Ei suuda hakkama saada laste suurekssaamisega

[Külaline]

Ja kõige tagatipuks sai ta hiljuti teada, et tema ema on pärandanud selle krundi koos majaga hoopis teistele õele ja vennale, temale pole jäetud mitte midagi. Ehkki pealtnäha on korralik inimene, ei joo ega suitseta ja hooldab oma ema korralikult.

Selline otsus ema poolt on kindlasti mingi põhjusega. Muidu on see täiesti arusaamatu. Kas on ema mõistus segi või pole see ema hoidev poeg temaga sugugi nii inimlik, kui teisi lähedasi ligi pole. On igasugu hulle, kes jätavad oma töökuse ja tagasihoidlikusega hea mulje, aga mis nelja seina vahel toimub, pole teistel teada.
Igastahes on see ema otsus pärandada mitte sellele pojale, kes teda kogu aeg nii öelda hästi hooldanud, mingi tagamõttega. Muidu ei ole ju see asi õige.

[Külaline]

Ja kõige tagatipuks sai ta hiljuti teada, et tema ema on pärandanud selle krundi koos majaga hoopis teistele õele ja vennale, temale pole jäetud mitte midagi. Ehkki pealtnäha on korralik inimene, ei joo ega suitseta ja hooldab oma ema korralikult.

Selline otsus ema poolt on kindlasti mingi põhjusega. Muidu on see täiesti arusaamatu. Kas on ema mõistus segi või pole see ema hoidev poeg temaga sugugi nii inimlik, kui teisi lähedasi ligi pole. On igasugu hulle, kes jätavad oma töökuse ja tagasihoidlikusega hea mulje, aga mis nelja seina vahel toimub, pole teistel teada.
Igastahes on see ema otsus pärandada mitte sellele pojale, kes teda kogu aeg nii öelda hästi hooldanud, mingi tagamõttega. Muidu ei ole ju see asi õige.

Tagamõte oli selles, et tollel pojal oli kerge kehaline puue (sündis reesuskonfliktiga). Samas mõistus on tal täiesti korras, käed-jalad liiguvad, töökas, vastutustundlik ja korralike eluviisidega. Aga ta vanemad lihtsalt võtsid pähe eelarvamuse, et kerge kehapuudega inimene ei ole täisväärtuslik, ning tegid päranduse ta tervetele õvedele.

[Külaline]

Ja kõige tagatipuks sai ta hiljuti teada, et tema ema on pärandanud selle krundi koos majaga hoopis teistele õele ja vennale, temale pole jäetud mitte midagi. Ehkki pealtnäha on korralik inimene, ei joo ega suitseta ja hooldab oma ema korralikult.

Selline otsus ema poolt on kindlasti mingi põhjusega. Muidu on see täiesti arusaamatu. Kas on ema mõistus segi või pole see ema hoidev poeg temaga sugugi nii inimlik, kui teisi lähedasi ligi pole. On igasugu hulle, kes jätavad oma töökuse ja tagasihoidlikusega hea mulje, aga mis nelja seina vahel toimub, pole teistel teada.
Igastahes on see ema otsus pärandada mitte sellele pojale, kes teda kogu aeg nii öelda hästi hooldanud, mingi tagamõttega. Muidu ei ole ju see asi õige.

Tagamõte oli selles, et tollel pojal oli kerge kehaline puue (sündis reesuskonfliktiga). Samas mõistus on tal täiesti korras, käed-jalad liiguvad, töökas, vastutustundlik ja korralike eluviisidega. Aga ta vanemad lihtsalt võtsid pähe eelarvamuse, et kerge kehapuudega inimene ei ole täisväärtuslik, ning tegid päranduse ta tervetele õvedele.

Kui pojal mõistus korras, käed-jalad liiguvad, töökas, vastutustundlik ja korralike eluviisidega, elu aeg vanemate ja maja eest hoolitsenud, siis see kerge kehaline puue ei saa olla ju põhjus. Arusaamatu täiesti! Ok, kõike ei päranda talle, aga üldse mitte midagi jätta pojale, kes nende eest on kogu aeg hoolitsenud, on ikka täiega jama.

[Külaline]

Selline otsus ema poolt on kindlasti mingi põhjusega. Muidu on see täiesti arusaamatu. Kas on ema mõistus segi või pole see ema hoidev poeg temaga sugugi nii inimlik, kui teisi lähedasi ligi pole. On igasugu hulle, kes jätavad oma töökuse ja tagasihoidlikusega hea mulje, aga mis nelja seina vahel toimub, pole teistel teada.
Igastahes on see ema otsus pärandada mitte sellele pojale, kes teda kogu aeg nii öelda hästi hooldanud, mingi tagamõttega. Muidu ei ole ju see asi õige.

Tagamõte oli selles, et tollel pojal oli kerge kehaline puue (sündis reesuskonfliktiga). Samas mõistus on tal täiesti korras, käed-jalad liiguvad, töökas, vastutustundlik ja korralike eluviisidega. Aga ta vanemad lihtsalt võtsid pähe eelarvamuse, et kerge kehapuudega inimene ei ole täisväärtuslik, ning tegid päranduse ta tervetele õvedele.

Kui pojal mõistus korras, käed-jalad liiguvad, töökas, vastutustundlik ja korralike eluviisidega, elu aeg vanemate ja maja eest hoolitsenud, siis see kerge kehaline puue ei saa olla ju põhjus. Arusaamatu täiesti! Ok, kõike ei päranda talle, aga üldse mitte midagi jätta pojale, kes nende eest on kogu aeg hoolitsenud, on ikka täiega jama.

Ole nüüd, kõik ei tee otsuseid ratsionaalselt, loe uudiseid. Pealegi ei tähenda terve mõistus, et tal ilmaasjades kuigi palju kogemusi oleks. Õed-vennad võibolla asjalikumad ja oskavad paremini majandada. Ning ära unusta, et sellise üksiku järeltulijateta mehel pole ju lapsi, kellele pärandada. Samuti pole tal raha, et seda maja hooldada, remontida, elektrisüsteemi uuendada. Kui vanemad pärandavad teistele õdedele-vendadele, siis vähemalt jääb maja järeltulijatele, mõnele lapselapsele, lapselapselapsele jne.

[Tolmukübe]

Ja mis sellest vennast saab, kes vanemaid on hooldanud? Arvad, et õed-vennad teda seal majas pidama hakkavad? Seda enam, kui maja jääb lastelastele ja kui hooldajal pole raha ka, siis õed-vennad tõstavad ta välja, elamispinda osta ei jaksa, ehk mingu, kuhu tahab. Neid vanemaid nende invaliidi tulevik ei huvita. Need ei ole õiged vanemad, teine on kogu aeg hooldanud ja tänu siis on, et jäetakse oma kodust ilma.

[Külaline]

Selline otsus ema poolt on kindlasti mingi põhjusega. Muidu on see täiesti arusaamatu. Kas on ema mõistus segi või pole see ema hoidev poeg temaga sugugi nii inimlik, kui teisi lähedasi ligi pole. On igasugu hulle, kes jätavad oma töökuse ja tagasihoidlikusega hea mulje, aga mis nelja seina vahel toimub, pole teistel teada.
Igastahes on see ema otsus pärandada mitte sellele pojale, kes teda kogu aeg nii öelda hästi hooldanud, mingi tagamõttega. Muidu ei ole ju see asi õige.

Tagamõte oli selles, et tollel pojal oli kerge kehaline puue (sündis reesuskonfliktiga). Samas mõistus on tal täiesti korras, käed-jalad liiguvad, töökas, vastutustundlik ja korralike eluviisidega. Aga ta vanemad lihtsalt võtsid pähe eelarvamuse, et kerge kehapuudega inimene ei ole täisväärtuslik, ning tegid päranduse ta tervetele õvedele.

Kui pojal mõistus korras, käed-jalad liiguvad, töökas, vastutustundlik ja korralike eluviisidega, elu aeg vanemate ja maja eest hoolitsenud, siis see kerge kehaline puue ei saa olla ju põhjus. Arusaamatu täiesti! Ok, kõike ei päranda talle, aga üldse mitte midagi jätta pojale, kes nende eest on kogu aeg hoolitsenud, on ikka täiega jama.

Loen ja imestan, kuidas siin arutle-foorumis võõrad oma tarkustega lagedale tulevad. Ma tean väga hästi, et see inimene on tegelikult toimetulev ja põhjus - ainukene põhjus - on tõepoolest just see, et tal on kerge kehapuue. Teist põhjust tõesti ei ole, päriselt ka. Olen märganud, et kusagil anonüümses foorumis on kõik jube puudesõbralikud (homosõbralikud, eakatesõbralikud, noortesõbralikud jne-jne), ent päriselus toimivad needsamad inimesed ikkagi eelarvamustest ja stereotüüpidest lähtuvalt. Mäletan kunagi, kuidas ajakirjanduses üks suur ülemus rääkis, kui hirmsasti tema ikka puudega inimesi toetab ja abistab; tundsin seda ülemust (töötasin veidi aega tema alluvuses), ja teist nii puudevaenulikku inimest pole mu silmad varem näinud.

[Külaline]

Ja mis sellest vennast saab, kes vanemaid on hooldanud? Arvad, et õed-vennad teda seal majas pidama hakkavad? Seda enam, kui maja jääb lastelastele ja kui hooldajal pole raha ka, siis õed-vennad tõstavad ta välja, elamispinda osta ei jaksa, ehk mingu, kuhu tahab. Neid vanemaid nende invaliidi tulevik ei huvita. Need ei ole õiged vanemad, teine on kogu aeg hooldanud ja tänu siis on, et jäetakse oma kodust ilma.

Mis "õiged" vanemad? Üks ju surnud, teine juba kaua hooldamist vajav, võib-olla ka pooldementne. Võib-olla ei tahetud ka seetõttu talle pärandada, et mehed sageli surevad oma emadega üsna samal ajal. Näiteks ema elab 80, poeg 60. Mis siis majast saanuks! Mis tast saab. ... eks omavalitsus paneb hooldekodusse elama.

[Tolmukübe]

Ja mis sellest vennast saab, kes vanemaid on hooldanud? Arvad, et õed-vennad teda seal majas pidama hakkavad? Seda enam, kui maja jääb lastelastele ja kui hooldajal pole raha ka, siis õed-vennad tõstavad ta välja, elamispinda osta ei jaksa, ehk mingu, kuhu tahab. Neid vanemaid nende invaliidi tulevik ei huvita. Need ei ole õiged vanemad, teine on kogu aeg hooldanud ja tänu siis on, et jäetakse oma kodust ilma.

Mis "õiged" vanemad? Üks ju surnud, teine juba kaua hooldamist vajav, võib-olla ka pooldementne. Võib-olla ei tahetud ka seetõttu talle pärandada, et mehed sageli surevad oma emadega üsna samal ajal. Näiteks ema elab 80, poeg 60. Mis siis majast saanuks! Mis tast saab. ... eks omavalitsus paneb hooldekodusse elama.

Ega see õiglane ei ole. Mis siis majast saanuks, eks venna pärijad, teised õed-vennad oleksid platsis omakorda pärima. Pooldementne on, aga kui oma hooldajat vaja pärandist ilma jätta, seda jagab pea hästi, siis pole dementne ega midagit. Mina teda enam ei hooldaks. Las pärijad teevad, varandust oskab igaüks vastu võtma tulla, las näevad vaeva ka. Karta on, et hooldajal liiga hea süda, selliseid saab ära kasutada.

[Külaline]

Kui see vigane poeg sureb, eks siis tema õed/vennad maja päriks.

[Külaline]

Kui see vigane poeg sureb, eks siis tema õed/vennad maja päriks.

Mina seda meest vigaseks ei nimeta - sest sõna "vigane" toob silme ette ikka silmnähtavalt sandi inimese, too mees aga on terve ja tugev; kunagisest reesuskonfliktist annab märku vaid kerge käte värin, mis aga tööd tegemast ei sega. Tema vanemaid aga häirib hirmsasti, et miks ikka üks lastest pole standardne, kõikidel suguvõsa jt tuttavate kokkutulekutel viivad jutu pidevalt sellele, et "noojah, meil see keskmine poes, temaga läks nii, on puudega, jah!" Ja topivad niisuguseid lauseid absoluutselt kõikidesse teemadesse seltskonnas. Ehk siis on näha, kui tugevalt neid see häirib.

Õed-vennad võivad maja pärida, kuid kui ema peaks surema, siis kaotab see mees igasuguse juriidilise kaitse oma kodule; ta on seal juriidilises mõttes ei-keegi. Tema õdedel-vendadel on õigus ta sealt välja visata või hakata talt üüri küsima.

[Külaline]

et "noojah, meil see keskmine poes, temaga läks nii, on puudega, jah!" Ja topivad niisuguseid lauseid absoluutselt kõikidesse teemadesse seltskonnas. Ehk siis on näha, kui tugevalt neid see häirib.

Selge pilt, aga läheme nüüd teemasse tagasi ja aitab sellest pojast.

[Rissel]

MIna jälle ei jõua ära oodata, et laps ülikooli lõpetaks, naise leiaks ja õnneliku elu looks. Selle ajani elab ta kodus ja olen paratamatult osaline tema muredes ja rõõmudes. Miks peaksin ma nutma, et ta iseseisvaks on saamas? Kas teemaalgatajal üldse oma elu pole? Isiklikke hobisid, sõbrannadega kohtumisi, trenne, aiatööd, raamatuid, võõrkeele või kokanduse kursuseid? Reisidest vee rääkimatagi! Lapsed võtavad oma aja, aga pärast seda tuleb jälle oma elu elama hakata, kunagi ei tea, kaua seda aega on. Ilmselt olekski parim soovitus kodust välja minna ja leida endale isiklikke hobisid.

[Külaline]

MIna jälle ei jõua ära oodata, et laps ülikooli lõpetaks, naise leiaks ja õnneliku elu looks. Selle ajani elab ta kodus ja olen paratamatult osaline tema muredes ja rõõmudes. Miks peaksin ma nutma, et ta iseseisvaks on saamas? Kas teemaalgatajal üldse oma elu pole? Isiklikke hobisid, sõbrannadega kohtumisi, trenne, aiatööd, raamatuid, võõrkeele või kokanduse kursuseid? Reisidest vee rääkimatagi! Lapsed võtavad oma aja, aga pärast seda tuleb jälle oma elu elama hakata, kunagi ei tea, kaua seda aega on. Ilmselt olekski parim soovitus kodust välja minna ja leida endale isiklikke hobisid.

Olen teemaalgataja. Mul ei ole huvi muude tegevuste vastu, kõik tundub mõttetu, kuna niikuinii suren kunagi ära.

[Külaline]

Olen teemaalgataja. Mul ei ole huvi muude tegevuste vastu, kõik tundub mõttetu, kuna niikuinii suren kunagi ära.

Vaene laps. Muud tarka ei oskagi öelda.

[Külaline]

MIna jälle ei jõua ära oodata, et laps ülikooli lõpetaks, naise leiaks ja õnneliku elu looks. Selle ajani elab ta kodus ja olen paratamatult osaline tema muredes ja rõõmudes. Miks peaksin ma nutma, et ta iseseisvaks on saamas? Kas teemaalgatajal üldse oma elu pole? Isiklikke hobisid, sõbrannadega kohtumisi, trenne, aiatööd, raamatuid, võõrkeele või kokanduse kursuseid? Reisidest vee rääkimatagi! Lapsed võtavad oma aja, aga pärast seda tuleb jälle oma elu elama hakata, kunagi ei tea, kaua seda aega on. Ilmselt olekski parim soovitus kodust välja minna ja leida endale isiklikke hobisid.

Olen teemaalgataja. Mul ei ole huvi muude tegevuste vastu, kõik tundub mõttetu, kuna niikuinii suren kunagi ära.

Aga just selle pärast, et igaüks kunagi nagunii sureb (surematu pole võimalik olla!) peaks ema ERITI huvitatud olema sellest, et laps kujuneks toimivaks ja oma eluga ise hakkama saavaks täiskasvanuks! Sest siis on täiskasvanud lapsel võimalus ka pärast ema kadumist oma elu normaalselt jätkata. Vastasel korral (kui tegu oleks emast sõltuva täiskasvanuga), tuleks ühiskonnal ta ju keskealisena hooldekodusse paigutada. Oleks see esimene valik oma lapse puhul? Ilmselt mitte, eks.

Aga inimesel (erinevalt loomast, kelle järglane läheb ja rohkem ei kohtu) on antud veel unikaalne võimalus ka peale järglase täiskasvamist säilitada temaga peresidemed - elada oma täiskasvanud järglase elule kaasa, läbi käia nagu täiskasvanu täiskasvanuga, võibolla toetada isegi eluraskustes. Seda polegi nii vähe! Sellepärast arutlevad mõned nii, et kui saan lapse nooremalt, siis see annab mulle loodetavasti pikema võimaluse oma (täiskasvanud) lapsega samas maailmas elada. Või siis vanemana lapse saanud hoiavad pöidlaid pihus, et ikka palju eluaastaid antaks. Just selle sama pärast! Ja sina - "midagi ei taha enam, surm tuleb niikuinii" - tahad selle võimaluse (oma täiskasvandud lapsega sama ajal elada) lihtsalt prügikasti visata või?

Mis põhjuseks võib olla, mine tea. Äkki mingid oma sisemuses podisevad isiklikud probleemid, mida laste kodus elamisega kaasnev toimetus-askeldus on aidanud summutada, aga millest kardad, et siis, kui rohkem aeg tekib, tulevad need pinnale? Siis tuleb nendega tegeleda.

[Külaline]

MIna jälle ei jõua ära oodata, et laps ülikooli lõpetaks, naise leiaks ja õnneliku elu looks. Selle ajani elab ta kodus ja olen paratamatult osaline tema muredes ja rõõmudes. Miks peaksin ma nutma, et ta iseseisvaks on saamas? Kas teemaalgatajal üldse oma elu pole? Isiklikke hobisid, sõbrannadega kohtumisi, trenne, aiatööd, raamatuid, võõrkeele või kokanduse kursuseid? Reisidest vee rääkimatagi! Lapsed võtavad oma aja, aga pärast seda tuleb jälle oma elu elama hakata, kunagi ei tea, kaua seda aegaion. Ilmselt olekski parim soovitus kodust välja minna ja leida endale isiklikke hobisid.

Ma arvan, et sellel pole isegi vahet, kas inimene leegib sõprade, hobide ja reiside vahet nagu turbojänes või eelistab laisemat ja kodusemat olemist neti, teleka või/ja raamatu seltsis. Inimesed on erinevad. Mõnele meeldib oma päevi täis kuhjata, teisele mitte.

Aga lapse oma elu algusele tuleks sellest hoolimata, mida ise teed või ei tee, ikka positiivselt vaadata. Jeerum - see on ju nii tore aeg, võibolla isegi kõige toredam aeg noore inimese elus - elu on ees, maailm on lahti! Kui kõige selle peale mõeldes heldimusest pisar silma tuleb ("alles ta oli väike nagu kotinõel, aga nüüd, näe, suur inimene ja ..."), siis olgu, jah.

Aga pidevalt nutta, nagu oleks mingi õnnetus juhtunud... See ei ole tavapärane.

[Külaline]

MIna jälle ei jõua ära oodata, et laps ülikooli lõpetaks, naise leiaks ja õnneliku elu looks. Selle ajani elab ta kodus ja olen paratamatult osaline tema muredes ja rõõmudes. Miks peaksin ma nutma, et ta iseseisvaks on saamas? Kas teemaalgatajal üldse oma elu pole? Isiklikke hobisid, sõbrannadega kohtumisi, trenne, aiatööd, raamatuid, võõrkeele või kokanduse kursuseid? Reisidest vee rääkimatagi! Lapsed võtavad oma aja, aga pärast seda tuleb jälle oma elu elama hakata, kunagi ei tea, kaua seda aega on. Ilmselt olekski parim soovitus kodust välja minna ja leida endale isiklikke hobisid.

Olen teemaalgataja. Mul ei ole huvi muude tegevuste vastu, kõik tundub mõttetu, kuna niikuinii suren kunagi ära.

Kohutav, kui peaks sinu laps olema. Mõttetu ving ja hala. Mis sust kasu on? Peale selle, et oma laste jala küljes ripud?

[Külaline]

MIna jälle ei jõua ära oodata, et laps ülikooli lõpetaks, naise leiaks ja õnneliku elu looks. Selle ajani elab ta kodus ja olen paratamatult osaline tema muredes ja rõõmudes. Miks peaksin ma nutma, et ta iseseisvaks on saamas? Kas teemaalgatajal üldse oma elu pole? Isiklikke hobisid, sõbrannadega kohtumisi, trenne, aiatööd, raamatuid, võõrkeele või kokanduse kursuseid? Reisidest vee rääkimatagi! Lapsed võtavad oma aja, aga pärast seda tuleb jälle oma elu elama hakata, kunagi ei tea, kaua seda aega on. Ilmselt olekski parim soovitus kodust välja minna ja leida endale isiklikke hobisid.

Olen teemaalgataja. Mul ei ole huvi muude tegevuste vastu, kõik tundub mõttetu, kuna niikuinii suren kunagi ära.

Kuna niikuinii kunagi sured ära? Noh, süüa teha pole ka mõtet, kuna niikuinii homme pead jälle toitu vaaritama. Riideid osta pole ka mõtet, kuna niikuinii pead kunagi vanad riided minema viskama ja uusi ostma minema. Mulle (ja väga paljudele teistelegi siin) tundub, et sul on depressioon. Peaksid tegelema sellega. Inimesele on siiski omane tunda elust rõõmu, kas või lihtsatest asjadest, ja mitte otsida mingitest loomulikest ja iseenesest positiivsetest elunähtustest (nagu seda on lapse kenasti kaelakandjaks kasvamine) mingit tohutut eluõnnetust.

Meie ümber on emasid, kelle laps ei kasvagi eales suureks, kes on jäänud lapseks igavesti - kas surres, või siis mõne suure arengupuude tõttu. Usu, nende emade suurim soov ja unistus siin elus oleks olnud just see, mille pärast sina siin pisaraid valad ja kurvastad.

[Rissel]

MIna jälle ei jõua ära oodata, et laps ülikooli lõpetaks, naise leiaks ja õnneliku elu looks. Selle ajani elab ta kodus ja olen paratamatult osaline tema muredes ja rõõmudes. Miks peaksin ma nutma, et ta iseseisvaks on saamas? Kas teemaalgatajal üldse oma elu pole? Isiklikke hobisid, sõbrannadega kohtumisi, trenne, aiatööd, raamatuid, võõrkeele või kokanduse kursuseid? Reisidest vee rääkimatagi! Lapsed võtavad oma aja, aga pärast seda tuleb jälle oma elu elama hakata, kunagi ei tea, kaua seda aega on. Ilmselt olekski parim soovitus kodust välja minna ja leida endale isiklikke hobisid.

Olen teemaalgataja. Mul ei ole huvi muude tegevuste vastu, kõik tundub mõttetu, kuna niikuinii suren kunagi ära.

See on ilmselt depressiivne reaktsioon tuleviku väljavaadetele. Psühholoogilises plaanis kalduvad inimesed oma tulevikku alati ette kujutama negatiivsemalt, kui see tegelikult teoks saab. Kui sa näed oma tulevikku eesmärgitu ja mõttetuna, on su elu tõenäoliselt pöörelnud enamjaolt ümber lapse ja muud suhted kas viletsad või olematud. Võib-olla nüüd tekikski võimalus ka siin muutuseid ette võtte. Kui oled üleminkueas, siis kindlasti võimendab see kõiki mõtteid ja üldist suhtumist, aga see läheb mööda. Kindel on see, et me suudame õppida ise oma mõtteid ja suhtumist muutma. Seda mõttetuse "moodi" on võimalik muuta teadlikult rõõmsaks ootuseks. Harjuta, liigu väljas ja tee midagi uut ning suhtumine tuevikku muutub.

[Külaline]

.

Olen teemaalgataja. Mul ei ole huvi muude tegevuste vastu, kõik tundub mõttetu, kuna niikuinii suren kunagi ära.

Meenub Ukuaru Minna memm: "Sure ära jah, kui elada ei jaksa!"

On imetabaseid inimesi, kes otsivad igas olukorras võimalusi ja on need, kes otsivad põhjendusi, kuidas mitte midagi ei saa.