Ametnikud loomulikult püüavad alati näidata oma tööd võimalikult olulise ja raskena, see on ju nende leib. Mitte ükski ametnik ei ütle iialgi: "Mul on tööd vähe, pered on rahulikud, kasvatavad oma lapsi nii hästi nagu oskavad jne". Ehkki see võib olla vähemalt mõnikord tegelikkus. Küll aga armastavad nad tuua esile ekstreemseid juhtumeid, mis näitaksid peresid võimalikult negatiivses valguses, ja räägivad neist kõikjal - oma tuttavatele, ülemusele, kodus, ajakirjanduses.Külaline kirjutas: ↑04 Sept 2024 21:41 Ajendatuna ühest teemast siit tekkis mul huvi. Kuidas üldse tekib perevägivald ja lähisuhtevägivald. Kas alati on selle põhjustajaks üks pool või siiski on nii nagu perekonnas olema peaksi. Tangot tantsitakse kahekesi. Ehk siis ma tahaks teada kui huill see tegelikult on. Ja millised on kogemused.
Ametnikud armastavad ikka rõhutada, et paljude naiste jaoks kõige ebaturvalisem koht nende kodu. Ma ei pisenda probleemi, aga kas mitte öelda, et PALJUDE pole ehk liialdus. Ja mida ma veel ei mõista. Kui pekstakse siis see on ju räme vägivald.Ja sellele reageeriks riik kindlasti ja jõuliselt. Miks seda talutakse või siis sellest hoopis hiljem räägitakse.
Mis mind häirib, on ametnikepoolne üha tugevamaks muutuv enda peredele vastandamine. No olgu, te loote oma ülepaisutatud juttudega üleüldse perekondade suhtes negatiivse fooni, aga mis on selle eesmärgid ja mida te nüüd saavutada tahaksite? Jah, vägivaldseid peresid leidub, seda ei eita mitte keegi. Kuid küsimus on selles, et kultiveerides ühiskonnas eeldust, "Perekond on inimesele kõige ohtlikum koht" tuleb tegeleda ka sellise eelduse negatiivsete tagajärgedega. Süütuse presumptsioon kaotatakse, kui asi puudutab perevägivalla kahtlust (st oletust). Peredelt võetakse ära üha enam õigusi, andes need üle ametnikele. Samas vastutus aga jäetakse endiselt üksnes peredele, ametnike osas vastutus ja järelevalve puudub. Ja mis edasi? Saadate naised varjupaika voodi peale istuma ja võtate peredest lapsed ära, aga kuhu te nad nüüd siis panete, ja kas see uus koht on ka kuidagi parem ja õigem? Või paigutades lapsed kasuperre, kus töötavad raha eest kasuvanemad, mis garanteerib, et ka see raha eest võõraid lapsi kasvatav paar surmkindlalt lapsele parim on ja seal probleeme ei esine?
Perevägivald on olemas, täpselt nii, nagu on olemas ka koolivägivald, naabri- ja töökohavägivald jms. Perekonnas (ja ka naabritega) lihtsalt on see eripära, et sealt ei saa inimesed iga päev minema minna nagu koolist või töölt. Ja see loob häiritud isikutele võimalused oma tungide maandamiseks. Paraku kõik inimesed ei ole ilusad ja head. Leidub selliseid, kes päriselt naudivad seda, kui teisel on halb. Mina neid ei mõista ega soovigi mõista, kuid näen, et nad on olemas, elavad meie keskel. Tihtipeale on nad ühiskonnas suht lugupeetud, sest oskavad jätta endast väliselt väga hea mulje. Samas kui nutune ja ennast käest lasknud ohver võõrastele abistajatele head muljet ei jäta.
Olen vägivallaga kokku puutunud ja tõde on paraku, et kõrvalseisjad (ka mitte ametnikud ega spetsialistid) ei tunne vägivalda ära. Nad valivad, keda uskuda tahavad, ja kui see juhtub olema vägivallatseja ise, siis ei saa ohver mitte mingit abi, vaid talle hakatakse tegema räiget gaslighting´ut, püüdes panna teda uskuma, et tema ise on loll, kes ei saa kuidagi aru, et see inimene soovib temale ja ta lastele ju üksnes head. Ka spetsialistidel pole mitte mingit tõenduspõhist ja selget "nippi", kuidas vägivallatsejat ära tunda.