Estonia: Piht ja teised

vana hea klassika
Vasta
Külaline

Postitus Postitas Külaline »

Külaline kirjutas: 29 Sept 2024 13:27
Külaline kirjutas: 29 Sept 2024 13:17 Silver Linde päästeti samalt parvelt koos Marge Rulli, 12-aastase Mats Finnangeri ja kolme eestlasest veoautojuhiga. Viimaste nimesid pole öeldud, aga esimest kolme pole kedagi selles nimekirjas.
Siin ka lisainfo: https://dea.digar.ee/?a=is&oid=eestipae ... ----------
Esimene lõik kohe: Estonialt pääsenute ülekuulamisprotokollid on Eestis salajased, kuid Rootsis avalikud.

Ühesõnaga eesti valitsus teadis relvaveost, aga rootslased ei teadnud ja rootslased ei osanud midagi salastada. Seepärast eesti kõik ära salastas.
Kui lugeda seda hilist artiklit https://www.postimees.ee/1377155/erukin ... skeim-soda

Käis metsik äri. Kaitseministeerium teatas salajases raportis, et ärimehed tõid Tallinna ebaseaduslikult kaks lahingukopterit Mi-17.

Ühel ilusal päeval viis peastaabi ülem Ants Laaneots kaitsejõudude juhi oma kabinetis kokku mingite erariides meestega ning soovitas neilt õhu- ja tankitõrjerakette osta. «Jäi mulje, et olin sattunud hullumajja,» resümeeris kindral kohtule.

Kohtutoimikute tuhandetel lehekülgedel rullub lahti kafkalik panoraam Eesti kaitsejõudude algusaastatest. Selle tähtedena astuvad üles president Lennart Meri, kindralid Johannes Kert ja Ants Laaneots, kapo endine juht Jüri Pihl, endine riigiprokurör Indrek Meelak, kaitseministeeriumi kantsler Robert Lepikson, kaitsejõudude peastaabi juhiks saanud Kalevi pataljoni ülem Alar Laneman jpt.

See äri käiski siis kui Einseln oli kaitseväejuhataja 1993 aastast. Laev uppus tormiga, aga kuna laev on põhjas põhi üleval, siis need relvad ongi seal segamini laevakeres siiani alles. Seepärast ei taha eesti ka laeva ülestõstmist. Selle laevaga juhtunus on palju lahtiseid otsi, palju erinevaid huvisid kes sooviks edasi uurida (see on raha teenimine), kes sooviks kõik maha vaikida. Paljud osalised on tänaseks ammu surnud juba. Laev ise läks ikkagi tormiga põhja, nii nagu ka tavalise paadiga inimesed ära upuvad kusagil järvel.
Külaline

Postitus Postitas Külaline »

Kui kellelgi oli plaanis Piht kõrvaldada, siis oli selleks eesti. Sest laevalt pääsenutest ülejäänud eestlased siiski relvaveost midagi ei saanudki teada kui nad nüüd juhuslikult nina asjasse ei toppinud. Aga Piht oleks eestile olnud väga valus tunnistaja kui ta oleks ellu jäänud. Teda oleks ülekuulatud kõikide riikide poolt, lõpuks oleks relvavedu välja tulnud.
Külaline

Postitus Postitas Külaline »

Anonymous kirjutas: 29 Sept 2024 13:41Ühesõnaga eesti valitsus teadis relvaveost, aga rootslased ei teadnud ja rootslased ei osanud midagi salastada. Seepärast eesti kõik ära salastas.
Kui relvakaupmees Voronin elas laeval kapten Pihti kajutis...siis oli Piht selle äri üks tähtis tegelane.
Külaline

Postitus Postitas Külaline »

Külaline kirjutas: 29 Sept 2024 14:02
Anonymous kirjutas: 29 Sept 2024 13:41Ühesõnaga eesti valitsus teadis relvaveost, aga rootslased ei teadnud ja rootslased ei osanud midagi salastada. Seepärast eesti kõik ära salastas.
Kui relvakaupmees Voronin elas laeval kapten Pihti kajutis...siis oli Piht selle äri üks tähtis tegelane.
Ja ega rootsid nii väga pimedas kobanud, oskasid ju Voronini kohvrit Pihti kajutist otsida küll.
Külaline

Postitus Postitas Külaline »

Külaline kirjutas: 29 Sept 2024 13:41 Ühesõnaga eesti valitsus teadis relvaveost, aga rootslased ei teadnud ja rootslased ei osanud midagi salastada. Seepärast eesti kõik ära salastas.
Loomulikult teadis ka Rootsi valitsus, sest Rootsi neid relvi ju veetigi. Loe, mida rääkis mida Herman Simm enne riigireeturiks tunnistamist Estonia relvaveost: https://www.delfi.ee/artikkel/69832509/ ... relvaveost
Külaline

Postitus Postitas Külaline »

Külaline kirjutas: 29 Sept 2024 14:02
Anonymous kirjutas: 29 Sept 2024 13:41Ühesõnaga eesti valitsus teadis relvaveost, aga rootslased ei teadnud ja rootslased ei osanud midagi salastada. Seepärast eesti kõik ära salastas.
Kui relvakaupmees Voronin elas laeval kapten Pihti kajutis...siis oli Piht selle äri üks tähtis tegelane.
See on nüüd täielik spekulatsioon, aga kui me nüüd mõtleme tollasele Kaitseväe ülemale ja tema sidemetele teatud suurriigiga, siis võib-olla ei ole lennuki lahkumine portsu inimestega pardal nii ulme midagi. Eriti, kui üks nendest oli ise motiveeritud kaduma.
Külaline

Postitus Postitas Külaline »

Sepp: kas mu arutluskäik on korrektne, kui ma mõtlen nii, et see tundlik last on väga ühemõtteliselt mõjutanud ka seda laeva huku uurimist, kuigi neil ei pruugi olla seost.

Simm: täiesti üheselt. Selle pärast vastasel korral ei oleks toimitud selliselt. Igal aastal upub Balti meres palju laevu. No reisilaevu sellises ulatuses mitte. Mitte ühelgi korral ei ole vastuvõetud mingeid otsuseid liivaga katmiseks jne. Mis on laevandusajaloos erandilik. Ma tean, et seda tehakse siis, kui on tuumajäätmed merepõhjas. Vaid siis tehakse.
Teine asi oli kuskil 90ndate lõpus kolonel-leitnant Lettensiga, vaatasime neid dokumentaalkaadreid, veealuseid võtteid, seal oli üks selline punane pakike, mille peale Lettens, kes oli nõukogude armee alampolkovnik lõhkeainete ja muude eriala spetsialist. Ta ütles, et ma söön oma mütsi ära, aga see on lõhkeaine pakend.
Tükike artiklist
Külaline

Postitus Postitas Külaline »

Siis ongi see, kas Pihtile tõesti võimaldati uus elu kusagil mujal või tehti lihtsalt selline näitemäng nagu nad oleks kusagil, aga tegelikult Piht koristati kohe ära, koristati ära ka need pääsenud kes oleks hiljem Pihti pääsemist 100% kinnitanud kuna olid ühes haiglas vms. Sest 30 aastat on möödas, no ikka oleks oma perega kuidagi ühendust võtnud. Ei saa ju elada saladuses. Aga Piht oleks pääsenud, siis oleks talle relvaveo eest ka süüdistus esitatud, sest kuidas nii suure laeva kapten ei tea mida ta veab. Edasi oleks ohus olnud eesti võimuladvik, samad tegelased rootsis ja kes teab kui suur see võrgustik oli.
Külaline

Postitus Postitas Külaline »

Anonymous kirjutas: 29 Sept 2024 14:54aga tegelikult Piht koristati kohe ära, koristati ära ka need pääsenud kes oleks hiljem Pihti pääsemist 100% kinnitanud kuna olid ühes haiglas
Just, see on loogiline asjade käik
Külaline

Postitus Postitas Külaline »

Külaline kirjutas: 29 Sept 2024 14:59
Anonymous kirjutas: 29 Sept 2024 14:54aga tegelikult Piht koristati kohe ära, koristati ära ka need pääsenud kes oleks hiljem Pihti pääsemist 100% kinnitanud kuna olid ühes haiglas
Just, see on loogiline asjade käik
Ja mis siis nendega tehti? Kuul pähe ja maeti maha?
Külaline

Postitus Postitas Külaline »

Külaline kirjutas: 29 Sept 2024 15:30
Külaline kirjutas: 29 Sept 2024 14:59
Anonymous kirjutas: 29 Sept 2024 14:54aga tegelikult Piht koristati kohe ära, koristati ära ka need pääsenud kes oleks hiljem Pihti pääsemist 100% kinnitanud kuna olid ühes haiglas
Just, see on loogiline asjade käik
Ja mis siis nendega tehti? Kuul pähe ja maeti maha?
Minu andmetel transporditi enamus neist (va Piht) Huddinge haiglasse, sealt astus välja vaid Kalev, aga temagi ei jõudnud kaugele.
Külaline

Postitus Postitas Külaline »

2019a. kirjutab Postimees nii: see, keda Eesti meremehed Saksa telerit vaadates Pihtiks pidasid, oli tegelikult rootslasest reisija Anders Eriksson.
Samas on selline artikkel 2002a.
https://www.delfi.ee/artikkel/3213587/m ... stonia-2-i
Siis selline tekst:
Pääsenud on tunnistanud, et silmasid Pihti päästevestide jagamisel abistamas. Pääsenu Ervin Roden tunnistab, et nägi Pihti koos mehaanik Lembit Leigeri (ja kaksikõdede Veidedega) päästeparve hüppamas.
Piht oli esialgsetes päästetute nimekirjas. Pihti pääsemisest teatati raadios: räägitakse, et esimest korda kella 12 ajal, kuigi Sirje Piht rõhutab raamatus "Raske tee tõeni", et tema kuulis Avo Pihti pääsemisest esimest korda juba kell kümme.
1994. aasta 28. septembri ennelõunal andis Raadio Kuku Eestis eetrisse intervjuu ühe rootslasest helikopterimeeskonna liikmega Soomest Utö saarelt. Ta rääkis, kuidas ta oli just päästnud teise vahetuse kapteni Avo Pihti.

Igastahes jube segane lugu siiani. Ja kuna dokumendid nii pikaks ajaks suletud, siis teada me ei saagi. Nõme.
Külaline

Postitus Postitas Külaline »

Külaline kirjutas: 29 Sept 2024 11:54
Külaline kirjutas: 29 Sept 2024 11:25 Infot edastati riikide vahel ju telefoni ja faktside teel ja seda tuli erinevatest kohtadest. Ilmselgelt kellegi laual oli hunnik paberit ja mingil hetkel võisid segi minna mingi laeva meeskonnaliikmete nimekiri pääsenute nimekirjaga.
Kui see oleks olnud, siis a) nende nimed oleksid pääsenute nimekirjas järjest ja b) nende nimed oleksid pääsenute nimekirjas ilma kirjavigadeta. See aga ei ole nii. Siin on esmane pääsenute nimekiri, kus need õhku haihtunud kirjas on:

Pilt

Nagu näha, on nimekirja täiendatud alates nimest nr 39. Eelnev osa on faksitud, siis on pastakaga juurde kirjutatud ja seejärel koopiamasinast läbi lastud. Ülejärgmine nimi ehk nr 41 on sama käekirjaga kirjutatud Aavo Piht. Kirjapilt kahe A-ga ütleb, et see on telefoni teel kuulmise järgi kirja pandud. Listi lõpupoole on kirjas Markus Kermet, temaga on samuti intervjuusid tehtud. Kermetist on tehtud ka järgnev video. https://reuters.screenocean.com/record/1016734
Haigla ukse kohale, kuhu ta toimetati, on kirjutatud sõna sissepääs nii soome kui rootsi keeles. See saab olla vaid Turu haigla (mitte Rootsis asuv Huddinge). Asjaolu, et Piht, Kermet, Veided ja teised on lisatud ühe ja sama telefonikõne raames, annab nagu loogiliselt mõista, et kõik nad pandi kirja Turu haiglas.
See oli ju üks suur telefonimäng. Keegi pidi käsitsi kritseldatud või suuliselt kirja pandud nimesid edasi kuhugi kirjutama ja sealt öeldi neid telefoni ja faksi teel kuhugi järgmisesse kohta, kus oli laul terve virn nimekirju. Sealt nimekirjast tuli omakorda hakata välja noppima, kes on eestlane, kes on rootslane, kes mingi muu riigi kodanik jne. Kes on meeskonnaliige, kes reisija. Seda on rootslased tunnistanud, et käsitsi kirja pandud nimede väljalugemine oli keeruline. Osad pääsenud polnud ju üldse seisundis, mis rääkimist lubas. See pall käis ju kolme riigi vahet, kes varem polnud mingit kriisiõppust omavahel harjutanud.
Külaline

Postitus Postitas Külaline »

Külaline kirjutas: 29 Sept 2024 13:14 Vahtrase naine kuskil intervjuus ütles, et tema mees mõrvati. Kui ma õigesti mäletan, ei tohtinud kirstu lahti teha, aga nemad tegid ja surnul olid selged peksmisjäljed.
Nii need külajutud ja vandenõud tekivad. Enne trükkimist võiksid ju üle kontrollida, kuidas ta tegelikult on seda kirjeldanud. Midagi jäi sul natuke meelde ja osa panid omast fantaasiast juurde. Ei olnud nii nagu sina kirja panid.
Külaline

Postitus Postitas Külaline »

Külaline kirjutas: 29 Sept 2024 15:54 2019a. kirjutab Postimees nii: see, keda Eesti meremehed Saksa telerit vaadates Pihtiks pidasid, oli tegelikult rootslasest reisija Anders Eriksson.
Samas on selline artikkel 2002a.
https://www.delfi.ee/artikkel/3213587/m ... stonia-2-i
Siis selline tekst:
Pääsenud on tunnistanud, et silmasid Pihti päästevestide jagamisel abistamas. Pääsenu Ervin Roden tunnistab, et nägi Pihti koos mehaanik Lembit Leigeri (ja kaksikõdede Veidedega) päästeparve hüppamas.
Piht oli esialgsetes päästetute nimekirjas. Pihti pääsemisest teatati raadios: räägitakse, et esimest korda kella 12 ajal, kuigi Sirje Piht rõhutab raamatus "Raske tee tõeni", et tema kuulis Avo Pihti pääsemisest esimest korda juba kell kümme.
1994. aasta 28. septembri ennelõunal andis Raadio Kuku Eestis eetrisse intervjuu ühe rootslasest helikopterimeeskonna liikmega Soomest Utö saarelt. Ta rääkis, kuidas ta oli just päästnud teise vahetuse kapteni Avo Pihti.

Igastahes jube segane lugu siiani. Ja kuna dokumendid nii pikaks ajaks suletud, siis teada me ei saagi. Nõme.
Keeg pole Pihti näinud kuhugi parvele ronimas. Teda nähti päästeveste jagamas ja selle hetkeni, mil sellest kohast, kus tema oli, polnud enam võimalik pääseda.

Ohutusabi Ervin Roden, kes pääses välja samuti ahtripoolse ukse kaudu, nägi, kuidas kapten Piht tuli vööri poolt, jagas korraldusi ja aitas tekil olijaid. Rodenil käskis ta minna aitama laevapere tüdrukuid, kes püüdsid kaheksandal tekil päästeparve vette lasta. Ervin Roden täitis kapteni käsku ning Avo Piht jäi temast ahtriukse juurde. Sel ajal oli laev juba peaaegu külili ning inimesed ronisid tekilt laeva küljele, mis aegamööda vee alla vajus. Laeva nina tõusis enne uppumist veel kõrgele vee kohale.
Külaline

Postitus Postitas Külaline »

Külaline kirjutas: 29 Sept 2024 13:46 Kui kellelgi oli plaanis Piht kõrvaldada, siis oli selleks eesti. Sest laevalt pääsenutest ülejäänud eestlased siiski relvaveost midagi ei saanudki teada kui nad nüüd juhuslikult nina asjasse ei toppinud. Aga Piht oleks eestile olnud väga valus tunnistaja kui ta oleks ellu jäänud. Teda oleks ülekuulatud kõikide riikide poolt, lõpuks oleks relvavedu välja tulnud.
Ja kuidas eestlased ta sealt välismaa haiglast küll eemaldada oleks saanud? 1994 aastal oli Eesti eikeegi. Teisel otsas pidi ka olema keegi, kes relva vastu võttis. Huvitav, et Piht oli ainuke, kes midagi sellest teadist ja see on siiani nii suur maailmatuma saladus. Milleks Pihti eemalda, kui sul on merepõhjas ilmselged asitõendid, kas on relvad või ei ole relvad.
Külaline

Postitus Postitas Külaline »

Külaline kirjutas: 29 Sept 2024 16:20
Külaline kirjutas: 29 Sept 2024 11:54
Külaline kirjutas: 29 Sept 2024 11:25 Infot edastati riikide vahel ju telefoni ja faktside teel ja seda tuli erinevatest kohtadest. Ilmselgelt kellegi laual oli hunnik paberit ja mingil hetkel võisid segi minna mingi laeva meeskonnaliikmete nimekiri pääsenute nimekirjaga.
Kui see oleks olnud, siis a) nende nimed oleksid pääsenute nimekirjas järjest ja b) nende nimed oleksid pääsenute nimekirjas ilma kirjavigadeta. See aga ei ole nii. Siin on esmane pääsenute nimekiri, kus need õhku haihtunud kirjas on:

Pilt

Nagu näha, on nimekirja täiendatud alates nimest nr 39. Eelnev osa on faksitud, siis on pastakaga juurde kirjutatud ja seejärel koopiamasinast läbi lastud. Ülejärgmine nimi ehk nr 41 on sama käekirjaga kirjutatud Aavo Piht. Kirjapilt kahe A-ga ütleb, et see on telefoni teel kuulmise järgi kirja pandud. Listi lõpupoole on kirjas Markus Kermet, temaga on samuti intervjuusid tehtud. Kermetist on tehtud ka järgnev video. https://reuters.screenocean.com/record/1016734
Haigla ukse kohale, kuhu ta toimetati, on kirjutatud sõna sissepääs nii soome kui rootsi keeles. See saab olla vaid Turu haigla (mitte Rootsis asuv Huddinge). Asjaolu, et Piht, Kermet, Veided ja teised on lisatud ühe ja sama telefonikõne raames, annab nagu loogiliselt mõista, et kõik nad pandi kirja Turu haiglas.
See oli ju üks suur telefonimäng. Keegi pidi käsitsi kritseldatud või suuliselt kirja pandud nimesid edasi kuhugi kirjutama ja sealt öeldi neid telefoni ja faksi teel kuhugi järgmisesse kohta, kus oli laul terve virn nimekirju. Sealt nimekirjast tuli omakorda hakata välja noppima, kes on eestlane, kes on rootslane, kes mingi muu riigi kodanik jne. Kes on meeskonnaliige, kes reisija. Seda on rootslased tunnistanud, et käsitsi kirja pandud nimede väljalugemine oli keeruline. Osad pääsenud polnud ju üldse seisundis, mis rääkimist lubas. See pall käis ju kolme riigi vahet, kes varem polnud mingit kriisiõppust omavahel harjutanud.
Oli jah nii, ja siis? Kuidas see sinu kirjutatu peaks mingilgi moel selgitama seda, et nt Pihti ja Veidede nimed siin koos (reaalselt) pääsenute nimedega on, kui nad tegelikult üldse ei pääsenud? Kõik oli ilmselgelt kaootiline ja segane, aga pääsenute nimekirja tehti ikka väga tõenäoliselt selle põhjal, mis inimesed reaalselt päästetud olid. St need inimesed pidid kuskil päästetuna olemas olema. Hästi loogiline on see, et osad jõudsid sinna nimekirja hiljem, mõned polnudki alguses kontaktivõimelised, nende isikute tuvastamisega läks aega jne. Aga vastupidine variant, et inimene on must-valgelt nimekirjas ja siis sealt kaob, ei ole kuigi veenvalt mistahes suure segadusega selgitatav.
Külaline

Postitus Postitas Külaline »

Külaline kirjutas: 29 Sept 2024 16:22
Külaline kirjutas: 29 Sept 2024 13:14 Vahtrase naine kuskil intervjuus ütles, et tema mees mõrvati. Kui ma õigesti mäletan, ei tohtinud kirstu lahti teha, aga nemad tegid ja surnul olid selged peksmisjäljed.
Nii need külajutud ja vandenõud tekivad. Enne trükkimist võiksid ju üle kontrollida, kuidas ta tegelikult on seda kirjeldanud. Midagi jäi sul natuke meelde ja osa panid omast fantaasiast juurde. Ei olnud nii nagu sina kirja panid.
Kalev Vahtrase abikaasa rääkis järgmist (siin on link artiklile: https://www.delfi.ee/artikkel/3213528/m ... tonia-2-ii ):

"Otsisin abi ka Eesti infokanalitest. Helistasin Raadio 2 saatesse. Sellest oli kasu. Koheselt helistas mulle Arne Koppel, minu mehe töökaaslane laeval. Tema kinnitas mulle: Kalev peab olema elus, kuna nad olid koos laeva viltuvajunud küljel. Koos aitasid nad inimestele selga päästeveste ja lükkasid parvesid vette. Nad panid ka endile päästevestid ümber ja ühe päästeparve hakkama, et vajaduse korral sinna minna. Kümnekonna minuti möödudes hakkas laev vajuma. Kalev ei jõudnud parvele, kuna suur laine viis ta vette. Sellest ei olnud häda. Päästevestiga mees oskas hästi ujuda ja ta tõmmati koheselt päästeparvele. Nende 26 inimest mahutavas parves oli 16 pääsenut, kuid alusel oli mingi viga-õhku oli vähe sees. Tekkis oht, et parv ei kanna. Otsustati, et osa inimesi läheb kõrval õõtsuvasse tühja parve. Esimesena hüppas vette Kalev ja talle järgnes Peeter Polgunov, samuti minu mehe töökaaslane. Lisaks oli esimese parve 16 inimese seas veel minu meest tundev Valdur Matt.

Pääsemisest rääkis mulle Peeter Polgunov. Nad olid Kaleviga kahekesi parvel. Koos tõmbasid nad veest välja päästevestita meelemärkuseta palja naise. Nii hulbiti tükk aega. Järsku oligi helikopter nende kohal (umbkaudu kella nelja ajal hommikul).” Peeter oli kattega parve avavuse juures. Soomlasest helikopterimees rabas tast kinni ja hakkas üles vinnama. Peeter oli veel vastu vaielnud, et ära mind võta, võta see teadvuseta naine, tema on raskes seisus. Tugevas tormimöllus vinnati Peeter üles. Niipea kui ta kopterisse tõmmati, vajus soomlasest päästja kurnatusest oimetuna kokku. Uksed löödi kinni ja lennati minema, kuigi kopteris oli vabu kohti küll. Minu mees jäi parvele koos teadvusetu naisega. Pärisin Peetrilt, kas nad kauaks parvele jäetuna võisid surra külma kätte? Peeter seletas: Kalev ei saanud sinna surra. Tal ei olnud ühtegi kriimu, ainsamatki vigastust. Tal olid riided seljas — hele pusa ja püksid, puudusid jalatsid. Parves olid veel mingid tühjad kotid. Kalev oli täis elujõudu ja soovis tegutseda, vett välja loopida. Seda aga ei olnud millegagi loopida-ainult kätega.

Veeteede Ametisse tuli faks kus olid kirjas Kalev Vahtrase ja veel kahe naise nimed. Kalevile oli kehatemperatuuriks märgitud 30,2 kraadi. Mind rahustati, et seal oli inimesi kehatemperatuuriga 26 kraadi. Meedikud kinnitasid, et ta võib olla šokis, kuid sellesse ei surda. Nüüd ei leia Veeteede Amet seda faksi enam kuidagi üles!?

Tahtsin võtta komisjoniga ühendust. Palusin Siseministeeriumis organiseerida kohtumine, kuna asi minu mehega on kummaline. Mulle vastati eitavalt, kuid lubati jutt üles kirjutada ja see edastada. Kuigi ma andsin telefoninumbrid ja aadressid, pole kriisikomisjonist mitte keegi tänase päevani (19.10.1994a.) meile helistanud ja huvi tundnud. See paneb imestama.

Ma käisin ka mehe töökohas Eesti Merelaevanduses ja panin ka seal kogu loo paberile. Merelaevanduses lubati teha ametlik noot Välisministeeriumile. Seda aga ei saavat teha enne, kui kõik andmed on kokku kogutud ja kontrollitud. See võtvat palju aega. Ometi aga võib just aeg saada minu mehele saatuslikuks! Selle peale mulle vastati: Jah, see asi miks mõni inimene niimoodi ära kaob, on väga must. Merelaevanduses aga olid omad hukkunud meremeeste nimekirjad — minu meest seal ei olnud. 7. Oktoobril öeldi mulle: See tähendab, et Kalev ELAB.

Telefonitsi rääkisin Kaitsepolitsei numbril kellelegi Sinisalule 7.oktoobril oma loo ära, kuid mingit fotot ma neile ei andnud. Pärast seda kutsuti mind Kaitsepolitseisse. Sinisalu võttis mind vastu ja ütles, et on asjaga kursis. Kaitsepolitseis täitsin ligemale 20-leheküljelise ankeedi oma mehe kohta. Sooviti saada isegi mehe sõrmejälgi, veregruppi. Kohe olid kohal ka kaks meest Soome Politseist hukkunud inimeste fotodega (10.okt.). Küsiti, et kas mul on jõudu ja julgust pilte vaadata. Vastasin, et mul ei ole teist võimalust — sest olen juba nii ära piinatud. Ma ei tahaks neid vaadata, kuid pean.

Minu mees oli fotodel. Kuidas need nüüd nii kiiresti siia jõudsid? Pealegi, kui inimesed käisid hukkunuid ära tundmas, toodi terve album, nüüd aga ainult minu mehe pildid. Kuidas nad ta ära tundsid? Sain pilte vaadates šoki — ei kukkunud ära, kuid rääkida ei suutnud.

Vestlesime soome keeles mida valdan. Mulle öeldi, et see on uppunud inimene, kes leiti päästetöödel. Tundsin huvi, et kuidas te nime teada saite, kuna just neid fotosid mulle esitate? Selle peale põrutati: Teil siin on ainult kuulujutud, eestlased ei tea midagi! Öeldi umbes nii nagu, oleksid eestlased lollid. Mina vastu: Kas sel juhul on ka Rootsi politseinikud lollid, kui telefoni teel ütlesid mulle, et iga inimene ütles oma nime ise?

Pärisin soomlastelt: Teie enne fotode näitamist küsisite minult, kas julgen vaadata, kuna uppunud inimene on kole? Teate, see oli minu mees, kes lihtsalt magas ja keda oli pildistatud eest ja profiilis. Siis vaatasin, et tal on juuksed verised. Väitsin oma — nemad vastu: Me ei vaidle teiega proua, tema surma põhjus ON TEADA!? Pärisin edasi: Kas siis lahkamine on tehtud, et teil on põhjus juba teada? Vastati, et mitte kedagi ei ole veel lahatud — tema aga leiti veest.

Tulin ära-süda valutab. Järgmisel päeval palusin mehe vennal koos minuga veel kord tulla fotosid vaatama. Soovitasin neid vaadata tähelepanelikult, detailselt, et saada kinnitust oma arvamusele. Ta tundis oma venna ära. Samuti nägi, et mehel olid juuksed paremalt poolt verised. Vasakule poole olid mingid armid tekkinud-nagu mingi terava asjaga tehtud. Kaela peal oli mingi punn. Mehe vend tuli samuti järeldusele — see ei saa olla uppunud inimene!

Nägin ka uurijat Karmi, püüdsin temaga rääkida. Karm vastas mulle järsult: Meil on siin igasuguseid kuulujutte, meile räägitakse kõike. Miks peaksin teid uskuma. Sel teemal me ei räägi! Vastasin: Ma ei ole nõus, et minu meest lahatakse Soomes. Tahan, et ta toodaks siia ja meie kohtueksperdid lahkaksid. Tahan teada, mis tegelikult juhtus. Selle peale vastati ilusasti: Ei, me ei tee seda, kuna rahvusvahelised reeglid lubavad teha seda Soomes. Lisati ,et kaks meie spetsialisti viibivad juures. Küsisin Karmi käest: Teate, paberile võib põhjusena kõike panna — kas see aga ka tegelikult tõde on? Tema vastas: See pole üldse teie asi. Meie peame tõe leidma ja teile teatama!?

Süda aga valutab endiselt ja kahtlustab halba. Mulle kinnitati pidevalt, et Soomes Kalevit ei ole, ta on Rootsis. Nüüd aga esitasid tema fotod Tallinnas soomlased. Kuidas ta siis sattus Rootsist Soome ja miks? Kui teda oli võimalik rahvusvaheliste seaduste järgi toimetada Rootsist Soome, siis miks need seadused ei luba Eesti kodanikku lahata tema kodumaal? Kui aga Kalev oli kogu aeg Soomes, siis miks mulle seda ei öeldud — kas see oli tingitud teadmatusest või millestki muust?

Olen teinud statistikat. Kõik need kaheksa inimest, kes algselt olid päästetute nimekirjades ja nüüdseks puudu, ei olnud ka Soome nimekirjades. Nad eksisteerisid ainult ROOTSI nimistus!?

Oma mehe hukkumise põhjuseks aga loen seda, et Kalev nägi kapten Pihti kas helikopteris või kusagil mujal. Eelkõige vast teadis seda, et kapten pääses. Võimalik, et Kalev andis ka laevafirmale mittesoodsaid tunnistusi. Kardan, et ka elusat kapten Pihti firma pelgab. Minu andmetel võeti pääsenutelt mingid vaikimislubadused, sest miks muidu ei taheta rääkida laevaoludest. Esimene lennukitäis Tallinna toodud päästetud rääkisid meeleldi. Teised aga vaikisid juba süngelt. Ja veel tahaksin ma teada, mida tähendab Kaitsepolitseis öeldu: Mida rohkem Ruth Vahtras neid asju torgib, seda OHTLIKUMAKS MUUTUB SEE TALLE.

Mind hämmastab meie telefon. Peale seda, kui hakkasin mehe jälgi ajama, hakkas telefon kummaliselt käituma. Kõne ajal muutub tugevalt tonaalsus, kõned katkevad poole pealt, väljast helistades on telefon kinni… 30. septembri õhtul kella 22-23.00 vahel helises mu telefon. Helina järgi ei tee enam kindlaks, kas on kohalik, kauge- või rahvusvaheline kõne. Võtsin toru, kuid sealt minuga keegi ei rääkinud, kostis ainult hingamine. Nii kestis see 15 minutit. Öösel helistati kella ühe-kahe vahel kolm korda minu isale. Ka temaga ei rääkinud keegi. Mul on mõte: Kalev teadis seda numbrit. Ta teadis, et isa annab mulle info edasi. Sealtmaalt ma sain lootustele tuge. Ma tahan teada, mis siis ikkagi toimub? Kardan, et ka teistega on nii käitutud. Miks nii tehakse ja kus on meie kannatuste tõde?"

Nii rääkis oma pisarate teekonnast Ruth Vahtras. Kuid see ei olnud veel kaugeltki kõik. Mida aeg edasi, seda rohkem tekkis temas veendumus, et Kalev Vahtras päästeti elusana ja talle sai hiljem saatuslikuks midagi hoopis muud, kui külmas tormis parvega hulpimine. Vägisi hakkasid olud jõudma sinnamaani, et tekkisid kahtlused-keegi aitas tema surmale kaasa.

Kuidas Kalev Vahtras pääses kodumaa mulda pajatas kirjeldatud sündmuste päevadel siis juba leseks jäänud Ruth Vahtras: ”Ma ei suutnud minna Tallinna sadamasse. Kalevi kirstu järgi läks tema vend — minul ei olnud selleks jõudu. Kõik kohaletoimetatud kirstud viidi Tallinna Kiirabihaiglasse, kus leinajad ootasid oma poolteist tundi, enne kui kirstud avati. Mehevend ütles, et see, mis kirstust vastu vaatas, oli kohutav.

Mul oli oma abikaasaga kunagi juttu, et viimsele teekonnale ta soovib minna kodust. Tõime kirstu Jüri kiriku kabelisse. Mehevend keeldus minu palvel kabelis kirstu avamast, öeldes: Sina seda ei vaata, kuna juba ise sain nähtust šoki, sest Kaitsepolitseis näidatud fotodel ja kojutoodud inimesel on tohutu vahe.

Minu süda rahu ei andnud ja üksi olles siiski avasin kirstu. Kabelis oli hämar ja ma ei näinud kõiki üksikasju, kuid šoki sain küll. Järgmisel, matusepäeval tõime kirstu kabelist koju ja kutsusime välja elukutselise fotograafi. Ma vaatasin valges — see ei olnud minu abikaasa. See oli vana mees, kellel olid hallid juuksed, kes oli ära piinatud, ära pekstud, kes oli olnud valudes.

Olen neid pilte näidanud ekspertidele. Üks inglise päästehelikopteri juht seletas: Need haavad näevad välja nii nagu inimestel, kes kukuvad helikopteri trossi küljest päästeoperatsiooni käigus alla merre. Kukkumine sügavale vette tekitab survevahed ja selle tagajärjel tungib kõrvadest välja veri. Näole tekivad sügavad verevalumid. Lisaks oli Kalevi parema käe laba niisuguses asendis, nagu hoiaks ta ikka veel millestki kinni. Käsivars oli täis siniseid verevorpe ja triipe.

Ma ei saa uskuda trossi otsast allakukkumist, kuna tema nimi oli nii kaua päästetute nimekirjades ja ühtedel andmetel oli kirjas ka keha temperatuur. Tema nimi oli pikka aega Rootsi politseiandmetes. Lisaks kinnitati korduvalt tema pääsemist ka telefoni teel. See, kes kukub alla helikopterilt ja hukkub, ei saa öelda oma nime. Helikopterites aga eriti ei küsitud nimesid, vaid ainult päästeti ja toimetati kaldale. Ei tehtud seda ka päästeparvedel ja parvel, kus Kalev viibis. Nimed tulid esile ja jäädvustati paberile alles hiljem, kuival maal.

Eestis arvasid eksperdid, et need on peksmise jäljed. 10. Oktoobril mulle äratundmiseks näidatud fotodel on Kalevi juustes veidi verd, näol kriim ja peened torkejäljed. Kirstus aga toodi koju täiesti moonutatud ja vigastatud inimene, seda ka näo osas ja siin ei saanud juttu olla verevalumitest vaid haavanditest.

Kuigi ma nõudsin Kalevi lahkamist Eestis, tehti seda ikkagi Soomes. Üks surmatunnistus tuli lahkajatelt, kus oli kirjas: UPPUNUD — HÜPOTERMIA (allajahtuvus). Teine tõend samuti Soomest kuid sedapuhku Eesti saatkonnast teatega: UPPUNUD 28. Septembril LAEVA JUURES!? Kellaaega ei olnud ära märgitud.

14. oktoobril tuli ametlik faks lahkamise tulemustega ja ka Kalevi riided-lühikeste käistega pusa ja püksid. Riided olid täiesti terved-pusa krae vaid teatud määral verest määrdunud ja ka pükstel oli mõni väike verejälg. Kas ta leiti päästeparvest või veest, ma ei tea. Seega siis inimene ei ole kunagi öelnud oma nime, teda ei päästetud, ta ei olnud haiglas ega haiglaravil — ta lihtsalt leiti uppununa. Ometi oli Kalev kindlalt päästeparves vähemalt kuni esimese helikopteri saabumise ja äralennuni. Mis siis tegelikult toimus ja juhtus Kaleviga? Miks ometi on kogu loos nii palju vasturääkivusi ja keerutamisi?

Ma arvan ja kujutan ette, et kui inimene võetakse merest välja, tõstetakse helikopterisse ja nagu nüüd kuulsin, kuulati neist mõningaid ka kibekähku üle. Šokis inimene, olles õnnelik pääsemise üle, räägib ära kõik, mida nägi või teab. Need, kes sattusid reisilaevadele, minu teada seda katsumust üle ei elanud, kuna laevades ei olnud arvatavasti koheselt võtta uurijaid. Need vaesekesed aga, kes viidi sõjaväeosadesse, kuulati koheselt üle. Just kuulati üle, mitte ei küsitletud. Ma kardan, et Kalev pani laeval enne, katastroofi ajal ja pärast katastroofi tähele midagi sellist, mis ei sobinud suurtele asjameestele.

Mulle ei ole antud mitte ühtegi dokumenti, kus oleks kirjas Kalevi kõik välimised ja sisemised vigastused ja millistes oludes ja mille toimel nood tekkisid. Ma tahaksin seda näha, kuid vaevalt midagi taolist mulle antakse. Võimalik, et sellist dokumenti üldse ei ole olemaski. Kui seda aga mulle ei anta või seda olemas ei ole, siis tuleks küsida — miks leinajatele seda ei anta või miks seda ei ole?

Surmatunnistuse järgi uppus Kalev 28. Septembril. Kuhu ta siis viidi, kus ta oli-ametlikult ei ole samuti teatatud. Ta oli Rootsi nimekirjades-kuidas sattus ta siis ja miks lahangule Soome? Ümberringi on aina müstilised saladused, salastamised, vassimised ja arusaamatused.

Minu raskustes, muredes ja leinas Estline ei ole minu poole pöördunud. Käisin seal ise dokumente vormistamas. Keegi ei tunne huvi, kuidas me nüüd hakkama saame. Ma ei tahaks rahast üldse rääkida ega see too kedagi tagasi. Kes kui palju saab, pidavat hakkama otsustama komisjon — nagu inimeludel oleks erinev hind. Kardan, et siis läheb veel eriti suureks kombineerimiseks. Kas kindlustusfirmal on üldse raha, et maksta kinni hukkunud reisijad ja meeskonnaliikmed. Firmal ju vaja äri jätkata.

Räägitakse, et Estline kahju ei kanna. Välismaal oleks sellise teoga hakkama saanud bossid ameti maha pannud ja kohtu alla läinud. Vast isegi terve firma oleks hingusele läinud. Meil aga ei juhtu mitte kui midagi. Kardan, et minu kannatusekarikas ei ole veel lõpuni tühjaks joodud. Endiselt jääb kestma küsimus — kus on meie kannatuste tõde?"

Allikas: https://www.delfi.ee/artikkel/3213528/m ... tonia-2-ii
Külaline

Postitus Postitas Külaline »

Külaline kirjutas: 29 Sept 2024 14:54 Siis ongi see, kas Pihtile tõesti võimaldati uus elu kusagil mujal või tehti lihtsalt selline näitemäng nagu nad oleks kusagil, aga tegelikult Piht koristati kohe ära, koristati ära ka need pääsenud kes oleks hiljem Pihti pääsemist 100% kinnitanud kuna olid ühes haiglas vms. Sest 30 aastat on möödas, no ikka oleks oma perega kuidagi ühendust võtnud. Ei saa ju elada saladuses. Aga Piht oleks pääsenud, siis oleks talle relvaveo eest ka süüdistus esitatud, sest kuidas nii suure laeva kapten ei tea mida ta veab. Edasi oleks ohus olnud eesti võimuladvik, samad tegelased rootsis ja kes teab kui suur see võrgustik oli7
Siis peaks olema siiani suur hulk inimesi, kes nendest relvadest teavad ja keegi pole neid ära koristanud. Nüüdseks on kõik need relvakaupmehed penskarid või surnud ja kõike muud kui kuskil juhtivatel ja võimukatel kohtadel, kus nad niite tõmbaks ja midagi otsustaks. Kes nende tegusid siiani varjata soovib? See järgmine põlvkond varjajaid peab siis ka kõige sellega kursis olema ehk siis kusagil on detailselt kirjas, kuidas ja mis seal toimus. Kas keegi võib nad ära kõrvaldada, sest nad teavad nagu Piht? Kas see sulle natsa naeruväärne ei tundu, et 1994. aasta relvade vedu siiani mingi suur riigisaladus peaks olema?

Kuidas seal haiglas välja selgitati, kes on Pihti näinud? Teised pääsenud peaks siis mäletama, et kas neilt uuriti Pihti pilti näidates, kas nad on seda tüüpi parvel või haigla koridoris näinud. Linde väitis, et ta oli Vahtrasega ühes palatis. Ei tea miks teda küll ära ei koristatud? Kinnitas mis tema kinnitas, jagas infot paremale ja vasakule, aga see pole küll midagi muutnud.
Külaline

Postitus Postitas Külaline »

Kui see oleks olnud, siis a) nende nimed oleksid pääsenute nimekirjas järjest ja b) nende nimed oleksid pääsenute nimekirjas ilma kirjavigadeta. See aga ei ole nii. Siin on esmane pääsenute nimekiri, kus need õhku haihtunud kirjas on:

Pilt

Nagu näha, on nimekirja täiendatud alates nimest nr 39. Eelnev osa on faksitud, siis on pastakaga juurde kirjutatud ja seejärel koopiamasinast läbi lastud. Ülejärgmine nimi ehk nr 41 on sama käekirjaga kirjutatud Aavo Piht. Kirjapilt kahe A-ga ütleb, et see on telefoni teel kuulmise järgi kirja pandud. Listi lõpupoole on kirjas Markus Kermet, temaga on samuti intervjuusid tehtud. Kermetist on tehtud ka järgnev video. https://reuters.screenocean.com/record/1016734
Haigla ukse kohale, kuhu ta toimetati, on kirjutatud sõna sissepääs nii soome kui rootsi keeles. See saab olla vaid Turu haigla (mitte Rootsis asuv Huddinge). Asjaolu, et Piht, Kermet, Veided ja teised on lisatud ühe ja sama telefonikõne raames, annab nagu loogiliselt mõista, et kõik nad pandi kirja Turu haiglas.
[/quote]

See oli ju üks suur telefonimäng. Keegi pidi käsitsi kritseldatud või suuliselt kirja pandud nimesid edasi kuhugi kirjutama ja sealt öeldi neid telefoni ja faksi teel kuhugi järgmisesse kohta, kus oli laul terve virn nimekirju. Sealt nimekirjast tuli omakorda hakata välja noppima, kes on eestlane, kes on rootslane, kes mingi muu riigi kodanik jne. Kes on meeskonnaliige, kes reisija. Seda on rootslased tunnistanud, et käsitsi kirja pandud nimede väljalugemine oli keeruline. Osad pääsenud polnud ju üldse seisundis, mis rääkimist lubas. See pall käis ju kolme riigi vahet, kes varem polnud mingit kriisiõppust omavahel harjutanud.
[/quote]

Oli jah nii, ja siis? Kuidas see sinu kirjutatu peaks mingilgi moel selgitama seda, et nt Pihti ja Veidede nimed siin koos (reaalselt) pääsenute nimedega on, kui nad tegelikult üldse ei pääsenud? Kõik oli ilmselgelt kaootiline ja segane, aga pääsenute nimekirja tehti ikka väga tõenäoliselt selle põhjal, mis inimesed reaalselt päästetud olid. St need inimesed pidid kuskil päästetuna olemas olema. Hästi loogiline on see, et osad jõudsid sinna nimekirja hiljem, mõned polnudki alguses kontaktivõimelised, nende isikute tuvastamisega läks aega jne. Aga vastupidine variant, et inimene on must-valgelt nimekirjas ja siis sealt kaob, ei ole kuigi veenvalt mistahes suure segadusega selgitatav.
[/quote]

Seal nimekirjad on ka surnult leitud isikuid. Ilmselgelt ikka läksid erinevad nimekirjad omavahel mingil hetkel sassi. Küllap mingi lüli seal telefonimängus sai ise ka aru, et talle edastatud nimed on ikka väga valesti kirja pandud ja hakati neid kõrvutama ametlike nimekirjadega ja leiti sealt ehk need nimed, mida need võisid seda paberile pandud Aooov Beeei nime kõige rohkem meenutada.
Vasta

Kes on foorumil

Kasutajad foorumit lugemas: Google [Bot] ja 3 külalist