Pärandus/pankrotiavaldus

[Külaline]

Surnud lähisugulasel on kindlalt võlgu rohkem kui varasid, kas kellelgi on kogemusi? kas pärandusest loobumine on tõesti nii tüütu nagu googeldades välja tuleb? kui kaua pankrotimenetlus aega võtab ja mis kuludega kummagil juhul peaks arvestama (mingid riigilõivud?)?

[Külaline]

Kui minu lähisugulane suri (mina olin teise ringi pärija), siis minu jaoks pärandusest loobumine mingi tüütus ei olnud. Läksin kokkulepitud ajal notarisse, andsin allkirja et loobun pärandusest ja et ühtlasi loobun ka oma alaealiste laste nimel (kes oleks olnud kolmanda ringi pärijad). Abikaasa oli ka kaasas ja andis allkirja (ilmselt laste pärast). Riigilõiv tuli küll maksta, suurust enam ei mäleta, aga mingi üüratu summa see polnud (pakun et alla 100 euro, aga ehk ei mäleta õigesti). Minul mingit pankrotimenetlust küll polnud vaja algatada, arvan et esimese ringi pärijatel ka mitte, see on pigem elavate inimeste asi vist. Oma korteri ja auto oli ta juba eluajal oma lapse nimele kirjutanud, see et tal endal vaid võlad on teadsid kõik lähisugulased. Minu mälu järgi ka pärandvara inventuuri ei tehtud, samas ma võin ka valesti teada, ehk esimene ring ikka tegi kui seda võidakse nõuda. meil oli muidugi see lihtne, et me teadsime et varasid pole.
Kui teemaalgataja on esimese ringi pärija ja arvab teadvat et võlgu on rohkem kui varasid (aga mingi vara siiski on), siis soovitaks mõne pädeva iskuga nõu pidada, kas oleks vajalik pärandvara invemntur. Riigilõivu tuleb nagunii maksta, isegi kui ilma inventuurita loobud, aga vaevalt et keegi umbes 100 eurot võlgu on või mis need riigilõivud tänapäeval on, minu juhtum oli peaaegu 10 a tagasi.

[Külaline]

Surnud lähisugulasel on kindlalt võlgu rohkem kui varasid, kas kellelgi on kogemusi? kas pärandusest loobumine on tõesti nii tüütu nagu googeldades välja tuleb?

Kui on palju seaduse järgi võimalikke pärivaid sugulasi, siis loobumine on tüütu tõesti. Ka 4. põlve imikud võivad mängu tulla.
Enne pärandi vastuvõtmist tasub teha pärandvara inventuur, siis ei saa te vähemalt suuri võlgnevusi kaela.

[Arutleja]

Pärandvara inventuuriga võtab pärija üle kõik pärandaja varad, kohustused aga maksimaalselt pärandvara väärtuse ulatuses. Kui kohustused on suuremad kui pärandvara väärtus ja pärija ei ole nõus neid oma vahenditest tasuma, siis tuleb esitada kohtule avaldus pärandvara pankroti väljakuulutamiseks. Pärandvara inventuur on tasuline, 0,15% pärandvara koguväärtusest enne kohustuste mahaarvamist, kuid mitte rohkem kui 3336 eurot. See on lisaks notaritasudele. Inventuur on kohustuslik, kui pärijaks on alaealine või piiratud teovõimetu isik.

[Külaline]

Inventuur tehakse pärast pärandi vastu võtmist, kuigi avalduse inventuuri tegemiseks saab teha ka varem.
Siin viidatud inventuuri maksimaalsele tasule 3336 eurot lisandub käibemaks, mis on küll suur summa, aga samas kui on teada, et on võlad ja vara ei ole, siis ei tule see summa ju ilmselt midagi väga suurt. Ütleme, et lahkunul on väikelinna korter väärtusega 50 000 eurot, siis selle pealt inventuur 91,50 eurot. Riigilõiv pärandvara pankroti välja kuulutamiseks on 10 eurot.

Pärandist loobumise avalduse tõestamine maksab 7,75 ühe loobuja kohta. Loobumisel tuleb tõesti meeles pidada, et alustuseks läheb pärimine edasi lastele ja lastelastele, sealt edasi tädidele-onudele (lahkunud õed-vennad) ja nende lastele, lastelastele ning sealt veel omakorda vanatädidele-vanaonudele (lahkunud tädid-onud) ja nende järeltulevatele põlvedele. Samuti tuleb avaldus ära teha 3 kuu jooksul pärast seda kui inimene suri või pärimisest teadlikuks saadi, kui tähtaeg möödas on, siis pole muud teha kui vastu võtta.

[arvan]

See pärandist loobumine võib kokkuvõttes minna väga kalliks. Eriti juhul, kui on palju alaealisi pärijaid ja nad elavad eri riikides. Kolleegil suri poeg, kellest jäi järELE mingid järelmaksu võlg ja ei mingeid varasid. Kuna ema ja isa loobusid pärandist, siis läks pärijate ring oluliselt laiemaks, nt isa poeg uuest abielust, tema lapsed, onude-tädide lapsed jne. Lõppkokkuvõttes olid mängus 3 erineva riigi lastekaitse (alaealised pärijad 3 riigist), suur hulk pabereid vajasid notariaalselt kinnitatud tõlkimist. Nii et lõpuks, kui asi läbi sai, ütles kolleeg, et oleks ta ette teadnud, et see loobumisterodu läheb lõppkokkuvõtteks suguvõsale maksma rohkem, kui poisi võlg olid, oleks ta ju võinud selle võla kohe pärida ja ära maksta, oleks säästnud nii raha, aega kui närve.

[Külaline]

Kust see loobumine tuleb? Võtad pärandi vastu, nõuad inventuuri ja tasud võlad pärandaja vahenditest. Kogu lugu.

[Külaline]

100% ei ole surnul mitte mingeid varasid, millest võlgu katta. nii et maksangi 3000 eurot selleks, et tema võlad ära inventeerida? no tore lugu küll.

[Külaline]

100% ei ole surnul mitte mingeid varasid, millest võlgu katta. nii et maksangi 3000 eurot selleks, et tema võlad ära inventeerida? no tore lugu küll.

Ei, 3000 eurot inventeerimise tasu tuleb siis kui inimesele on umbes nagu 2 miljonit varade väärtus. Tasu on vaid 0,15% vara väärtusest.

Aga kui tead kohe kindlasti, et mingit korterit või muud suuremat pole, siis võta pärand vastu ja esita kohe kohtule 10 euro eest pärandvara pankroti avaldus.

[Külaline]

Pärandvara inventuuriga võtab pärija üle kõik pärandaja varad, kohustused aga maksimaalselt pärandvara väärtuse ulatuses. Kui kohustused on suuremad kui pärandvara väärtus ja pärija ei ole nõus neid oma vahenditest tasuma, siis tuleb esitada kohtule avaldus pärandvara pankroti väljakuulutamiseks. Pärandvara inventuur on tasuline, 0,15% pärandvara koguväärtusest enne kohustuste mahaarvamist, kuid mitte rohkem kui 3336 eurot. See on lisaks notaritasudele. Inventuur on kohustuslik, kui pärijaks on alaealine või piiratud teovõimetu isik.

Just nii ongi. Endal paar aastat tagasi läbitud tee ema pärandiga.
Loobusime. Pidin loobuma ka oma alaealise lapse eest, mis eeldas meie elukoha riigilt kohtulikku luba, kuna laps alaealine.
Lõppkokkuvõttes loobumine siiski lihtsam kui inventuuri ja pankrotiga. Aga jah inventuuri tellimine eeldab aga pärandi vastu võtmist. Muidu seda teha ei saa.
Need, kes vastupidist väidavad, ei tea asjast midagi. Ise konsulteerisin advokaadiga.

[Külaline]

huvitav et kui seda teemat guugeldada, siis enamik vastuseid tulevad, et ikkagi pankrotimenetlus teha, miks siis niipidi rohkem soovitatakse kui loobumine kergem?

[Mupsik]

huvitav et kui seda teemat guugeldada, siis enamik vastuseid tulevad, et ikkagi pankrotimenetlus teha, miks siis niipidi rohkem soovitatakse kui loobumine kergem?

Ma ise tol ajal mõtlesin sama. Sellepärast ka advokaadiga nõu pidasin.
Ma arvan, et see on kivi ka notarite kapsaaeda. Nad annavad väga ebaadekvaatset infot. Tihtipeale lükkavad üldse oma assistendid tanki. Sest neid ennast on väga raske telefoni teel tabada. Ja vaesed assistendid ei oskagi pooltele küsimustele vastata. Mul on kogemused Pärnu notaritega ja väga mõru maik on nende suhtumisest jäänud(va üks teatuf notar).
Loobumine on notarile iga sugulase eraldi üles otsimine ja paberite täitmise lisakohustus, mis võib kesta aastaid. Vastu võttes teevad nad oma inventuuri ära ja asi ants nede jaoks.

[Külaline]

huvitav et kui seda teemat guugeldada, siis enamik vastuseid tulevad, et ikkagi pankrotimenetlus teha, miks siis niipidi rohkem soovitatakse kui loobumine kergem?

Ma ise tol ajal mõtlesin sama. Sellepärast ka advokaadiga nõu pidasin.
Ma arvan, et see on kivi ka notarite kapsaaeda. Nad annavad väga ebaadekvaatset infot. Tihtipeale lükkavad üldse oma assistendid tanki. Sest neid ennast on väga raske telefoni teel tabada. Ja vaesed assistendid ei oskagi pooltele küsimustele vastata. Mul on kogemused Pärnu notaritega ja väga mõru maik on nende suhtumisest jäänud(va üks teatuf notar).
Loobumine on notarile iga sugulase eraldi üles otsimine ja paberite täitmise lisakohustus, mis võib kesta aastaid. Vastu võttes teevad nad oma inventuuri ära ja asi ants nede jaoks.

Väga paljude notariaalsete tehingute juures on rohkem kui üks variant, kuidas asju ajada. Üldjuhul on ka nii, et otsustuse aluseks ei peaks olema see, mis on lihtsam või odavam. Valida tuleks see variant, mis antud olukorras kõige paremini sobib ja vajadustele vastab.
Sisuliselt ei ole vale ei loobumine ega vastu võtmine ning ma olen üsna kindel, et notaritel ei ole selles osas ka just suurt vahet. Notari ülesanne on küll nõustada ja valikuid tutvustada, aga otsust ta kellegi eest vastu võtta ei saa. Eks see, mis vastuseid notarilt saab, sõltub konkreetsest olukorrast ja konkreetsest notarist. Ei ole nii, et notar tingimata suunab vastu võtma. Tean juhust, kus inimesel oleks olnud kasulikum pärand vastu võtta (ei olnud ainult võlad, aga teadmata suuruses võlad), aga inimene loobus, sest notar hirmutas ära.
Olukorras, kus pärand hakkab liikuma võõraste inimeste suunas edasi, võib tõesti ükskõik olla, kes sellega edasi tegelema peab. Samas, kui näiteks minu ema peaks saama võlgadega pärandi, siis ma käseks tal see vastu võtta ja ära lahendada. Seda enam, et see ei ole midagi nii hirmsat ja kulukat, aga minul ja õel sellega oluliselt keerukam tegeleda.

Notaritel on assistendid ikkagi põhjusega, ei ole selleks, et kedagi "tanki lükata". Kui notariga rääkida vaja, siis tasub paluda konsultatsiooniaega - kokku leppida konkreetne päev ja kellaaeg, mil helistada. Ja siis tõesti sellel ajal helistada, mitte pool tundi hiljem, kui notaril juba muud toimetused.

[Arutleja]

Samas, kui näiteks minu ema peaks saama võlgadega pärandi, siis ma käseks tal see vastu võtta ja ära lahendada. Seda enam, et see ei ole midagi nii hirmsat ja kulukat, aga minul ja õel sellega oluliselt keerukam tegeleda.

Miks sinul ja õel pärandi vastuvõtmine ja võlgadega tegelemine oluliselt keerulisem on kui emal?

[Külaline]

Samas, kui näiteks minu ema peaks saama võlgadega pärandi, siis ma käseks tal see vastu võtta ja ära lahendada. Seda enam, et see ei ole midagi nii hirmsat ja kulukat, aga minul ja õel sellega oluliselt keerukam tegeleda.

Mis käskija sina oled? Jube, ma ei räägi elus oma lähedastega nii.

[Külaline]

Miks sinul ja õel pärandi vastuvõtmine ja võlgadega tegelemine oluliselt keerulisem on kui emal?

Ema on täiesti terve, asjalik inimene, pole seniilne ega isegi mitte pensionär. Tööl ta ei käi. Miks ta peaks üldse seda meile edasi solgutama? Nii mina kui õde käime täiskohaga tööl, mul on väike laps, õde elab välismaal ning tal ei pruugi olla ID-kaardi paroole, et internetis tehinguid teha. Ehk siis reaalselt ongi keerulisem kui tal.

Mis käskija sina oled? Jube, ma ei räägi elus oma lähedastega nii.

Käskimine ei ole teise peale karjumine või sõimamine, vähemalt mitte normaalses peres. Käsk on ka lause: "Pese nõud ära."
Pealegi arvan, et olukorras, kus ma olen mingi konkreetse asjaga paremini kursis ja oskan suunata paremale/õigemale teele, siis ma võingi endale võtta vabaduse käskida või keelata lähedasel, kellest hoolin, mingi asja tegemist.

[Arutleja]

Miks sinul ja õel pärandi vastuvõtmine ja võlgadega tegelemine oluliselt keerulisem on kui emal?

Ema on täiesti terve, asjalik inimene, pole seniilne ega isegi mitte pensionär. Tööl ta ei käi. Miks ta peaks üldse seda meile edasi solgutama? Nii mina kui õde käime täiskohaga tööl, mul on väike laps, õde elab välismaal ning tal ei pruugi olla ID-kaardi paroole, et internetis tehinguid teha. Ehk siis reaalselt ongi keerulisem kui tal.

Töölt saab asjade ajamiseks vabaks küsida ja laps on sel ajal nagunii lastesõimes/-aias. Interneti teel saab end tuvastada ka Smart-ID või Mobiil-ID-ga.

[gjbkjn]

.

Töölt saab asjade ajamiseks vabaks küsida ja laps on sel ajal nagunii lastesõimes/-aias. Interneti teel saab end tuvastada ka Smart-ID või Mobiil-ID-ga.

kuna ta õde elab välisriigis ja tal on alaealine laps, tuleb koheselt mängu ka selle riigi lastekaitse ja kohus. ning kõigi dokumentidetõlkimine selle teise riigi keelde.

[Arutleja]

kuna ta õde elab välisriigis ja tal on alaealine laps, tuleb koheselt mängu ka selle riigi lastekaitse ja kohus. ning kõigi dokumentidetõlkimine selle teise riigi keelde.

See on loobumise korral. Pärandi vastuvõtmisel ei puutu lapsed asjasse.

[Külaline]

Töölt saab asjade ajamiseks vabaks küsida ja laps on sel ajal nagunii lastesõimes/-aias. Interneti teel saab end tuvastada ka Smart-ID või Mobiil-ID-ga.

Jah, interneti teel saab ennast tuvastada ka Smart-ID või Mobiil-IDga, aga kui sul neid ei ole, siis sisuliselt taandub ikkagi asi selleni, et sul on vaja uusi ID-kaarti PIN koode. Nende taotlemine välisesinduses on 20 eurot...

Ilmselgelt igaks asjaks leiab aja kui ikka vaja on. Aga miks? Miks ma peaksin ise sellega tegelema kui on olemas keegi teine, keegi, kes on pärimise järjekorras takka otsa minust eespool? Ilmselgelt ma tegeleks sellega kui pärandajaks oleks minu ema või abikaasa või keegi, kellelt ma otse saangi pärandi. Aga kui see pärand tuleks minuni selle pärast, et mina olen lihtsalt järjekorras järgmine, siis ma ennast süüdi küll tundma ei hakka, et ma sellele eespool olijale ütlen, et ta ise sellega tegeleks.