Kuidas sul läks

[Külaline]

vanemad vaid teadnud, et koolipsühholoogi töö on sedavõrd vähetõhus ja läbi mõtlemata, poleks nad üldse hakanudki mingile psühhile lootma (jah, see tarkus tuli alles tagantjärele!). Suurest ühepoolsest usaldusest ja optimistlikust suhtumisest on väga vähe kasu, kui teine osapool mingit koostööd ei tee.

Kui su lapsed on suuremad probleemid, siis loomulikult pead sa mujale pöörduma, mitte koolipsühholoogi poole. Koolipsühholoog ei tee teraapiat, ei ravi depressiooni, ainult nõustab, ta isegi ei tohi muud teha, isegi kui tal on vastav kvalifikatsioon olemas. Kindlasti ütleb seda ka iga koolipsühholoog sulle kohe ise ka.

[Külaline]

Üks põhjus, miks osadel inimestel pole psühholoogist kasu, on see, et depressioonis inimesel on negatiivne kalle. Juba ette arvab, et midagi naguni ei aita, ühtki sõna ei usu, mis talle räägitakse, iga soovituse peale ütleb, et aga ma olen seda ju juba kuulnud, ma olen seda juba proovinud. Kui antakse mõni harjutus teha, ta ei tee, sest mis sest ikka kasu on, nagunii on see mingi jamps. Ja mõnikord juhtub ime, et ta leiab sellise karismaatilise isiksuse, enda jaoks autoriteedi, kes räägib sedasama, mis eelnevadki, aga seekord inimene kuulab ka ja võtab seda omaks. Ja siis ütleb, et no lõpuks ometi on normaalne psühholoog, kes teab ka, mida ta räägib. Ja päriselt ka, rohkem kui ühestki psühholoogist on oma vaimse tervise toetamisel kasu tervislikest eluviisidest, kuigi keegi seda ei usu. Alkohol, muud sõltuvusained, kehvad lähisuhted, ebameeldiv töö, positiivsete emotsioonide puudumine mõjuvad vaimsele tervisele nii, et ei aita siin ükski psühholoog.

Nii ta ongi. Aga sel juhul jääb täiesti arusaamatuks see praegune tohutu psühholoogide reklaamimine. Alati, kui kusagil meedias tehakse vähegi juttu vaimse tervise muredest, lõppeb kogu artikkel kui noaga lõigatult ainult sundiva soovitusega minna kiiresti psühholoogi teenust kasutama. Neid, kes ei lähe, hakatakse stigmatiseerima ja neile omistatakse negatiivseid iseloomuomadusi (ei lähe - järelikult on arg, keeldub abist jne). Jäetakse mulje, et sa pole üldse inimenegi, kui sa iga hinna eest psühholoogi juurde ei lähe/ei pea vajalikuks minna. See survestamine on niivõrd tugev, et mingist vabatahtlikkusest, millest siin räägitakse, pole eriti juttugi.

Samas aga pole olemas mitte mingit statistikat, et kui paljud siis ka psühholoogi teenusest kasu on saanud. Ehk - kõik põhineb vaid pimesi usaldamisel, usul, et psühholoogid ei ole tavalised inimesed, nende sekka ei satu mitte eales kedagi, kes on manipuleeriv või omakasupüüdlik või mitte nii heatahtlik. Kui inimene teenusest kasu ei saa, siis aetakse kogu süü 100% inimese enda kaela, eeldades, et psühholoog ei saa mitte kunagi kedagi kahjustada. Mingeid tõendeid siin aga ei ole, üksnes pime usk. See meenutab veidi keskaega, mil inimesele soovitati iga mure puhul minna kirikusse Jumalat paluma. Ja kui inimene sealt abi ei saanud, siis öeldi, et ju siis sina ei osanud piisavalt paluda, ise oled süüdi. Kavalamad ütlesid, et aita ennast ise, siis aitab sind ka Jumal. Tänapäeval täidab Jumala aset psühholoog.

Koolipsühholoogi juurde sunnitakse minema last, keda koolis kiusatakse. Samas aga kiusajat sinna minema ei sunnita, tema puhul on see vabatahtlik. Tulemus: kius jätkub täpselt samamoodi nagu ennegi, ainult et kiusajal on nüüd lisaks veel üks kiusuargument juures, ta saab lisaks muudele kiusamisnippidele näidata ka näpuga ohvri poole ja nimetada teda "lolliks", kelle peas polevat kõik korras ja kes järelikult on juba seetõttu kõiges ise süüdi. Ja ohver on võimetu vastu hakkama, kiusajal on ju õigus - ta käib koolipsühholoogi juures - järelikult ongi (laste meelest siis) loll. Kui vanemad koolikiusatud lapse lõpuks koolist ära võtavad, on lapsel juba välja kujunenud tõsine depressioon ja suitsiidsus (hoolimata pikaajalisest usinast psühholoogi teenuse tarbimisest). Oleks vanemad vaid teadnud, et koolipsühholoogi töö on sedavõrd vähetõhus ja läbi mõtlemata, poleks nad üldse hakanudki mingile psühhile lootma (jah, see tarkus tuli alles tagantjärele!). Suurest ühepoolsest usaldusest ja optimistlikust suhtumisest on väga vähe kasu, kui teine osapool mingit koostööd ei tee.

Su jutt siiski ei vasta absoluutselt tõele. Ei ole nii, et kiusatavat sunnitakse kuskile psühholoogi juurde ja kiusajat ei puutu keegi. Kas psühholoogi juures käimine on üldse mingi karistus sinu arust? Ja et kõik psühholoogid ainult hauvad plaane, kuidas kedagi kahjustada, on ka päris jabur väide. Milles seisneb psühholoogi manipuleerimine või omakasu, mis tema sellest kasu saab, kui ennast ära lähed tapma? Kindlasti pole psühholoog mingi imetegija või jumal taevas, kes suudab alati aidata ja kõik su probleemid lahendada, aga et kõik sulle muudkui halba tahavad, on ka väga utreeritud lähenemine. Mina soovitaks sul hoida psühholoogidest eemale, siis pole ka kedagi kiruda.

Minu jutt vastab vägagi tõele. Jah, koolikiusamise ohvrit sunnitakse minema koolipsühholoogi juurde, aga kiusajat ei puutu keegi. Tule alla ja vaata, mis toimub.

Mispärast reklaamitakse kõikjal meedias, ajakirjanduses jne alati, et kui mingi mure on, pöördu kohe psühholoogi poole? Miks jäetakse inimestele väär mulje, et psühholoogi näol on tegu mingi imetegijaga, ja kui selgub, et tegelikult ta ei lahendagi suurt midagi, sest mängu tulevad kõiksugu muud asjaolud. Tema töö tulemuste osas puudub statistika.

Kui füüsilise tervise mis tahes probleemi osas on võimalik välja tuua abile pöördumise õnnestumise statistika, miks puudub samasugune statistika vaimse tervise osas? Miks seda ei ole? Kui inimene pöördub psühholoogi teenusele ja maksab heas usus iga seansi eest 100 eurot, siis on tal ehk õigus saada vähemalt mingitki infot, et kui suure tõenäosusega see investeering ennast ära tasub. Aga midagi sellist pole.

Ja kahjuks

[Külaline]

vanemad vaid teadnud, et koolipsühholoogi töö on sedavõrd vähetõhus ja läbi mõtlemata, poleks nad üldse hakanudki mingile psühhile lootma (jah, see tarkus tuli alles tagantjärele!). Suurest ühepoolsest usaldusest ja optimistlikust suhtumisest on väga vähe kasu, kui teine osapool mingit koostööd ei tee.

Kui su lapsed on suuremad probleemid, siis loomulikult pead sa mujale pöörduma, mitte koolipsühholoogi poole. Koolipsühholoog ei tee teraapiat, ei ravi depressiooni, ainult nõustab, ta isegi ei tohi muud teha, isegi kui tal on vastav kvalifikatsioon olemas. Kindlasti ütleb seda ka iga koolipsühholoog sulle kohe ise ka.

Ei öelnud! Koolipsühholoog just nimelt rõhutas, et mu laps PEAB NUI NELJAKS käima nimelt tema juures! Minu lapsel juba oli oma psühholoog olemas - väljaspool kooli -, ent koolipsühh ei tahtnud tollest mitte midagi kuulda, raius ainult, et peab just tema juures, koolisiseselt, käima. Ta ei hoolinud mu lapsest üldse, talle oli tähtis vaid oma isiklik ego ja enda teenuse mittekasutamist võttis ta isikliku solvanguna. Ta ei olnud professionaalne ega heatahtlik.

[Külaline]

Miks jäetakse inimestele väär mulje, et psühholoogi näol on tegu mingi imetegijaga, ja kui selgub, et tegelikult ta ei lahendagi suurt midagi, sest mängu tulevad kõiksugu muud asjaolud. Tema töö tulemuste osas puudub statistika.

Mõni kirub samamoodi ka arste, poliitikuid, advokaate, jumal teab keda. Kes sulle ometi on iialgi öelnud, et tegemist on mingi imetegijaga. Sul endal on ebaadekvaatsed ootused. Ma olen natuke imestanud, et miks nii paljud inimesed käivad mingite uhhuajajate juures a la Rootslane vms, mu enda psühholoogiat õppinud tuttavad pakuvad ka igasugu uhhuuteenuseid. Aga ju siis osadele inimestele lähebki see rohkem peale, sest ootavad mingit imet, mis nende peas kõik ühe vestlusega korda teeb, isegi kui inimese elu jääb täpselt samaks.

[Külaline]

Ei öelnud! Koolipsühholoog just nimelt rõhutas, et mu laps PEAB NUI NELJAKS käima nimelt tema juures! Minu lapsel juba oli oma psühholoog olemas - väljaspool kooli -, ent koolipsühh ei tahtnud tollest mitte midagi kuulda, raius ainult, et peab just tema juures, koolisiseselt, käima. Ta ei hoolinud mu lapsest üldse, talle oli tähtis vaid oma isiklik ego ja enda teenuse mittekasutamist võttis ta isikliku solvanguna. Ta ei olnud professionaalne ega heatahtlik.

Ja siis? Kas sinu üks kogemus tähendab seda, et kõik koolipsühholoogid on sellised? Ma ei tea küll, mis egost sa räägid, koolipsühholoogidel on nii palju tööd, et kedagi vägisi sinna lohistada on küll ajuvaba. Võib-olla su lapsel oli mingi Rajaleidja otsus või midagi, miks kool on kohustatud talle tuge pakkuma, aga ka siis ei vea vägisi keegi kedagi kuskile. Ja keegi ei keela väljaspool psühholoogi juures käimist, kuidas koolipsühholoog seda üldse teha saab sinu arust. Su jutt läheb aina jaburamaks kätte ära.

[Külaline]

Ei öelnud! Koolipsühholoog just nimelt rõhutas, et mu laps PEAB NUI NELJAKS käima nimelt tema juures! Minu lapsel juba oli oma psühholoog olemas - väljaspool kooli -, ent koolipsühh ei tahtnud tollest mitte midagi kuulda, raius ainult, et peab just tema juures, koolisiseselt, käima. Ta ei hoolinud mu lapsest üldse, talle oli tähtis vaid oma isiklik ego ja enda teenuse mittekasutamist võttis ta isikliku solvanguna. Ta ei olnud professionaalne ega heatahtlik.

Ja siis? Kas sinu üks kogemus tähendab seda, et kõik koolipsühholoogid on sellised? Ma ei tea küll, mis egost sa räägid, koolipsühholoogidel on nii palju tööd, et kedagi vägisi sinna lohistada on küll ajuvaba. Võib-olla su lapsel oli mingi Rajaleidja otsus või midagi, miks kool on kohustatud talle tuge pakkuma, aga ka siis ei vea vägisi keegi kedagi kuskile. Ja keegi ei keela väljaspool psühholoogi juures käimist, kuidas koolipsühholoog seda üldse teha saab sinu arust. Su jutt läheb aina jaburamaks kätte ära.

Kus olen ma väitnud, et "kõik" koolipsühholoogid on ebapädevad? Ma kirjutasingi oma kogemusest, kuid siin mõni psühholoog võttis seda kole isiklikult, hakkas mõnitama ja sõimama ning ikka väga isiklikke solvanguid tegema.

Ning jah, me olime hädas oma lapse koolipsühholoogiga, kes tahtis hirmsasti ise talle teenust osutada. Ehkki meil temaga mingit klappi ei tekkinud. Ning ei, mu lapsel pole mingit Rajaleidja otsust ja ta sai koolis suurepäraselt hakkama. Oli nii õppeedukuselt kui ka sotsiaalselt tubli. Ainus probleem oligi, et üks tüüp hakkas teda kiusama. Ja see, kuidas kool (õigemini koolipsühholoog) seda "lahendas", oli jabur tõesti.

[Külaline]

Kus olen ma väitnud, et "kõik" koolipsühholoogid on ebapädevad?

Minu arust vahutad juba pikemat aega sellest, kuidas nii koolipsühholoogid kui üldse psühholoogid ei tee muud, kui hauvad plaani, kuidas sulle käru keerata ja su last enesetapule õhutada. Siis hõõruvad heameelest käsi. Täpselt selline su eelnev jutt siin on ju olnud.

[Külaline]

Kus olen ma väitnud, et "kõik" koolipsühholoogid on ebapädevad?

Minu arust vahutad juba pikemat aega sellest, kuidas nii koolipsühholoogid kui üldse psühholoogid ei tee muud, kui hauvad plaani, kuidas sulle käru keerata ja su last enesetapule õhutada. Siis hõõruvad heameelest käsi. Täpselt selline su eelnev jutt siin on ju olnud.

Loll ja provotseeriv jutt suhu tagasi. Jah, me sattusime viletsa koolipsühholoogi otsa. Nii on ja lepi selle faktiga.
P.S. Vahutaja oled sina ise, sest endiselt ei ole mitte keegi suutnud siin tuua ühtegi statistilist allikat koolipsühholoogide töötulemustest.

[Külaline]

Nii on ja lepi selle faktiga.

Jube tähtis ja pretensioonikas oled. Mis mul sellest, kelle otsa te sattusite. Ma satun halba tööd tegevatele spetsialistidele pidevalt, ma ei hakka sellepärast tervet ametit maha tegema. Seda sa täpselt oled siin teinud. Lisaks võib öelda ka seda, et mina kuulen siit ainult ühepoolset versiooni asjast, võib-olla oleks sellel koolipsühholoogil sinu kohta ka nii mõndagi öelda. Et sina abi ei saanud, ei tähenda, et tal mõne teise inimesega läheks paremini ja ta oleks tingimata halb spetsialist.

[Külaline]

Kus olen ma väitnud, et "kõik" koolipsühholoogid on ebapädevad?

Minu arust vahutad juba pikemat aega sellest, kuidas nii koolipsühholoogid kui üldse psühholoogid ei tee muud, kui hauvad plaani, kuidas sulle käru keerata ja su last enesetapule õhutada. Siis hõõruvad heameelest käsi. Täpselt selline su eelnev jutt siin on ju olnud.

Loll ja provotseeriv jutt suhu tagasi. Jah, me sattusime viletsa koolipsühholoogi otsa. Nii on ja lepi selle faktiga.
P.S. Vahutaja oled sina ise, sest endiselt ei ole mitte keegi suutnud siin tuua ühtegi statistilist allikat koolipsühholoogide töötulemustest.

Milles see nagu peaks väljenduma? Et mitu inimest end ära ei tapnud? Mitu tunneb end subjejtiivselt paremini,? Mis see mõõdik sinu arust on?

[Külaline]

Kui füüsilise tervise mis tahes probleemi osas on võimalik välja tuua abile pöördumise õnnestumise statistika, miks puudub samasugune statistika vaimse tervise osas?

Äkki sellepärast, et see pole mõõdetav? Mis statistika? Kas psühhiaater annab sulle garantiid, tulemused, statistika? Antidepressandid mõjuvad vaid alla poole inimestest, siis peaks need psühhiaatrid ka lahti laskma kõik sinu arust? Ja imestan, et mingi psühholoogi juures ju millegipärast ikka käisite, mingit mõtet siis ikka arvasite asjal olevat? Ainult see koolipsühholoog jäi sulle ette? No kui ainult ühe inimesega probleem, siis unusta ära ja liigu edasi.

[Külaline]

Minu arust vahutad juba pikemat aega sellest, kuidas nii koolipsühholoogid kui üldse psühholoogid ei tee muud, kui hauvad plaani, kuidas sulle käru keerata ja su last enesetapule õhutada. Siis hõõruvad heameelest käsi. Täpselt selline su eelnev jutt siin on ju olnud.

Loll ja provotseeriv jutt suhu tagasi. Jah, me sattusime viletsa koolipsühholoogi otsa. Nii on ja lepi selle faktiga.
P.S. Vahutaja oled sina ise, sest endiselt ei ole mitte keegi suutnud siin tuua ühtegi statistilist allikat koolipsühholoogide töötulemustest.

Milles see nagu peaks väljenduma? Et mitu inimest end ära ei tapnud? Mitu tunneb end subjejtiivselt paremini,? Mis see mõõdik sinu arust on?

Jah, miks mitte. Võiks läbi viia uuringud, kus ühes võrdlusgrupis on õpilaste heaolu koolides, kus töötab psühholoog ja teises grupis õpilaste heaolu ilma psühholoogita koolides. Kas tulemused on erinevad?

[Külaline]

Jah, miks mitte. Võiks läbi viia uuringud, kus ühes võrdlusgrupis on õpilaste heaolu koolides, kus töötab psühholoog ja teises grupis õpilaste heaolu ilma psühholoogita koolides. Kas tulemused on erinevad?

No näha on, et teadlast sinust ei ole. Siis peaks ikka mõõtma sama kooli laste heaolu siis, kui seal töötab koolipsühholoog ja siis, kui seal ei tööta. Aga see on ka raskendatud, sest ega koolipsühholoogi töö ei hakka vilja kandma kohe. Lapsed peavad temaga tuttavaks saama, usaldama hakkama, siis mõne aasta pärast võib öelda, et tööst on kasu või mitte. Aga paraku tavaliselt koolipsühholoogid vahetuvad kogu aeg, sest kes ometi tahaks üldse koolipsühholoog olla. Palk on nagu õpetajal, aga töö veel hullem. Ja kas mingi väike testike mõõdab üldse kellegi heaolu, see on küsitav. Kui teha sügisel näiteks test ja mõõta sama inimest kevadel uuesti, on tulemus hoopis hullem, sest inimene väsib koolist kevadeks väga ära. Sama tulemus on õpetajate heaolu mõõtmisel, kuigi nad üldse psühholoogi juures ei käi. Ja minu arust sa peaksid oma kättemaksuhimu ja kinnisideega tegelema. Minu isiklik arvamus on, et koolipsühholoog julges midagi sinu kohta öelda, sellepärast sa nii verine tema peale oled. Aga peeglisse vaatamine ei ole ilmselgelt sinu tugevaim külg, sinu arust on kõik teised süüdi, et su lapsel probleemid on. Siin oled igatahes juba praegu väga kummalise mulje jätnud oma sama ja sama jutu korrutamisega.

[Külaline]

Jah, miks mitte. Võiks läbi viia uuringud, kus ühes võrdlusgrupis on õpilaste heaolu koolides, kus töötab psühholoog ja teises grupis õpilaste heaolu ilma psühholoogita koolides. Kas tulemused on erinevad?

No näha on, et teadlast sinust ei ole. Siis peaks ikka mõõtma sama kooli laste heaolu siis, kui seal töötab koolipsühholoog ja siis, kui seal ei tööta. Aga see on ka raskendatud, sest ega koolipsühholoogi töö ei hakka vilja kandma kohe. Lapsed peavad temaga tuttavaks saama, usaldama hakkama, siis mõne aasta pärast võib öelda, et tööst on kasu või mitte. Aga paraku tavaliselt koolipsühholoogid vahetuvad kogu aeg, sest kes ometi tahaks üldse koolipsühholoog olla. Palk on nagu õpetajal, aga töö veel hullem. Ja kas mingi väike testike mõõdab üldse kellegi heaolu, see on küsitav. Kui teha sügisel näiteks test ja mõõta sama inimest kevadel uuesti, on tulemus hoopis hullem, sest inimene väsib koolist kevadeks väga ära. Sama tulemus on õpetajate heaolu mõõtmisel, kuigi nad üldse psühholoogi juures ei käi. Ja minu arust sa peaksid oma kättemaksuhimu ja kinnisideega tegelema. Minu isiklik arvamus on, et koolipsühholoog julges midagi sinu kohta öelda, sellepärast sa nii verine tema peale oled. Aga peeglisse vaatamine ei ole ilmselgelt sinu tugevaim külg, sinu arust on kõik teised süüdi, et su lapsel probleemid on. Siin oled igatahes juba praegu väga kummalise mulje jätnud oma sama ja sama jutu korrutamisega.

Sinust ei ole ei teadlast ega ka psühholoogi. Oma kirjas tegid lõplikult selgeks, et psühholoogia ei ole teadus (kuna tõelist teadust iseloomustab alati mõõdetavus ja tõenduspõhisus), vaid liigitub pigem uhhuu kanti. Minul ei ole mingit kättemaksuhimu ega kinnisideid. Küll aga ootaks psühholoogidelt pisut peeglisse vaatamist, ja ka oma emotsioonidega tegelemine tuleks neile vägagi kasuks. Praegu on ajakirjandusse paisatud jutud ikka sellised, nagu oleks koolidesse lahti lastud mingisugused messiased, kes kõik uueks muudavad ja vaimsesse tervisesse täiesti uue hingamise toovad, aga hakates pisut süvenema, siis tuuakse üksnes -nii tõeliseid kui otsitud- argumente, miks tegelikult suurt midagi teha ei saada. Saagu psühholoog kõigepealt iseendaga asjad korda ja õppigu vähemalt suhtlemagi, siis alles võib hakata tööd ka tegema.