Perekondliku vara kaitsmine petturite eest

[Külaline]

Kui eakas inimene on peast nii segi, et ta enam otsustada ei suuda, mida oma varaga teha, ongi eeskoste seadmise küsimus. Kuni aga seda ei ole, ei tohi eakat nii palju üksi jätta, et mingid abilised kuskilt tekivad.

[Külaline]

Mis inimene õigustab tuntud petist, kes kasutas vanurite PIN-koode, et nende raha välja võtta, ostis vanuri nimel järelmaksuga mobiili jne? Pärast kinnisvara endale kantimist visatakse vanur petiste poolt majast välja nagu paberinutsak. Ja see inimene siunab sugulasi, et need ei hooli, kuna ei taha eakat enne surma pärimise teemadega seebitada, ei soovi talle nii kerglaselt eestkoste piiranguid peale määrida, vaid lasevad tal rahus omas kodus elu lõpuni elada.

[Külaline]

Kus surijaid, seal pärijaid. Mul ema töötas pikalt hooldekodus, ütles et aastateks üksi hooldekodusse unustatud vanurite pärijad käisid igasuguseid imeasju taga otsimas. Isegi kunsthambaid, et kuhu eaka inimese proteesid on kadunud, matustel tal neid suus ei olnud. Rääkimata riietest, ehetest, vanadest mööbliesemetest jms.

Kas nad peaks vanuri isiklikult asjad hooldekodusse jätma? Kõlab nagu su ema oli pettunud, kui pidi mõne vanuri asjad oma isiklikust kapist välja tooma...

[Külaline]

KUi sugulased viitsiks huvi tunda, millega eakas aega viidab, kes külas käib, ega igav ei ole, kust süüa saab jnejne, siis ei poe ükski Haavel pere vahele. Nii ta ju tegutseski, et "hoolitses ja aitas" ja võitis vanurite usalduse- kui oma lapsi pole läheduses, siis kedagi tahaks iga inimene usaldada. Ja siis alles ärgatakse, kui midagi pärida on juba!
Oleks ainult surijaid, küll on vara pärijaid...

[Külaline]

Oma lastel on oma elu ka vaja elada ja tööl käia, aga Haaveli sugused võtavad vanainimese abistamist nagu tööd. Sealt ta teenibki ju oma tulu. Muidugi peab ta kogu aeg pildil püsima ja head nägu tegema. Ta teenib raha nii.

[Külaline]

Inimesel on siiski õigus pärandada oma vara kellele iganes soovib. Kasvõi kasside varjupaigale. Isegi kui järeltulijad ei pea teda adekvaatseks. Kõige parem muidugi, kui midagi pärandada üldse polegi, see eraldab sikud lammastest, aga kinnisvara usku Eestis on see üsna võimatu. Mingi elamispind igaühest ikka jääb.

Huvitav, kas sa mõtled siis täpselt samamoodi, kui su enda ema või isa seniilsusehoos rumalusi teeb või lihtsalt kellegi võõra pahategija poolt ära petetakse? Miks selliste lugude puhul eeldatakse automaatselt, et oma laps ei hooli ja ei tegele? Oma laps võib iga päev kõrval olla ja olla korralik hooldaja, aga pahategijal on tänapäeval lihtne ka nii kurja teha. Minu arvates on loogiline, et järeltulija sekkub, kui näeb, et tema vanemat tüssatakse või on selge, et vanainimene teeb mingeid rumalaid otsuseid ja on teada, et ta ei ole täie mõistuse juures.

Hoopis teine asi on see, kui su esivanem on täie mõistuse juures, veel adekvaatses vanuses, täie tervise juures ja otsustab pärandada oma maise vara kasside varjupaigale.

Mina elasin oma ema ja isaga nende surmani koos. Hooldasime õdede ja vendadega neid surmani. Üksindust ja kurbust nad ei tundnud. Ja alati keegi meist viis ja tõi, kuhu vaja. Kõik vajadused olid kaetud.
Ehkki nad olid väga haritud ja terve elu töötanud juhtivatel ametikohtadel, muutusid nad vananedes kuidagi kergeusklikuks. Enam ei orienteerunud nii hästi selles, mis neid ümbritses, ei suutnud ajaga sammu käia.

Meil küll pärandusega mitte mingeid teemasid ei tekkinud - neil oli vara päris palju. Küll aga tahtsid nad elu lõpus teha kahtlastele organisatsioonidele annetusi, a la nagu need vägisi postkasti topitud postkaardid, mille olid väidetavalt invaliidid joonistanud ja mille eest siis küsiti raha. Summad, mida nad tahtsid välja käia, ei olnud küll kuigi suured, kuid need, kellele tahtsid annetada, olid lihtsalt ebausaldusväärsed ja segase taustaga organisatsioonid.

Meil oli ikka tükk veenmist, et neid keelata neil seesuguseid "heategusid" teha.

Mu arust on hoopis kuritegu, kui oma laps näeb, et tema lähedast petetakse, aga ta ei sekku, sest pole ju tema asi - inimene kasutab oma raha ise nii nagu ise tahab.

[Külaline]

Alzhaimeriga vanake kaebab 1 tund pärast seda, kui oled temaga surnuaias või poes või kinos või teatris käinud ning igaõhtuselt läbi astunud, et temaga mitte kuskil ei käida ja mitte keegi mitte kunagi tal külas ei käi. Kusjuures on täitsa võimeline ise märkmikust sõbrannade tel numbreid leidma ja neile helistama.
Mulle tundub, et kui inimene juba nii sassis on, tuleb arsti juurde viia, et diagnoos ja ravimid saada ning eestkostele võtta. Ise ta ilmselgelt enda eest enam vastutada ei suuda.

Huvitav, et Alzheimeriga vanake kaebab seda ainult usinalt hoolitsevate ja külastavate sugulaste peale. Mitte sugulaste arust abiliste peale....

See Alzheimer elab vist rohkem pärandiahnitsejate peas.

Miks kaebab? Eks ikka samal põhjusel, miks tekib näiteks kindel veendumus, et üks laps varastab tema vanu aluspükse, aga teine on hea inimene, kellele saab seda kaevata. Loogikat pole, kõik on võimalik.

[Külaline]

Alles hiljuti oli mingi telesaade, äkki Lust tegi. Seal üks vanainimene kinkis oma Tartu korteri naabrimees Ervinile, kes oli ka mingi tervendaja ja selgeltnägija. Pärijad vist käivad siiani kohut Erviniga. Ervin ütles saates, et tegelege oma vanade sugulastega, et nad ei peaks paluma olmeküsimustes abi naabritelt. Ervin oli vanainimest autoga siia sinna (surnuaed näiteks) sõidutanud ja niimoodi vanainimesele hinge pugenud. Eks mingi aeg viidi vanur notarisse ja vormistati testament. Seal loos vist üks notar alguses isegi keeldus.

Ühesõnaga 100% kaitset kelmide ja sullerite eest ei ole, aga üht koma teist annab tulevastel pärijatel siiski ära teha, et vanainimene oma maist vara võõrastele ei jagaks.

Oli küll jah Lusti saade. Aga siin on minu arust suur AGA. Kui Ervin oleks nii õilis hing, siis ta loobuks sellest pärandist. Kohut käib(ei tea kas käib) siis ikka tahab seda endale. Kõrvalkorter ju. Oöeks tal süda õige koha peal ta loobuks või teeks kinkelepingu tagasi tütrele.
Nagu ta ütles, et tema mingit viga ei näe asjas.

Miks ta peaks? Miks peaks mingi Ervin mingite hoolimatute sugulaste pärandi eest võitlema? Hoolitsenud siis oma sugulase eest ise need pärijad.

Ja, kust sina tead, et tütar ei hoolitsenud oma ema eest? Ervin ütles?

Ma ei tea, kui palju sul on vanainimestega lähedasi kokkupuuteid olnud, aga oma vanade pealt võin öelda, et nendel oli adekvaatse elu ja abivajamise vahel selline etapp, kus nad tuterdasid ja toimetasid veel üsna kõbusalt ise, igapäevast abi ei vajanud - piisas, kui meie, lapsed töövabadel päevadel nende juurde läksime (elasid teises linnas), aga samas enam nii tegusad ka ei olnud kui täies elujõus inimesed. Nädala sees olime me oma kodus ja olime igapäevases telefoniühenduses. Täitsa kindlalt olid nad hoolitsetud ja hoitud meie poolt. Samas, neil mälu vedas ikka mõnikord alt. Aga siiski mitte nii, et üksinda enam toime ei tulnud. Vat sellel perioodil oleks võinud ka vabalt mõni pätt nad võib-olla ära tinistada ja pärast parastada, et no näed - kus omad lapsed olid. Tegelikult, me olime igapäevaselt telefoniühenduses. Ja kõik puhkepäevad ja kogu puhkuse koos nendega. Kuigi, nad olid veel täitsa üksi hakkamasaavad, aga võimalik, et mõni kelm oleks nad suutnud haneks tõmmata. Isegi täiesti normaalses vanuses inimesi tüssatakse, mis siis nendest vanadest rääkida, kes on harjunud kõikidest inimestest head mõtlema.

[Külaline]

Siin vist keegi tõsimeelselt usub, et need naaber Ervinid ja kabelites rauku nillivad Madised suurest inimese armastusest vanu aitavad?

[Külaline]

Siin vist keegi tõsimeelselt usub, et need naaber Ervinid ja kabelites rauku nillivad Madised suurest inimese armastusest vanu aitavad?

Vahet pole. Vähemalt nn ervinid tegelevad vanakesega, mitte nagu need suured "armastavad" sugulased, kes kaks korda aastas Alzheimeri-haige kinno veavad ja siis ülejäänud aja veel elava inimese varaga suuri plaane teevad.

Ei usu jah, et see siin mainitud tütar eriti oma ema vaatamas või hooldamas käis. Vastasel juhul oleks ta teda Ervini eest kaitsnud.

[Külaline]

Ei usu jah, et see siin mainitud tütar eriti oma ema vaatamas või hooldamas käis. Vastasel juhul oleks ta teda Ervini eest kaitsnud.

Kuidas kaitsta? See vanake õhtul enam ei mäletagi tütrele rääkida, et päeval Erviniga notaris käis.

[Külaline]

Ei usu jah, et see siin mainitud tütar eriti oma ema vaatamas või hooldamas käis. Vastasel juhul oleks ta teda Ervini eest kaitsnud.

Kuidas kaitsta? See vanake õhtul enam ei mäletagi tütrele rääkida, et päeval Erviniga notaris käis.

Blää-bläää.
No ja oledki siis varast ilma. Ervin viis vähemalt vanakese notarisse, ehk isegi loomaaeda ja jäätist sööma.

[Külaline]

Ei usu jah, et see siin mainitud tütar eriti oma ema vaatamas või hooldamas käis. Vastasel juhul oleks ta teda Ervini eest kaitsnud.

Kuidas kaitsta? See vanake õhtul enam ei mäletagi tütrele rääkida, et päeval Erviniga notaris käis.

Hoolitsev tütar oleks abitu ja mälukaotuse all kannatava vanakese enda juurde võtnud, mitte kogu ilma Ervinite kätte jätnud. Eks tütreke hõõrus rõõmust käsi kokku, et naabrimees abistab - tal mutiga vähem vaeva. Aga vot kui varajagamiseks läks, siis...

[Külaline]

Kus surijaid, seal pärijaid. Mul ema töötas pikalt hooldekodus, ütles et aastateks üksi hooldekodusse unustatud vanurite pärijad käisid igasuguseid imeasju taga otsimas. Isegi kunsthambaid, et kuhu eaka inimese proteesid on kadunud, matustel tal neid suus ei olnud. Rääkimata riietest, ehetest, vanadest mööbliesemetest jms.

Kas nad peaks vanuri isiklikult asjad hooldekodusse jätma? Kõlab nagu su ema oli pettunud, kui pidi mõne vanuri asjad oma isiklikust kapist välja tooma...

Sinusugused inimesed lihtsalt ei ole kursis, kuidas hooldekodus eakate elu korraldatakse, eaka inimese vara hallatakse. Huvi ka ei tunne, sest eakat vaatamas ei käida. Sellised tulevadki pool aastat hiljem peale eaka mahamatmist ja küsivad kuldhammast, mis eakal väidetavalt suus oli. Ilmselt kaasneb sellega siis ka hooldekodu töötajate varguses süüdistamine.

Ühel hoolealusel oli vana portselanist nukk, mis oli temaga kaasas käinud lapsepõlvest alates. Oma lapsi eakal ei olnud, üksik inimene. Palus, et nukk pandaks temaga hauda kaasa, kirstumatus oli. Nii hooldekodus ka asjad korraldati. Hiljem käis üks lehmalellepoeg undamas, kus nukk on, temal vaja. Eakat vaatamas eluajal kunagi ei käinud. Eks neid lugusid on sadu, kõik hooldekodude töötajad võivad neid armastavatest lähedastest rääkida.

[Külaline]

Kus surijaid, seal pärijaid. Mul ema töötas pikalt hooldekodus, ütles et aastateks üksi hooldekodusse unustatud vanurite pärijad käisid igasuguseid imeasju taga otsimas. Isegi kunsthambaid, et kuhu eaka inimese proteesid on kadunud, matustel tal neid suus ei olnud. Rääkimata riietest, ehetest, vanadest mööbliesemetest jms.

Kas nad peaks vanuri isiklikult asjad hooldekodusse jätma? Kõlab nagu su ema oli pettunud, kui pidi mõne vanuri asjad oma isiklikust kapist välja tooma...

Sinusugused inimesed lihtsalt ei ole kursis, kuidas hooldekodus eakate elu korraldatakse, eaka inimese vara hallatakse. Huvi ka ei tunne, sest eakat vaatamas ei käida. Sellised tulevadki pool aastat hiljem peale eaka mahamatmist ja küsivad kuldhammast, mis eakal väidetavalt suus oli. Ilmselt kaasneb sellega siis ka hooldekodu töötajate varguses süüdistamine.

Ühel hoolealusel oli vana portselanist nukk, mis oli temaga kaasas käinud lapsepõlvest alates. Oma lapsi eakal ei olnud, üksik inimene. Palus, et nukk pandaks temaga hauda kaasa, kirstumatus oli. Nii hooldekodus ka asjad korraldati. Hiljem käis üks lehmalellepoeg undamas, kus nukk on, temal vaja. Eakat vaatamas eluajal kunagi ei käinud. Eks neid lugusid on sadu, kõik hooldekodude töötajad võivad neid armastavatest lähedastest rääkida.

Vastukaaluks tean mina sellist lugu, kus minu onult, kellel otsesed järeltulijad puudusid, küsis üks hooldaja väga suurt laenu. Ta teadis, et onul on palju raha. Onu oligi muidu helde inimene ja tegi tõesti tähtpäevadel teda hooldavatele naistele väiksemaid kingitusi, kuid üks tädi läks nii häbematuks, et küsis väga suurt summat laenuks, et korter osta. Onu oli tol momendil 97-aastane. No, mis te arvate, mitme aasta jooksul oleks onu need mitukümmendtuhat eurot hooldaja palgast tagasi saanud?

Õnneks oli onul mõistus peas ja taipas meile rääkida. Meie käisime teda 5-6 korda kuus vaatamas ja seltsi pakkumas. Kui onu suri, siis läks raha pärandusena täpselt õigesse kohta - ole kohe täitsa rahulik! mitte mulle, vaid ühele heategevusorganisatsioonile ja ühele lähisugulasele, kes oli noorelt vanemad kaotanud ja oma elu alustamas.

[Külaline]

Vanasti oli neid vanureid palju, kes oma ametlikule hooldajale kogu vara jätsid. Nüüd on vist mingi seadus, et ei saagi talle jätta. Teab keegi lähemalt sellest seadusest rääkida?

[Külaline]

Vanasti oli neid vanureid palju, kes oma ametlikule hooldajale kogu vara jätsid. Nüüd on vist mingi seadus, et ei saagi talle jätta. Teab keegi lähemalt sellest seadusest rääkida?

See avaldati jah paar aastat tagasi Riigi Teatajas. Seal oli isegi pikk nimekiri nendest, kellele pärandust on keelatud jätta.

[Külaline]

Vanasti oli neid vanureid palju, kes oma ametlikule hooldajale kogu vara jätsid. Nüüd on vist mingi seadus, et ei saagi talle jätta. Teab keegi lähemalt sellest seadusest rääkida?

Kas seal seaduses on muud ametid ka kirjas, kelle esindajatele ei tohi pärandust teha? Mul juba mitu aastat käib üks remondimees abiks, kapitaalremondi korraldas ka ja kõik ikka ametlikult. Tahaksin talle testamendis midagi jätta, aga nüüd tuleb välja, et ei tohigi.

[Külaline]

Vastukaaluks tean mina sellist lugu, kus minu onult, kellel otsesed järeltulijad puudusid, küsis üks hooldaja väga suurt laenu. Ta teadis, et onul on palju raha. Onu oligi muidu helde inimene ja tegi tõesti tähtpäevadel teda hooldavatele naistele väiksemaid kingitusi, kuid üks tädi läks nii häbematuks, et küsis väga suurt summat laenuks, et korter osta. Onu oli tol momendil 97-aastane. No, mis te arvate, mitme aasta jooksul oleks onu need mitukümmendtuhat eurot hooldaja palgast tagasi saanud?

Õnneks oli onul mõistus peas ja taipas meile rääkida. Meie käisime teda 5-6 korda kuus vaatamas ja seltsi pakkumas. Kui onu suri, siis läks raha pärandusena täpselt õigesse kohta - ole kohe täitsa rahulik! mitte mulle, vaid ühele heategevusorganisatsioonile ja ühele lähisugulasele, kes oli noorelt vanemad kaotanud ja oma elu alustamas.

Sellest ma saan aru jah, et sinu arust läks õigesse kohta, aga kas ka pärandaja arust?

[Külaline]

Kas seal seaduses on muud ametid ka kirjas, kelle esindajatele ei tohi pärandust teha? Mul juba mitu aastat käib üks remondimees abiks, kapitaalremondi korraldas ka ja kõik ikka ametlikult. Tahaksin talle testamendis midagi jätta, aga nüüd tuleb välja, et ei tohigi.

Mis sa ikka surmani ootad, võid ju kohe talle kingituse ära teha, saad murest lahti ja ta ka kindlasti rõõmus.