Perekondliku vara kaitsmine petturite eest

[Külaline]

Kas seal seaduses on muud ametid ka kirjas, kelle esindajatele ei tohi pärandust teha? Mul juba mitu aastat käib üks remondimees abiks, kapitaalremondi korraldas ka ja kõik ikka ametlikult. Tahaksin talle testamendis midagi jätta, aga nüüd tuleb välja, et ei tohigi.

Mis sa ikka surmani ootad, võid ju kohe talle kingituse ära teha, saad murest lahti ja ta ka kindlasti rõõmus.

Aga miks see 97a härra laenu ei tohtinud anda?

[Külaline]

Kas seal seaduses on muud ametid ka kirjas, kelle esindajatele ei tohi pärandust teha? Mul juba mitu aastat käib üks remondimees abiks, kapitaalremondi korraldas ka ja kõik ikka ametlikult. Tahaksin talle testamendis midagi jätta, aga nüüd tuleb välja, et ei tohigi.

Mis sa ikka surmani ootad, võid ju kohe talle kingituse ära teha, saad murest lahti ja ta ka kindlasti rõõmus.

Aga miks see 97a härra laenu ei tohtinud anda?

Vastukaaluks tean mina sellist lugu, kus minu onult, kellel otsesed järeltulijad puudusid, küsis üks hooldaja väga suurt laenu. Ta teadis, et onul on palju raha. Onu oligi muidu helde inimene ja tegi tõesti tähtpäevadel teda hooldavatele naistele väiksemaid kingitusi, kuid üks tädi läks nii häbematuks, et küsis väga suurt summat laenuks, et korter osta. Onu oli tol momendil 97-aastane. No, mis te arvate, mitme aasta jooksul oleks onu need mitukümmendtuhat eurot hooldaja palgast tagasi saanud?


Sellepärast, et too hooldaja ei oleks toda laenu mitte iialgi tagasi maksnud, seega poleks tegemist olnud laenuga.

[Külaline]

Vastukaaluks tean mina sellist lugu, kus minu onult, kellel otsesed järeltulijad puudusid, küsis üks hooldaja väga suurt laenu. Ta teadis, et onul on palju raha. Onu oligi muidu helde inimene ja tegi tõesti tähtpäevadel teda hooldavatele naistele väiksemaid kingitusi, kuid üks tädi läks nii häbematuks, et küsis väga suurt summat laenuks, et korter osta. Onu oli tol momendil 97-aastane. No, mis te arvate, mitme aasta jooksul oleks onu need mitukümmendtuhat eurot hooldaja palgast tagasi saanud?

Õnneks oli onul mõistus peas ja taipas meile rääkida. Meie käisime teda 5-6 korda kuus vaatamas ja seltsi pakkumas. Kui onu suri, siis läks raha pärandusena täpselt õigesse kohta - ole kohe täitsa rahulik! mitte mulle, vaid ühele heategevusorganisatsioonile ja ühele lähisugulasele, kes oli noorelt vanemad kaotanud ja oma elu alustamas.

Kui onul oli mõistus peas, siis oleks ta pidanud saama ka oma raha käsutada, nagu tahtis. Kas ta oli üldse selle heategevusorganisatsiooniga seotud? Lähisugulast tundis üldse, oli näinud?

Mingi šaakalikari käis iga nädal teda kollitamas, et jumala eest mitte sentigi oodatud pärandusest kõrvale ei läheks. Ja loomulikult on vereimejad hooldajad, kes reaalselt vanainimesega suhtlevad ja tema eest iga päev hoolt kannavad.

Üleüldse pole see heategevusorganisatsioonile annetamine mingi kindla peale minek, et keegi abi saab. Esmatasandi "abivajajad" on fondi juhid, kes loomulikult peavad enne teiste abistamist omaenda elutingimusi hoolega parandama.

[Külaline]

Seda kinnisvara mille peaks kunagi nende järeltulija omale saama.

Järeltulija ei pea mitte midagi saama lihtsalt sellepärast, et ta on järeltulija.

Tegelikult õigustatud küsimus, sest neid pettureid stiilis liis ja vello meil ju jagub. Üksikud kinnisvaraga vanurid on alati petiste huviorbiidis olnud.

[Külaline]

Ise mõtlen sama, et miks peaksid vanemad oma lastele jätma kõik? Vanemad kasvatavad 18-21 aastat ja siis neeed lapsed ei kavatse mitmeid aastaid külastadagi oma vanemaid. Samas naabrinaine tassib iga nädal koju süüa ja aitab ka koristamisega. Miks siis need lapsed keda vanemad kasvatasid on seda vara rohkem väärt? Lihtsalt seepärast, et nad on lapsed, aga vanemate heaks pole kunagi lillegi liigutanud? 18 aastat jooksevad vanemad laste tahtmiste järgi ja siis kuuled vaid lastelt kui halvad ja pahad nad on olnud, ning vanemaid üldse külastada ei suvatseta, kuna saadud mingisugune lapsepõlvetrauma? Mu meelest lihtsalt see, et sa oled kellegi laps ei tähenda seda, et sulle kuulub automaatselt ka peale vanemate surma vanemate vara. Nähke vaeva ja külastage oma vanemaid, mitte ärge vaid nõudke õigusi mittemidagi tehes.

[Külaline]

Ise mõtlen sama, et miks peaksid vanemad oma lastele jätma kõik? Vanemad kasvatavad 18-21 aastat ja siis neeed lapsed ei kavatse mitmeid aastaid külastadagi oma vanemaid. Samas naabrinaine tassib iga nädal koju süüa ja aitab ka koristamisega. Miks siis need lapsed keda vanemad kasvatasid on seda vara rohkem väärt? Lihtsalt seepärast, et nad on lapsed, aga vanemate heaks pole kunagi lillegi liigutanud? 18 aastat jooksevad vanemad laste tahtmiste järgi ja siis kuuled vaid lastelt kui halvad ja pahad nad on olnud, ning vanemaid üldse külastada ei suvatseta, kuna saadud mingisugune lapsepõlvetrauma? Mu meelest lihtsalt see, et sa oled kellegi laps ei tähenda seda, et sulle kuulub automaatselt ka peale vanemate surma vanemate vara. Nähke vaeva ja külastage oma vanemaid, mitte ärge vaid nõudke õigusi mittemidagi tehes.

Selle jutuga iseenesest olen nõus. On kahju ja kurb, et tihtipeale just need 18 aastat lastele pühendunud vanemad jäetakse vanaduspõlves tihtipeale hätta. Sest lapsed on harjunud, et ema-isa on tugevad, alati teevad kõik ise ära ega vaja abi.

Küll aga ei pruugi just praegu ja siin kirjeldatud situatsioonid olla need, mida silmas pead. Ei pruugi üldse olla nii! Vanakesed muutuvad tihti kergeusklikuks, mälu hakkab alt vedama ja niisugused inimesed on paraku kerge saak igasugu haavelitele. Aitasin oma abikaasal paar aastat hooldada tolle ema ja ehkki ta tervis oli päris hea ning mõistuski põhimõtteliselt võimaldas oma koju edasi jääda, oli raskusi omajagu. Jagasime mehe ja teismeliste lastega vanaema külastamised ära nii, et iga päev käis vähemalt üks pereliige vähemalt paar tundi tema juures: aitas süüa teha, vaatas, et külmikus oleks värske toit, pani pesu pesema, triikis, koristas, käis poes. Iga päev.

Ja ikkagi unustas vanaema ära, kes me oleme, ja tal tekkis paranoia, et me tahame temale halba. Tal kadus ajataju, mistõttu kui ta pidi hommikul paar tundi üksi olema, võis ta rääkida, et on olnud üksi aasta aega. Ta võis unustada, et just sõi, ja öelda, et ta poeg ei anna temale süüa. Ükskord külla minnes nägin, et vanaema loobib sularaha korteriaknast välja. Talle tundus, et tänaval kõndivad võõrad on omad, aga pere, kes tal iga päev külas käib, on võõrad. Kust ta seda võttis, ei tea. Olime päris hirmul, et kirjutab veel oma korteri võõra nimele ja jääb sedasi koduta. Kui ka füüsiline tervis jupsima hakkas, panime ta hooldekodusse. Aga tahan öelda, et tõepoolest ei saa eakate puhul milleski kindel olla.

[Külaline]

Alzhaimeriga vanake kaebab 1 tund pärast seda, kui oled temaga surnuaias või poes või kinos või teatris käinud ning igaõhtuselt läbi astunud, et temaga mitte kuskil ei käida ja mitte keegi mitte kunagi tal külas ei käi. Kusjuures on täitsa võimeline ise märkmikust sõbrannade tel numbreid leidma ja neile helistama.
Mulle tundub, et kui inimene juba nii sassis on, tuleb arsti juurde viia, et diagnoos ja ravimid saada ning eestkostele võtta. Ise ta ilmselgelt enda eest enam vastutada ei suuda.

Üldiselt ei ole mõtet pärandi peale üldse mõelda, sest vanad inimesed pööravadki tihti nii ära nagu ülal kirjas. Ise kõrvalseisjana näinud, kuidas füüsiliselt täiesti terve vanake (aga vaimselt täiesti uhhuu), süüdistab kõiki (ja eriti lähedasi), et nood on varastanud tema tablette ja kaltse. Suur peitmismaania takkaotsa. Pärast ei leia ise ka üles. Ja nii ongi "Oma lastel on oma elu ka vaja elada ja tööl käia, aga Haaveli sugused võtavad vanainimese abistamist nagu tööd. Sealt ta teenibki ju oma tulu. Muidugi peab ta kogu aeg pildil püsima ja head nägu tegema. Ta teenib raha nii."

[Külaline]

Kui inimene on peast ikka päris uhhuu, siis saab ju ometi eestkoste seada! Miks seda ometi ei tehta?
Siis ei ole vanuril võimalik meeltesegaduses midagi pärandada ega ära kinkida võhivõõrale.

[Külaline]

Kui inimene on peast ikka päris uhhuu, siis saab ju ometi eestkoste seada! Miks seda ometi ei tehta?
Siis ei ole vanuril võimalik meeltesegaduses midagi pärandada ega ära kinkida võhivõõrale.

See on üsna pikk ja raske kadalipp. Mul sugulane tegi seda. Esimene proovikivi on perearst. Sealt tuleb saada tõend, et vanur on kas siis dementne või muud moodi mittepädev. Paljudel on tükk tegemist, et vanur üldse perearstile saada. Sinna otsa veel võimalus, et perearst ei pruugi üldse sel visiidil midagi märgata jne...

Mu sugulasel läks aastaid. Poolikuks tee jäigi, sest dementaus süvenes nii kiiresti, et vanaema jõudia ennem lahkuda siit ilmast.

[Külaline]

Kui inimene on peast ikka päris uhhuu, siis saab ju ometi eestkoste seada! Miks seda ometi ei tehta?
Siis ei ole vanuril võimalik meeltesegaduses midagi pärandada ega ära kinkida võhivõõrale.

Kui sa ise kunagi see vanur oled, siis nagu teised võtavad sinult õiguse ära kasutada oma enda vara, sest äkki need teised ei saagi siis seda vara endale?
See meeltesegadus on ka kellele kuidas eks.

[Külaline]

See on üsna pikk ja raske kadalipp. Mul sugulane tegi seda. Esimene proovikivi on perearst. Sealt tuleb saada tõend, et vanur on kas siis dementne või muud moodi mittepädev. Paljudel on tükk tegemist, et vanur üldse perearstile saada. Sinna otsa veel võimalus, et perearst ei pruugi üldse sel visiidil midagi märgata jne...

Mu sugulasel läks aastaid. Poolikuks tee jäigi, sest dementaus süvenes nii kiiresti, et vanaema jõudia ennem lahkuda siit ilmast.

Meil läks kiirelt. Vanake kukkus kodus, sattus haiglasse, sai kohe ka dementsuse diagnoosi. Eestkoste seadmine võttis aega vist 3 kuud.
Asi polnud üldse selles, et keegi lastest oleks tahtnud pärandust saada, lausa vastupidi - olime väga rahul testamendiga, mille ta oli teinud ca 5 aastat tagasi ühele noorele sugulasele.
Eestkostet oli vaja, et ta hooldekodusse paigutada. Ta ise polnud võimeline lepingule allkirja andma.
Ei saanud üldse aru, kus ta on. Rääkis kõigile, et läheb kohe koju, kütab pliidi soojaks, peseb pesu puhtaks ja hommikul kohe läheb tööle. Viige ta ainult koju, muidu jääb tööle hiljaks. Ja ehk keegi aitaks puid lõhkuda.
Oli 86, elas kõigi mugavustega korteris 40 aastat, polnud tööl käinud 12 aastat.
Suguvõsas on ka 2 alzheimeri põdejat olnud, peale diagnoosi saamist alustati kohe eestkoste seadmisega, ei kulunud üle poole aasta. Pärandist polnud juttugi, pigem sotsiaalteenuste saamises.

[Abc]

Hea, et teemaalgataja kunagi ei vanane.
Mina usun, et elu lõpul näeb inimene selgemalt asju kui muidu. On see mingi uudis, et osad sugulased ongi essupead terve elu olnud, keda mõni vb viisaka inimesena talunud ja viimases lõpus viskab kaane pealt. Jube lihtne on öelda, et mu vanem “keeras ära” aga vb on probleem hoopis sinus endas. Ole hea inimene ja ei ole ka selliseid probleeme.

Neile, kes kirjutavad, et järglased ei peagi midagi saama, ütlen mina küll nii, et ma pool oma elu just sellele mõelnud, et lastel oleks mingigi vara ja tagala.

[Külaline]

Kui inimene on peast ikka päris uhhuu, siis saab ju ometi eestkoste seada! Miks seda ometi ei tehta?
Siis ei ole vanuril võimalik meeltesegaduses midagi pärandada ega ära kinkida võhivõõrale.

Kui sa ise kunagi see vanur oled, siis nagu teised võtavad sinult õiguse ära kasutada oma enda vara, sest äkki need teised ei saagi siis seda vara endale?
See meeltesegadus on ka kellele kuidas eks.

Eestkoste seadmise vajaduse otsustab arst ja kohus.

[Egalitaar]

Kui on tõestatud meeltesegadus jmt. siis saab küll, lihtsalt kiuslikkuse puhul ei saa mitte. Seegi on keeruline otsustada. Näiteks juhul kui usklik vanainimene otsustab vara kirikule annetada, sest Jumal on temale kallim kui lähedased.

[Külaline]

Näiteks juhul kui usklik vanainimene otsustab vara kirikule annetada, sest Jumal on temale kallim kui lähedased.

Siis palugu jumalat, kui autoga arsti juurde on vaja või poest head-paremat tahab

[Külaline]

"seda kinnisvara, mille peaks kunagi omale saama" - ise mõtlesid välja? kui mina tahan, pärandan oma vara kasside varjupaigale ja kui mul oleks sinusugune sugulane, jätaksin su raudlaks pärandusest ilma.

[Külaline]

Aga, mis siis saab, kui vanainimene ongi tõesti dementne ja tahab segadusehoos oma kinnisvara Liis Haavelile kinkida? Tegelikult on vanainimesel hoolitsevad lähedased olemas. Kas neil lähedastel siis tõesti ei tohi olla mingit õigust sekkuda, sest kui dementne vanainimene tahab oma vara petturile ära kinkida, siis on tal see õigus?

Seniislus ei alga üldiselt üleöö, vaid see on üsna pikk ja hiiliv protsess. Oma ema pealt tean. Ei olnud nii, et ühel hommikul ärkas ja ajas segast. Segadushood algasidki harvade episoodidega ja olid sellised, natukene kahtlased, kus ei olnud veel kindlalt aru saada, kas see käitumine oli tingitud lihtsalt juhuslikust unustamisest või ongi tegemist algava dementsusega. Samal ajal oli ema ise endaga hakkamasaav. Algul näiteks unustas ühe oma lapse sünnipäeva ära ja ei suutnud seda meenutada ka pärast meeldetuletamist. Mõni aeg hiljem ei suutnud oma teist last pildilt ära tunda. Ometigi, me kõik lapsed suhtlesime oma vanematega argipäeviti iga päev telefoni teel ja kõik tööst vabad hetked oma vanemate juures.

Seega, diagnoosida ja vanainimeselt oma õiguste äravõtmine ei käi päevapealt, vaid selleks kulub aega. Ja hiljem võib tõestamine ka keeruline olla, kui vanainimesel juhtub arsti juures olema selgem päev.

Seega, mõni siis tahab öelda, et lähedasel peaks olema keelatud sekkuda, kui on näha, et esivanem tahab oma tervislikust seisundist tingitult lollust teha? Kui on teada, et juhul, kui ema-isa oleks täie mõistuse juures, ta ei teeks seda kindlasti. Vanemate ja lastevaheline suhe on alati olnud hea ja hooliv ning on teada, et vanemate soov on terve elu olnud, et kogu maine vara jääks nende lastele. See on näiteks korduvalt varasemalt läbi arutatud. Ikka ei tohi sekkuda, sest kui vanainimene ise tahab nii, siis...???

Miks osa inimesi näeb selle probleemi juures ainult küünilist saamahimu ja ilmtingimata hoolimatust laste poolt?

Ja lihtsalt arusaamatu mõne inimese loogika, kus keegi siin kirjeldas, kuidas käis oma onu koguaeg vaatamas (ilma igasuguse materiaalse kasusaamise huvita), siis nimetati seda inimest ikka šaakaliks. Siinkohal vist kehtib see reegel, et mida tead endal veaks olevat, seda kahtlustad ka teiste puhul.

[Külaline]

Aga, mis siis saab, kui vanainimene ongi tõesti dementne ja tahab segadusehoos oma kinnisvara Liis Haavelile kinkida? Tegelikult on vanainimesel hoolitsevad lähedased olemas. Kas neil lähedastel siis tõesti ei tohi olla mingit õigust sekkuda, sest kui dementne vanainimene tahab oma vara petturile ära kinkida, siis on tal see õigus?

Seniislus ei alga üldiselt üleöö, vaid see on üsna pikk ja hiiliv protsess. Oma ema pealt tean. Ei olnud nii, et ühel hommikul ärkas ja ajas segast. Segadushood algasidki harvade episoodidega ja olid sellised, natukene kahtlased, kus ei olnud veel kindlalt aru saada, kas see käitumine oli tingitud lihtsalt juhuslikust unustamisest või ongi tegemist algava dementsusega. Samal ajal oli ema ise endaga hakkamasaav. Algul näiteks unustas ühe oma lapse sünnipäeva ära ja ei suutnud seda meenutada ka pärast meeldetuletamist. Mõni aeg hiljem ei suutnud oma teist last pildilt ära tunda. Ometigi, me kõik lapsed suhtlesime oma vanematega argipäeviti iga päev telefoni teel ja kõik tööst vabad hetked oma vanemate juures.

Seega, diagnoosida ja vanainimeselt oma õiguste äravõtmine ei käi päevapealt, vaid selleks kulub aega. Ja hiljem võib tõestamine ka keeruline olla, kui vanainimesel juhtub arsti juures olema selgem päev.

Seega, mõni siis tahab öelda, et lähedasel peaks olema keelatud sekkuda, kui on näha, et esivanem tahab oma tervislikust seisundist tingitult lollust teha? Kui on teada, et juhul, kui ema-isa oleks täie mõistuse juures, ta ei teeks seda kindlasti. Vanemate ja lastevaheline suhe on alati olnud hea ja hooliv ning on teada, et vanemate soov on terve elu olnud, et kogu maine vara jääks nende lastele. See on näiteks korduvalt varasemalt läbi arutatud. Ikka ei tohi sekkuda, sest kui vanainimene ise tahab nii, siis...???

Miks osa inimesi näeb selle probleemi juures ainult küünilist saamahimu ja ilmtingimata hoolimatust laste poolt?

Ja lihtsalt arusaamatu mõne inimese loogika, kus keegi siin kirjeldas, kuidas käis oma onu koguaeg vaatamas (ilma igasuguse materiaalse kasusaamise huvita), siis nimetati seda inimest ikka šaakaliks. Siinkohal vist kehtib see reegel, et mida tead endal veaks olevat, seda kahtlustad ka teiste puhul.

kui tal on dementsuse diagnoos, saate ikka sekkuda. aga rahaahned sugulased, kes arvavad, et neil on "õigustatud ootused pärandusele" ei saa ja ei peagi saama.

[Külaline]

Ei ole selle diagnoosi saamine nii lihtne midagi.

[Külaline]

Ei ole selle diagnoosi saamine nii lihtne midagi.

ja jumal tänatud. muidu kuulutaksid pooled lapsed oma vanemad dementseteks, et aga varale võimalikult kiiresti küüned taha saada.