Perearstile e-pöördumine

[Külaline]

Loomulikult on arstide ülesanne inimesi aidata ja ravida, keegi pole vastupidist väitnudki ja seda nad ju teevadki. Teema läks lahti sellest kui üks väitis, et arstid keeravad inimeste tervist peesse, selle väitega ma ei nõustu.

Muidugi saab arst inimese tervise pekki keerata. Mu pereliikmele kirjutas arst väikelapseeas kergekäeliselt välja sobimatu antibiootikumi, ja selle tagajärjel muutus inimene eluajaks kurdiks. Ta ei kuule ega räägi.

Ning sina ära liialda ega moonuta teiste jutte. Mina väidan, et jah, arst saab inimese elu vale raviga pekki keerata. Sina aga üritad demagoogiliselt moonutada juttu nii: "Kõik arstid keeravad inimese elu peesse." Niiuguse demagoogilise moonutusega püüad sa survestada kaasarutlejaid sellele lausele iga hinna eest vastu vaidlema ja väitma, et ei, arstid ei keera kunagi kellegi elu peesse. Tõde on aga loomulikult kusagil vahepeal - ehk et õige vastus on: Hea arst saab inimest ravida, ent halb arst võib inimese elu vägagi põhjalikult pekki keerata.

Arst ei ole jumal. Seda, kas mõne ravimi suhtes võib inimesel tekkida sobimatu kõrvaltoime, üldjuhul arst ette ennustada ei oska nagunii.
Ma ei moonuta midagi, ma vastasin varasemale postitusele, kus oli kirjas, et arsti ravivea tõttu on inimese tervis pees. Kui nüüd statistikat vaadata, siis päriselt ravivigu on siiski väga vähe, kus arst ongi süüdi ja ongi olnud kas hoolimatu, lohakas, ebapiisavate teadmiste/kogemustega vm. Kindlasti on ravivigu tehtud ning kindlasti tehakse neid ka tulevikus aga see on kaduvväike osa võrreldes sellega, kui paljud reaalselt abi saavad oma terviseprobleemidele.
Ma ei kaitse arste ja kindlasti on ka mul elus olnud ebameeldivaid kokkupuuteid aga ma kindlasti ei pea ennast nendest targemaks, nagu osad siin. Mind ajendas vastama lihtsalt see, et mind ennast isiklikult tohutult häirivad need inimesed, kes leiavad, et nende probleemid on kõikide teiste põhjustatud- olgu need siis arstid, poliitikud või mis iganes muu eluvaldkonna esindajad.

Esiteks, püüame hoiduda üldistavatest väidetest. Valed on üldistavad väited nagu: Mitte kunagi ei oska arstid ravida. Mitte kunagi ei saa ükski arst teha raviviga. Inimesed süüdistavad alati kõiki teisi.

Tõsi pole seegi, et ravivigade protsent olevat sinu jutu järgi kaduvväike. Neid on siiski rohkem, lihtsalt inimestel pole jõudu protsessima hakata. Muide, tolle antibiootikumi kõrvalmõjuna eluajaks kurdistunud inimesi on Eestimaal praegu väga palju ehk see on praeguste keskealiste seas olnud üks suuri kurdistumise põhjuseid. Hea arst tunneb huvi tagasiside vastu ja loeb erialakirjandust, ning kui tulevad signaalid rohu ebameeldivate kõrvalmõjude kohta, siis teeb sellest järeldused. Lisaks ei kirjuta hea arst mingit ravimit välja kergekäeliselt, väikese köha-nohu raviks, vaid kaalub enne võimalikku kasu-kahju vahekorda.

Jaa, loomulikult tuleks alati "vaadata peeglisse", kuid mispärast peavad lõpmatuseni peeglit jõllitama alati ainult tavainimesed? Miks mitte kunagi ei pea peeglisse vaatama need, kelle kätte on antud reaalne võim muuta inimeste tervist ja elusid? Arst kirjutas väikelapsele kergekujulise haiguse puhul välja antibiootikumi, mis ta eluajaks kurdiks muutis, ning ütleb lapsele ja ta emale (sind tsiteerides): "Ärge süüdistage kedagi teist peale iseendi, lõpetage suhtumine, et teie probleemid on kõigi teiste põhjustatud!" No mida need ema ja ta kaheaastane laps nüüd sellest arvama peaksid? Pöördusid arstiabi saamiseks ja nüüd jääd ainult ise süüdi.

Ning mis puutub sellesse, et patsient süüdistavat alati ainult arsti, siis siia võib lisada, et kahjuks on mõnikord ka ümberpöördult: ehk et arst süüdistab alati patsienti, püüdes väita, et kui ravi ei mõjunud, siis järelikult tegi patsient kindlasti ise alati midagi valesti (äkki ei võtnud ravimit, mõtles kuidagi "valesti" jne). Eks ilmselgelt süüdistab patsient alati kõigepealt ennast - nt selles, et ta ei osanud leida head arsti ja usaldas liiga kaua pimesi. Olgu öeldud, et tõhutu ravi ja viltuminekute eest peab alati vastutama patsient ise, oma nahaga, ükskõik kes siin süüdi on või pole.

[Külaline]

Muidugi saab arst inimese tervise pekki keerata. Mu pereliikmele kirjutas arst väikelapseeas kergekäeliselt välja sobimatu antibiootikumi, ja selle tagajärjel muutus inimene eluajaks kurdiks. Ta ei kuule ega räägi.

Ning sina ära liialda ega moonuta teiste jutte. Mina väidan, et jah, arst saab inimese elu vale raviga pekki keerata. Sina aga üritad demagoogiliselt moonutada juttu nii: "Kõik arstid keeravad inimese elu peesse." Niiuguse demagoogilise moonutusega püüad sa survestada kaasarutlejaid sellele lausele iga hinna eest vastu vaidlema ja väitma, et ei, arstid ei keera kunagi kellegi elu peesse. Tõde on aga loomulikult kusagil vahepeal - ehk et õige vastus on: Hea arst saab inimest ravida, ent halb arst võib inimese elu vägagi põhjalikult pekki keerata.

Arst ei ole jumal. Seda, kas mõne ravimi suhtes võib inimesel tekkida sobimatu kõrvaltoime, üldjuhul arst ette ennustada ei oska nagunii.
Ma ei moonuta midagi, ma vastasin varasemale postitusele, kus oli kirjas, et arsti ravivea tõttu on inimese tervis pees. Kui nüüd statistikat vaadata, siis päriselt ravivigu on siiski väga vähe, kus arst ongi süüdi ja ongi olnud kas hoolimatu, lohakas, ebapiisavate teadmiste/kogemustega vm. Kindlasti on ravivigu tehtud ning kindlasti tehakse neid ka tulevikus aga see on kaduvväike osa võrreldes sellega, kui paljud reaalselt abi saavad oma terviseprobleemidele.
Ma ei kaitse arste ja kindlasti on ka mul elus olnud ebameeldivaid kokkupuuteid aga ma kindlasti ei pea ennast nendest targemaks, nagu osad siin. Mind ajendas vastama lihtsalt see, et mind ennast isiklikult tohutult häirivad need inimesed, kes leiavad, et nende probleemid on kõikide teiste põhjustatud- olgu need siis arstid, poliitikud või mis iganes muu eluvaldkonna esindajad.

Esiteks, püüame hoiduda üldistavatest väidetest. Valed on üldistavad väited nagu: Mitte kunagi ei oska arstid ravida. Mitte kunagi ei saa ükski arst teha raviviga. Inimesed süüdistavad alati kõiki teisi.

Tõsi pole seegi, et ravivigade protsent olevat sinu jutu järgi kaduvväike. Neid on siiski rohkem, lihtsalt inimestel pole jõudu protsessima hakata. Muide, tolle antibiootikumi kõrvalmõjuna eluajaks kurdistunud inimesi on Eestimaal praegu väga palju ehk see on praeguste keskealiste seas olnud üks suuri kurdistumise põhjuseid. Hea arst tunneb huvi tagasiside vastu ja loeb erialakirjandust, ning kui tulevad signaalid rohu ebameeldivate kõrvalmõjude kohta, siis teeb sellest järeldused. Lisaks ei kirjuta hea arst mingit ravimit välja kergekäeliselt, väikese köha-nohu raviks, vaid kaalub enne võimalikku kasu-kahju vahekorda.

Jaa, loomulikult tuleks alati "vaadata peeglisse", kuid mispärast peavad lõpmatuseni peeglit jõllitama alati ainult tavainimesed? Miks mitte kunagi ei pea peeglisse vaatama need, kelle kätte on antud reaalne võim muuta inimeste tervist ja elusid? Arst kirjutas väikelapsele kergekujulise haiguse puhul välja antibiootikumi, mis ta eluajaks kurdiks muutis, ning ütleb lapsele ja ta emale (sind tsiteerides): "Ärge süüdistage kedagi teist peale iseendi, lõpetage suhtumine, et teie probleemid on kõigi teiste põhjustatud!" No mida need ema ja ta kaheaastane laps nüüd sellest arvama peaksid? Pöördusid arstiabi saamiseks ja nüüd jääd ainult ise süüdi.

Ning mis puutub sellesse, et patsient süüdistavat alati ainult arsti, siis siia võib lisada, et kahjuks on mõnikord ka ümberpöördult: ehk et arst süüdistab alati patsienti, püüdes väita, et kui ravi ei mõjunud, siis järelikult tegi patsient kindlasti ise alati midagi valesti (äkki ei võtnud ravimit, mõtles kuidagi "valesti" jne). Eks ilmselgelt süüdistab patsient alati kõigepealt ennast - nt selles, et ta ei osanud leida head arsti ja usaldas liiga kaua pimesi. Olgu öeldud, et tõhutu ravi ja viltuminekute eest peab alati vastutama patsient ise, oma nahaga, ükskõik kes siin süüdi on või pole.

Ise manitsed oma postituse alguses mitte üldistama aga imelikul kombel oled ainult sina see, kes üldistab.
Keegi ei ole öelnud, et arstid ei tee ravivigu, muidugi teevad, eksimine on inimlik. Küll aga jah on see kaduvväike osa selle kõrval, kui paljud inimesed meditsiinist ja arstidelt abi saavad ning seda sa kuidagi ümber lükata ei saa, see on puhas statistika, vaidle palju tahad.
Kas sinu kirjeldatud loo puhul oli tegu raviveaga või mitte, ei oska täna ilmselt keegi öelda. Objektiivselt võttes ei pruukinud see kuidagi raviviga olla, ravimitel on väga palju kõrvaltoimeid. Paljudel retseptiravimitel ja ka käsimüügiravimitel võib olla kõrvaltoimeks ka anafülaktiline shokk ja surm. Kui mõnel patsiendil see esineb, siis see ei ole arsti süü.

[Külaline]

Kindlasti tuleb ennast arstist targemaks pidada, kui näed, et teine asjale pihta ei saa. Pimesi puuslikku kummardada pole mõtet. Mul on eluaeg madal vererõhk olnud, tuli ülekaalu, hakkas kõrvus tuksuma. Mina läksin perearsti juurde, ja ütlesin, et mul on kõrge vererõhk. See hakkas oma joru ajama, et see on normaalne, pidi esinema niisama, tinnitus vist nimi. Noh, seda juttu ma ei uskunud. Sattusin siis günekoloogi juurde, sellel vererõhuaparaat laua peal, palusin mõõta, 139 (norm on kuni 140). Lähen siis perearsti juurde tagasi, rohtu küsima, pani mulle monitori kaela, 24h, piiksus ja surises ja voila, 165 kõige kõrgemas faasis... Nii et endal peab ka pea otsas olema, ei saa ainult pimesi arste uskuda.

Perearstil siis ei olnud vererõhuaparaati või ta keeldus rõhku mõõtmast? Veider, niisamagi ju mõõdavad kogu aeg, ka siis kui pole vajadust, aga lihtsalt pole kaua mõõdetud. Kas 165 oli vererõhk puhkeolekus või aktiivses liikumises? 24h rõhku monitoorides peab ikka seda ka arvestama, mis tegevusi tehtud sai.

[Tolmukübe]

Kindlasti tuleb ennast arstist targemaks pidada, kui näed, et teine asjale pihta ei saa. Pimesi puuslikku kummardada pole mõtet. Mul on eluaeg madal vererõhk olnud, tuli ülekaalu, hakkas kõrvus tuksuma. Mina läksin perearsti juurde, ja ütlesin, et mul on kõrge vererõhk. See hakkas oma joru ajama, et see on normaalne, pidi esinema niisama, tinnitus vist nimi. Noh, seda juttu ma ei uskunud. Sattusin siis günekoloogi juurde, sellel vererõhuaparaat laua peal, palusin mõõta, 139 (norm on kuni 140). Lähen siis perearsti juurde tagasi, rohtu küsima, pani mulle monitori kaela, 24h, piiksus ja surises ja voila, 165 kõige kõrgemas faasis... Nii et endal peab ka pea otsas olema, ei saa ainult pimesi arste uskuda.

Perearstil siis ei olnud vererõhuaparaati või ta keeldus rõhku mõõtmast? Veider, niisamagi ju mõõdavad kogu aeg, ka siis kui pole vajadust, aga lihtsalt pole kaua mõõdetud. Kas 165 oli vererõhk puhkeolekus või aktiivses liikumises? 24h rõhku monitoorides peab ikka seda ka arvestama, mis tegevusi tehtud sai.

Vot ma ei mäleta enam, see oli nii ammu. Praegu mõeldes, loogiline küll, mõõdab rõhku ja sealt siis näha, mida aparaat näitab. Vbl ta oli oma tinnituses nii kindel, et ei hakanud üldse mind mõõtmagi, kuigi aparaat laual.. ? Neil peaks see ju olemas olema kabinetis. 165 oli öösel, une pealt.

[Külaline]

Vot ma ei mäleta enam, see oli nii ammu. Praegu mõeldes, loogiline küll, mõõdab rõhku ja sealt siis näha, mida aparaat näitab. Vbl ta oli oma tinnituses nii kindel, et ei hakanud üldse mind mõõtmagi, kuigi aparaat laual.. ? Neil peaks see ju olemas olema kabinetis. 165 oli öösel, une pealt.

Aga said siis tinnitusest lahti?

[Tolmukübe]

Vot ma ei mäleta enam, see oli nii ammu. Praegu mõeldes, loogiline küll, mõõdab rõhku ja sealt siis näha, mida aparaat näitab. Vbl ta oli oma tinnituses nii kindel, et ei hakanud üldse mind mõõtmagi, kuigi aparaat laual.. ? Neil peaks see ju olemas olema kabinetis. 165 oli öösel, une pealt.

Aga said siis tinnitusest lahti?

Aga seda ma räägin siin, et mul polnudki mingit tinnitust, lihtsalt kõrge vererõhk tuksus ja kohises kõrvas. See läks tableti peale, enam ei tuksu tõesti. Saan isegi hommikuti kohvi juua, mitu suurt tassi, kõrge vererõhk on vakka nagu hiir. Arstile lõi pähe, et kõrvas on tinnitus, mina kahtlustasin kohe kõrget vererõhku.

[Külaline]

Arst ei ole jumal. Seda, kas mõne ravimi suhtes võib inimesel tekkida sobimatu kõrvaltoime, üldjuhul arst ette ennustada ei oska nagunii.
Ma ei moonuta midagi, ma vastasin varasemale postitusele, kus oli kirjas, et arsti ravivea tõttu on inimese tervis pees. Kui nüüd statistikat vaadata, siis päriselt ravivigu on siiski väga vähe, kus arst ongi süüdi ja ongi olnud kas hoolimatu, lohakas, ebapiisavate teadmiste/kogemustega vm. Kindlasti on ravivigu tehtud ning kindlasti tehakse neid ka tulevikus aga see on kaduvväike osa võrreldes sellega, kui paljud reaalselt abi saavad oma terviseprobleemidele.
Ma ei kaitse arste ja kindlasti on ka mul elus olnud ebameeldivaid kokkupuuteid aga ma kindlasti ei pea ennast nendest targemaks, nagu osad siin. Mind ajendas vastama lihtsalt see, et mind ennast isiklikult tohutult häirivad need inimesed, kes leiavad, et nende probleemid on kõikide teiste põhjustatud- olgu need siis arstid, poliitikud või mis iganes muu eluvaldkonna esindajad.

Esiteks, püüame hoiduda üldistavatest väidetest. Valed on üldistavad väited nagu: Mitte kunagi ei oska arstid ravida. Mitte kunagi ei saa ükski arst teha raviviga. Inimesed süüdistavad alati kõiki teisi.

Tõsi pole seegi, et ravivigade protsent olevat sinu jutu järgi kaduvväike. Neid on siiski rohkem, lihtsalt inimestel pole jõudu protsessima hakata. Muide, tolle antibiootikumi kõrvalmõjuna eluajaks kurdistunud inimesi on Eestimaal praegu väga palju ehk see on praeguste keskealiste seas olnud üks suuri kurdistumise põhjuseid. Hea arst tunneb huvi tagasiside vastu ja loeb erialakirjandust, ning kui tulevad signaalid rohu ebameeldivate kõrvalmõjude kohta, siis teeb sellest järeldused. Lisaks ei kirjuta hea arst mingit ravimit välja kergekäeliselt, väikese köha-nohu raviks, vaid kaalub enne võimalikku kasu-kahju vahekorda.

Jaa, loomulikult tuleks alati "vaadata peeglisse", kuid mispärast peavad lõpmatuseni peeglit jõllitama alati ainult tavainimesed? Miks mitte kunagi ei pea peeglisse vaatama need, kelle kätte on antud reaalne võim muuta inimeste tervist ja elusid? Arst kirjutas väikelapsele kergekujulise haiguse puhul välja antibiootikumi, mis ta eluajaks kurdiks muutis, ning ütleb lapsele ja ta emale (sind tsiteerides): "Ärge süüdistage kedagi teist peale iseendi, lõpetage suhtumine, et teie probleemid on kõigi teiste põhjustatud!" No mida need ema ja ta kaheaastane laps nüüd sellest arvama peaksid? Pöördusid arstiabi saamiseks ja nüüd jääd ainult ise süüdi.

Ning mis puutub sellesse, et patsient süüdistavat alati ainult arsti, siis siia võib lisada, et kahjuks on mõnikord ka ümberpöördult: ehk et arst süüdistab alati patsienti, püüdes väita, et kui ravi ei mõjunud, siis järelikult tegi patsient kindlasti ise alati midagi valesti (äkki ei võtnud ravimit, mõtles kuidagi "valesti" jne). Eks ilmselgelt süüdistab patsient alati kõigepealt ennast - nt selles, et ta ei osanud leida head arsti ja usaldas liiga kaua pimesi. Olgu öeldud, et tõhutu ravi ja viltuminekute eest peab alati vastutama patsient ise, oma nahaga, ükskõik kes siin süüdi on või pole.

Ise manitsed oma postituse alguses mitte üldistama aga imelikul kombel oled ainult sina see, kes üldistab.
Keegi ei ole öelnud, et arstid ei tee ravivigu, muidugi teevad, eksimine on inimlik. Küll aga jah on see kaduvväike osa selle kõrval, kui paljud inimesed meditsiinist ja arstidelt abi saavad ning seda sa kuidagi ümber lükata ei saa, see on puhas statistika, vaidle palju tahad.
Kas sinu kirjeldatud loo puhul oli tegu raviveaga või mitte, ei oska täna ilmselt keegi öelda. Objektiivselt võttes ei pruukinud see kuidagi raviviga olla, ravimitel on väga palju kõrvaltoimeid. Paljudel retseptiravimitel ja ka käsimüügiravimitel võib olla kõrvaltoimeks ka anafülaktiline shokk ja surm. Kui mõnel patsiendil see esineb, siis see ei ole arsti süü.

Valejutt sul. Sina oled see, kes siin lakkamatult üldistab. Teiseks vaidlen endiselt vastu sinu arvamusele, et ravivigu on vaid kaduvväike protsent ja enamik inimesi saavad abi. See pole nii. Ravivigu, või lihtsalt hooletus- või teadmatusvigu teevad arstid ikka, ja mitte harva. Tegijal juhtub. Kui selle ravivea tulemuseks on näiteks lapse surm, siis on vanemad loomulikult väga endast väljas. Tõestada midagi on aga ringkaitse tõttu raske.

Ja samuti paneb väga üllatama sinu enesekindel arvamine, et vale antibiootikumi tagajärjel kurdistunud väikelapse puhul pole teada, kas tegu oli raviveaga või ei olnud. Praeguseks on faktiliselt tõestatud, et just nii see oligi. Tänapäeva Eesti kurtide kogukonnast suur osa on n-ö antibiootikumikurdid.

[Külaline]

Esiteks, püüame hoiduda üldistavatest väidetest. Valed on üldistavad väited nagu: Mitte kunagi ei oska arstid ravida. Mitte kunagi ei saa ükski arst teha raviviga. Inimesed süüdistavad alati kõiki teisi.

Tõsi pole seegi, et ravivigade protsent olevat sinu jutu järgi kaduvväike. Neid on siiski rohkem, lihtsalt inimestel pole jõudu protsessima hakata. Muide, tolle antibiootikumi kõrvalmõjuna eluajaks kurdistunud inimesi on Eestimaal praegu väga palju ehk see on praeguste keskealiste seas olnud üks suuri kurdistumise põhjuseid. Hea arst tunneb huvi tagasiside vastu ja loeb erialakirjandust, ning kui tulevad signaalid rohu ebameeldivate kõrvalmõjude kohta, siis teeb sellest järeldused. Lisaks ei kirjuta hea arst mingit ravimit välja kergekäeliselt, väikese köha-nohu raviks, vaid kaalub enne võimalikku kasu-kahju vahekorda.

Jaa, loomulikult tuleks alati "vaadata peeglisse", kuid mispärast peavad lõpmatuseni peeglit jõllitama alati ainult tavainimesed? Miks mitte kunagi ei pea peeglisse vaatama need, kelle kätte on antud reaalne võim muuta inimeste tervist ja elusid? Arst kirjutas väikelapsele kergekujulise haiguse puhul välja antibiootikumi, mis ta eluajaks kurdiks muutis, ning ütleb lapsele ja ta emale (sind tsiteerides): "Ärge süüdistage kedagi teist peale iseendi, lõpetage suhtumine, et teie probleemid on kõigi teiste põhjustatud!" No mida need ema ja ta kaheaastane laps nüüd sellest arvama peaksid? Pöördusid arstiabi saamiseks ja nüüd jääd ainult ise süüdi.

Ning mis puutub sellesse, et patsient süüdistavat alati ainult arsti, siis siia võib lisada, et kahjuks on mõnikord ka ümberpöördult: ehk et arst süüdistab alati patsienti, püüdes väita, et kui ravi ei mõjunud, siis järelikult tegi patsient kindlasti ise alati midagi valesti (äkki ei võtnud ravimit, mõtles kuidagi "valesti" jne). Eks ilmselgelt süüdistab patsient alati kõigepealt ennast - nt selles, et ta ei osanud leida head arsti ja usaldas liiga kaua pimesi. Olgu öeldud, et tõhutu ravi ja viltuminekute eest peab alati vastutama patsient ise, oma nahaga, ükskõik kes siin süüdi on või pole.

Ja samuti paneb väga üllatama sinu enesekindel arvamine, et vale antibiootikumi tagajärjel kurdistunud väikelapse puhul pole teada, kas tegu oli raviveaga või ei olnud. Praeguseks on faktiliselt tõestatud, et just nii see oligi. Tänapäeva Eesti kurtide kogukonnast suur osa on n-ö antibiootikumikurdid.

On see mingi salainfo? Googeldades mitte midagi sellist ei leia.

[Külaline]

Võimalikult ototoksilisi antibiootikume kasutatakse ka tänapäeval osade infektsioonide ravis, ei põhjusta see kõikidele haigetele kurtust. See on siiski väga harva esinev kõrvaltoime ja arstil ei ole selle esinemist võimalik mitte mingil juhul ette näha.
Ibuprofeeni ja paratsetamooli kasutamisel võib tekkida näiteks nägemiskahjustus, ärge siis valuvaigistit võtke, pärast arst süüdi.

[Külaline]

Praeguseks on faktiliselt tõestatud, et just nii see oligi. Tänapäeva Eesti kurtide kogukonnast suur osa on n-ö antibiootikumikurdid.

See on ju täielik vale. Kuidas saab inimene lihtsalt mingeid asju välja mõelda (täiesti jaburaid) ja seda fakti pähe väita.

[Külaline]

Praeguseks on faktiliselt tõestatud, et just nii see oligi. Tänapäeva Eesti kurtide kogukonnast suur osa on n-ö antibiootikumikurdid.

See on ju täielik vale. Kuidas saab inimene lihtsalt mingeid asju välja mõelda (täiesti jaburaid) ja seda fakti pähe väita.

Aga palun, üks avalik artikkel, kus vihjatakse antibiootikumide tagajärjel eluajaks kurdistunud inimestele: https://tervis.postimees.ee/2776512/gee ... b-kuulmise
"Nüüd soovib Staecker sama katset sama korrata inimestel. Uurija otsib vabatahtlikke, kelle kuulmishädade põhjuseks on antibiootikumide kõrvaltoime. Sellised inimesed on kaotanud suure osa oma kuulmisrakkudest, kuid nende sisekõrvas on olemas nii närvirakud kui tugirakud."

[Külaline]

Vot ma ei mäleta enam, see oli nii ammu. Praegu mõeldes, loogiline küll, mõõdab rõhku ja sealt siis näha, mida aparaat näitab. Vbl ta oli oma tinnituses nii kindel, et ei hakanud üldse mind mõõtmagi, kuigi aparaat laual.. ? Neil peaks see ju olemas olema kabinetis. 165 oli öösel, une pealt.

Aga said siis tinnitusest lahti?

Aga seda ma räägin siin, et mul polnudki mingit tinnitust, lihtsalt kõrge vererõhk tuksus ja kohises kõrvas. See läks tableti peale, enam ei tuksu tõesti. Saan isegi hommikuti kohvi juua, mitu suurt tassi, kõrge vererõhk on vakka nagu hiir. Arstile lõi pähe, et kõrvas on tinnitus, mina kahtlustasin kohe kõrget vererõhku.

Inimesel piniseb juba kõrvus ja on kõrge vererõhk, aga ikka sellest aru ei saa, et ülekaal tuleb maha võtta ja kohvi vähem larpida. Aga ikka arst süüdi kõiges.

[Külaline]

Praeguseks on faktiliselt tõestatud, et just nii see oligi. Tänapäeva Eesti kurtide kogukonnast suur osa on n-ö antibiootikumikurdid.

See on ju täielik vale. Kuidas saab inimene lihtsalt mingeid asju välja mõelda (täiesti jaburaid) ja seda fakti pähe väita.

Aga palun, üks avalik artikkel, kus vihjatakse antibiootikumide tagajärjel eluajaks kurdistunud inimestele: https://tervis.postimees.ee/2776512/gee ... b-kuulmise
"Nüüd soovib Staecker sama katset sama korrata inimestel. Uurija otsib vabatahtlikke, kelle kuulmishädade põhjuseks on antibiootikumide kõrvaltoime. Sellised inimesed on kaotanud suure osa oma kuulmisrakkudest, kuid nende sisekõrvas on olemas nii närvirakud kui tugirakud."

Jutt on kahest protsendist kurtidest, lisaks on artikkel 10 aastat vana. Kuidas saab siis teha sellest järeldust, et tänapäeva Eesti kurtide kogukonnast on suur osa antibiootikumikurdid. Sinu viidatud artikkel midagi sellist ei väida.

[Külaline]

See on ju täielik vale. Kuidas saab inimene lihtsalt mingeid asju välja mõelda (täiesti jaburaid) ja seda fakti pähe väita.

Aga palun, üks avalik artikkel, kus vihjatakse antibiootikumide tagajärjel eluajaks kurdistunud inimestele: https://tervis.postimees.ee/2776512/gee ... b-kuulmise
"Nüüd soovib Staecker sama katset sama korrata inimestel. Uurija otsib vabatahtlikke, kelle kuulmishädade põhjuseks on antibiootikumide kõrvaltoime. Sellised inimesed on kaotanud suure osa oma kuulmisrakkudest, kuid nende sisekõrvas on olemas nii närvirakud kui tugirakud."

Jutt on kahest protsendist kurtidest, lisaks on artikkel 10 aastat vana. Kuidas saab siis teha sellest järeldust, et tänapäeva Eesti kurtide kogukonnast on suur osa antibiootikumikurdid. Sinu viidatud artikkel midagi sellist ei väida.

Sa lugesid natuke viltu. Lause kõlab nii: "Esialgsete hinnangute põhjal võiks ravi aidata kuni kaht protsenti kuulmise kaotanutest."
Mitte aga, et antibiootikumide tõttu kurdistunuid on 2% kurtide koguarvust. Miks ravi nii väheseid aitab, sellel on palju põhjuseid. Näiteks mängib suurt rolli ka vanus - täiskasvanud inimene, kes pole iial elus midagi kuulnud, ravist enam mingit kasu ei saa, kuna tema aju kuulmiskeskus ei tööta.

Ja see, et artikkel on 10 aastat vana, ei mängi rolli. Ma ju rääkisingi praegu keskealistest kurtidest. Ehk siis, too ebasobiv antibiootikum oli käibel eelmise sajandi teises pooles.

[Külaline]

See pole kuskilt otsast arstide valeravi, kui tolleaegsete teadmiste ja uuringute alusel soovitati just seda ABd kasutada. Ega iga maailma arst ju kõikide ravimitega ise katseid teha ei saa. Ravibki sellega, mille teadlased on välja töötanud ja ravimitööstus kasutusele võtnud. Neid näiteid on ju eelmistest aegadest palju, kus turule tulid ravimid, mille kõrvaltoimeid polnud väga põhjalikult uuritud.

[Külaline]

See pole kuskilt otsast arstide valeravi, kui tolleaegsete teadmiste ja uuringute alusel soovitati just seda ABd kasutada. Ega iga maailma arst ju kõikide ravimitega ise katseid teha ei saa. Ravibki sellega, mille teadlased on välja töötanud ja ravimitööstus kasutusele võtnud. Neid näiteid on ju eelmistest aegadest palju, kus turule tulid ravimid, mille kõrvaltoimeid polnud väga põhjalikult uuritud.

Vaat just! Siin jõuamegi välja selleni, mida ma kohe alguses mainisin: hea arst peab lugema erialakirjandust, tundma huvi patsientide tagasiside vastu ja vajadusel korrigeerima ravi, samuti tegema järeldused. On arste, kes mitte midagi sellist ei tee, vaid lasevadki n-ö vana rasva peal, huvitumata vähimalgi määral uuest infost ja tagasisidest. Lasevad patsiendil süüa aastaid ravimit, mis talle tegelikult ei sobigi ja millel pole ka mitte mingit kasutegurit, aga kui patsient sellest rääkida üritab, siis sõimavad tal lihtsalt näo täis.

[Külaline]

See pole kuskilt otsast arstide valeravi, kui tolleaegsete teadmiste ja uuringute alusel soovitati just seda ABd kasutada. Ega iga maailma arst ju kõikide ravimitega ise katseid teha ei saa. Ravibki sellega, mille teadlased on välja töötanud ja ravimitööstus kasutusele võtnud. Neid näiteid on ju eelmistest aegadest palju, kus turule tulid ravimid, mille kõrvaltoimeid polnud väga põhjalikult uuritud.

Vaat just! Siin jõuamegi välja selleni, mida ma kohe alguses mainisin: hea arst peab lugema erialakirjandust, tundma huvi patsientide tagasiside vastu ja vajadusel korrigeerima ravi, samuti tegema järeldused. On arste, kes mitte midagi sellist ei tee, vaid lasevadki n-ö vana rasva peal, huvitumata vähimalgi määral uuest infost ja tagasisidest. Lasevad patsiendil süüa aastaid ravimit, mis talle tegelikult ei sobigi ja millel pole ka mitte mingit kasutegurit, aga kui patsient sellest rääkida üritab, siis sõimavad tal lihtsalt näo täis.

Eestis on olemas ravijuhendid, iga reaarst ei loe hommikust õhtuni mingeid teadusartikleid.

[Külaline]

See pole kuskilt otsast arstide valeravi, kui tolleaegsete teadmiste ja uuringute alusel soovitati just seda ABd kasutada. Ega iga maailma arst ju kõikide ravimitega ise katseid teha ei saa. Ravibki sellega, mille teadlased on välja töötanud ja ravimitööstus kasutusele võtnud. Neid näiteid on ju eelmistest aegadest palju, kus turule tulid ravimid, mille kõrvaltoimeid polnud väga põhjalikult uuritud.

Vaat just! Siin jõuamegi välja selleni, mida ma kohe alguses mainisin: hea arst peab lugema erialakirjandust, tundma huvi patsientide tagasiside vastu ja vajadusel korrigeerima ravi, samuti tegema järeldused. On arste, kes mitte midagi sellist ei tee, vaid lasevadki n-ö vana rasva peal, huvitumata vähimalgi määral uuest infost ja tagasisidest. Lasevad patsiendil süüa aastaid ravimit, mis talle tegelikult ei sobigi ja millel pole ka mitte mingit kasutegurit, aga kui patsient sellest rääkida üritab, siis sõimavad tal lihtsalt näo täis.

Eestis on olemas ravijuhendid, iga reaarst ei loe hommikust õhtuni mingeid teadusartikleid.

"Hommikust õhtuni", "mingeid..." Mis ravijuhendid? Mitte keegi ei sunni kedagi hommikust õhtuni mingeid teadusartikleid lugema! Küll aga võiks kasvõi kord aastaski mõne meditsiiniajakirja minutiks avada, ehk? Teiseks võiks huvi tunda patsientide tagasiside vastu. Mitte ükski ravijuhend ei sunni arsti manustama patsiendile just selle nimega antibiootikumi, mille kohta on tulnud murettekitavat tagasisidet.

[Külaline]

Mitte ükski ravijuhend ei sunni arsti manustama patsiendile just selle nimega antibiootikumi, mille kohta on tulnud murettekitavat tagasisidet.

Kas tänapäeval siis keegi arst sunnib või?
Mis ABd sa üldse praegusel ajal oled katsetanud, mida peaks üle nädala võtma ja see sulle üldse ei sobi ja põletikku ka maha ei võta? Üldse toimet polnud?
Kuidas see mittesobivus ilmnes?

[Külaline]

Mitte ükski ravijuhend ei sunni arsti manustama patsiendile just selle nimega antibiootikumi, mille kohta on tulnud murettekitavat tagasisidet.

Kas tänapäeval siis keegi arst sunnib või?
Mis ABd sa üldse praegusel ajal oled katsetanud, mida peaks üle nädala võtma ja see sulle üldse ei sobi ja põletikku ka maha ei võta? Üldse toimet polnud?
Kuidas see mittesobivus ilmnes?

Kui argumendid otsa lõpevad, siis hakkad lolli mängima. Ometi oled sa algusest peale siinset keskutelu jälginud ja peaksid seega aru saama taustast. Antibiootikumid tulid sisse seoses sellega, et väideti, nagu ei saaks arstid mitte iialgi ühtegi inimest kahjustada või siis on neid vaid kaduvväike osa. Sellele väitele vaieldi vastu, toodi erinevaid näiteid. Üks näidetest oli, et tänapäeval Eestis elavate keskealiste kurtide seas on päris palju neid, kes jäid lapseeas kurdiks ebasobiva antibiootikumi tagajärjel, kusjuures osale kirjutati neid välja üsna kergekäeliselt. Antibiootikumide asemel võib siia teemasse tuua palju teisigi näiteid. Näiteks pöördub ema lapsega arsti juurde, kurtes lapsel kehva und, ja arst kirjutab talle välja antidepressandid. Kuna lapsel tõesti muid probleeme pole peale kehva une, siis need AD-d talle ei mõju ja magama ei pane. Küll aga tekitavad AD-d kõrvalmõjusid, mis võivad olla päris tõsised. Kui ema arstile tagasisidet annab, öeldes, et ta laps ei ole AD-dest hoolimata mitmekuulisest tarvitamisest seni mingit abi saanud, küll aga on kõrvalmõjud suured, siis riidleb arst ema läbi ja isegi ei kaalu võimalust AD-d ära jätta. Laps peab edasi sööma antidepressante, millest tal mingit kasu pole ja mis pigem teevad talle kahju. Selliseid näiteid on siin teemas silmas peetud. Seda, kui suur on negatiivsete lugude protsent, ei oska sulle öelda mitte keegi, kuna valdav enamik patsientidest ei kaeba mitte kuhugi.