Aga Eestis on ju lisaks jõukate-edukate (kellel poleks mingi probleem oma lapse haridus kinni maksta) ja haridust mitteväärtsustvate nn. jõmmiperede olemas ka kolmas grupp: korralikud (ja sageli kõrgharitud), aga keskpärast sissetulekut teenivad lapsevanemad. Ma mõtlen, kui lapsevanem töötab näiteks raamatukoguhoidjana, sotsiaaltöötajana, huviringi juhendajana, ülikooli teadurina, aednikuna... Või peetakse väikest firmat: kohvik, käsitöökoda, väike majutusettevõte, puukool vms. Enamasti on sellistel peredel väärtushinnagud haridust soosivad ja lastel õpimotsiooniga kõik korras. Kui noor on tubli ja suudab üldhariduskooli korralike hinnetega lõpetada ja kuhugi sisse astuda, siis toiduraha jm. minmaalse suudavad vanemad oma õppuritele võimaldada. Aga sellised pered satuksid kohe raskustesse siis, kui Eestis muudetaks hea üldharidus ja kõrgharidus ainult tasuliseks. Kõigil pole nii suured sissetulekud, et oma laste üldharidus (ja kõrgharidus takkapiha) kinni maksta.Guest kirjutas: ↑01 Mär 2026 09:36Eestis on ju see solidaarsus olemas. Ka vaesemate lapsed saavad hariduse, ka kõrghariduse, kui vaid tahavad. Suurem probleem on nende hoiakutes ja väärtushinnangutes, mis nad kodust kaasa saavad. Näen neid koolis küllalt. On põlgus õppimise vastu, õpiabides ja tugiteenustel ei käi, tunnis ainult laamendavad ja karjuvad, neljandas klassis hakkavad veipima, kuuendas jooma. Agressiivsus, kaklused, politsei juba põhikoolis, vanemad ainult õigustavad ja kaitsevad. Kõik võimalused on neil olemas, aga ise nad seda ei väärtusta. Imelik, et slaavlastel on selline arusaam, et kui nad ise maksavad, nö repetiiitori palkavad, on see väga peen värk, aga kui võtavad vastu tasuta pakutava õpiabi, siis see on häbiväärne ja sinna nad ei lähe. Seega pole see tasuta haridus ja tasuta abi alati sugugi hea, sest seda ei oska lapsed ega nende vanemad hinnata. Kui see on privileeg ja tuleb ise maksta, on motivatsioon sageli hoopis suurem.Just sääraste ühiskondade tõttu (Jaapan, USA) olen mina üha rohkem sotsialismi poole kaldu. Palun mitte segi ajada kommunistliku korraga. Pooldan solidaarsust, et lapsed, kellel on sotsiaalselt nõrgem taust ka ühiskonna heaolust osa saaks. Mitte nii, et kõik parem on kättesaadav vaid rikastele.
Mina küll ei tahaks elada sellises Eestis, kus näit. raamatukoguhoidja või väikefirma pidaja laps jääb korraliku hariduseta, sest tema vanemad ei olndud piisavalt jõuakad, et kallist haridust kinni maksta.
Iga kell eelistan solidaarsust nagu Eestis ja Põhjamaades praegu on.
Mis jõmmiperede lastega (kelle väärtushinnagud on, nagu on ja kes tasuta hariduse pakkujatele näkku viskavad) teha, on omaette küsimus. Aga kindlasti ei pea tasuta hariduse äravõtmisega karistama ühtlasi ka teisi peresid.