Perevägivald ja lähisuhtevägivald

[Külaline]

Ajendatuna ühest teemast siit tekkis mul huvi. Kuidas üldse tekib perevägivald ja lähisuhtevägivald. Kas alati on selle põhjustajaks üks pool või siiski on nii nagu perekonnas olema peaksi. Tangot tantsitakse kahekesi. Ehk siis ma tahaks teada kui huill see tegelikult on. Ja millised on kogemused.
Ametnikud armastavad ikka rõhutada, et paljude naiste jaoks kõige ebaturvalisem koht nende kodu. Ma ei pisenda probleemi, aga kas mitte öelda, et PALJUDE pole ehk liialdus. Ja mida ma veel ei mõista. Kui pekstakse siis see on ju räme vägivald.Ja sellele reageeriks riik kindlasti ja jõuliselt. Miks seda talutakse või siis sellest hoopis hiljem räägitakse.

Ametnikud loomulikult püüavad alati näidata oma tööd võimalikult olulise ja raskena, see on ju nende leib. Mitte ükski ametnik ei ütle iialgi: "Mul on tööd vähe, pered on rahulikud, kasvatavad oma lapsi nii hästi nagu oskavad jne". Ehkki see võib olla vähemalt mõnikord tegelikkus. Küll aga armastavad nad tuua esile ekstreemseid juhtumeid, mis näitaksid peresid võimalikult negatiivses valguses, ja räägivad neist kõikjal - oma tuttavatele, ülemusele, kodus, ajakirjanduses.

Mis mind häirib, on ametnikepoolne üha tugevamaks muutuv enda peredele vastandamine. No olgu, te loote oma ülepaisutatud juttudega üleüldse perekondade suhtes negatiivse fooni, aga mis on selle eesmärgid ja mida te nüüd saavutada tahaksite? Jah, vägivaldseid peresid leidub, seda ei eita mitte keegi. Kuid küsimus on selles, et kultiveerides ühiskonnas eeldust, "Perekond on inimesele kõige ohtlikum koht" tuleb tegeleda ka sellise eelduse negatiivsete tagajärgedega. Süütuse presumptsioon kaotatakse, kui asi puudutab perevägivalla kahtlust (st oletust). Peredelt võetakse ära üha enam õigusi, andes need üle ametnikele. Samas vastutus aga jäetakse endiselt üksnes peredele, ametnike osas vastutus ja järelevalve puudub. Ja mis edasi? Saadate naised varjupaika voodi peale istuma ja võtate peredest lapsed ära, aga kuhu te nad nüüd siis panete, ja kas see uus koht on ka kuidagi parem ja õigem? Või paigutades lapsed kasuperre, kus töötavad raha eest kasuvanemad, mis garanteerib, et ka see raha eest võõraid lapsi kasvatav paar surmkindlalt lapsele parim on ja seal probleeme ei esine?

Perevägivald on olemas, täpselt nii, nagu on olemas ka koolivägivald, naabri- ja töökohavägivald jms. Perekonnas (ja ka naabritega) lihtsalt on see eripära, et sealt ei saa inimesed iga päev minema minna nagu koolist või töölt. Ja see loob häiritud isikutele võimalused oma tungide maandamiseks. Paraku kõik inimesed ei ole ilusad ja head. Leidub selliseid, kes päriselt naudivad seda, kui teisel on halb. Mina neid ei mõista ega soovigi mõista, kuid näen, et nad on olemas, elavad meie keskel. Tihtipeale on nad ühiskonnas suht lugupeetud, sest oskavad jätta endast väliselt väga hea mulje. Samas kui nutune ja ennast käest lasknud ohver võõrastele abistajatele head muljet ei jäta.

Olen vägivallaga kokku puutunud ja tõde on paraku, et kõrvalseisjad (ka mitte ametnikud ega spetsialistid) ei tunne vägivalda ära. Nad valivad, keda uskuda tahavad, ja kui see juhtub olema vägivallatseja ise, siis ei saa ohver mitte mingit abi, vaid talle hakatakse tegema räiget gaslighting´ut, püüdes panna teda uskuma, et tema ise on loll, kes ei saa kuidagi aru, et see inimene soovib temale ja ta lastele ju üksnes head. Ka spetsialistidel pole mitte mingit tõenduspõhist ja selget "nippi", kuidas vägivallatsejat ära tunda.

[Külaline]

No tere jälle, Tondinahk!
Mingi ministeeriumiametnik ei tegele otseselt abivajajatega, aga väidad, et naiste tugikeskuste või abiorganisatsioonide inimesed ei tunne vägivalda ära?

[Külaline]

No tere jälle, Tondinahk!
Mingi ministeeriumiametnik ei tegele otseselt abivajajatega, aga väidad, et naiste tugikeskuste või abiorganisatsioonide inimesed ei tunne vägivalda ära?

Mis probleem sul on? Nad ei pruugi vägivalda alati tõesti ära tunda. Kui ikka sinikad jms ette näidata, siis tunnevad, aga mingid hiromandid nad nüüd küll pole.

[iiR]

Ajendatuna ühest teemast siit tekkis mul huvi. Kuidas üldse tekib perevägivald ja lähisuhtevägivald.

Enamasti nii, et suhte loovad kaks katkist inimest, kellest vähemalt üks ei oska oma frustratsiooni välja elada moel, mis poleks vägivaldne. Vägivaldsusele kalduval osapoolel on tõenäoliselt ka vähearenenud eneseregulatsioonivõime ning varajases lapseeas välja kujunemata jäänud turvaline kiindumusmuster, ka on neil enamasti isiklik varasem vägivallakogemus (suur osa vägivaldseid inimesi on lapsena füüsilise ja/või vaimse vägivalla all kannatanud). Ohvril on sageli madal enesehinnang, vähesed ise hakkama saamise võimalused (nt väikesed lapsed ja väike või puuduv palk, elukoht) ning puudulik tugivõrgustik (tihti manipuleerib vägivaldne osapool ohvri oma senistest sotsiaalsetest kontaktidest loobuma).

Kas alati on selle põhjustajaks üks pool või siiski on nii nagu perekonnas olema peaksi. Tangot tantsitakse kahekesi.

Ei, alati ei ole põhjustajaks üks pool, vaid vahel on mõlemad paarilised teineteise suhtes vägivaldsed. Väga palju sagedamini on siiski vägivaldne ainult üks osapool. Vägivalla olemus just selles seisnebki, et midagi tehakse teisele VÄGISI ja see teine on võimetu või on tal raskendatud sellest olukorrast pääseda. Seega võrdlus tangotantsimisega ei päde kuidagi.

Ehk siis ma tahaks teada kui huill see tegelikult on. Ja millised on kogemused.

Väga hull. Kogemused on enamasti meeleheitlikud, kurvad, lootusetud, ohvrid taastuvad vägivaldsest suhtest väga kaua - kui üldse.

Ametnikud armastavad ikka rõhutada, et paljude naiste jaoks kõige ebaturvalisem koht nende kodu. Ma ei pisenda probleemi, aga kas mitte öelda, et PALJUDE pole ehk liialdus.

Statistiliselt kahjuks tõesti juhtub naistevastaseid vägivallaakte kõige sagedamini nende samade naiste kodudes. Seega ei ole liialdus.

Ja mida ma veel ei mõista. Kui pekstakse siis see on ju räme vägivald. Ja sellele reageeriks riik kindlasti ja jõuliselt. Miks seda talutakse või siis sellest hoopis hiljem räägitakse.

Sest paariline on ju (eriti alguses) veel nii paljut muud kui vägivaldne! Keegi ei anna teisele esimesel kohtingul vastu hambaid, siis ju jääks suhe tekkimata. Vägivaldse suhte puhul on loomulikult (enamasti mõlemapoolne) kiindumus, armastus, ilusad hetked ka. Algul enamus ajast. Hiljem üha harvem. Algul lubab vägivaldur, keda ohver ju armastab, et muutub, ja muutubki mõneks ajaks. Oma impulsiivsust vabandatakse, põhjendatakse traagilise minevikuga, ohver usub, tahab aidata paraneda, andestab. Tugevam osapool isoleerib tasapisi ohvri selle lähedastest, hakkab teda treenima käituma moel, mis sunnib ohvrit üha enam toetuma ainult talle. Ohvri enesepilt väärastub, enesehinnang langeb. Mida pikemalt on suhe ja vägivaldne osa suhtest kestnud, seda raskem on sellest võrgust välja siputama hakata, seda piinlikum ja imelikum on äkitselt öelda, et kaaslane on vägivaldne, ja seda vähem neid inimesi on järele jäänud ohvri ellu, kellele ta seda öelda oskaks. Tagasi hoiavad ka hirm pere lõhkuda, lastest ilma jääda, laste elukvaliteeti oluliselt halvendada, hirm vägivaldse paarilise kättemaksu eest, lootusetustunne, oskamatus suurt muutust praktiliselt läbi viia, vähene majanduslik võimekus ja ebakindlustunne.

Loodan, et said kõigile oma siirastele küsimustele piisavalt põhjalikud vastused!

[Külaline]

Ajendatuna ühest teemast siit tekkis mul huvi. Kuidas üldse tekib perevägivald ja lähisuhtevägivald.

Enamasti nii, et suhte loovad kaks katkist inimest, kellest vähemalt üks ei oska oma frustratsiooni välja elada moel, mis poleks vägivaldne. Vägivaldsusele kalduval osapoolel on tõenäoliselt ka vähearenenud eneseregulatsioonivõime ning varajases lapseeas välja kujunemata jäänud turvaline kiindumusmuster, ka on neil enamasti isiklik varasem vägivallakogemus (suur osa vägivaldseid inimesi on lapsena füüsilise ja/või vaimse vägivalla all kannatanud). Ohvril on sageli madal enesehinnang, vähesed ise hakkama saamise võimalused (nt väikesed lapsed ja väike või puuduv palk, elukoht) ning puudulik tugivõrgustik (tihti manipuleerib vägivaldne osapool ohvri oma senistest sotsiaalsetest kontaktidest loobuma).

Kas alati on selle põhjustajaks üks pool või siiski on nii nagu perekonnas olema peaksi. Tangot tantsitakse kahekesi.

Ei, alati ei ole põhjustajaks üks pool, vaid vahel on mõlemad paarilised teineteise suhtes vägivaldsed. Väga palju sagedamini on siiski vägivaldne ainult üks osapool. Vägivalla olemus just selles seisnebki, et midagi tehakse teisele VÄGISI ja see teine on võimetu või on tal raskendatud sellest olukorrast pääseda. Seega võrdlus tangotantsimisega ei päde kuidagi.

Ehk siis ma tahaks teada kui huill see tegelikult on. Ja millised on kogemused.

Väga hull. Kogemused on enamasti meeleheitlikud, kurvad, lootusetud, ohvrid taastuvad vägivaldsest suhtest väga kaua - kui üldse.

Ametnikud armastavad ikka rõhutada, et paljude naiste jaoks kõige ebaturvalisem koht nende kodu. Ma ei pisenda probleemi, aga kas mitte öelda, et PALJUDE pole ehk liialdus.

Statistiliselt kahjuks tõesti juhtub naistevastaseid vägivallaakte kõige sagedamini nende samade naiste kodudes. Seega ei ole liialdus.

Ja mida ma veel ei mõista. Kui pekstakse siis see on ju räme vägivald. Ja sellele reageeriks riik kindlasti ja jõuliselt. Miks seda talutakse või siis sellest hoopis hiljem räägitakse.

Sest paariline on ju (eriti alguses) veel nii paljut muud kui vägivaldne! Keegi ei anna teisele esimesel kohtingul vastu hambaid, siis ju jääks suhe tekkimata. Vägivaldse suhte puhul on loomulikult (enamasti mõlemapoolne) kiindumus, armastus, ilusad hetked ka. Algul enamus ajast. Hiljem üha harvem. Algul lubab vägivaldur, keda ohver ju armastab, et muutub, ja muutubki mõneks ajaks. Oma impulsiivsust vabandatakse, põhjendatakse traagilise minevikuga, ohver usub, tahab aidata paraneda, andestab. Tugevam osapool isoleerib tasapisi ohvri selle lähedastest, hakkab teda treenima käituma moel, mis sunnib ohvrit üha enam toetuma ainult talle. Ohvri enesepilt väärastub, enesehinnang langeb. Mida pikemalt on suhe ja vägivaldne osa suhtest kestnud, seda raskem on sellest võrgust välja siputama hakata, seda piinlikum ja imelikum on äkitselt öelda, et kaaslane on vägivaldne, ja seda vähem neid inimesi on järele jäänud ohvri ellu, kellele ta seda öelda oskaks. Tagasi hoiavad ka hirm pere lõhkuda, lastest ilma jääda, laste elukvaliteeti oluliselt halvendada, hirm vägivaldse paarilise kättemaksu eest, lootusetustunne, oskamatus suurt muutust praktiliselt läbi viia, vähene majanduslik võimekus ja ebakindlustunne.

Loodan, et said kõigile oma siirastele küsimustele piisavalt põhjalikud vastused!

Jahh sain. Aitähh. Eriti üllatav oli see, et vastus polnud targutav, sildistav ja mõnitav.

Mõne asjaga ma nõus pole. Nagu sellega, et alati ei isoleerita kannatanut sõpradest. Aga ega sa päris nii ei öelnud ka.

[Egalitaar]

Mis mind väga häirib on see, et perevägivallast räägitakse rõhuvalt kui naistevastasest vägivallast. Mina näiteks kannatasin oma isa vaimse ja vanema venna füüsilise vägivalla all, kuni selleni, et pidin otsima varjupaika ema tuttava juures (jah, ohver pidi kodust põgenema!). Klassivenda peksis regulaarselt vanem õde, ja ikka korralikult, veriseks. Perevägivald on laiem teema ja sellest peaks rääkima üldisemalt, mitte üksnes naistevastase vägivalla kontekstis.

[Külaline]

Mis mind väga häirib on see, et perevägivallast räägitakse rõhuvalt kui naistevastasest vägivallast. Mina näiteks kannatasin oma isa vaimse ja vanema venna füüsilise vägivalla all, kuni selleni, et pidin otsima varjupaika ema tuttava juures (jah, ohver pidi kodust põgenema!). Klassivenda peksis regulaarselt vanem õde, ja ikka korralikult, veriseks. Perevägivald on laiem teema ja sellest peaks rääkima üldisemalt, mitte üksnes naistevastase vägivalla kontekstis.

Praegu on nii otsustatud, et perevägivald on see kus mees peksab. Ja kui veel ei peksa siis varsti hakkab. Nii saab ametnik kergelt kampaaniaid teha. Ametnik ja õnneotsijad teha MTÜ-sid ja riigilt raha lüpsta. Kes see hakkab süvenema. Milleks. Mees süüdi. Punkt.

[Külaline]

Mis mind väga häirib on see, et perevägivallast räägitakse rõhuvalt kui naistevastasest vägivallast. Mina näiteks kannatasin oma isa vaimse ja vanema venna füüsilise vägivalla all, kuni selleni, et pidin otsima varjupaika ema tuttava juures (jah, ohver pidi kodust põgenema!). Klassivenda peksis regulaarselt vanem õde, ja ikka korralikult, veriseks. Perevägivald on laiem teema ja sellest peaks rääkima üldisemalt, mitte üksnes naistevastase vägivalla kontekstis.

Praegu on nii otsustatud, et perevägivald on see kus mees peksab. Ja kui veel ei peksa siis varsti hakkab. Nii saab ametnik kergelt kampaaniaid teha. Ametnik ja õnneotsijad teha MTÜ-sid ja riigilt raha lüpsta. Kes see hakkab süvenema. Milleks. Mees süüdi. Punkt.

Siin näites ju ka mehed peksid ja vägivallatsesid. Mehed on vägivaldsemad, siin pole ju midagi vaielda.

[Külaline]

Ma sain siit teemast teada, SS on vägivaldne ka veel lisaks muudele halbadele omadustele. Naine möliseb, laks vastu hambaid, naine süüdi. Selline on selle inimese mõttelaad. Enne mõtlesin, et lihtsalt ebameeldiv naistevihkaja.

[Külaline]

Mis mind väga häirib on see, et perevägivallast räägitakse rõhuvalt kui naistevastasest vägivallast. Mina näiteks kannatasin oma isa vaimse ja vanema venna füüsilise vägivalla all, kuni selleni, et pidin otsima varjupaika ema tuttava juures (jah, ohver pidi kodust põgenema!). Klassivenda peksis regulaarselt vanem õde, ja ikka korralikult, veriseks. Perevägivald on laiem teema ja sellest peaks rääkima üldisemalt, mitte üksnes naistevastase vägivalla kontekstis.

Praegu on nii otsustatud, et perevägivald on see kus mees peksab. Ja kui veel ei peksa siis varsti hakkab. Nii saab ametnik kergelt kampaaniaid teha. Ametnik ja õnneotsijad teha MTÜ-sid ja riigilt raha lüpsta. Kes see hakkab süvenema. Milleks. Mees süüdi. Punkt.

Isa ja vend pole mehed?

[Külaline]

Ma sain siit teemast teada, SS on vägivaldne ka veel lisaks muudele halbadele omadustele. Naine möliseb, laks vastu hambaid, naine süüdi. Selline on selle inimese mõttelaad. Enne mõtlesin, et lihtsalt ebameeldiv naistevihkaja.

Kuidas maapind sinutaolist kannab? Kas sul endal pole imelik, et sa olemas oled?

[Külaline]

Loomulikult ka poiste ja meeste vastu on vägivaldseid. Ja vägivallatsejaks võivad olla naissoost isikud.
Aga üldjuhul mehed ei räägi sellest, sest millegipärast niipidi asjal on häbi märk küljes.
Noh, häbi märk on nagunii küljes aga niipidi veel enam.

[Simon says:]

Mis mind väga häirib on see, et perevägivallast räägitakse rõhuvalt kui naistevastasest vägivallast. Mina näiteks kannatasin oma isa vaimse ja vanema venna füüsilise vägivalla all, kuni selleni, et pidin otsima varjupaika ema tuttava juures (jah, ohver pidi kodust põgenema!). Klassivenda peksis regulaarselt vanem õde, ja ikka korralikult, veriseks. Perevägivald on laiem teema ja sellest peaks rääkima üldisemalt, mitte üksnes naistevastase vägivalla kontekstis.

Praegu on nii otsustatud, et perevägivald on see kus mees peksab. Ja kui veel ei peksa siis varsti hakkab. Nii saab ametnik kergelt kampaaniaid teha. Ametnik ja õnneotsijad teha MTÜ-sid ja riigilt raha lüpsta. Kes see hakkab süvenema. Milleks. Mees süüdi. Punkt.

Siin näites ju ka mehed peksid ja vägivallatsesid. Mehed on vägivaldsemad, siin pole ju midagi vaielda.

Pole üldse kindel, kas just mehed on vägivaldsemad. Mehed on lihtsalt tugevamad ja lasevad seetõttu kergemini käed käiku. Ega keegi ei taha ju tugevamaga kakelda, ikka nõrgem valitakse. Naised seevastu on palju osavamad verbaalse manipulatsiooni alal, nemad ajavad oma asju salamisi, varjatult ja võõraste kätega.

[Külaline]

"Naised seevastu on palju osavamad verbaalse manipulatsiooni alal, nemad ajavad oma asju salamisi, varjatult ja võõraste kätega."

Mida sa selle lausega mõtled - seoses vägivallaga pereelus ja lähisuhtes?
Mismoodi naine su kallal rakendab vägivalda salamisi ja võõraste kätega? Mõni naine kasutas sinu suhtes salaja vägivalda - kuidas see välja nägi, mismoodi see toimus?

[Külaline]

"Naised seevastu on palju osavamad verbaalse manipulatsiooni alal, nemad ajavad oma asju salamisi, varjatult ja võõraste kätega."

Mida sa selle lausega mõtled - seoses vägivallaga pereelus ja lähisuhtes?
Mismoodi naine su kallal rakendab vägivalda salamisi ja võõraste kätega? Mõni naine kasutas sinu suhtes salaja vägivalda - kuidas see välja nägi, mismoodi see toimus?

Ju siis kujutab, et naised tellivad massiliselt kuskilt teisi mehi oma meest peksma.

[Külaline]

"Naised seevastu on palju osavamad verbaalse manipulatsiooni alal, nemad ajavad oma asju salamisi, varjatult ja võõraste kätega."

Mida sa selle lausega mõtled - seoses vägivallaga pereelus ja lähisuhtes?
Mismoodi naine su kallal rakendab vägivalda salamisi ja võõraste kätega? Mõni naine kasutas sinu suhtes salaja vägivalda - kuidas see välja nägi, mismoodi see toimus?

Ju siis kujutab, et naised tellivad massiliselt kuskilt teisi mehi oma meest peksma.

No aga siis ju jälle mees lööb. Ja tol pole isegi nagu põhjust.

[Külaline]

Ma sain siit teemast teada, SS on vägivaldne ka veel lisaks muudele halbadele omadustele. Naine möliseb, laks vastu hambaid, naine süüdi. Selline on selle inimese mõttelaad. Enne mõtlesin, et lihtsalt ebameeldiv naistevihkaja.

Kuidas maapind sinutaolist kannab? Kas sul endal pole imelik, et sa olemas oled?

Meid on rohkem. Mõtlesin täpselt sama asja kui lugesin. Et järjest hullemaks läheb.
Foorumist isegi huvitav lugeda, loodan ainult et sul päriselus naist ja lapsi pole. Neist oleks küll kahju.
Väike ja tige mehelaadne toode - ja see pole solvang vaid kirjeldus sellest, mis mulje on jäänud.

[iiR]

Väga levinud väärarusaam on, et naised kasutavad psüühilist vägivalda ja mehed füüsilist. Ja et seega on olukord justkui võrdne.
Päriselt ei saa muidugi niimoodi erinevaid "vägivaldu" võrrelda ja see pole võistlus, kus peab selguma, kes ikka suurem siga või õilsam kannataja on.
Aga fakt on see, et füüsilist vägivalda ilma vaimse vägivallata ei ole olemas. Ehk siis (korduva) füüsilise vägivallaga kaasneb alati vaimne vägivald, vääramatult, ei ole võimalik kaaslast füüsiliselt väärkohelda, ilma et see olukord ei oleks üdini läbi imbunud psühholoogilisest vägivallast: soovist partnerit alandada, oma võimu kehtestada, oma tahtmist saada, oma enesetunnet teise maassetrampimise abil veidigi parandada jne.

Ja tegelikult on tõetera sees selles jutus, et mehed on tõenäoliset füüsiliselt vägivaldsem osapool (vähemalt osalt ka) seetõttu, et nad lihtsalt saavad seda olla. Endast tugevamaga on märksa riskantsem nii möliseda kui ammugi vägivallatseda. Selleks peab paarilisest ikka vaimselt juba väga üle olema ja kalduvus vägivaldsusele peab ka ikka veeeeel suurem olema kui nn tavalisel vägivallatsejal, mis pole võimatu, mõned naised ju samuti on vägivaldsed oma (füüsiliselt tugevamate) meeste vastu - kuid seda juhtub väga harva. Aga füüsiliselt nõrgema sugupoolena ongi tüdrukud ja naised pidanud harjuma oma frustratsiooni välja elama ja oma tahtmist saavutama muul moel kui vägivallaga ja seega kujunenud vähem vägivalda kasutavaks sugupooleks ning mehed jällegi pole pidanud seda nii palju tegema, sest mehe füüsiline agressioon naise ja laste vastu muutus taunitavaks alles (inimkonna arenguloo kontekstis) üsna hiljuti. Pluss muidugi hormonaalsed jm füsioloogilised erinevused, mis mingeid käitumisi võimendavad või pidurdavad. (Bioloogiline soodumus muidugi ei vabanda kellegi vägivaldust välja, kuid lihtsalt aitab seda pisut seletada.)

[Külaline]

Väga levinud väärarusaam on, et naised kasutavad psüühilist vägivalda ja mehed füüsilist. Ja et seega on olukord justkui võrdne.
Päriselt ei saa muidugi niimoodi erinevaid "vägivaldu" võrrelda ja see pole võistlus, kus peab selguma, kes ikka suurem siga või õilsam kannataja on.
Aga fakt on see, et füüsilist vägivalda ilma vaimse vägivallata ei ole olemas. Ehk siis (korduva) füüsilise vägivallaga kaasneb alati vaimne vägivald, vääramatult, ei ole võimalik kaaslast füüsiliselt väärkohelda, ilma et see olukord ei oleks üdini läbi imbunud psühholoogilisest vägivallast: soovist partnerit alandada, oma võimu kehtestada, oma tahtmist saada, oma enesetunnet teise maassetrampimise abil veidigi parandada jne.

Ja tegelikult on tõetera sees selles jutus, et mehed on tõenäoliset füüsiliselt vägivaldsem osapool (vähemalt osalt ka) seetõttu, et nad lihtsalt saavad seda olla. Endast tugevamaga on märksa riskantsem nii möliseda kui ammugi vägivallatseda. Selleks peab paarilisest ikka vaimselt juba väga üle olema ja kalduvus vägivaldsusele peab ka ikka veeeeel suurem olema kui nn tavalisel vägivallatsejal, mis pole võimatu, mõned naised ju samuti on vägivaldsed oma (füüsiliselt tugevamate) meeste vastu - kuid seda juhtub väga harva. Aga füüsiliselt nõrgema sugupoolena ongi tüdrukud ja naised pidanud harjuma oma frustratsiooni välja elama ja oma tahtmist saavutama muul moel kui vägivallaga ja seega kujunenud vähem vägivalda kasutavaks sugupooleks ning mehed jällegi pole pidanud seda nii palju tegema, sest mehe füüsiline agressioon naise ja laste vastu muutus taunitavaks alles (inimkonna arenguloo kontekstis) üsna hiljuti. Pluss muidugi hormonaalsed jm füsioloogilised erinevused, mis mingeid käitumisi võimendavad või pidurdavad. (Bioloogiline soodumus muidugi ei vabanda kellegi vägivaldust välja, kuid lihtsalt aitab seda pisut seletada.)

Täitsa nõustun 100% su jutuga.

[Simon says:]

Väga levinud väärarusaam on, et naised kasutavad psüühilist vägivalda ja mehed füüsilist. Ja et seega on olukord justkui võrdne.
Päriselt ei saa muidugi niimoodi erinevaid "vägivaldu" võrrelda ja see pole võistlus, kus peab selguma, kes ikka suurem siga või õilsam kannataja on.
Aga fakt on see, et füüsilist vägivalda ilma vaimse vägivallata ei ole olemas. Ehk siis (korduva) füüsilise vägivallaga kaasneb alati vaimne vägivald, vääramatult, ei ole võimalik kaaslast füüsiliselt väärkohelda, ilma et see olukord ei oleks üdini läbi imbunud psühholoogilisest vägivallast: soovist partnerit alandada, oma võimu kehtestada, oma tahtmist saada, oma enesetunnet teise maassetrampimise abil veidigi parandada jne.

Ja tegelikult on tõetera sees selles jutus, et mehed on tõenäoliset füüsiliselt vägivaldsem osapool (vähemalt osalt ka) seetõttu, et nad lihtsalt saavad seda olla. Endast tugevamaga on märksa riskantsem nii möliseda kui ammugi vägivallatseda. Selleks peab paarilisest ikka vaimselt juba väga üle olema ja kalduvus vägivaldsusele peab ka ikka veeeeel suurem olema kui nn tavalisel vägivallatsejal, mis pole võimatu, mõned naised ju samuti on vägivaldsed oma (füüsiliselt tugevamate) meeste vastu - kuid seda juhtub väga harva. Aga füüsiliselt nõrgema sugupoolena ongi tüdrukud ja naised pidanud harjuma oma frustratsiooni välja elama ja oma tahtmist saavutama muul moel kui vägivallaga ja seega kujunenud vähem vägivalda kasutavaks sugupooleks ning mehed jällegi pole pidanud seda nii palju tegema, sest mehe füüsiline agressioon naise ja laste vastu muutus taunitavaks alles (inimkonna arenguloo kontekstis) üsna hiljuti. Pluss muidugi hormonaalsed jm füsioloogilised erinevused, mis mingeid käitumisi võimendavad või pidurdavad. (Bioloogiline soodumus muidugi ei vabanda kellegi vägivaldust välja, kuid lihtsalt aitab seda pisut seletada.)

Fakt on see, et füüsilise vägivalla vastu on palju kergem võidelda. See on kõigile näha ja kurjus arusaadav. Pätt tuleb lihtsalt kongi visata ja probleem on likvideeritud.
Vaimset vägivalda ei tunta ära ja ei karistata. Seda me eelistame mitte märgata. See igapäevaselt kultiveeritav naistepoolne manipuleerimine on igati heakskiidetud ja lausa soovitav käitumismall.

Hakkab peale juba lasteaias: tüdrukuid ei lööda!
Tüdrukutel on eesõigus. Poisid tassivad asjad ära, tüdrukud võivad minna.