Tubli!

[Külaline]

No lapsele vast võib ikka tubli laps öelda. Küll on aga imelik, kui üks täiskasvanud naine teisele ole tubli ütleb. Ma ei saa sellisel juhul aru, kas tegu on nõrkade sotsiaalsete oskuste ja halva inimestetunnetusega või siis teadliku või alateadliku sooviga patroneerida. Olen siis vastanud, et muidugi, ole ise ka tubli. See vastus pole millegipärast meeldinud, nii et vist ikka see teine variant.

[Külaline]

Mis psühhotrauma?
"Tubli" ei soovitata öelda sellepärast, et laps ei saa tagasisidet, mis nüüd siis täpselt heaks kiideti. Kui eesmärk on ainult vanemale meele järele olla ja tema heakskiit saada, siis tasub muidugi 50x tema juurde edasi-tagasi joosta lihtsalt selleks, et üks tühine sõna kuulda. Kiitma peaks seda, mis on päriselt kiitmist väärt. Nt kui laps on oma tegevuse juures järjekindel, püsiv ning pingutab. Nagu öeldakse, kiida seda, mida tahad rohkem näha.

Ilmselgelt on meil liiga palju spetsialiste kuskil jälle niisama istumas.

Keegi on sul käskinud midagi teisiti teha? Mõni läheb jube marru kohe, kui tunneb, et miski ohustab tema kompetentsustunnet lapsevanemana.

Kuule, käi kukele! Minu oskused lapsevanemana on aastate jooksul läbi proovitud ja kinnitust saanud igati eduka täiskasvanud lapse näol. Sulaselge lolluse suudan ma ära tunda ja kui tahan, siis ütlen oma arvamuse välja ka. Mul jumala savi, mida sa siin edasi targutad.

[Külaline]

Ilmselgelt on meil liiga palju spetsialiste kuskil jälle niisama istumas.

Keegi on sul käskinud midagi teisiti teha? Mõni läheb jube marru kohe, kui tunneb, et miski ohustab tema kompetentsustunnet lapsevanemana.

Kuule, käi kukele! Minu oskused lapsevanemana on aastate jooksul läbi proovitud ja kinnitust saanud igati eduka täiskasvanud lapse näol. Sulaselge lolluse suudan ma ära tunda ja kui tahan, siis ütlen oma arvamuse välja ka. Mul jumala savi, mida sa siin edasi targutad.

Miks sa ärritud siis, kui sa kõike õigesti oled teinud? Kui sa ei ole seda meetodit isegi proovinud, siis pole sul ka millelegi hinnangut anda. Juba su jutt annab mõista, et sa pole isegi aru saanud, mida need "spetsialistid" õigupoolest räägivad, vaid kuskilt midagi kuulsid ja see ajas kohe kuklakarvad turri, sest ei ühtinud sinu praktikaga. Muidugi ise pead jätkuvalt ennast spetsialistidest targemaks oma ühe lapse kasvatamise tõttu. Jätka siis samas vaimus, kui oled endas nii veendunud. Kindlasti leiad veel sadu meetodeid, mida sa ise pole rakendanud, nii et võta järjest ette ja hakka maha tegema, et end paremini ja kompetentsemana tunda.

[Külaline]

Mis psühhotrauma?
"Tubli" ei soovitata öelda sellepärast, et laps ei saa tagasisidet, mis nüüd siis täpselt heaks kiideti. Kui eesmärk on ainult vanemale meele järele olla ja tema heakskiit saada, siis tasub muidugi 50x tema juurde edasi-tagasi joosta lihtsalt selleks, et üks tühine sõna kuulda. Kiitma peaks seda, mis on päriselt kiitmist väärt. Nt kui laps on oma tegevuse juures järjekindel, püsiv ning pingutab. Nagu öeldakse, kiida seda, mida tahad rohkem näha.

Kas ajaline kokkulangevus - et kui laps asus koristama ja emme ütles koristavat last vaadates: "Tubli!" - siis ei tekita lapsel mingit seost? Loomulikult pole emmel keelatud öelda ka pikemalt: "Tubli, et sa koristad asjad põrandalt ja paned need oma kohale" või isegi veel pikemalt, küsimus pole ju üldse selles, et emme ei tohiks last pikemalt kiita. Aga ikkagi, isegi kui emme piirdub ainult "Tubli"-ga, siis minu meelest on küll naljakas arvata, et asju kokku koristav laps ei saa üldse aru, mida emme heaks kiitis.

Koergi oskab seostada, et kui omanik palli omanikule pakkumise hetkel ütleb lahke hääletooniga: "Tubli!", siis heakskiit oli palli äratoomise eest (ja toob teinekordki palli) - laps nüüd ei justkui ei saa?.

Muidugi, kui on nagu anekdoodis aeglastest eestlastest, et laps õhtul koristas, aga alles järgmisel hommikul emme ütleb: "Tubli!" - siis jah, ma usun ka, et laps võib mitte kokku viia, mida heaks kiideti

[Külaline]

Kas ajaline kokkulangevus - et kui laps asus koristama ja emme ütles koristavat last vaadates: "Tubli!" - siis ei tekita lapsel mingit seost?

Mu meelest täpselt nii ongi - laps saab hästi aru, mille eest teda kiideti. Need "tubli" vastased peaksid lapsi justkui alaarenenuteks, kel ajus ühtki analüüsi ei toimu.
Loomulikult nad teavad, mida nad hästi tegid ja kuidas pingutasid.
Kui keegi arvab, et vanemad piirduvadki ainult "tubliga", siis on nad tõesti tekitanud probleemi mitte millestki. Vanemad räägivad oma lastega ikka palju rohkem lisaks tubliks nimetamisele.

[Külaline]

"Tubli" ei soovitata öelda sellepärast, et laps ei saa tagasisidet, mis nüüd siis täpselt heaks kiideti

Me 3-aastane saab täpselt aru. Üritab mingit kõrget torni ehitada või puslet kokku panna, saab valmis. Kas keegi tõesti arvab, et kui öelda "tubli poiss!", siis ta ei saa aru, mille eest kiideti? See ülejäänud seletamine ei huvita teda karvavõrdki enam. Plaksutab käsi ja kiidab iseend samuti.

[Külaline]

Keegi on sul käskinud midagi teisiti teha? Mõni läheb jube marru kohe, kui tunneb, et miski ohustab tema kompetentsustunnet lapsevanemana.

Kuule, käi kukele! Minu oskused lapsevanemana on aastate jooksul läbi proovitud ja kinnitust saanud igati eduka täiskasvanud lapse näol. Sulaselge lolluse suudan ma ära tunda ja kui tahan, siis ütlen oma arvamuse välja ka. Mul jumala savi, mida sa siin edasi targutad.

Miks sa ärritud siis, kui sa kõike õigesti oled teinud? Kui sa ei ole seda meetodit isegi proovinud, siis pole sul ka millelegi hinnangut anda. Juba su jutt annab mõista, et sa pole isegi aru saanud, mida need "spetsialistid" õigupoolest räägivad, vaid kuskilt midagi kuulsid ja see ajas kohe kuklakarvad turri, sest ei ühtinud sinu praktikaga. Muidugi ise pead jätkuvalt ennast spetsialistidest targemaks oma ühe lapse kasvatamise tõttu. Jätka siis samas vaimus, kui oled endas nii veendunud. Kindlasti leiad veel sadu meetodeid, mida sa ise pole rakendanud, nii et võta järjest ette ja hakka maha tegema, et end paremini ja kompetentsemana tunda.

Ei ole see, kellele vastad, aga kõige rohkem torkab siinses teemas silma hoopis sinu enda ärritus. Paraku ongi nii, et tänapäeval trügib neid spetsialiste sisse uksest ja aknast ja nad on oma teooriatest tulvil ning kangesti varmad emasid-isasid õpetama, kuidas nood oma lapsi kasvatada tohivad. Inimlikult saan neist aru - eks nemadki ju taha vorsti leiva peale saada ja selleks tuleb oma olemasolu igasugu uute ja huvitavate lapsekasvatusalaste teooriate väljamõtlemisega õigustada. Ent sama inimlikult võiks mõista ka lapsevanemaid, kes tahaksid anda oma lapsele lihtsalt kasvurahu.

Eksid - inimesed saavad vägagi hästi aru, mida need "spetsialistid" õigupoolest räägivad.
Ka ükski spetsialist ei rakenda kunagi "sadu" meetodeid, vaid igaühel on omad n-ö lemmikud, mida siis rakendatakse enam-vähem kõikide klientide peal. Halvemal juhul ei tunta üldse huvi, kas/kuidas need töötavad.

Spetsialist võib leiutada ja proovida igasuguseid meetodeid, täpselt samamoodi nagu ka vanemad. Kuid spetsialist ei jää kunagi oma töö tulemusi vaatama, vaid tema siirdub juba edasi uutele jahimaadele. Selle lapsega, kellele ta paaril korral teenust osutas, ei kohtu ta enam iialgi. Vanemad aga jäävad lapse juurde edasi, jälgivad oma lapsel mingi meetodi kasutamise tulemusi ja saavad teha sellest järeldusi. Ehk siis - spetsialist võib suhelda paljude lastega, kuid seda, mismoodi kasutatavad meetodid ka tööle hakkavad, näevad ainult vanemad aastate, isegi aastakümnete pärast. Seetõttu tasub vanemate kogemust vast isegi rohkem usaldada.

[Külaline]

AI arvamus:

Sõna "tubli" kasutamine lapse kiitmisel ei ole alati parim valik, kuna see on väga üldine ja ebamäärane. Siin on mõned põhjused, miks eksperdid soovitavad seda vältida või kasutada teadlikumalt:

- Liiga üldine – "Tubli" ei kirjelda, mille eest last kiidetakse. See ei aita lapsel mõista, mida ta hästi tegi ega kinnista konkreetset positiivset käitumist.

- Väline tunnustus – Kui last pidevalt kiidetakse lihtsalt "tubli" olemise eest, võib ta hakata sõltuma välisest heakskiidust ega arenda sisemist motivatsiooni.

- Surve olla alati "tubli" – Mõni laps võib tunda, et temalt oodatakse pidevalt "tublidust", mis võib tekitada ärevust ja hirmu eksida.

- Ei soosi eneseanalüüsi – Laps ei õpi hindama oma pingutust või arengut, kui tagasiside on liiga lihtsustatud.

[Külaline]

AI arvamus:

Sõna "tubli" kasutamine lapse kiitmisel ei ole alati parim valik, kuna see on väga üldine ja ebamäärane. Siin on mõned põhjused, miks eksperdid soovitavad seda vältida või kasutada teadlikumalt:

- Liiga üldine – "Tubli" ei kirjelda, mille eest last kiidetakse. See ei aita lapsel mõista, mida ta hästi tegi ega kinnista konkreetset positiivset käitumist.

- Väline tunnustus – Kui last pidevalt kiidetakse lihtsalt "tubli" olemise eest, võib ta hakata sõltuma välisest heakskiidust ega arenda sisemist motivatsiooni.

- Surve olla alati "tubli" – Mõni laps võib tunda, et temalt oodatakse pidevalt "tublidust", mis võib tekitada ärevust ja hirmu eksida.

- Ei soosi eneseanalüüsi – Laps ei õpi hindama oma pingutust või arengut, kui tagasiside on liiga lihtsustatud.

Nüüd siis hakkavad meie eest meie lapsi kasvatama juba robotid. Ema või isa, ära sekku lugupeetud roboti töösse, hoia eemale!

[Külaline]

AI arvamus:

Sõna "tubli" kasutamine lapse kiitmisel ei ole alati parim valik, kuna see on väga üldine ja ebamäärane. Siin on mõned põhjused, miks eksperdid soovitavad seda vältida või kasutada teadlikumalt:

- Liiga üldine – "Tubli" ei kirjelda, mille eest last kiidetakse. See ei aita lapsel mõista, mida ta hästi tegi ega kinnista konkreetset positiivset käitumist.

- Väline tunnustus – Kui last pidevalt kiidetakse lihtsalt "tubli" olemise eest, võib ta hakata sõltuma välisest heakskiidust ega arenda sisemist motivatsiooni.

- Surve olla alati "tubli" – Mõni laps võib tunda, et temalt oodatakse pidevalt "tublidust", mis võib tekitada ärevust ja hirmu eksida.

- Ei soosi eneseanalüüsi – Laps ei õpi hindama oma pingutust või arengut, kui tagasiside on liiga lihtsustatud.

Nüüd siis hakkavad meie eest meie lapsi kasvatama juba robotid. Ema või isa, ära sekku lugupeetud roboti töösse, hoia eemale!

Lugupeetud robot teeb sulle kokkuvõtte kõigest, mida sa ise internetist otsida ei viitsi. Hetkel on igaühel oma versioon kellegi eksperdi arvamusest, kellele ei osata viidata ja see on ka meelde jäänud tasemel, nagu oleks sõbralt telefonimängus midagi kuulnud. Minule isiklikult tundub vägagi mõistlik, et lapse ainus tagasiside ei saa olla sõna "tubli". Kui koolis või lasteaias teie last ainult nii tagasisidestataks, oi kus oleks siis kisa lahti. Mäletan omast kooliajast, kui õpetajad peale hinde kunagi ühtegi kommentaari ei kirjutanud. Ise pidid aimama, mida kirjandis hästi tegid ja mis loodusõpetuse töös valesti kirjutasid. Ma ütleks, et jumal tänatud, et pedagoogika on edasi arenenud.

[Külaline]

AI arvamus:

Sõna "tubli" kasutamine lapse kiitmisel ei ole alati parim valik, kuna see on väga üldine ja ebamäärane. Siin on mõned põhjused, miks eksperdid soovitavad seda vältida või kasutada teadlikumalt:

- Liiga üldine – "Tubli" ei kirjelda, mille eest last kiidetakse. See ei aita lapsel mõista, mida ta hästi tegi ega kinnista konkreetset positiivset käitumist.

- Väline tunnustus – Kui last pidevalt kiidetakse lihtsalt "tubli" olemise eest, võib ta hakata sõltuma välisest heakskiidust ega arenda sisemist motivatsiooni.

- Surve olla alati "tubli" – Mõni laps võib tunda, et temalt oodatakse pidevalt "tublidust", mis võib tekitada ärevust ja hirmu eksida.

- Ei soosi eneseanalüüsi – Laps ei õpi hindama oma pingutust või arengut, kui tagasiside on liiga lihtsustatud.

Nüüd siis hakkavad meie eest meie lapsi kasvatama juba robotid. Ema või isa, ära sekku lugupeetud roboti töösse, hoia eemale!

Lugupeetud robot teeb sulle kokkuvõtte kõigest, mida sa ise internetist otsida ei viitsi. Hetkel on igaühel oma versioon kellegi eksperdi arvamusest, kellele ei osata viidata ja see on ka meelde jäänud tasemel, nagu oleks sõbralt telefonimängus midagi kuulnud. Minule isiklikult tundub vägagi mõistlik, et lapse ainus tagasiside ei saa olla sõna "tubli". Kui koolis või lasteaias teie last ainult nii tagasisidestataks, oi kus oleks siis kisa lahti. Mäletan omast kooliajast, kui õpetajad peale hinde kunagi ühtegi kommentaari ei kirjutanud. Ise pidid aimama, mida kirjandis hästi tegid ja mis loodusõpetuse töös valesti kirjutasid. Ma ütleks, et jumal tänatud, et pedagoogika on edasi arenenud.

Kes on siin väitnud, et lapse ainus tagasiside peaks olema sõna "tubli"? Palun ole nii hea ja näita meile see koht kätte.

Aga sa ei leia seda, eks? Sest mitte keegi pole seda väitnudki. Küll aga on siinne teema hoopis sellest, kas lapsele üleüldse kunagi tohib öelda sõna "tubli". Vahet märkad? Paljud lapsevanemad siin leiavad, et vahel ikka võib, see ei tee miskit halba. Mina olen nendega nõus.

Alati tõesti ei ole mõtet hakata iga viimase kui ühe joonistuse-paberlaevukese kohta mingit vägevat hinnangut andma, võrreldes lapse tehtud paberlaevukest tema poolt aasta tagasi tehtud paberlaevukesega. Loomulikult seda võib teha ja kõik vanemad teevadki seda, ent iga jumala kord ei jõua lihtsalt, ja ka laps ise ei oota seda. Üks normaalne laps käib vanematele näitamas oma töid-tegemisi kümneid kordi päevas, nt lippab kööki kartuleid kooriva ema juurde ja pistab talle näo ette oma uue joonistuse. Ema heidab pilgu joonistusele, vaatab lapsele otsa, naeratab ja ütleb: "Oi, tubli, ilus pilt on!" Laps naeratab vastu ja jookseb taas mängima. Lapse eesmärk oli tegelikult suhelda emaga, ema jällegi andis lapsele teada, et on tema jaoks olemas. Oleks ema hakanud selles olukorras seal köögis aretama mingit hiiglapikka analüüsi "Võrreldes möödunud aastaga oled sa juba pisut edasi arenenud..." oleks see jätnud tõtt-öelda pisut veidra mulje. Sedalaadi analüüsiks on teine aeg ja koht. Näiteks, istuvad ema ja laps kahekesi joonistuslaua taga ja vaatavad lapse vanu joonistusi, ning siis koos analüüsivad neid.

Mis puutub väidetavasse pedagoogika edasi arenemisse, siis mul on mitu last, kes käivad erinevates Tallinna koolides, ja kahjuks on olukord endiselt täpselt samasugune nagu sina oma kooliaja kohta kirjeldad. Laps nägi kõvasti vaeva ja on kirjanduses pigem tugev, aga õpetaja pani talle ikkagi nõrgema hinde ega kirjutanud juurde ainsatki kommentaari - laps ise peab aimama, et mis siis valesti oli, aga kuidas laps õpib, kui ta ei saagi teada, mida oleks pidanud paremini tegema? Kui laps õpetajalt tagasisidet küsima läheb, nähvab õpetaja: "Kuidas sa siis ise ei tea!" Aga laps tõesti ei tea. Selline olukord on tüüpiline - ei mingeid pikki selgitusi, ei mingisugust analüüsi, hea et vähemalt numbergi on.

[iiR]

Mu meelest on jutud "tubli" keelamisest küll tublisti ülevõimendatud või kuidagi kipakalt aru saadud.
Iva on selles, et kas üldse peab last n-ö kiitmissõltlaseks kasvatama, ehk siis panema lapse käivitusenergia ja enesemotiveerimissüsteemi kogu eluks sõltuma välisest heakskiidust ja tunnustusest?
Ja selles filosoofias on tegelikult sügav mõte täitsa olemas.
On suur vahe, kas laps teeb midagi seesmise motivatsiooniga (lihtsalt tegemiserõõmust, õhinast) ja ammutabki oma heaolu tegevusest enesest (torni ehitamine, pusle kokkupanek, koristamine ja rõõm ilusast ümbrusest) või omandab tehtav väärtuse alles läbi kellegi teise heakskiidu ("Oi kui tubli sa oled, et koristasid! Oi, tubli, nii ilus torn!" jne). Pahalane ei ole sõna "tubli" iseenesest, vaid just see väline heakskiit, milleta laps võib hakata tundma, et tema tegu või saavutus polnudki midagi väärt ja tasapisi kaob võime tegevustest endist rõõmu tunda, kui keegi neid ei näe või tunnusta. Ja see kandub täiskasvanuellu ka üle.

Lisan, et ma ise ikka kiidan oma lapsi ja kasutan ka sõna "tubli", sest see on kuidagi nii sissejuurdunud ja ei oska teisiti. Aga lihtsalt selle teadvustamine, et tegelikult võib-olla ei peaks nii palju kiitma, vaid võiks nt tragilt puslet pannud lapsele lihtsalt - sõbralikult, ent hinnanguvabalt - öelda: "Oh, sa panid nii kaua seda puslet kokku ja näen, et saidki tehtud!" vms võiks olla täitsa mõistlik lähenemine pideva (ja sageli ka üsna tühja üle-)kiitmise asemel.

[Külaline]

Mu meelest on jutud "tubli" keelamisest küll tublisti ülevõimendatud või kuidagi kipakalt aru saadud.
Iva on selles, et kas üldse peab last n-ö kiitmissõltlaseks kasvatama, ehk siis panema lapse käivitusenergia ja enesemotiveerimissüsteemi kogu eluks sõltuma välisest heakskiidust ja tunnustusest?
Ja selles filosoofias on tegelikult sügav mõte täitsa olemas.
On suur vahe, kas laps teeb midagi seesmise motivatsiooniga (lihtsalt tegemiserõõmust, õhinast) ja ammutabki oma heaolu tegevusest enesest (torni ehitamine, pusle kokkupanek, koristamine ja rõõm ilusast ümbrusest) või omandab tehtav väärtuse alles läbi kellegi teise heakskiidu ("Oi kui tubli sa oled, et koristasid! Oi, tubli, nii ilus torn!" jne). Pahalane ei ole sõna "tubli" iseenesest, vaid just see väline heakskiit, milleta laps võib hakata tundma, et tema tegu või saavutus polnudki midagi väärt ja tasapisi kaob võime tegevustest endist rõõmu tunda, kui keegi neid ei näe või tunnusta. Ja see kandub täiskasvanuellu ka üle.

Lisan, et ma ise ikka kiidan oma lapsi ja kasutan ka sõna "tubli", sest see on kuidagi nii sissejuurdunud ja ei oska teisiti. Aga lihtsalt selle teadvustamine, et tegelikult võib-olla ei peaks nii palju kiitma, vaid võiks nt tragilt puslet pannud lapsele lihtsalt - sõbralikult, ent hinnanguvabalt - öelda: "Oh, sa panid nii kaua seda puslet kokku ja näen, et saidki tehtud!" vms võiks olla täitsa mõistlik lähenemine pideva (ja sageli ka üsna tühja üle-)kiitmise asemel.

+1. Keegigi on ajast õigesti aru saanud.

[Katerin]

Aga kas sõna "tubli" tähendab üldse alati just kiitmist? Aja jooksul sõnade tähendused võivad muutuda. Ja "tubli" võib tänapäeval paljudes peredes, ja ka koolides-lasteaedades tähendada pigem otsa kokku tõmbamist mingile lapsepoolsele tegevusele. Seda ei võetagi kiitusena ei täiskasvanu ega lapse poolt. Vaid see ongi niisugune väljend, et "su tegevus on tehtud ja vanem märkas seda".

Kui mu enda lapsed veel väikesed olid, siis võisid nad lausa iga 10 minuti takka minu juurde joosta, et mulle oma joonistust või kokkupandud Lego näidata. Ja ma mäletan, et olin vahel kohe täitsa hädas, et mida uut ja huvitavat nüüd siis iga kord ütelda. "Oo, tore!", "Oo, lahe!", "Kena", "Ilus", "Täitsa äge", "Ja-jah". Mida ma oleks pidanud ütlema? Muudkui nuputasin mingeid sedalaadi sõnu välja, aga viimaks sain aru, et laps ei ootagi rohkemat. Ta soovis lihtsalt ema tähelepanu korraks. Et näe, emme, mis ma tegin! Ta just nimelt ei soovinudki saada mingeid pikki kriitilisi hinnanguid, vaid kinnitust, et ema on tema tööd lihtsalt näinud ja tähele pannud. Ja selleks kõlbab sõna "tubli" küll. Nii et ma pakun, et see ei olegi kiitus, vaid pigem vanema positiivset tähelepanu väljendav kinnitus.

[Külaline]

Mu meelest on jutud "tubli" keelamisest küll tublisti ülevõimendatud või kuidagi kipakalt aru saadud.
Iva on selles, et kas üldse peab last n-ö kiitmissõltlaseks kasvatama, ehk siis panema lapse käivitusenergia ja enesemotiveerimissüsteemi kogu eluks sõltuma välisest heakskiidust ja tunnustusest?
Ja selles filosoofias on tegelikult sügav mõte täitsa olemas.
On suur vahe, kas laps teeb midagi seesmise motivatsiooniga (lihtsalt tegemiserõõmust, õhinast) ja ammutabki oma heaolu tegevusest enesest (torni ehitamine, pusle kokkupanek, koristamine ja rõõm ilusast ümbrusest) või omandab tehtav väärtuse alles läbi kellegi teise heakskiidu ("Oi kui tubli sa oled, et koristasid! Oi, tubli, nii ilus torn!" jne). Pahalane ei ole sõna "tubli" iseenesest, vaid just see väline heakskiit, milleta laps võib hakata tundma, et tema tegu või saavutus polnudki midagi väärt ja tasapisi kaob võime tegevustest endist rõõmu tunda, kui keegi neid ei näe või tunnusta. Ja see kandub täiskasvanuellu ka üle.

Lisan, et ma ise ikka kiidan oma lapsi ja kasutan ka sõna "tubli", sest see on kuidagi nii sissejuurdunud ja ei oska teisiti. Aga lihtsalt selle teadvustamine, et tegelikult võib-olla ei peaks nii palju kiitma, vaid võiks nt tragilt puslet pannud lapsele lihtsalt - sõbralikult, ent hinnanguvabalt - öelda: "Oh, sa panid nii kaua seda puslet kokku ja näen, et saidki tehtud!" vms võiks olla täitsa mõistlik lähenemine pideva (ja sageli ka üsna tühja üle-)kiitmise asemel.

Seda arutelu, kas inimene vajab välist motivatsiooni või peab toetuma algusest peale vaid sisemisele, on viljelenud maailma suurimad filosoofid ja kasvatusteadlased juba aastasadu, ega ole seni õieti kuhugi jõudnud. Üldlevinud seisukoht siin on, et väikelapse südametunnistus on tema vanem: ta ei tee keelatud asja siis, kui vanem näeb. Samuti ei korista ta vabatahtlikult, vaid ikka täiskasvanu peab seal juures seisma ja utsitama. Ajapikku hakkab väline motivatsioon hästi käituda muutuma sisemiseks, ja täiskasvanuks saades peaks olema täielikult välja kujunenud omaenda südametunnistus ja omaenda sisemine motivatsioon.

Samas vaidlevad päris paljud ka sellele teooriale vastu. Argumendiks neil on, et sel juhul poleks ju vanglaid üldse vaja. Samuti mitte mingeid trahve ega karistusi. Töö juures poleks olemas mitte mingit kvaliteedikontrolli, sest kõik töötajad töötavad hästi nagunii, vaid oma sisemise motivatsiooni mõjul. Samuti ei oleks vaja korraldada auditeid ega võtta tehingule allkirju - sest teine osapool on alati motiveeritud käituma õigesti ja parimal moel. Kiirust ka keegi ei ületa, sest täiskasvanul on sisemine teadmine seda mitte teha, sestap pole meil vaja ka liikluspolitseinikke ega üldse politseinikke. See oleks täiesti teine maailm, kui me lähtuks eeldusest, et inimene peab olema alati hea üksnes sisemisest motivatsioonist lähtudes.

Eks kõige õigem ole siin ikka kuldne kesktee. Loomulikult peab lapses arendama soovi teha häid tegusid ka sisemistel põhjustel, mitte kogu aeg teistelt kiitust ootama. Samas aga on inimene siiski sotsiaalne olend ja ta vajab sellegipoolest mõistlikul määral ka välist tunnustust. Ega Maslowgi oma hierarhias ilmaasjata toonud ühe õnnelikkuse punktina välja just inimese vajadust tunnustuse järele.

[Külaline]

Mina olen ka täiskasvanule tubli öelnud.
Just ükspäev rääkisin sugulasega ja kiitsin teda, kui tubli ta on, et viitsib ja jaksab laste ja töö kõrvalt ka koolis ennast järjepidevalt täiendada. Ühe ala nüüd lõpetab kohe varsti ja sügiseks juba uus ala välja valitud. Minu, kui laiskvorsti kõrval ja minu silmis, on ta tõesti tubli. Ja minu arust ka kiitmist väärt.

[Külaline]

Kiida seda, mis on kiitmist väärt ja mida soovid kinnistada. Tühi kiitmine ei anna mitte midagi, teatud vanuses ehk sekundiks dopamiinilaksu.

Mul isiklikult õnneks "tubli" parasiitsõnaks saanud ei ole, sest ma pole seda väga kuulnudki - meid ei kiidetud lapsepõlves millegi eest. Tänati muidugi küll. Ainuke preemia lisaks tänusõnadele oli raha, kui tegid tööd või tõid koju heade hinnetega tunnistuse. Siis nägid, et sinu vaev kannab vilja. Preemia saamine on väline motivatsioon, aga selleks pidi pingutama kõigepealt, lihtsalt ega kiiresti ei tulnud seal midagi. Tänapäeva lapsed pole ilmselt kirvest ja labidat käeski hoidnud, rääkimata siis puude lõhkumisest ja peenarde kaevamisest, mida ma tegin algklassides. Lõhutud puud tuli ka hiljem riita laduda ja kuivana kuuri, tehtud peenardele ka taimed istutada või seemned külvata. Meeldib praegugi oma majas neid töid teha. Meil polnud lapsena kunagi otsest sundi selleks, et peab tööd tegema, vaid nägid, et inimene vajab abi ja järelikult tuleb aidata. Ega iga kord selle eest ka midagi ei antud, ainult suuremate tööde korral. Tood kuu aega vanaemale poest süüa, tassid ämbritega vett tuppa, tood kuurist puid ja abistad muude olmetöödega, saad pensipäeval kommiraha. Nii need asjad käisid.

Olen tähele pannud ka, et mulle ei meeldi, kui keegi mind millegi pärast täiskasvanuna kiitma hakkab. Ma ei oska sellele kuidagi reageerida või vastata ning see tundub ebamugav. Ma ei saa aru, miks seda tehakse. Teen kõike ainult enda pärast ega vaja kellegi tunnustust. Olen juba iseenesest väga töökas ja saavutushimuline inimene, tahan kogu aeg rohkem ja paremini. Iga uus saavutus annab mingi rahuolutunde ning see ongi see kvaliteetne dopamiin, mis paneb edasi pingutama.

[Külaline]

No lapsele vast võib ikka tubli laps öelda. Küll on aga imelik, kui üks täiskasvanud naine teisele ole tubli ütleb. Ma ei saa sellisel juhul aru, kas tegu on nõrkade sotsiaalsete oskuste ja halva inimestetunnetusega või siis teadliku või alateadliku sooviga patroneerida. Olen siis vastanud, et muidugi, ole ise ka tubli. See vastus pole millegipärast meeldinud, nii et vist ikka see teine variant.

Loomulikult ütled teisele täiskasvanule ole tubli! Ilusasti öeldud.

[Külaline]

Imelik, et täiskasvanud inimesed jäävad kinni mingisse suvalisse sõnasse. Asi pole ju sõnas "tubli". Ega keegi seda sõna ei keela kasutada. Lihtsalt on juhitud tähelepanu sellele, et kasvatamine on üldjoontes natuke laiem, kui lihtsalt sõna "tubli" ütlemine. Tuleb ikka natuke pikemalt seletada, mida laps tegi hästi või halvasti ja kiita tasub siis, kui on põhjust. Kui sa ütled, et seda sa tegid väga hästi, oled tubli poiss, see pole mitte kuidagi vale. Sõna "tubli" kasutamine lihtsalt sidesõnana, et jah, märkasin sind, lase samas vaimus edasi, pole ka kuidagi vale. Samahästi võib selleks nö sidesõnaks olla ka midagi muud.

[Külaline]

Imelik, et täiskasvanud inimesed jäävad kinni mingisse suvalisse sõnasse. Asi pole ju sõnas "tubli". Ega keegi seda sõna ei keela kasutada. Lihtsalt on juhitud tähelepanu sellele, et kasvatamine on üldjoontes natuke laiem, kui lihtsalt sõna "tubli" ütlemine. Tuleb ikka natuke pikemalt seletada, mida laps tegi hästi või halvasti ja kiita tasub siis, kui on põhjust. Kui sa ütled, et seda sa tegid väga hästi, oled tubli poiss, see pole mitte kuidagi vale. Sõna "tubli" kasutamine lihtsalt sidesõnana, et jah, märkasin sind, lase samas vaimus edasi, pole ka kuidagi vale. Samahästi võib selleks nö sidesõnaks olla ka midagi muud.

Jah, niimoodi võib sellest aru saada küll. Aga teemaalgataja püstitas ju teema hoopis niisuguse sõnastusega:
"Kas teistes keeltes on ka see segadust tekitav Tubli, mida tänapäeva lapsevanemad enam ei kasuta ja õigeks ei pea."

Siit võib küll selgelt välja lugeda, et sõna "tubli" on igati vananenud, üleüldse paha-paha, ja seda ei peaks kasutama ei sidesõnana ega kuidagi teisiti. Sellele väitele paljud siin teemas hakkasidki vastu vaidlema.