Ema võib ju sama isekalt mõelda, et miks tema peaks selle pärandusega tegelema, kui pole isegi kindel, kas peale võlgade tasumist üldse midagi alles jääb. Tööl ta ei käi ja penssi ka veel ei saa, millest ta peaks neid asjaajamiskulusid tasuma. Aga tütred vot on noored ja asjalikud, käivad mõlemad täiskohaga tööl ja teenivad head raha, üks elab lausa välismaal, jaksavad selle inventuuri eest maksta küll.Külaline kirjutas: ↑17 Juun 2024 16:09 Jah, interneti teel saab ennast tuvastada ka Smart-ID või Mobiil-IDga, aga kui sul neid ei ole, siis sisuliselt taandub ikkagi asi selleni, et sul on vaja uusi ID-kaarti PIN koode. Nende taotlemine välisesinduses on 20 eurot...
Ilmselgelt igaks asjaks leiab aja kui ikka vaja on. Aga miks? Miks ma peaksin ise sellega tegelema kui on olemas keegi teine, keegi, kes on pärimise järjekorras takka otsa minust eespool? Ilmselgelt ma tegeleks sellega kui pärandajaks oleks minu ema või abikaasa või keegi, kellelt ma otse saangi pärandi. Aga kui see pärand tuleks minuni selle pärast, et mina olen lihtsalt järjekorras järgmine, siis ma ennast süüdi küll tundma ei hakka, et ma sellele eespool olijale ütlen, et ta ise sellega tegeleks.
Pärandus/pankrotiavaldus
Pole midagi rahustavamat kui mõista, et maailm on sinust rohkem sassis.
-
Külaline
Jah, käsk on ka "pese nõud ära". Sa räägid teistega nii? Mitte: ole hea, pese nõud ära? Käskimine on eriti inetu suhtlusviis, mida normaalsed inimesed ei kasuta.Külaline kirjutas: ↑17 Juun 2024 13:46Ema on täiesti terve, asjalik inimene, pole seniilne ega isegi mitte pensionär. Tööl ta ei käi. Miks ta peaks üldse seda meile edasi solgutama? Nii mina kui õde käime täiskohaga tööl, mul on väike laps, õde elab välismaal ning tal ei pruugi olla ID-kaardi paroole, et internetis tehinguid teha. Ehk siis reaalselt ongi keerulisem kui tal.
Käskimine ei ole teise peale karjumine või sõimamine, vähemalt mitte normaalses peres. Käsk on ka lause: "Pese nõud ära."Külaline kirjutas: ↑17 Juun 2024 12:37
Mis käskija sina oled? Jube, ma ei räägi elus oma lähedastega nii.
Pealegi arvan, et olukorras, kus ma olen mingi konkreetse asjaga paremini kursis ja oskan suunata paremale/õigemale teele, siis ma võingi endale võtta vabaduse käskida või keelata lähedasel, kellest hoolin, mingi asja tegemist.
Esialgses pärandi väljavõttes absoluutselt ei ole teada võlgade suurus, üleüldse nende olamasolu isegi mitte.Külaline kirjutas: ↑17 Juun 2024 09:57Väga paljude notariaalsete tehingute juures on rohkem kui üks variant, kuidas asju ajada. Üldjuhul on ka nii, et otsustuse aluseks ei peaks olema see, mis on lihtsam või odavam. Valida tuleks see variant, mis antud olukorras kõige paremini sobib ja vajadustele vastab.Mupsik kirjutas: ↑15 Juun 2024 14:03Ma ise tol ajal mõtlesin sama. Sellepärast ka advokaadiga nõu pidasin.Külaline kirjutas: ↑15 Juun 2024 13:41 huvitav et kui seda teemat guugeldada, siis enamik vastuseid tulevad, et ikkagi pankrotimenetlus teha, miks siis niipidi rohkem soovitatakse kui loobumine kergem?
Ma arvan, et see on kivi ka notarite kapsaaeda. Nad annavad väga ebaadekvaatset infot. Tihtipeale lükkavad üldse oma assistendid tanki. Sest neid ennast on väga raske telefoni teel tabada. Ja vaesed assistendid ei oskagi pooltele küsimustele vastata. Mul on kogemused Pärnu notaritega ja väga mõru maik on nende suhtumisest jäänud(va üks teatuf notar).
Loobumine on notarile iga sugulase eraldi üles otsimine ja paberite täitmise lisakohustus, mis võib kesta aastaid. Vastu võttes teevad nad oma inventuuri ära ja asi ants nede jaoks.
Sisuliselt ei ole vale ei loobumine ega vastu võtmine ning ma olen üsna kindel, et notaritel ei ole selles osas ka just suurt vahet. Notari ülesanne on küll nõustada ja valikuid tutvustada, aga otsust ta kellegi eest vastu võtta ei saa. Eks see, mis vastuseid notarilt saab, sõltub konkreetsest olukorrast ja konkreetsest notarist. Ei ole nii, et notar tingimata suunab vastu võtma. Tean juhust, kus inimesel oleks olnud kasulikum pärand vastu võtta (ei olnud ainult võlad, aga teadmata suuruses võlad), aga inimene loobus, sest notar hirmutas ära.
Olukorras, kus pärand hakkab liikuma võõraste inimeste suunas edasi, võib tõesti ükskõik olla, kes sellega edasi tegelema peab. Samas, kui näiteks minu ema peaks saama võlgadega pärandi, siis ma käseks tal see vastu võtta ja ära lahendada. Seda enam, et see ei ole midagi nii hirmsat ja kulukat, aga minul ja õel sellega oluliselt keerukam tegeleda.
Notaritel on assistendid ikkagi põhjusega, ei ole selleks, et kedagi "tanki lükata". Kui notariga rääkida vaja, siis tasub paluda konsultatsiooniaega - kokku leppida konkreetne päev ja kellaaeg, mil helistada. Ja siis tõesti sellel ajal helistada, mitte pool tundi hiljem, kui notaril juba muud toimetused.
Mina oma ema võlgadest teadsin eelnevalt juba. Oli küll ka pensionit aga see poleks võlgu ära katnud, sest teadsin reaalset olukorda. Seal olid ka muud asjad ja keerulisem olukord, seepärast ka advokaadiga rääkisin. Oli esimene kokkupuude ja teadmisi 0.
No ei saanud mina ei konsultatsiooni aega(ei pakutud ja ei osanud ka küsida). Helistasin sinna kontorisse ikka päris palju. Alati võttis vastu assistent ja ta siis praktiliselt iga küsimuse peale jooksis notarilt üle küsima või ütles, et helistab tagasi.
Sama linna teise notari assistent(teise pärandiga) oskas aga väga hästi kõik küsimused kohe vastata ja lahti seletada.
Ma olen 4a jooksul kolme pärandi asju ajanud.
-
Külaline
Aga sellisel juhul ju tütred jaksavad ka emale selle raha anda, et ta sellega tegeleks. Kasvõi töötasuga koos.
Kuigi täiskohaga tööl käimine või välismaal elamine/töötamine ei tähenda sugugi, et nad tingimata head raha teenivad...
Või järsku ema ei käi tööl, sest ta majanduslik seis on piisavalt hea, et seda mitte teha?
Kes on foorumil
Kasutajad foorumit lugemas: Registreeritud kasutajaid pole ja 1 külaline