Kuidas sul läks

[Külaline]

Aaa. Mis kirjavead, palun näita. Õpin heameelega.

Alustame sellest, et sul ei jää absoluutselt meelde, et kogu aeg ja hea meelega on lahku.

H`ea+m`eel, h`ea m`eel. Heameel v hea meel tehtud tööst. Tundis külaliste üle heameelt v head meelt. Tegi heameelega v hea meelega kõik ise. Suurest heameelest. Mul oleks hea meel, kui .. Liturgias: .. ja maa peal rahu ja inimestest hea meel

EKI

"Koguaega" pole mina kasutanud.

No vot, sa ei saa isegi abivahenditega hakkama. Tood näitelaused EKI-st ja ikka ei saa aru, et kasutad sõna valesti. Suur heameel tehtud tööst, aga mul on millegi üle hea meel. Õpin hea meelega, tunnen heameelt. Õpi vahet tegema.

[Külaline]

Õpin heameelega.

See on vale. Õige on "õpin hea meelega". Sõimamine ei tee seda õigeks.

[Külaline]

Äkki ei oska ikka õigeid küsimusi küsida? Või ei oska neile vastustele õigesti reageerida? Kuidas lapsed nt psühholoogi juures rääkima saab? Kuidas nad seal räägivad?

Viisin oma lapse perekeskusesse psühholoogi juurde. Too teatas kabinetis: "Minu aeg on täpselt üks tund. Nii, räägi." Ja jäi lapsele ootavalt otsa vaatama. Teismeline vahtis vastu. Vaikus. Siis psühholoog vaatas mulle otsa ja teatas: "Noh, kui teie laps avaneda ei taha, siis nägemist." Tõusime püsti ja tulime tulema. Mõtlesin, et ma saan kodus küll palju paremini oma noore rääkima, ehkki mul pole mingit spetskoolitust selleks.

[Külaline]

Ei hakka teismeline psühholoogiga mingit usalduslikku vestlust pidama, kui ema sealsamas kõrval istub.

[Barbara]

Üks on sisukas mitmekülgne oma arutelus ja teised on põhiiseloomuna “emad”. Päeva tippsündmus, mida laps koolis tegi. Te võite ju naerda tolle kasutaja üle, mina ei tea kas nutta ja naerda teie üle….kurb

Kuna ma ise ühmaks ka "ei miskit erilist" selle peale, kui kegei urgitseks, mis ma töäpselt tööl tegin, lõunaks sõin, kas kõik töökaalsased olid tööl või keegi haige jne, siis ma sellist juurdlust ei toimeta laste kallal. Aga küsimusi küsin ikka, vähe täpsemaid- kuidas kontrolltöö läks (vastus "Hästi!", ükskõik siis kuidas läks tegelikult). Jne vahet pole.

[Külaline]

Ei hakka teismeline psühholoogiga mingit usalduslikku vestlust pidama, kui ema sealsamas kõrval istub.

Pean vajalikuks mainida, et me proovisime teist korda veel. Seekord viisin ta kohale, aga ise sisse ei läinud. Kordus täpselt sama asi. Teismeline marssis poole pealt ise uksest välja ja ütles, et läheme minema!

[Külaline]

Ei hakka teismeline psühholoogiga mingit usalduslikku vestlust pidama, kui ema sealsamas kõrval istub.

Pean vajalikuks mainida, et me proovisime teist korda veel. Seekord viisin ta kohale, aga ise sisse ei läinud. Kordus täpselt sama asi. Teismeline marssis poole pealt ise uksest välja ja ütles, et läheme minema!

See ei näita mitte midagi. Kui puudutati ebameeldivaid teemasid, siis osa teismelisi ongi harjunud minema jalutama. Ja kui ema suhtumine on juba ette negatiivne, võtab sama suhtumise üle ka laps. Lisaks see aspekt, et kui tegemist oli Tallinna Perekeskusega, on teenus seal tasuta. Kuna keskus on meeletult üle koormatud, ongi mõistlik tegeleda nendega, kes abi ise soovivad. Kui tegelikult teismeline ei soovi sinna minna, emal on eelarvamus, samuti pigem negatiivne suhtumine, pole mõtet aega raisata, vaid panustada nendele, kes rohkem abi vajavad ja seda ka ise soovivad.

[Külaline]

Ei hakka teismeline psühholoogiga mingit usalduslikku vestlust pidama, kui ema sealsamas kõrval istub.

Pean vajalikuks mainida, et me proovisime teist korda veel. Seekord viisin ta kohale, aga ise sisse ei läinud. Kordus täpselt sama asi. Teismeline marssis poole pealt ise uksest välja ja ütles, et läheme minema!

See ei näita mitte midagi. Kui puudutati ebameeldivaid teemasid, siis osa teismelisi ongi harjunud minema jalutama. Ja kui ema suhtumine on juba ette negatiivne, võtab sama suhtumise üle ka laps. Lisaks see aspekt, et kui tegemist oli Tallinna Perekeskusega, on teenus seal tasuta. Kuna keskus on meeletult üle koormatud, ongi mõistlik tegeleda nendega, kes abi ise soovivad. Kui tegelikult teismeline ei soovi sinna minna, emal on eelarvamus, samuti pigem negatiivne suhtumine, pole mõtet aega raisata, vaid panustada nendele, kes rohkem abi vajavad ja seda ka ise soovivad.

Emal tekkis ilmselt negatiivne suhtumine sellest, et lisaks plärtsuvale teismelisele on tema elus veel üks draamakuninganna juures tolle psühholoogi näol. Keegi ei lähe psühholoogi juurde ju selleks, et tollel olemine mõnusamaks ja töö kergemaks teha.

[Külaline]

Emal tekkis ilmselt negatiivne suhtumine sellest, et lisaks plärtsuvale teismelisele on tema elus veel üks draamakuninganna juures tolle psühholoogi näol. Keegi ei lähe psühholoogi juurde ju selleks, et tollel olemine mõnusamaks ja töö kergemaks teha.

Äkki enne psühholoogi poole pöördumist natuke mõtleks, mis on need ootused, mida sa tahad temast. Kui ema veab lapse psühholoogi juurde, ise passib kõrval, ise ei tea, mida ta ootab, mis sealt välja peaks tulema siis? Veab oma katkise lapse kuskile psühholoogi juurde, midagi ei räägi, suhtumine on selline, et tehke ühe vestlusega korda aastatepikkune pekkikeeramine, kuidas see peaks käima sinu arust? Tasuta teenuse puhul ongi nii. Kui inimene ise peab kallist raha maksma, siis ta mõtleb enne rohkem, mida ta tahab ja on ka koostöösoov suurem.

[Külaline]

Keegi ei lähe psühholoogi juurde ju selleks, et tollel olemine mõnusamaks ja töö kergemaks teha.

Kui sa lähed tõrksalt psühholoogi juurde ja viid sinna oma tõrksa lapse, siis kellele sa enda arust kätte maksad? Ise jääd ju abita. Sina mõtled, et teen tal elu kibedaks, muidu on tal olemine liiga mõnus ja töö liiga kerge? Ära üldse muretse, psühholooge otsitakse igal pool tikutulega taga, sa ise kaotad aega, kui sellise suhtumisega psühholoogi poole pöördud. Mu sõbranna käib kolme psühholoogi juures korraga, kõigi kohta on tal vaid midagi halba öelda. Ei näe piisavalt vaeva, midagi ei tea jne, jne. Ise inimene lihtsalt ei kuula, mis talle räägitakse, see ongi see põhjus, miks midagi paremaks ei lähe.

[Külaline]

Emal tekkis ilmselt negatiivne suhtumine sellest, et lisaks plärtsuvale teismelisele on tema elus veel üks draamakuninganna juures tolle psühholoogi näol. Keegi ei lähe psühholoogi juurde ju selleks, et tollel olemine mõnusamaks ja töö kergemaks teha.

Äkki enne psühholoogi poole pöördumist natuke mõtleks, mis on need ootused, mida sa tahad temast. Kui ema veab lapse psühholoogi juurde, ise passib kõrval, ise ei tea, mida ta ootab, mis sealt välja peaks tulema siis? Veab oma katkise lapse kuskile psühholoogi juurde, midagi ei räägi, suhtumine on selline, et tehke ühe vestlusega korda aastatepikkune pekkikeeramine, kuidas see peaks käima sinu arust? Tasuta teenuse puhul ongi nii. Kui inimene ise peab kallist raha maksma, siis ta mõtleb enne rohkem, mida ta tahab ja on ka koostöösoov suurem.

Sa oled vist ise psühholoog, et nii palju õhust oletad ja arvad. Ja sinu väljendusviis on väga imelik ja emasid süüdistav - ema "veab" oma last psühholoogi juurde jne. Kui ei veaks, siis laps ei läheks sinna üldse. Ja siis oleks jälle teistpidi halb - et miks ema ei vii oma last psühholoogi juurde, miks ei otsi lapsele abi. Samuti süüdistad sina, et kindlasti on ema negatiivse suhtumisega ja teismeline tajub ema negatiivset suhtumist ja just seetõttu keeldub ka ise psühholoogiga suhtlemast. No kuule! Teismeline, eriti mässumeelne teismeline, teeb nimme kõike vastupidi ema n-ö tahtmistele, võid selles kindel olla! Ja kui ema tõesti psühholoogi teenust ei soovi, siis ta oma last sinna ka ei vii.

Aga kas psühholoog ise ei võiks natukenegi sõbralikum ja koostööaltim olla? Mõelda empaatiliselt, et teismeline ei pruugi kohe tema käsu peale avaneda ja siis tulebki natuke n-ö jääd sulatada? Kas psühholoogikutse juurde ei kuulu ka killuke suhtlemisoskust?

[Külaline]

Keegi ei lähe psühholoogi juurde ju selleks, et tollel olemine mõnusamaks ja töö kergemaks teha.

Kui sa lähed tõrksalt psühholoogi juurde ja viid sinna oma tõrksa lapse, siis kellele sa enda arust kätte maksad? Ise jääd ju abita. Sina mõtled, et teen tal elu kibedaks, muidu on tal olemine liiga mõnus ja töö liiga kerge? Ära üldse muretse, psühholooge otsitakse igal pool tikutulega taga, sa ise kaotad aega, kui sellise suhtumisega psühholoogi poole pöördud.

Parandan sind: psühholooge ei otsita tikutulega taga. Vaimse tervise spetsialiste on esile kerkinud nagu seeni peale vihma. Küsimus on pigem selles, kust leida head psühholoogi, kes ka päriselt aitab. Vaimse tervise teenuse näol tundub olema tegemist nn täiusliku teenusega, mille osutajatel ei ole vastutust, sel puudub tulemuste statistika ja viimast ei lubata ka mitte kuskil koguda. Lihtsalt peab pimesi uskuma, et psühholoog abistab. Aga garantiid ei ole. Ja kui tulemust ei ole, siis süüdistatakse reeglina alati inimest ennast - et järelikult suhtus tõrksalt, ju ei soovinud psühholoogi nõuandeid kuulda võtta, keeldus abist.

Näiteks viisid vanemad oma depressioonis teismelise terapeudi juurde. Vastuvõtud olid tasulised ja vanemad olid sunnitud varsti pangalaenu võtma. Kuid nad uskusid, et aitavad sellega oma last. Laps aga sooritas pärast terapeudi seanssi tema kabinetist välja astudes enesetapukatse. Kui vanemad terapeudilt aru pärima läksid, et kuidas siis ikkagi nii, sõimas terapeut vanemad läbi ja tal jäi õigust veel ülegi. Kui laps peaks end pärast seanssi ära tapma, siis jäetakse süüdi vanemad, terapeut ei vastuta mitte kunagi selle eest, mida ta seanssidel teeb. See muudabki vaimse tervise teenuse täiuslikuks äriteenuseks.

[Külaline]

Parandan sind: psühholooge ei otsita tikutulega taga.

Otsitakse ikka küll. Kui kuskile mujale minna pole, siis sinna tasuta teenuse pakkujaks või koolipsühholoogiks ikka võetakse. 53 protsenti Tallinna koole on psühholoogita. Aga ega mingit garantiid ei saagi ju ükski psühholoog anda. Isegi hambaarst ei anna sulle garantiid, kuidas saab seda teha psühholoog. Kui inimene on depressiivne, ravimid ei aita, tihti tarvitavad need depresioonis teismelised ka alkoholi ja muid aineid, vanematega läbi ei saa, see tekitab neis veel suuremat stressi, koolid on ülerahvastatud ja õpetajaid pole, sest palgad on nii väiksed ja koeraamet, mis imet see psühholoog sinu arust tegema peaks?

[Külaline]

Parandan sind: psühholooge ei otsita tikutulega taga.

Otsitakse ikka küll. Kui kuskile mujale minna pole, siis sinna tasuta teenuse pakkujaks või koolipsühholoogiks ikka võetakse. 53 protsenti Tallinna koole on psühholoogita. Aga ega mingit garantiid ei saagi ju ükski psühholoog anda. Isegi hambaarst ei anna sulle garantiid, kuidas saab seda teha psühholoog. Kui inimene on depressiivne, ravimid ei aita, tihti tarvitavad need depresioonis teismelised ka alkoholi ja muid aineid, vanematega läbi ei saa, see tekitab neis veel suuremat stressi, koolid on ülerahvastatud ja õpetajaid pole, sest palgad on nii väiksed ja koeraamet, mis imet see psühholoog sinu arust tegema peaks?

Hambaarsti osas siiski on olemas mingigi tõenduspõhisus ja mingidki garantiid - no kui ikka lähed tema juurde rutiinsesse kontrolli, st ilma suuremate kaebusteta, ja lahkud, sahtel tühjaks tehtud, siis on sul õigus võtta hambaarst ka vastutusele. Ent psühholoogi tööd ei kontrolli mitte keegi ja kui vanem julgeb väita, et psühholoog kahjustas tema last ja lõpuks tegi laps suitsiidi vahetult pärast psühholoogi seansilt tulekut, hakatakse 100% kindlusega süüdistama ikkagi ainult last ja vanemat, mitte ealeski psühholoogi.

Aga sel juhul tulebki omaks võtta fakt, et pole need psühholoogid mingid suured päästjad (millena neid reklaamitakse) ega teegi eriti midagi, ainult niisama natuke istuvad ja jutustavad sinuga ja see on kõik. Seega pole vahet, kas täita ka need 53 protsenti Tallinna koolidest psühholoogidega või mitte, nad ei muuda nagunii suurt midagi - nagu sa isegi ütled.

[Külaline]

Parandan sind: psühholooge ei otsita tikutulega taga.

Otsitakse ikka küll. Kui kuskile mujale minna pole, siis sinna tasuta teenuse pakkujaks või koolipsühholoogiks ikka võetakse. 53 protsenti Tallinna koole on psühholoogita. Aga ega mingit garantiid ei saagi ju ükski psühholoog anda. Isegi hambaarst ei anna sulle garantiid, kuidas saab seda teha psühholoog. Kui inimene on depressiivne, ravimid ei aita, tihti tarvitavad need depresioonis teismelised ka alkoholi ja muid aineid, vanematega läbi ei saa, see tekitab neis veel suuremat stressi, koolid on ülerahvastatud ja õpetajaid pole, sest palgad on nii väiksed ja koeraamet, mis imet see psühholoog sinu arust tegema peaks?

Hambaarsti osas siiski on olemas mingigi tõenduspõhisus ja mingidki garantiid - no kui ikka lähed tema juurde rutiinsesse kontrolli, st ilma suuremate kaebusteta, ja lahkud, sahtel tühjaks tehtud, siis on sul õigus võtta hambaarst ka vastutusele. Ent psühholoogi tööd ei kontrolli mitte keegi ja kui vanem julgeb väita, et psühholoog kahjustas tema last ja lõpuks tegi laps suitsiidi vahetult pärast psühholoogi seansilt tulekut, hakatakse 100% kindlusega süüdistama ikkagi ainult last ja vanemat, mitte ealeski psühholoogi.

Aga sel juhul tulebki omaks võtta fakt, et pole need psühholoogid mingid suured päästjad (millena neid reklaamitakse) ega teegi eriti midagi, ainult niisama natuke istuvad ja jutustavad sinuga ja see on kõik. Seega pole vahet, kas täita ka need 53 protsenti Tallinna koolidest psühholoogidega või mitte, nad ei muuda nagunii suurt midagi - nagu sa isegi ütled.

Sinu jutus on natuke nagu vastuolu, Psühholoogid on mõttetud, midagi ei aita, samas arvad, et tal on selline mõjuvõim, et laps tema pärast tegi suitsiidikatse. Suitsiidne laps vajab ravimiravi, temal tõesti on nõustamisest juba vähe. Ja psühholoog tema suitsidaalsuses tõesti süüdi pole, ta peab ju ka tundlikumatest teemadest rääkima, mis muidu sellest asjast kasu on. Võiks endale teadvustada, et kui inimesel on aastate jooksul mingid probleemid välja kujunenud, siis läheb ka nende lahendamisega aega, üks vestlus neid ei lahenda. Mu sõbranna töötab koolipsühholoogina. Räägib mulle iga päev, kuidas laste elud on täielik katastroof. Täiskasvanud solgutavad neid sinna ja tänna, kärgpered, uued naised ja mehed, lapsega ei räägita, kontakti pole, aga siis tullakse ja nõutakse, et tehke laps korda. Koolipsühholoog ei saa hakata tegelema sinu perepundardega. Ja vanemaid ei huvitagi vähimalgi määral, mida nende lapsed arvavad, tunnevad, mis probleemid neil on, lihtsalt käitumine olgu selline, et ei segaks. Vanemad lahendagu kõigepealt oma probleemid, siis paraneb ka lapse käitumine. Mina olen saanud psühholoogi käest abi, aga mul on ka adekvaatne ootus, mida ta saab teha mida mitte. Psühholoog ei saa kogu sinu elu muuta, seda saad sa teha ainult ise.

[Külaline]

Otsitakse ikka küll. Kui kuskile mujale minna pole, siis sinna tasuta teenuse pakkujaks või koolipsühholoogiks ikka võetakse. 53 protsenti Tallinna koole on psühholoogita. Aga ega mingit garantiid ei saagi ju ükski psühholoog anda. Isegi hambaarst ei anna sulle garantiid, kuidas saab seda teha psühholoog. Kui inimene on depressiivne, ravimid ei aita, tihti tarvitavad need depresioonis teismelised ka alkoholi ja muid aineid, vanematega läbi ei saa, see tekitab neis veel suuremat stressi, koolid on ülerahvastatud ja õpetajaid pole, sest palgad on nii väiksed ja koeraamet, mis imet see psühholoog sinu arust tegema peaks?

Hambaarsti osas siiski on olemas mingigi tõenduspõhisus ja mingidki garantiid - no kui ikka lähed tema juurde rutiinsesse kontrolli, st ilma suuremate kaebusteta, ja lahkud, sahtel tühjaks tehtud, siis on sul õigus võtta hambaarst ka vastutusele. Ent psühholoogi tööd ei kontrolli mitte keegi ja kui vanem julgeb väita, et psühholoog kahjustas tema last ja lõpuks tegi laps suitsiidi vahetult pärast psühholoogi seansilt tulekut, hakatakse 100% kindlusega süüdistama ikkagi ainult last ja vanemat, mitte ealeski psühholoogi.

Aga sel juhul tulebki omaks võtta fakt, et pole need psühholoogid mingid suured päästjad (millena neid reklaamitakse) ega teegi eriti midagi, ainult niisama natuke istuvad ja jutustavad sinuga ja see on kõik. Seega pole vahet, kas täita ka need 53 protsenti Tallinna koolidest psühholoogidega või mitte, nad ei muuda nagunii suurt midagi - nagu sa isegi ütled.

Sinu jutus on natuke nagu vastuolu, Psühholoogid on mõttetud, midagi ei aita, samas arvad, et tal on selline mõjuvõim, et laps tema pärast tegi suitsiidikatse. Suitsiidne laps vajab ravimiravi, temal tõesti on nõustamisest juba vähe. Ja psühholoog tema suitsidaalsuses tõesti süüdi pole, ta peab ju ka tundlikumatest teemadest rääkima, mis muidu sellest asjast kasu on. Võiks endale teadvustada, et kui inimesel on aastate jooksul mingid probleemid välja kujunenud, siis läheb ka nende lahendamisega aega, üks vestlus neid ei lahenda. Mu sõbranna töötab koolipsühholoogina. Räägib mulle iga päev, kuidas laste elud on täielik katastroof. Täiskasvanud solgutavad neid sinna ja tänna, kärgpered, uued naised ja mehed, lapsega ei räägita, kontakti pole, aga siis tullakse ja nõutakse, et tehke laps korda. Koolipsühholoog ei saa hakata tegelema sinu perepundardega. Ja vanemaid ei huvitagi vähimalgi määral, mida nende lapsed arvavad, tunnevad, mis probleemid neil on, lihtsalt käitumine olgu selline, et ei segaks. Vanemad lahendagu kõigepealt oma probleemid, siis paraneb ka lapse käitumine. Mina olen saanud psühholoogi käest abi, aga mul on ka adekvaatne ootus, mida ta saab teha mida mitte. Psühholoog ei saa kogu sinu elu muuta, seda saad sa teha ainult ise.

Hea demagoog oled sa, tõlgendad kõike nii, nagu sulle sobib. Vaata, kui vanem viib oma lapse psühholoogi juurde, siis ta ootab tollelt vähemalt niigi paljukest, et laps vahetult pärast tolle psühholoogi seanssi lausa oma elu kallale ei kipuks. Jah, seda need psühholoogid räägivad alati, kui inimene nende kabinetist pisarais lahkub - et jaa, see kõik olevat kole mineviku taak, mis nüüd maha tuleb. Kuid. Pärast minevikutaaga lahkamist peaks hea psühholoog patsiendi enne oma kabinetist lahkumist ikka kokku panema ka. Mitte jätma teda ripakile ja saatma nuttes minema, eriti last. Aga ta võib seda endale lubada, sest ta ei vastuta kunagi.

Ja samuti - mismoodi saab psühholoog nõuda vanematelt oma sigatseva teismelise osas aastaid tohutut müstilist "mõistmist", kui ta ise ei viitsi niigi palju pingutada, et üritada mõista, mispärast teismeline ennast temale kohe esimesel kohtumisel silmapilkselt "ei ava"?

Kohati tundub, et psühholoogid, eriti just koolipsühholoogid, kipuvad ennast kodule liialt vastandama, selmet mõista ja koostööd teha. Kodult oodatakse küll koostööd, ent see koostöö kipub sageli olema ühepoolne. Väga raske on emal ja isal koostööd tekitada, kui sinu vastas istuv koolipsühholoog on juba ette, ilma teid õieti tundmata, võtnud hoiaku, et "äh, te olete viletsad vanemad, pean hakkama jändama teie poolt oma lapsele tekitatud tohutute kahjustustega, te olete kindlasti ükskõiksed, teid ei huvita mitte kõige vähimalgi määral, mida teie lapsed arvavad ja te tahate, et mina vaeseke teie katkised lapsed nüüd nipsust korda teeksin!"

Ja niisuguse ette süüdistava suhtumisega koolipsühholoogi poolt imestatakse veel, miks koostööd tekkida ei saa ja lapse mured süvenevad. Kokkuvõttes ongi kodu oma lapsega jäetud täiesti üksi ja abi saada pole mitte kusagilt.

[Külaline]

Ja niisuguse ette süüdistava suhtumisega koolipsühholoogi poolt imestatakse veel, miks koostööd tekkida ei saa ja lapse mured süvenevad. Kokkuvõttes ongi kodu oma lapsega jäetud täiesti üksi ja abi saada pole mitte kusagilt.

Koolipsühholoog ei ravigi kedagi. Kui sul on suitsiidne laps, pead ikka sellega ise tegelema. Mis üksi jäetud, vaene sina. Su laps ongi sinu vastutus, ise otsid võimalusi, kuidas teda aidata.

[Külaline]

Ja niisuguse ette süüdistava suhtumisega koolipsühholoogi poolt imestatakse veel, miks koostööd tekkida ei saa ja lapse mured süvenevad. Kokkuvõttes ongi kodu oma lapsega jäetud täiesti üksi ja abi saada pole mitte kusagilt.

Koolipsühholoog ei ravigi kedagi. Kui sul on suitsiidne laps, pead ikka sellega ise tegelema. Mis üksi jäetud, vaene sina. Su laps ongi sinu vastutus, ise otsid võimalusi, kuidas teda aidata.

Jah, just nii ongi - kui lapsel esineb mingeid vaimse tervise muresid, siis pole abi loota mitte kusagilt. Ütlesid lõpuks selle suure tõe välja, aitäh!

Aga sama suur küsimus on, et miks kirevase päralt siis neid koolipsühholooge üldsegi koolidesse nii hirmsasti topitakse, kui nad ei ravi mitte kedagi ega aita ka mitte kedagi peale iseenda vaid? Ja miks neid nii meeletult promotakse, kui nad tegelikult midagi ei tee, nagu sinagi väidad?

[Külaline]

Ja niisuguse ette süüdistava suhtumisega koolipsühholoogi poolt imestatakse veel, miks koostööd tekkida ei saa ja lapse mured süvenevad. Kokkuvõttes ongi kodu oma lapsega jäetud täiesti üksi ja abi saada pole mitte kusagilt.

Koolipsühholoog ei ravigi kedagi. Kui sul on suitsiidne laps, pead ikka sellega ise tegelema. Mis üksi jäetud, vaene sina. Su laps ongi sinu vastutus, ise otsid võimalusi, kuidas teda aidata.

Jah, just nii ongi - kui lapsel esineb mingeid vaimse tervise muresid, siis pole abi loota mitte kusagilt. Ütlesid lõpuks selle suure tõe välja, aitäh!

Aga sama suur küsimus on, et miks kirevase päralt siis neid koolipsühholooge üldsegi koolidesse nii hirmsasti topitakse, kui nad ei ravi mitte kedagi ega aita ka mitte kedagi peale iseenda vaid? Ja miks neid nii meeletult promotakse, kui nad tegelikult midagi ei tee, nagu sinagi väidad?

Koolipsühholoog on nagu kiirabiarst, pöördutakse paanikahoogudega, päeva jooksul seal vaja mitmeid rahustada, kes ära keeravad. Märkavad, milles probleem on ja annavad soovitusi kuskile edasi pöörduda. Nõustavad õpetajaid, kuidas nende ärevike ja ATH-dega käituda. Aitavad kohaneda koolikeskkonnaga, annavad nõu emotsioonide juhtimise, agressiivsuse, õpioskuste parandamise, eneseregulatsiooni, ärevuse leevendamis osas, annavad soovitusi teraapiate ja tabletiravi osas, et kuhu võiks edasi pöörduda. Koolipsühholoog ei lahenda kogu su kärgpere pundart, aastaid halbu kogemusi, peresituatsiooni muutumisi, vanema enda probleeme jne, jne ühe vestlusega ära. Teraapiat koolipsühholoogid ei tee, perenõustamist ei paku. Natuke ebaadekvaatsed ootused.

[Külaline]

Jah, just nii ongi - kui lapsel esineb mingeid vaimse tervise muresid, siis pole abi loota mitte kusagilt.

Ikka on. Perearstist tuleb alustada, saad pöörduda vaimse tervise õe poole, määratakse teraapiat, tabletiravi.