Guest kirjutas: ↑29 Mai 2025 08:50
Rissel kirjutas: ↑28 Mai 2025 22:37
MIna jälle ei jõua ära oodata, et laps ülikooli lõpetaks, naise leiaks ja õnneliku elu looks. Selle ajani elab ta kodus ja olen paratamatult osaline tema muredes ja rõõmudes. Miks peaksin ma nutma, et ta iseseisvaks on saamas? Kas teemaalgatajal üldse oma elu pole? Isiklikke hobisid, sõbrannadega kohtumisi, trenne, aiatööd, raamatuid, võõrkeele või kokanduse kursuseid? Reisidest vee rääkimatagi! Lapsed võtavad oma aja, aga pärast seda tuleb jälle oma elu elama hakata, kunagi ei tea, kaua seda aega on. Ilmselt olekski parim soovitus kodust välja minna ja leida endale isiklikke hobisid.
Olen teemaalgataja. Mul ei ole huvi muude tegevuste vastu, kõik tundub mõttetu, kuna niikuinii suren kunagi ära.
Aga just selle pärast, et igaüks kunagi nagunii sureb (surematu pole võimalik olla!) peaks ema ERITI huvitatud olema sellest, et laps kujuneks toimivaks ja oma eluga ise hakkama saavaks täiskasvanuks! Sest siis on täiskasvanud lapsel võimalus ka pärast ema kadumist oma elu normaalselt jätkata. Vastasel korral (kui tegu oleks emast sõltuva täiskasvanuga), tuleks ühiskonnal ta ju keskealisena hooldekodusse paigutada. Oleks see esimene valik oma lapse puhul? Ilmselt mitte, eks.
Aga inimesel (erinevalt loomast, kelle järglane läheb ja rohkem ei kohtu) on antud veel unikaalne võimalus ka peale järglase täiskasvamist säilitada temaga peresidemed - elada oma täiskasvanud järglase elule kaasa, läbi käia nagu täiskasvanu täiskasvanuga, võibolla toetada isegi eluraskustes. Seda polegi nii vähe! Sellepärast arutlevad mõned nii, et kui saan lapse nooremalt, siis see annab mulle loodetavasti pikema võimaluse oma (täiskasvanud) lapsega samas maailmas elada. Või siis vanemana lapse saanud hoiavad pöidlaid pihus, et ikka palju eluaastaid antaks. Just selle sama pärast! Ja sina - "midagi ei taha enam, surm tuleb niikuinii" - tahad selle võimaluse (oma täiskasvandud lapsega sama ajal elada) lihtsalt prügikasti visata või?
Mis põhjuseks võib olla, mine tea. Äkki mingid oma sisemuses podisevad isiklikud probleemid, mida laste kodus elamisega kaasnev toimetus-askeldus on aidanud summutada, aga millest kardad, et siis, kui rohkem aeg tekib, tulevad need pinnale? Siis tuleb nendega tegeleda.