles suhtes võid kohe täitsa rahulik olla. Soovin ise valida neid, kellega koos töötan, siis on sellest midagi kasu ka.

Palun ära tööta psühholoogina. Sest sa ei oska oma tööd. Ainus, mida sa oskad, on võhivõõraste inimeste, keda sa eales näinudki pole, solvamine ja mõnitamine, ning neile vastandudes enese kiitmine. Sa muutud ikka väga isiklikuks ja annad mõista, et mina kui mittepsühholoog ei mõtlevat ratsionaalselt, kuid näe sina, psühholoog!, mõtled ratsionaalselt. Kas "ratsionaalne" mõtlemine sinu keeles tähendab pimesi uskumist, et psühholoog teeb imesid? Paluks näiteks koolipsühholoogi töötulemuste statistikat! Seda pole olemas, eks?

Samuti tahaks endiselt sinu käest teada, mis soovitusi need koolipsühholoogid siis tabletiravi osas annavad? Ükskõik, kas koos soovitusega kuhugi edasi pöörduda või mitte. Väljend "soovitusi tabletiravi osas" tähendab ju ikkagi seda, et koolipsühholoog nimetab lapsevanematele konkreetsete tablettide nime, mida soovitab lapsel võtma hakata, no näiteks Prozac või Diazepam vms. Aga koolipsühholoogil ei ole sellist pädevust tegelikult.

Ning lõpuks - tänan hiromanti mängimast, aga seda sa küll ei ole. Ühtlasi tuleks ka sinule ja su ameti esindajatele kübeke enesereflektsiooni ainult kasuks.

[Külaline]

Väljend "soovitusi tabletiravi osas" tähendab ju ikkagi seda, et koolipsühholoog nimetab lapsevanematele konkreetsete tablettide nime, mida soovitab lapsel võtma hakata, no näiteks Prozac või Diazepam vms. Aga koolipsühholoogil ei ole sellist pädevust tegelikult.

Kui sa ei saa loetust aru, on see ikka sinu probleem. Kui ma ütlesin, et koolipsühholoog annab nõu, kuhu edasi pöörduda, siis ma ei mõtle sellega seda, et ta hakkab nimetama, mis ravimeid vaja kirjutada on. Kellena mina töötan või ei tööta, ei puutu kuidagi sinusse, sina ära pöördu kuskile psühholoogi poole, kui sa neid nii vihkad, see on sinu valik, keegi ei käsi sul seda teha. Ütled, et psühholoogid ei tee mingit imet, loomulikult ei tee, kas mina olen seda kordagi väitnud, et teevad. Ka arstid ei tee imet, mõni käib mööda psühholooge aastaid ja aastaid, sööb sada tabletti sisse ja ikka on samasugune. Ja siis mõni neist vihastab, et noh, abi pole kuskilt saada, ikka ise pean ennast aitama. Ja hakkab elama tervislike eluviisidega, loobub kohvist ja alkoholist, lõpetab oma jubedad suhted, hakkab sporti tegema, tegelema jooga ja mediteerimisega ja ennäe imet, muutubki ta elu paremaks. Loomulikult ei ole kõigil psühholoogist kasu, eritii kui ta on sellise suhtumisega nagu sina oled, et ühega on halb kogemus, siis on kogu elukutse halb. Ära otsi abi neilt, kellesse sa ei usu. Nemad ei pea sulle tõestama mitte midagi, sinu valik on see, kuhu pöörduda ja kuhu mitte.

[Külaline]

Väljend "soovitusi tabletiravi osas" tähendab ju ikkagi seda, et koolipsühholoog nimetab lapsevanematele konkreetsete tablettide nime, mida soovitab lapsel võtma hakata, no näiteks Prozac või Diazepam vms. Aga koolipsühholoogil ei ole sellist pädevust tegelikult.

Kui sa ei saa loetust aru, on see ikka sinu probleem. Kui ma ütlesin, et koolipsühholoog annab nõu, kuhu edasi pöörduda, siis ma ei mõtle sellega seda, et ta hakkab nimetama, mis ravimeid vaja kirjutada on. Kellena mina töötan või ei tööta, ei puutu kuidagi sinusse, sina ära pöördu kuskile psühholoogi poole, kui sa neid nii vihkad, see on sinu valik, keegi ei käsi sul seda teha. Ütled, et psühholoogid ei tee mingit imet, loomulikult ei tee, kas mina olen seda kordagi väitnud, et teevad. Ka arstid ei tee imet, mõni käib mööda psühholooge aastaid ja aastaid, sööb sada tabletti sisse ja ikka on samasugune. Ja siis mõni neist vihastab, et noh, abi pole kuskilt saada, ikka ise pean ennast aitama. Ja hakkab elama tervislike eluviisidega, loobub kohvist ja alkoholist, lõpetab oma jubedad suhted, hakkab sporti tegema, tegelema jooga ja mediteerimisega ja ennäe imet, muutubki ta elu paremaks. Loomulikult ei ole kõigil psühholoogist kasu, eritii kui ta on sellise suhtumisega nagu sina oled, et ühega on halb kogemus, siis on kogu elukutse halb. Ära otsi abi neilt, kellesse sa ei usu. Nemad ei pea sulle tõestama mitte midagi, sinu valik on see, kuhu pöörduda ja kuhu mitte.

Päris huvitav oli sinuga vestelda. Olen alati soovinud teada, kuidas psühholoogid mõtlevad. Ja see, mida ma siit lugesin, oli täiesti piisav. Kas sa ise ka saad aru, et niisuguse väljenduslaadiga nagu sinul on, tõmbad sa julgelt vee peale ühtlasi oma kolleegidele? Neile, kellest mõni on tööle asunud ka siirast kellegi aitamise soovist. Mõtle palun sellele.

Ning lõpuks viitan endiselt sinu poolt öeldule, et koolipsühholoog annab tabletisoovitusi. See "tabletisoovitus" oli sinu tekstis siiski sees. Jään endale kindlaks, et koolipsühholoog ei ole pädev andma tabletisoovitusi.

[iiR]

Päris huvitav oli sinuga vestelda. Olen alati soovinud teada, kuidas psühholoogid mõtlevad. Ja see, mida ma siit lugesin, oli täiesti piisav. Kas sa ise ka saad aru, et niisuguse väljenduslaadiga nagu sinul on, tõmbad sa julgelt vee peale ühtlasi oma kolleegidele? Neile, kellest mõni on tööle asunud ka siirast kellegi aitamise soovist. Mõtle palun sellele.

Ning lõpuks viitan endiselt sinu poolt öeldule, et koolipsühholoog annab tabletisoovitusi. See "tabletisoovitus" oli sinu tekstis siiski sees. Jään endale kindlaks, et koolipsühholoog ei ole pädev andma tabletisoovitusi.

Ma arvan, et su oponent tahtis öelda, et koolipsühholoog siiski võib olla pädev hindama, kas inimene võiks vajada konsultatsiooni tabletiravi osas, st ta võib soovitada inimesel pöörduda spetsialistide poole, kes vajadusel tabletiravi määrata saavad. Ja no seda, kuidas "psühholoogid mõtlevad", ei saa ju teada 1 või 2 psühholoogi mõtteid lugedes, nagu poemüüjad, hambaarstid või bussijuhid, on ka psühholoogid eri inimesed. Kes mõtlevad erinevalt. Kellest mõni võib isiksusena paremini sobida ja mõni teine halvemini. Küll aga on enamasti nii, et kui kohe kõik mingi valdkonna esindajad tunduvad mölakad, kuigi teoreetiliselt peaks neist abi olema, siis tuleb üks aus enesessevaade ka teha ja uurida, kas pole endas ka ikkagi asi. Mingi allasurutud hirm või lahendamata trauma, mis ei lase olukorda päris adekvaatselt näha ja muudab kergemaks mingi välise jõu süüdistamise kui tegeliku lahenduse otsimise.

Mul ka pole psühholoogide jm erispetsialistide osas roosasid prille, vaid olengi aru saanud, et neid on väga erinevaid ja lõppude lõpuks on see lihtsalt nende tööd - mõned on oma töös osavamad ja mõned kehvemad - aga arvata, et psühholoogid on kohe kuidagi eriliselt pahatahtlikud ja eelarvamuslikud perede jm abivajajate osas, on ka jabur. Keegi ei taha ju oma tööd meelega raskemaks teha. Isegi läbipõlenud või lihtsalt ükskõiksed psühholoogid päris kindlasti ei ole eesmärgiks võtnud vanemaid maatasa materdada või olukorda veel hullemaks teha. Samas on arusaadav, et oma lapse põrast muretsev vanem võibki olla ülitundlik ja võtta rünnakuna ka lihtsalt olukorda kaardistavaid küsimusi ning paraku väga sageli ikkagi ongi laste mured pere ja vanematega seotud, seda isiklikku, tundlikku ja potentsiaalselt haigettegevat sasipundart tulebki kuidagi ikkagi lahti harutama hakata ju.

[Külaline]

Väljend "soovitusi tabletiravi osas" tähendab ju ikkagi seda, et koolipsühholoog nimetab lapsevanematele konkreetsete tablettide nime, mida soovitab lapsel võtma hakata, no näiteks Prozac või Diazepam vms. Aga koolipsühholoogil ei ole sellist pädevust tegelikult.

Kui sa ei saa loetust aru, on see ikka sinu probleem. Kui ma ütlesin, et koolipsühholoog annab nõu, kuhu edasi pöörduda, siis ma ei mõtle sellega seda, et ta hakkab nimetama, mis ravimeid vaja kirjutada on. Kellena mina töötan või ei tööta, ei puutu kuidagi sinusse, sina ära pöördu kuskile psühholoogi poole, kui sa neid nii vihkad, see on sinu valik, keegi ei käsi sul seda teha. Ütled, et psühholoogid ei tee mingit imet, loomulikult ei tee, kas mina olen seda kordagi väitnud, et teevad. Ka arstid ei tee imet, mõni käib mööda psühholooge aastaid ja aastaid, sööb sada tabletti sisse ja ikka on samasugune. Ja siis mõni neist vihastab, et noh, abi pole kuskilt saada, ikka ise pean ennast aitama. Ja hakkab elama tervislike eluviisidega, loobub kohvist ja alkoholist, lõpetab oma jubedad suhted, hakkab sporti tegema, tegelema jooga ja mediteerimisega ja ennäe imet, muutubki ta elu paremaks. Loomulikult ei ole kõigil psühholoogist kasu, eritii kui ta on sellise suhtumisega nagu sina oled, et ühega on halb kogemus, siis on kogu elukutse halb. Ära otsi abi neilt, kellesse sa ei usu. Nemad ei pea sulle tõestama mitte midagi, sinu valik on see, kuhu pöörduda ja kuhu mitte.

Päris huvitav oli sinuga vestelda. Olen alati soovinud teada, kuidas psühholoogid mõtlevad. Ja see, mida ma siit lugesin, oli täiesti piisav. Kas sa ise ka saad aru, et niisuguse väljenduslaadiga nagu sinul on, tõmbad sa julgelt vee peale ühtlasi oma kolleegidele? Neile, kellest mõni on tööle asunud ka siirast kellegi aitamise soovist. Mõtle palun sellele.

Ning lõpuks viitan endiselt sinu poolt öeldule, et koolipsühholoog annab tabletisoovitusi. See "tabletisoovitus" oli sinu tekstis siiski sees. Jään endale kindlaks, et koolipsühholoog ei ole pädev andma tabletisoovitusi.

Kuule, aitab juba. Tüütu on.

[Külaline]

Üks põhjus, miks osadel inimestel pole psühholoogist kasu, on see, et depressioonis inimesel on negatiivne kalle. Juba ette arvab, et midagi naguni ei aita, ühtki sõna ei usu, mis talle räägitakse, iga soovituse peale ütleb, et aga ma olen seda ju juba kuulnud, ma olen seda juba proovinud. Kui antakse mõni harjutus teha, ta ei tee, sest mis sest ikka kasu on, nagunii on see mingi jamps. Ja mõnikord juhtub ime, et ta leiab sellise karismaatilise isiksuse, enda jaoks autoriteedi, kes räägib sedasama, mis eelnevadki, aga seekord inimene kuulab ka ja võtab seda omaks. Ja siis ütleb, et no lõpuks ometi on normaalne psühholoog, kes teab ka, mida ta räägib. Ja päriselt ka, rohkem kui ühestki psühholoogist on oma vaimse tervise toetamisel kasu tervislikest eluviisidest, kuigi keegi seda ei usu. Alkohol, muud sõltuvusained, kehvad lähisuhted, ebameeldiv töö, positiivsete emotsioonide puudumine mõjuvad vaimsele tervisele nii, et ei aita siin ükski psühholoog.

[Külaline]

Üks põhjus, miks osadel inimestel pole psühholoogist kasu, on see, et depressioonis inimesel on negatiivne kalle. Juba ette arvab, et midagi naguni ei aita, ühtki sõna ei usu, mis talle räägitakse, iga soovituse peale ütleb, et aga ma olen seda ju juba kuulnud, ma olen seda juba proovinud. Kui antakse mõni harjutus teha, ta ei tee, sest mis sest ikka kasu on, nagunii on see mingi jamps. Ja mõnikord juhtub ime, et ta leiab sellise karismaatilise isiksuse, enda jaoks autoriteedi, kes räägib sedasama, mis eelnevadki, aga seekord inimene kuulab ka ja võtab seda omaks. Ja siis ütleb, et no lõpuks ometi on normaalne psühholoog, kes teab ka, mida ta räägib. Ja päriselt ka, rohkem kui ühestki psühholoogist on oma vaimse tervise toetamisel kasu tervislikest eluviisidest, kuigi keegi seda ei usu. Alkohol, muud sõltuvusained, kehvad lähisuhted, ebameeldiv töö, positiivsete emotsioonide puudumine mõjuvad vaimsele tervisele nii, et ei aita siin ükski psühholoog.

Nii ta ongi. Aga sel juhul jääb täiesti arusaamatuks see praegune tohutu psühholoogide reklaamimine. Alati, kui kusagil meedias tehakse vähegi juttu vaimse tervise muredest, lõppeb kogu artikkel kui noaga lõigatult ainult sundiva soovitusega minna kiiresti psühholoogi teenust kasutama. Neid, kes ei lähe, hakatakse stigmatiseerima ja neile omistatakse negatiivseid iseloomuomadusi (ei lähe - järelikult on arg, keeldub abist jne). Jäetakse mulje, et sa pole üldse inimenegi, kui sa iga hinna eest psühholoogi juurde ei lähe/ei pea vajalikuks minna. See survestamine on niivõrd tugev, et mingist vabatahtlikkusest, millest siin räägitakse, pole eriti juttugi.

Samas aga pole olemas mitte mingit statistikat, et kui paljud siis ka psühholoogi teenusest kasu on saanud. Ehk - kõik põhineb vaid pimesi usaldamisel, usul, et psühholoogid ei ole tavalised inimesed, nende sekka ei satu mitte eales kedagi, kes on manipuleeriv või omakasupüüdlik või mitte nii heatahtlik. Kui inimene teenusest kasu ei saa, siis aetakse kogu süü 100% inimese enda kaela, eeldades, et psühholoog ei saa mitte kunagi kedagi kahjustada. Mingeid tõendeid siin aga ei ole, üksnes pime usk. See meenutab veidi keskaega, mil inimesele soovitati iga mure puhul minna kirikusse Jumalat paluma. Ja kui inimene sealt abi ei saanud, siis öeldi, et ju siis sina ei osanud piisavalt paluda, ise oled süüdi. Kavalamad ütlesid, et aita ennast ise, siis aitab sind ka Jumal. Tänapäeval täidab Jumala aset psühholoog.

Koolipsühholoogi juurde sunnitakse minema last, keda koolis kiusatakse. Samas aga kiusajat sinna minema ei sunnita, tema puhul on see vabatahtlik. Tulemus: kius jätkub täpselt samamoodi nagu ennegi, ainult et kiusajal on nüüd lisaks veel üks kiusuargument juures, ta saab lisaks muudele kiusamisnippidele näidata ka näpuga ohvri poole ja nimetada teda "lolliks", kelle peas polevat kõik korras ja kes järelikult on juba seetõttu kõiges ise süüdi. Ja ohver on võimetu vastu hakkama, kiusajal on ju õigus - ta käib koolipsühholoogi juures - järelikult ongi (laste meelest siis) loll. Kui vanemad koolikiusatud lapse lõpuks koolist ära võtavad, on lapsel juba välja kujunenud tõsine depressioon ja suitsiidsus (hoolimata pikaajalisest usinast psühholoogi teenuse tarbimisest). Oleks vanemad vaid teadnud, et koolipsühholoogi töö on sedavõrd vähetõhus ja läbi mõtlemata, poleks nad üldse hakanudki mingile psühhile lootma (jah, see tarkus tuli alles tagantjärele!). Suurest ühepoolsest usaldusest ja optimistlikust suhtumisest on väga vähe kasu, kui teine osapool mingit koostööd ei tee.

[Külaline]

Üks põhjus, miks osadel inimestel pole psühholoogist kasu, on see, et depressioonis inimesel on negatiivne kalle. Juba ette arvab, et midagi naguni ei aita, ühtki sõna ei usu, mis talle räägitakse, iga soovituse peale ütleb, et aga ma olen seda ju juba kuulnud, ma olen seda juba proovinud. Kui antakse mõni harjutus teha, ta ei tee, sest mis sest ikka kasu on, nagunii on see mingi jamps. Ja mõnikord juhtub ime, et ta leiab sellise karismaatilise isiksuse, enda jaoks autoriteedi, kes räägib sedasama, mis eelnevadki, aga seekord inimene kuulab ka ja võtab seda omaks. Ja siis ütleb, et no lõpuks ometi on normaalne psühholoog, kes teab ka, mida ta räägib. Ja päriselt ka, rohkem kui ühestki psühholoogist on oma vaimse tervise toetamisel kasu tervislikest eluviisidest, kuigi keegi seda ei usu. Alkohol, muud sõltuvusained, kehvad lähisuhted, ebameeldiv töö, positiivsete emotsioonide puudumine mõjuvad vaimsele tervisele nii, et ei aita siin ükski psühholoog.

Nii ta ongi. Aga sel juhul jääb täiesti arusaamatuks see praegune tohutu psühholoogide reklaamimine. Alati, kui kusagil meedias tehakse vähegi juttu vaimse tervise muredest, lõppeb kogu artikkel kui noaga lõigatult ainult sundiva soovitusega minna kiiresti psühholoogi teenust kasutama. Neid, kes ei lähe, hakatakse stigmatiseerima ja neile omistatakse negatiivseid iseloomuomadusi (ei lähe - järelikult on arg, keeldub abist jne). Jäetakse mulje, et sa pole üldse inimenegi, kui sa iga hinna eest psühholoogi juurde ei lähe/ei pea vajalikuks minna. See survestamine on niivõrd tugev, et mingist vabatahtlikkusest, millest siin räägitakse, pole eriti juttugi.

Samas aga pole olemas mitte mingit statistikat, et kui paljud siis ka psühholoogi teenusest kasu on saanud. Ehk - kõik põhineb vaid pimesi usaldamisel, usul, et psühholoogid ei ole tavalised inimesed, nende sekka ei satu mitte eales kedagi, kes on manipuleeriv või omakasupüüdlik või mitte nii heatahtlik. Kui inimene teenusest kasu ei saa, siis aetakse kogu süü 100% inimese enda kaela, eeldades, et psühholoog ei saa mitte kunagi kedagi kahjustada. Mingeid tõendeid siin aga ei ole, üksnes pime usk. See meenutab veidi keskaega, mil inimesele soovitati iga mure puhul minna kirikusse Jumalat paluma. Ja kui inimene sealt abi ei saanud, siis öeldi, et ju siis sina ei osanud piisavalt paluda, ise oled süüdi. Kavalamad ütlesid, et aita ennast ise, siis aitab sind ka Jumal. Tänapäeval täidab Jumala aset psühholoog.

Koolipsühholoogi juurde sunnitakse minema last, keda koolis kiusatakse. Samas aga kiusajat sinna minema ei sunnita, tema puhul on see vabatahtlik. Tulemus: kius jätkub täpselt samamoodi nagu ennegi, ainult et kiusajal on nüüd lisaks veel üks kiusuargument juures, ta saab lisaks muudele kiusamisnippidele näidata ka näpuga ohvri poole ja nimetada teda "lolliks", kelle peas polevat kõik korras ja kes järelikult on juba seetõttu kõiges ise süüdi. Ja ohver on võimetu vastu hakkama, kiusajal on ju õigus - ta käib koolipsühholoogi juures - järelikult ongi (laste meelest siis) loll. Kui vanemad koolikiusatud lapse lõpuks koolist ära võtavad, on lapsel juba välja kujunenud tõsine depressioon ja suitsiidsus (hoolimata pikaajalisest usinast psühholoogi teenuse tarbimisest). Oleks vanemad vaid teadnud, et koolipsühholoogi töö on sedavõrd vähetõhus ja läbi mõtlemata, poleks nad üldse hakanudki mingile psühhile lootma (jah, see tarkus tuli alles tagantjärele!). Suurest ühepoolsest usaldusest ja optimistlikust suhtumisest on väga vähe kasu, kui teine osapool mingit koostööd ei tee.

Su jutt siiski ei vasta absoluutselt tõele. Ei ole nii, et kiusatavat sunnitakse kuskile psühholoogi juurde ja kiusajat ei puutu keegi. Kas psühholoogi juures käimine on üldse mingi karistus sinu arust? Ja et kõik psühholoogid ainult hauvad plaane, kuidas kedagi kahjustada, on ka päris jabur väide. Milles seisneb psühholoogi manipuleerimine või omakasu, mis tema sellest kasu saab, kui ennast ära lähed tapma? Kindlasti pole psühholoog mingi imetegija või jumal taevas, kes suudab alati aidata ja kõik su probleemid lahendada, aga et kõik sulle muudkui halba tahavad, on ka väga utreeritud lähenemine. Mina soovitaks sul hoida psühholoogidest eemale, siis pole ka kedagi kiruda.