Ma alustasin 2.5 aastase lapsega arstide vahet jooksmist. Laps ei maganud öösel, vahetas aina asendeid, norskas, siples, ärkas nutuga ja nii 40 korda öösel. Käisin pidevalt perearstil. Tema vastas, et lapsel on lihtsalt unehäired. Varsti kasvab välja. Ma ei nõustunud sellega. Panin tasulise aja kurguninakõrva arstile. Vaatas lapse üle ja ütles, et kohe näha, et adenoid. Määras opi aja 5 kuu pärast. Helistasin nagu segane igalepoole, et ehk kui keegi aja ütleb ära siis saan opile. Läksin vahepeal uue arsti juurde tasulisele. Vaatas teine arst lapse üle ja määras opi aja kohe 2 nädala pärast. Adenoid oli olnud kohutavalt suur. Lapse uni ei muutunud. Panin uuesti arstile tasulise aja. Lihtsalt ei jõudnud enam neid saatekirju küsida, sest arst arvas, et mõtlen asju välja ja paanitsen niisama. Sain uue arsti ning arst ütles lihtsalt, et miks ma üldse lapse und jälgin. Osad lapsed norskavadki ja tänapäeval on see normaalne. Ei ole vaja iga liigutust lapsel jälgida. Maksin selle eest 90 euri ja pluss sõit 200 km edasi- tagasi. Leidsin uue arsti. Arst Vaatas lapse üle ja nägi, et kurgumandlid on ülisuured..määrkas kohe opi aja sest need segavad 100% hingamist. Samuti andis saatekirja uneuuringule peale oppi. Taastumine oli raske, aga see mis ei muutunud, oli lapse uni. Ma tundsin, et ma lihtsalt ei jõua enam. Ma olen pannud arstide alla mitu tuhat euri ja 0 mõju. Laps on saanud vaid endale suure hirmu arstide ees ja muud ei midagi.
Panin unearstile aja kuna saatekiri oli juba olemas. Nime ei hakka mainima. Ilmselt enamus teavad. Mu ootused olid nii suured. Teda kiideti. Lootsin, et laps saab lõpuks abi. Esimene visiit Vaatas ta lapsele kurku ja ütles, et kõik on ju korras. Hingamisteed vabad. Ütles vaid, et me läheks igaksjuhuks hambaarstile ja et arst suunaks ta edasi ortodontile kui vaja. No eks tegingi nii. Järjekorrad mitu aastat. Ebanormaalne.
Ütlesin, et ma tulin siia uneuuringu pärast, sest lapsele on see ettenähtud. Arst kutsus siis kuu aja pärast meid tagasi. Sõitsime jälle Tallinna. Alles teine visiit arvas arst et võiks talle ninaneelu vaadata kaameraga. Limaskestad turses. Kirjutas avamysi. Ütlesin, et oleme kõiki neid juba proovinud. Enne oppe. Avamys, nasonex, breso jne. Tal oli ükskõik. Kirjutas uuesti. Läksime samatargalt koju. Ootasime kuu aega ja 0 mõju. Läksime arstile tagasi. ALLES SIIS määras ta uneuuringu. 4 kuud hiljem. Tuli välja, et lapsel on väga raske uneapnoe. 12 episoodi tunnis. Vahepeal kõige madalam hapnikutase veres 83%. Ta ju lämbub mul. Arst Vaatas mind sellise pilguga nagu ma oleks midagi valesti teinud. Oli tõsine ja ütles et miks me pole käinud ortodonti juures. No kus ma selle aja kohe saan??
Hetkel ei olegi enamat teha. Panin tasulise aja. Alles 30.aprill. 120 euri konsultatsioon pluss edasine ravi. Ja siis pidavat ta alles koostööd tegema ortodontiga. Et laps hingama öösiti saada.
Teate, ma olen 2 aastat elanud sellise stressi all. Mul on lapsest nii kahju. Ma ei söö, ei joo. Ma kardan neid öid ja õhtuid. Ma näen kuidas laps otsib endale mugavat asendit. Ta on nii väsinud. Mu süda tilgub verd, sest ma ei oska ja ei suuda teda rohkem aidata. Ma ei tea mida ma enam teha saan. Laps saab kohe 4.aastaseks. On niii tubli, heasüdamlik, kallistab ja musitab, märkab ja paneb tähele kõike. Ma tahaksin lihtsalt, et mu laps saaks magada magusat hea head und..Ilma, et ma peaks öösiti raske südamega pikali minema ja vaatama seda, kuidas ta suu ammuli õhku ahmib.
Lapsel on ka ülemiste ja alumiste hammaste vahel vahe kui ta hambad kokku paneb. Niiöelda " open bite " . Ilmselt ongi lapsel hambumusega ka midagi pahasti ja keel ka nõrk. Pean ilmselt müofunktsionaalsesse teraapiasse ka aja saama lapsele. Nii mitmed arstid korraga. Kõik nii sassis ja segamini peas. Ma ei tunne elust enam üldse rõõmu. Ainult üks suur stress seoses lapse unehäirega.
Igal hommikul pean vaatama kuidas laps on unine ja tahab magada, aga ei saa..On väsinud ja pahur. Haigutab pidevalt.
Ma olen nii kade ja samal ajal tige, et enamus lapsi magavad terve öö ja ärkavad rõõmsalt. Millega ma selle kõik ära olen teeninud, et miski ei aita.
