Külaline kirjutas: ↑29 Sept 2024 16:22
Külaline kirjutas: ↑29 Sept 2024 13:14
Vahtrase naine kuskil intervjuus ütles, et tema mees mõrvati. Kui ma õigesti mäletan, ei tohtinud kirstu lahti teha, aga nemad tegid ja surnul olid selged peksmisjäljed.
Nii need külajutud ja vandenõud tekivad. Enne trükkimist võiksid ju üle kontrollida, kuidas ta tegelikult on seda kirjeldanud. Midagi jäi sul natuke meelde ja osa panid omast fantaasiast juurde. Ei olnud nii nagu sina kirja panid.
Kalev Vahtrase abikaasa rääkis järgmist (siin on link artiklile:
https://www.delfi.ee/artikkel/3213528/m ... tonia-2-ii ):
"Otsisin abi ka Eesti infokanalitest. Helistasin Raadio 2 saatesse. Sellest oli kasu. Koheselt helistas mulle Arne Koppel, minu mehe töökaaslane laeval. Tema kinnitas mulle: Kalev peab olema elus, kuna nad olid koos laeva viltuvajunud küljel. Koos aitasid nad inimestele selga päästeveste ja lükkasid parvesid vette. Nad panid ka endile päästevestid ümber ja ühe päästeparve hakkama, et vajaduse korral sinna minna. Kümnekonna minuti möödudes hakkas laev vajuma. Kalev ei jõudnud parvele, kuna suur laine viis ta vette. Sellest ei olnud häda. Päästevestiga mees oskas hästi ujuda ja ta tõmmati koheselt päästeparvele. Nende 26 inimest mahutavas parves oli 16 pääsenut, kuid alusel oli mingi viga-õhku oli vähe sees. Tekkis oht, et parv ei kanna. Otsustati, et osa inimesi läheb kõrval õõtsuvasse tühja parve. Esimesena hüppas vette Kalev ja talle järgnes Peeter Polgunov, samuti minu mehe töökaaslane. Lisaks oli esimese parve 16 inimese seas veel minu meest tundev Valdur Matt.
Pääsemisest rääkis mulle Peeter Polgunov. Nad olid Kaleviga kahekesi parvel. Koos tõmbasid nad veest välja päästevestita meelemärkuseta palja naise. Nii hulbiti tükk aega. Järsku oligi helikopter nende kohal (umbkaudu kella nelja ajal hommikul).” Peeter oli kattega parve avavuse juures. Soomlasest helikopterimees rabas tast kinni ja hakkas üles vinnama. Peeter oli veel vastu vaielnud, et ära mind võta, võta see teadvuseta naine, tema on raskes seisus. Tugevas tormimöllus vinnati Peeter üles. Niipea kui ta kopterisse tõmmati, vajus soomlasest päästja kurnatusest oimetuna kokku. Uksed löödi kinni ja lennati minema, kuigi kopteris oli vabu kohti küll. Minu mees jäi parvele koos teadvusetu naisega. Pärisin Peetrilt, kas nad kauaks parvele jäetuna võisid surra külma kätte? Peeter seletas: Kalev ei saanud sinna surra. Tal ei olnud ühtegi kriimu, ainsamatki vigastust. Tal olid riided seljas — hele pusa ja püksid, puudusid jalatsid. Parves olid veel mingid tühjad kotid. Kalev oli täis elujõudu ja soovis tegutseda, vett välja loopida. Seda aga ei olnud millegagi loopida-ainult kätega.
Veeteede Ametisse tuli faks kus olid kirjas Kalev Vahtrase ja veel kahe naise nimed. Kalevile oli kehatemperatuuriks märgitud 30,2 kraadi. Mind rahustati, et seal oli inimesi kehatemperatuuriga 26 kraadi. Meedikud kinnitasid, et ta võib olla šokis, kuid sellesse ei surda. Nüüd ei leia Veeteede Amet seda faksi enam kuidagi üles!?
Tahtsin võtta komisjoniga ühendust. Palusin Siseministeeriumis organiseerida kohtumine, kuna asi minu mehega on kummaline. Mulle vastati eitavalt, kuid lubati jutt üles kirjutada ja see edastada. Kuigi ma andsin telefoninumbrid ja aadressid, pole kriisikomisjonist mitte keegi tänase päevani (19.10.1994a.) meile helistanud ja huvi tundnud. See paneb imestama.
Ma käisin ka mehe töökohas Eesti Merelaevanduses ja panin ka seal kogu loo paberile. Merelaevanduses lubati teha ametlik noot Välisministeeriumile. Seda aga ei saavat teha enne, kui kõik andmed on kokku kogutud ja kontrollitud. See võtvat palju aega. Ometi aga võib just aeg saada minu mehele saatuslikuks! Selle peale mulle vastati: Jah, see asi miks mõni inimene niimoodi ära kaob, on väga must. Merelaevanduses aga olid omad hukkunud meremeeste nimekirjad — minu meest seal ei olnud. 7. Oktoobril öeldi mulle: See tähendab, et Kalev ELAB.
Telefonitsi rääkisin Kaitsepolitsei numbril kellelegi Sinisalule 7.oktoobril oma loo ära, kuid mingit fotot ma neile ei andnud. Pärast seda kutsuti mind Kaitsepolitseisse. Sinisalu võttis mind vastu ja ütles, et on asjaga kursis. Kaitsepolitseis täitsin ligemale 20-leheküljelise ankeedi oma mehe kohta. Sooviti saada isegi mehe sõrmejälgi, veregruppi. Kohe olid kohal ka kaks meest Soome Politseist hukkunud inimeste fotodega (10.okt.). Küsiti, et kas mul on jõudu ja julgust pilte vaadata. Vastasin, et mul ei ole teist võimalust — sest olen juba nii ära piinatud. Ma ei tahaks neid vaadata, kuid pean.
Minu mees oli fotodel. Kuidas need nüüd nii kiiresti siia jõudsid? Pealegi, kui inimesed käisid hukkunuid ära tundmas, toodi terve album, nüüd aga ainult minu mehe pildid. Kuidas nad ta ära tundsid? Sain pilte vaadates šoki — ei kukkunud ära, kuid rääkida ei suutnud.
Vestlesime soome keeles mida valdan. Mulle öeldi, et see on uppunud inimene, kes leiti päästetöödel. Tundsin huvi, et kuidas te nime teada saite, kuna just neid fotosid mulle esitate? Selle peale põrutati: Teil siin on ainult kuulujutud, eestlased ei tea midagi! Öeldi umbes nii nagu, oleksid eestlased lollid. Mina vastu: Kas sel juhul on ka Rootsi politseinikud lollid, kui telefoni teel ütlesid mulle, et iga inimene ütles oma nime ise?
Pärisin soomlastelt: Teie enne fotode näitamist küsisite minult, kas julgen vaadata, kuna uppunud inimene on kole? Teate, see oli minu mees, kes lihtsalt magas ja keda oli pildistatud eest ja profiilis. Siis vaatasin, et tal on juuksed verised. Väitsin oma — nemad vastu: Me ei vaidle teiega proua, tema surma põhjus ON TEADA!? Pärisin edasi: Kas siis lahkamine on tehtud, et teil on põhjus juba teada? Vastati, et mitte kedagi ei ole veel lahatud — tema aga leiti veest.
Tulin ära-süda valutab. Järgmisel päeval palusin mehe vennal koos minuga veel kord tulla fotosid vaatama. Soovitasin neid vaadata tähelepanelikult, detailselt, et saada kinnitust oma arvamusele. Ta tundis oma venna ära. Samuti nägi, et mehel olid juuksed paremalt poolt verised. Vasakule poole olid mingid armid tekkinud-nagu mingi terava asjaga tehtud. Kaela peal oli mingi punn. Mehe vend tuli samuti järeldusele — see ei saa olla uppunud inimene!
Nägin ka uurijat Karmi, püüdsin temaga rääkida. Karm vastas mulle järsult: Meil on siin igasuguseid kuulujutte, meile räägitakse kõike. Miks peaksin teid uskuma. Sel teemal me ei räägi! Vastasin: Ma ei ole nõus, et minu meest lahatakse Soomes. Tahan, et ta toodaks siia ja meie kohtueksperdid lahkaksid. Tahan teada, mis tegelikult juhtus. Selle peale vastati ilusasti: Ei, me ei tee seda, kuna rahvusvahelised reeglid lubavad teha seda Soomes. Lisati ,et kaks meie spetsialisti viibivad juures. Küsisin Karmi käest: Teate, paberile võib põhjusena kõike panna — kas see aga ka tegelikult tõde on? Tema vastas: See pole üldse teie asi. Meie peame tõe leidma ja teile teatama!?
Süda aga valutab endiselt ja kahtlustab halba. Mulle kinnitati pidevalt, et Soomes Kalevit ei ole, ta on Rootsis. Nüüd aga esitasid tema fotod Tallinnas soomlased. Kuidas ta siis sattus Rootsist Soome ja miks? Kui teda oli võimalik rahvusvaheliste seaduste järgi toimetada Rootsist Soome, siis miks need seadused ei luba Eesti kodanikku lahata tema kodumaal? Kui aga Kalev oli kogu aeg Soomes, siis miks mulle seda ei öeldud — kas see oli tingitud teadmatusest või millestki muust?
Olen teinud statistikat. Kõik need kaheksa inimest, kes algselt olid päästetute nimekirjades ja nüüdseks puudu, ei olnud ka Soome nimekirjades. Nad eksisteerisid ainult ROOTSI nimistus!?
Oma mehe hukkumise põhjuseks aga loen seda, et Kalev nägi kapten Pihti kas helikopteris või kusagil mujal. Eelkõige vast teadis seda, et kapten pääses. Võimalik, et Kalev andis ka laevafirmale mittesoodsaid tunnistusi. Kardan, et ka elusat kapten Pihti firma pelgab. Minu andmetel võeti pääsenutelt mingid vaikimislubadused, sest miks muidu ei taheta rääkida laevaoludest. Esimene lennukitäis Tallinna toodud päästetud rääkisid meeleldi. Teised aga vaikisid juba süngelt. Ja veel tahaksin ma teada, mida tähendab Kaitsepolitseis öeldu: Mida rohkem Ruth Vahtras neid asju torgib, seda OHTLIKUMAKS MUUTUB SEE TALLE.
Mind hämmastab meie telefon. Peale seda, kui hakkasin mehe jälgi ajama, hakkas telefon kummaliselt käituma. Kõne ajal muutub tugevalt tonaalsus, kõned katkevad poole pealt, väljast helistades on telefon kinni… 30. septembri õhtul kella 22-23.00 vahel helises mu telefon. Helina järgi ei tee enam kindlaks, kas on kohalik, kauge- või rahvusvaheline kõne. Võtsin toru, kuid sealt minuga keegi ei rääkinud, kostis ainult hingamine. Nii kestis see 15 minutit. Öösel helistati kella ühe-kahe vahel kolm korda minu isale. Ka temaga ei rääkinud keegi. Mul on mõte: Kalev teadis seda numbrit. Ta teadis, et isa annab mulle info edasi. Sealtmaalt ma sain lootustele tuge. Ma tahan teada, mis siis ikkagi toimub? Kardan, et ka teistega on nii käitutud. Miks nii tehakse ja kus on meie kannatuste tõde?"
Nii rääkis oma pisarate teekonnast Ruth Vahtras. Kuid see ei olnud veel kaugeltki kõik. Mida aeg edasi, seda rohkem tekkis temas veendumus, et Kalev Vahtras päästeti elusana ja talle sai hiljem saatuslikuks midagi hoopis muud, kui külmas tormis parvega hulpimine. Vägisi hakkasid olud jõudma sinnamaani, et tekkisid kahtlused-keegi aitas tema surmale kaasa.
Kuidas Kalev Vahtras pääses kodumaa mulda pajatas kirjeldatud sündmuste päevadel siis juba leseks jäänud Ruth Vahtras: ”Ma ei suutnud minna Tallinna sadamasse. Kalevi kirstu järgi läks tema vend — minul ei olnud selleks jõudu. Kõik kohaletoimetatud kirstud viidi Tallinna Kiirabihaiglasse, kus leinajad ootasid oma poolteist tundi, enne kui kirstud avati. Mehevend ütles, et see, mis kirstust vastu vaatas, oli kohutav.
Mul oli oma abikaasaga kunagi juttu, et viimsele teekonnale ta soovib minna kodust. Tõime kirstu Jüri kiriku kabelisse. Mehevend keeldus minu palvel kabelis kirstu avamast, öeldes: Sina seda ei vaata, kuna juba ise sain nähtust šoki, sest Kaitsepolitseis näidatud fotodel ja kojutoodud inimesel on tohutu vahe.
Minu süda rahu ei andnud ja üksi olles siiski avasin kirstu. Kabelis oli hämar ja ma ei näinud kõiki üksikasju, kuid šoki sain küll. Järgmisel, matusepäeval tõime kirstu kabelist koju ja kutsusime välja elukutselise fotograafi. Ma vaatasin valges — see ei olnud minu abikaasa. See oli vana mees, kellel olid hallid juuksed, kes oli ära piinatud, ära pekstud, kes oli olnud valudes.
Olen neid pilte näidanud ekspertidele. Üks inglise päästehelikopteri juht seletas: Need haavad näevad välja nii nagu inimestel, kes kukuvad helikopteri trossi küljest päästeoperatsiooni käigus alla merre. Kukkumine sügavale vette tekitab survevahed ja selle tagajärjel tungib kõrvadest välja veri. Näole tekivad sügavad verevalumid. Lisaks oli Kalevi parema käe laba niisuguses asendis, nagu hoiaks ta ikka veel millestki kinni. Käsivars oli täis siniseid verevorpe ja triipe.
Ma ei saa uskuda trossi otsast allakukkumist, kuna tema nimi oli nii kaua päästetute nimekirjades ja ühtedel andmetel oli kirjas ka keha temperatuur. Tema nimi oli pikka aega Rootsi politseiandmetes. Lisaks kinnitati korduvalt tema pääsemist ka telefoni teel. See, kes kukub alla helikopterilt ja hukkub, ei saa öelda oma nime. Helikopterites aga eriti ei küsitud nimesid, vaid ainult päästeti ja toimetati kaldale. Ei tehtud seda ka päästeparvedel ja parvel, kus Kalev viibis. Nimed tulid esile ja jäädvustati paberile alles hiljem, kuival maal.
Eestis arvasid eksperdid, et need on peksmise jäljed. 10. Oktoobril mulle äratundmiseks näidatud fotodel on Kalevi juustes veidi verd, näol kriim ja peened torkejäljed. Kirstus aga toodi koju täiesti moonutatud ja vigastatud inimene, seda ka näo osas ja siin ei saanud juttu olla verevalumitest vaid haavanditest.
Kuigi ma nõudsin Kalevi lahkamist Eestis, tehti seda ikkagi Soomes. Üks surmatunnistus tuli lahkajatelt, kus oli kirjas: UPPUNUD — HÜPOTERMIA (allajahtuvus). Teine tõend samuti Soomest kuid sedapuhku Eesti saatkonnast teatega: UPPUNUD 28. Septembril LAEVA JUURES!? Kellaaega ei olnud ära märgitud.
14. oktoobril tuli ametlik faks lahkamise tulemustega ja ka Kalevi riided-lühikeste käistega pusa ja püksid. Riided olid täiesti terved-pusa krae vaid teatud määral verest määrdunud ja ka pükstel oli mõni väike verejälg. Kas ta leiti päästeparvest või veest, ma ei tea. Seega siis inimene ei ole kunagi öelnud oma nime, teda ei päästetud, ta ei olnud haiglas ega haiglaravil — ta lihtsalt leiti uppununa. Ometi oli Kalev kindlalt päästeparves vähemalt kuni esimese helikopteri saabumise ja äralennuni. Mis siis tegelikult toimus ja juhtus Kaleviga? Miks ometi on kogu loos nii palju vasturääkivusi ja keerutamisi?
Ma arvan ja kujutan ette, et kui inimene võetakse merest välja, tõstetakse helikopterisse ja nagu nüüd kuulsin, kuulati neist mõningaid ka kibekähku üle. Šokis inimene, olles õnnelik pääsemise üle, räägib ära kõik, mida nägi või teab. Need, kes sattusid reisilaevadele, minu teada seda katsumust üle ei elanud, kuna laevades ei olnud arvatavasti koheselt võtta uurijaid. Need vaesekesed aga, kes viidi sõjaväeosadesse, kuulati koheselt üle. Just kuulati üle, mitte ei küsitletud. Ma kardan, et Kalev pani laeval enne, katastroofi ajal ja pärast katastroofi tähele midagi sellist, mis ei sobinud suurtele asjameestele.
Mulle ei ole antud mitte ühtegi dokumenti, kus oleks kirjas Kalevi kõik välimised ja sisemised vigastused ja millistes oludes ja mille toimel nood tekkisid. Ma tahaksin seda näha, kuid vaevalt midagi taolist mulle antakse. Võimalik, et sellist dokumenti üldse ei ole olemaski. Kui seda aga mulle ei anta või seda olemas ei ole, siis tuleks küsida — miks leinajatele seda ei anta või miks seda ei ole?
Surmatunnistuse järgi uppus Kalev 28. Septembril. Kuhu ta siis viidi, kus ta oli-ametlikult ei ole samuti teatatud. Ta oli Rootsi nimekirjades-kuidas sattus ta siis ja miks lahangule Soome? Ümberringi on aina müstilised saladused, salastamised, vassimised ja arusaamatused.
Minu raskustes, muredes ja leinas Estline ei ole minu poole pöördunud. Käisin seal ise dokumente vormistamas. Keegi ei tunne huvi, kuidas me nüüd hakkama saame. Ma ei tahaks rahast üldse rääkida ega see too kedagi tagasi. Kes kui palju saab, pidavat hakkama otsustama komisjon — nagu inimeludel oleks erinev hind. Kardan, et siis läheb veel eriti suureks kombineerimiseks. Kas kindlustusfirmal on üldse raha, et maksta kinni hukkunud reisijad ja meeskonnaliikmed. Firmal ju vaja äri jätkata.
Räägitakse, et Estline kahju ei kanna. Välismaal oleks sellise teoga hakkama saanud bossid ameti maha pannud ja kohtu alla läinud. Vast isegi terve firma oleks hingusele läinud. Meil aga ei juhtu mitte kui midagi. Kardan, et minu kannatusekarikas ei ole veel lõpuni tühjaks joodud. Endiselt jääb kestma küsimus — kus on meie kannatuste tõde?"
Allikas:
https://www.delfi.ee/artikkel/3213528/m ... tonia-2-ii
