Täiskasvanud lapse otsus

[Külaline]

Täiesti nõus. Nagu ka sellega, et "Eriti enesekindlad ja vanemast võõrdumise sügavas faasis on just noored täiskasvanud, nii 18-25aastased. Nemad usuvad tihtipeale ennemini suvalist võõrast kui oma ema."

Millal see inimene siis ükskord oma peaga mõtlema võib hakata ning oma tegude tagajärgi ja vastutust õpib? Vähe hiljavõitu on seda teha umbes ajaks, kui aju täielikult välja on arenenud.

[Külaline]

Huvitav, et su vanemad siis ise pole su elu-olust huvitatud olnud, et sel teemal üldse mingit arutelu kodus enne koolivalimist polnud?

Miks peaks seda arutama? Lastevanematel pole tegelikult mingit arusaama koolidest, sest nad ise käisid koolis ca 20 a tagasi. Siitki näha, et vanemad küsivad nõu foorumitest ja teevad mingeid järeldusi perekooli kuuldu põhjal. Selliseid asju räägitakse teiste lastega teistest koolidest.
Tavaliselt tähendab see huvitundmine lihtsalt mingit imelikku ülekuulamist ja siis oma soovide peale surumist. Nagu ka antud teema on.
Lapsevanema asi on kasvstada laps selliseks, et usaldada tema otsustusprotsessi tegemist.

Kui vana sa oled? Tundud nagu plärtsuv teismeline, kes on ise maailmas kõige targem. Ja kellel kahjuks pole vanematega parimad suhted.
Lapsevanem peab muide nõus olema, et tema alaealine kaps kuhugi kooli õppima läheb, seda võiksid ju ometi teada. Ja normaalses perekonnas arutatakse selliseid asju. Koolivalik mõjutab ka ülejäänud pere elu. Ei saa teismeline otsustada teise linna kooli minna kui see nõuab rahalisi vahendeid tema vanemate rahakotist. Samuti ei pruugi üks teismeline aru saada, et sõprade järgi kuhugi kooli jooksmine ei ole tema jaoks just parim variant. Ja üleüldse on normaalne, et koos elavad inimesed arutavad omavahel asju.

Tõlge
Mu laps on loll ega tea midagi. Mu lapse sõbrad on lollid. Lapsel ei ole oma tahet, ta teeb täpselt nii, nagu mina tahan. Tema anded, oskused vms ei vaja minu arust mingit arendamist.

[Külaline]

Miks peaks seda arutama? Lastevanematel pole tegelikult mingit arusaama koolidest, sest nad ise käisid koolis ca 20 a tagasi. Siitki näha, et vanemad küsivad nõu foorumitest ja teevad mingeid järeldusi perekooli kuuldu põhjal. Selliseid asju räägitakse teiste lastega teistest koolidest.
Tavaliselt tähendab see huvitundmine lihtsalt mingit imelikku ülekuulamist ja siis oma soovide peale surumist. Nagu ka antud teema on.
Lapsevanema asi on kasvstada laps selliseks, et usaldada tema otsustusprotsessi tegemist.

Kui vana sa oled? Tundud nagu plärtsuv teismeline, kes on ise maailmas kõige targem. Ja kellel kahjuks pole vanematega parimad suhted.
Lapsevanem peab muide nõus olema, et tema alaealine kaps kuhugi kooli õppima läheb, seda võiksid ju ometi teada. Ja normaalses perekonnas arutatakse selliseid asju. Koolivalik mõjutab ka ülejäänud pere elu. Ei saa teismeline otsustada teise linna kooli minna kui see nõuab rahalisi vahendeid tema vanemate rahakotist. Samuti ei pruugi üks teismeline aru saada, et sõprade järgi kuhugi kooli jooksmine ei ole tema jaoks just parim variant. Ja üleüldse on normaalne, et koos elavad inimesed arutavad omavahel asju.

Lol. Et normaalne on arutada, aga tegema peab ikka nii, nagu vanem otsustab.

Aga ongi ju nii. Või arvad, et 5- või 10- või 15-aastane võib ise otsustada, kuhu lasteaeda või kooli minna. Lapse õigus on üritada vanem ümber veenda.

[Külaline]

Kui vana sa oled? Tundud nagu plärtsuv teismeline, kes on ise maailmas kõige targem. Ja kellel kahjuks pole vanematega parimad suhted.
Lapsevanem peab muide nõus olema, et tema alaealine kaps kuhugi kooli õppima läheb, seda võiksid ju ometi teada. Ja normaalses perekonnas arutatakse selliseid asju. Koolivalik mõjutab ka ülejäänud pere elu. Ei saa teismeline otsustada teise linna kooli minna kui see nõuab rahalisi vahendeid tema vanemate rahakotist. Samuti ei pruugi üks teismeline aru saada, et sõprade järgi kuhugi kooli jooksmine ei ole tema jaoks just parim variant. Ja üleüldse on normaalne, et koos elavad inimesed arutavad omavahel asju.

Selle vanema arutamised ja kokkulepped on vist jäänud väikelapse-emme tasemele "me lepime nüüd kokku, et teeme nii, nagu ma ütlen, oleme kokku leppinud?" või on sel arutamisel ka lapse jaoks tagajärjekas tulem olnud? Sellise ema juurest, kes alati kõike kõige paremini teab, põgenetaksegi kohe, kui 18.sünnipäev kukub.

[Külaline]

Miks peaks seda arutama? Lastevanematel pole tegelikult mingit arusaama koolidest, sest nad ise käisid koolis ca 20 a tagasi. Siitki näha, et vanemad küsivad nõu foorumitest ja teevad mingeid järeldusi perekooli kuuldu põhjal. Selliseid asju räägitakse teiste lastega teistest koolidest.
Tavaliselt tähendab see huvitundmine lihtsalt mingit imelikku ülekuulamist ja siis oma soovide peale surumist. Nagu ka antud teema on.
Lapsevanema asi on kasvstada laps selliseks, et usaldada tema otsustusprotsessi tegemist.

Kui vana sa oled? Tundud nagu plärtsuv teismeline, kes on ise maailmas kõige targem. Ja kellel kahjuks pole vanematega parimad suhted.
Lapsevanem peab muide nõus olema, et tema alaealine kaps kuhugi kooli õppima läheb, seda võiksid ju ometi teada. Ja normaalses perekonnas arutatakse selliseid asju. Koolivalik mõjutab ka ülejäänud pere elu. Ei saa teismeline otsustada teise linna kooli minna kui see nõuab rahalisi vahendeid tema vanemate rahakotist. Samuti ei pruugi üks teismeline aru saada, et sõprade järgi kuhugi kooli jooksmine ei ole tema jaoks just parim variant. Ja üleüldse on normaalne, et koos elavad inimesed arutavad omavahel asju.

Tõlge
Mu laps on loll ega tea midagi. Mu lapse sõbrad on lollid. Lapsel ei ole oma tahet, ta teeb täpselt nii, nagu mina tahan. Tema anded, oskused vms ei vaja minu arust mingit arendamist.

Unustasid lisada, et oled kõige targem 15-aastane maailmas, su vanemad on vanad ja lollid ja ei tea masilmast midagi. Raha võiks nad ainult ilma küsimata anda ja palju.

MINU lapsed muide on väga nutikad ja arikad ja neil on väga toredad sõbrad. Aga sellest hoolimata arutatakse meie peres omavahel suuremad otsused läbi. Ja see käib mõlemat pidi. Sa võiksid mõtiskleda, mida pere tähendab ja kui kunagi oled suureks kasvanud ja ise lapsed saanud, siis äkki suudad neile seda ka pakkuda. Kahju, et sa ise sellest ilma jäänud oled.

[Külaline]

Aga ongi ju nii. Või arvad, et 5- või 10- või 15-aastane võib ise otsustada, kuhu lasteaeda või kooli minna. Lapse õigus on üritada vanem ümber veenda.

Miks sa jahud 5 või 10-aastasest, kui teemas on selgesõnaliselt "TÄISKASVANUD lapse otsus". Kes rääkis viieaastasest? Mida sa sel juhul teed, kui su täisealise lapse arusaamad ja plaanid ei kattu sinu omadega? Või kui sul polegi veel kogemust kui 5aastase lapse emmel, siis võiks vähem sõna võtta, su jutt ei päde.

[Külaline]

Aga ongi ju nii. Või arvad, et 5- või 10- või 15-aastane võib ise otsustada, kuhu lasteaeda või kooli minna. Lapse õigus on üritada vanem ümber veenda.

Miks sa jahud 5 või 10-aastasest, kui teemas on selgesõnaliselt "TÄISKASVANUD lapse otsus". Kes rääkis viieaastasest? Mida sa sel juhul teed, kui su täisealise lapse arusaamad ja plaanid ei kattu sinu omadega? Või kui sul polegi veel kogemust kui 5aastase lapse emmel, siis võiks vähem sõna võtta, su jutt ei päde.

See oli vastuseks inimesele, kes rääkis, kuidas ka alaealisena on normaalne ise kooli valida ja alles takkajärgi asjast teavitada.. Katsu pareminini vestlust jälgida.

[Külaline]

kooli valiku probleem võib tekkida ka täisealise lapsega. Meie last nt huvitas eriala, mida õpetatakse seda nii Tallinnas kui Tartus. Vanematekodu on Tallinnas. Kui valinuks Tartu, oleks see tähendanud vanemate jaoks olulist väljaminekut: taskuraha, toiduraha, üürikorteri otsimine või väikese korteri ostmine Tartusse, lisaks pikad edasi-tagasi otsad Tallinna ja Tartu vahel. Kindlasti oleks pidanud laps koheselt otsima ka Tartusse töö, sest sel ajahetkel oli üks vanematest töötu ja teisel oleks olnud raske maksta üksi kõigi pere kulutuste + teise linna koliva lapse kulud (+ veel tartu kinnisvara pangalaen). TTÜ valides poleks mingeid lisakulusid tekkinud, sest laps elaks kodus edasi, sööks sama, mis teised pereliikmed, saaks kooli kõrvalt jätkata neid väikesi erialaseid tööotsi, mis tal juba ennegi gümnaasiumi ajal olid. Rääkisin, selgitasin võialikku eelarvet ja... laps valis kodulinna ülikooli.

[Külaline]

Ei pea kohe nii dramaatiline otsus olema.

18 on täisealine. Vabalt võib olla kooli pooleli jätmine ja paari aastase pausi tegemine näiteks. Võimalikke variante võib olla kümneid.

TA-le ütleks nii palju, et kui lapse elu on otseselt ohus, vaid siis sekkuks(a'la vägivaldse kaaslasega kokku kolimine ja siia alla loeks ka Iraaki/Iraani sõdima minek). Muidu las olla ja las õpib oma vigadest.
See, et ämm sinu kallal võtab, las olla. Kui ta vajalikuks peab, sekkub ise.

Olen neid kooli poolelijätjaid näinud. Jagavad lubadusi, kuidas paar aastat "puhkavad" ja siis õpivad vägevasti edasi. Reaalsuse ei ole ma näinud ühtegi jätkajat. Pigem jäävadki koju vanemate kaela peale ja sotsiaalsüsteemi hammasrataste vahele. Eriti need, kes gümnaasiumi pooleli jätavad, mitte ülikooli. Põhiharidusega on ikka väga raske tööd leida. Seega gümnaasiumi poolelijätmine puudutab ilmselt üsna lähedalt ka selle noore vanemaid.

Gümnaasiumidesse enam nii kergelt ei saagi, et selle poolelijätjaid palju oleks. Põhikooliealise eest vastutab ka vanem.

Tead, tundub, et neid gümnaasiumi poolelijätjaid ikka leidub, enam-vähem igas klassis. Põhikooliajal ikka vanemad utsitasid ja valvasid, tänu sellele sai laps ikka oma asjadega hakkama. Aga gümnaasiumis vanemate utsitamine väheneb ja noorele lööb suur vabadustunne pähe. Tüdrukud armuvad ja mõni tahab kodu mängima hakata, osa leiab, et vanemate juures elamine on häbiasi ja kipuvad iseseisva elu peale. Viimase jaoks on aga jälle raha vaja ja nii nad tööle lähevadki, jättes kooliskäimise unarusse. Pärast, kui päriselu oma hambaid näidanud, on palju õpitust juba ununenud ja hulga raskem taas ree peale saada.

[Külaline]

Täiesti nõus. Nagu ka sellega, et "Eriti enesekindlad ja vanemast võõrdumise sügavas faasis on just noored täiskasvanud, nii 18-25aastased. Nemad usuvad tihtipeale ennemini suvalist võõrast kui oma ema."

Millal see inimene siis ükskord oma peaga mõtlema võib hakata ning oma tegude tagajärgi ja vastutust õpib? Vähe hiljavõitu on seda teha umbes ajaks, kui aju täielikult välja on arenenud.

Aju peaks arenema kuni 28-eluaastani. Ning ka see, et aju olla välja arenenud, ei tee inimest ilmeksimatuks ega anna iseenesest elukogemust. Eakohast vastutust võiksid lapsed hakata omandama juba lasteaiaeas.

Muide, mul käib 17-a psühholoogi juures, ja mis mind üllatab on see, et viimase meelest ei tohi paari kuu pärast täisealiselt inimeselt üldse mitte mingit vastutustunnet oodata. Psühholoog kohtleb 17-aastast nagu 5-aastast. Teismelisele muidugi väga meeldib, kuidas psühholoog õpetab teda süüdistama kõiges alati kõiki teisi, seevastu teiste ümbritsevate kohustus on teda üksnes lakkamatult mõista, ükskõik mis sigadusi ta ka ei teeks. Kui kõrges palavikus vanem julges 17-aastast ühe korra paluda, et too pesumasinast võetud pesu kuivama viiks, kaebas noor selle kohe oma psühholoogile ära ning psühholoog kutsus vanema vaibale ja selgitas talle, et vanem ei tohi olla "mõistmatu". Aga abi noor sellisest kallutatud teraapiast ei saa ja olukord ei parane, kuni psühholoog vanema püüdele ligi täiskasvanud noores mingitki omavastustust õpetada ainult vastu töötab.

[Külaline]

Aju peaks arenema kuni 28-eluaastani. Ning ka see, et aju olla välja arenenud, ei tee inimest ilmeksimatuks ega anna iseenesest elukogemust. Eakohast vastutust võiksid lapsed hakata omandama juba lasteaiaeas.

Muide, mul käib 17-a psühholoogi juures, ja mis mind üllatab on see, et viimase meelest ei tohi paari kuu pärast täisealiselt inimeselt üldse mitte mingit vastutustunnet oodata. Psühholoog kohtleb 17-aastast nagu 5-aastast. Teismelisele muidugi väga meeldib, kuidas psühholoog õpetab teda süüdistama kõiges alati kõiki teisi, seevastu teiste ümbritsevate kohustus on teda üksnes lakkamatult mõista, ükskõik mis sigadusi ta ka ei teeks. Kui kõrges palavikus vanem julges 17-aastast ühe korra paluda, et too pesumasinast võetud pesu kuivama viiks, kaebas noor selle kohe oma psühholoogile ära ning psühholoog kutsus vanema vaibale ja selgitas talle, et vanem ei tohi olla "mõistmatu". Aga abi noor sellisest kallutatud teraapiast ei saa ja olukord ei parane, kuni psühholoog vanema püüdele ligi täiskasvanud noores mingitki omavastustust õpetada ainult vastu töötab.

Sul on jälle teistpidi äärmus. Minu laps (nüüd täiskasvanu) aitab mind ise, kui näeb, et mul on paha olla. Ei pea midagi paluma, ammugi ei pahanda ta selle peale. Ja iseenesestki mõista hoolitsen tema eest mina siis, kui tema on haige. Mis kummalised suhted peavad kodus olema, kui teineteise aitamine sunnib kuskile kaebama minema?!

[Külaline]

Täiesti nõus. Nagu ka sellega, et "Eriti enesekindlad ja vanemast võõrdumise sügavas faasis on just noored täiskasvanud, nii 18-25aastased. Nemad usuvad tihtipeale ennemini suvalist võõrast kui oma ema."

Millal see inimene siis ükskord oma peaga mõtlema võib hakata ning oma tegude tagajärgi ja vastutust õpib? Vähe hiljavõitu on seda teha umbes ajaks, kui aju täielikult välja on arenenud.

Aju peaks arenema kuni 28-eluaastani. Ning ka see, et aju olla välja arenenud, ei tee inimest ilmeksimatuks ega anna iseenesest elukogemust. Eakohast vastutust võiksid lapsed hakata omandama juba lasteaiaeas.

Muide, mul käib 17-a psühholoogi juures, ja mis mind üllatab on see, et viimase meelest ei tohi paari kuu pärast täisealiselt inimeselt üldse mitte mingit vastutustunnet oodata. Psühholoog kohtleb 17-aastast nagu 5-aastast. Teismelisele muidugi väga meeldib, kuidas psühholoog õpetab teda süüdistama kõiges alati kõiki teisi, seevastu teiste ümbritsevate kohustus on teda üksnes lakkamatult mõista, ükskõik mis sigadusi ta ka ei teeks. Kui kõrges palavikus vanem julges 17-aastast ühe korra paluda, et too pesumasinast võetud pesu kuivama viiks, kaebas noor selle kohe oma psühholoogile ära ning psühholoog kutsus vanema vaibale ja selgitas talle, et vanem ei tohi olla "mõistmatu". Aga abi noor sellisest kallutatud teraapiast ei saa ja olukord ei parane, kuni psühholoog vanema püüdele ligi täiskasvanud noores mingitki omavastustust õpetada ainult vastu töötab.

25. Eluaastani. Kasvatuse ja iseloomu küsimus. Aitan oma vanemaid, sest armastan neid. Nad pole mind iial alt vedanud. Ei ole lapsed ühesugused ja pole päris kindel, et psühholoog saab mõjutada mõnetunnise sessiooniga. Mida aga lastele soovitatakse minu teada õpetada, on empaatia. Esimene asi on empaatia.

[Külaline]

Olen neid kooli poolelijätjaid näinud. Jagavad lubadusi, kuidas paar aastat "puhkavad" ja siis õpivad vägevasti edasi. Reaalsuse ei ole ma näinud ühtegi jätkajat. Pigem jäävadki koju vanemate kaela peale ja sotsiaalsüsteemi hammasrataste vahele. Eriti need, kes gümnaasiumi pooleli jätavad, mitte ülikooli. Põhiharidusega on ikka väga raske tööd leida. Seega gümnaasiumi poolelijätmine puudutab ilmselt üsna lähedalt ka selle noore vanemaid.

Gümnaasiumidesse enam nii kergelt ei saagi, et selle poolelijätjaid palju oleks. Põhikooliealise eest vastutab ka vanem.

Tead, tundub, et neid gümnaasiumi poolelijätjaid ikka leidub, enam-vähem igas klassis. Põhikooliajal ikka vanemad utsitasid ja valvasid, tänu sellele sai laps ikka oma asjadega hakkama. Aga gümnaasiumis vanemate utsitamine väheneb ja noorele lööb suur vabadustunne pähe. Tüdrukud armuvad ja mõni tahab kodu mängima hakata, osa leiab, et vanemate juures elamine on häbiasi ja kipuvad iseseisva elu peale. Viimase jaoks on aga jälle raha vaja ja nii nad tööle lähevadki, jättes kooliskäimise unarusse. Pärast, kui päriselu oma hambaid näidanud, on palju õpitust juba ununenud ja hulga raskem taas ree peale saada.

Seda võib juhtuda ülikoolis, aga ma ju mäletan keskooliaega natuke. Õppimine oli prioriteet. Alaealise lapse, keda gümnaasiumiealine on, eest vastutavad vanemad. Nende ülesanne on jälgida ekooli või mida iganes tänapäeval jälgitakse. Nende ülesanne on kasvatada last enne kui laps on täisealine. Intiimsuhted gümnas olid, on ja jäävad ilmselt. Aga valdav enamus lõpetab selle kõrvalt. Kõik lapsed ei arva, et vanematega elamine on häbiasi. See ikka vanemais kinni.

[Külaline]

Kui vana sa oled? Tundud nagu plärtsuv teismeline, kes on ise maailmas kõige targem. Ja kellel kahjuks pole vanematega parimad suhted.
Lapsevanem peab muide nõus olema, et tema alaealine kaps kuhugi kooli õppima läheb, seda võiksid ju ometi teada. Ja normaalses perekonnas arutatakse selliseid asju. Koolivalik mõjutab ka ülejäänud pere elu. Ei saa teismeline otsustada teise linna kooli minna kui see nõuab rahalisi vahendeid tema vanemate rahakotist. Samuti ei pruugi üks teismeline aru saada, et sõprade järgi kuhugi kooli jooksmine ei ole tema jaoks just parim variant. Ja üleüldse on normaalne, et koos elavad inimesed arutavad omavahel asju.

Tõlge
Mu laps on loll ega tea midagi. Mu lapse sõbrad on lollid. Lapsel ei ole oma tahet, ta teeb täpselt nii, nagu mina tahan. Tema anded, oskused vms ei vaja minu arust mingit arendamist.

Unustasid lisada, et oled kõige targem 15-aastane maailmas, su vanemad on vanad ja lollid ja ei tea masilmast midagi. Raha võiks nad ainult ilma küsimata anda ja palju.

MINU lapsed muide on väga nutikad ja arikad ja neil on väga toredad sõbrad. Aga sellest hoolimata arutatakse meie peres omavahel suuremad otsused läbi. Ja see käib mõlemat pidi. Sa võiksid mõtiskleda, mida pere tähendab ja kui kunagi oled suureks kasvanud ja ise lapsed saanud, siis äkki suudad neile seda ka pakkuda. Kahju, et sa ise sellest ilma jäänud oled.

Kus nüüd hakkas mamma kamandama. Monopoliseeris tõe perekonna ja maaipma kohta ja tõestas väga hästi, et tema sõnade kohaselt peab kõik peab olema täpselt nii, nagu tema ütleb.IRL on asi vast vastupidi.

[Külaline]

Gümnaasiumidesse enam nii kergelt ei saagi, et selle poolelijätjaid palju oleks. Põhikooliealise eest vastutab ka vanem.

Tead, tundub, et neid gümnaasiumi poolelijätjaid ikka leidub, enam-vähem igas klassis. Põhikooliajal ikka vanemad utsitasid ja valvasid, tänu sellele sai laps ikka oma asjadega hakkama. Aga gümnaasiumis vanemate utsitamine väheneb ja noorele lööb suur vabadustunne pähe. Tüdrukud armuvad ja mõni tahab kodu mängima hakata, osa leiab, et vanemate juures elamine on häbiasi ja kipuvad iseseisva elu peale. Viimase jaoks on aga jälle raha vaja ja nii nad tööle lähevadki, jättes kooliskäimise unarusse. Pärast, kui päriselu oma hambaid näidanud, on palju õpitust juba ununenud ja hulga raskem taas ree peale saada.

Seda võib juhtuda ülikoolis, aga ma ju mäletan keskooliaega natuke. Õppimine oli prioriteet. Alaealise lapse, keda gümnaasiumiealine on, eest vastutavad vanemad. Nende ülesanne on jälgida ekooli või mida iganes tänapäeval jälgitakse. Nende ülesanne on kasvatada last enne kui laps on täisealine. Intiimsuhted gümnas olid, on ja jäävad ilmselt. Aga valdav enamus lõpetab selle kõrvalt. Kõik lapsed ei arva, et vanematega elamine on häbiasi. See ikka vanemais kinni.

Kus nüüd hüppas välja suur kõiketeadja, kes lõdva randmega süüdistab ja lapsi vaid oma vanemate hingetuteks kloonideks peab. Lapsed ei ole arvutiprogrammid, et nii nagu nad programmeerid, nii ka töötavad. Elu on hulga mitmetahulisem ja muutujaid tuleb mängu järjest rohkem, eriti teismeeas. Väga tore muidugi, et sinu jaoks oli õppimine prioriteet - kes sind kiitmast ei väsi! Minu jaoks oli ka, kuid kõigi jaoks siiski mitte.

[Külaline]

Aju peaks arenema kuni 28-eluaastani. Ning ka see, et aju olla välja arenenud, ei tee inimest ilmeksimatuks ega anna iseenesest elukogemust. Eakohast vastutust võiksid lapsed hakata omandama juba lasteaiaeas.

Muide, mul käib 17-a psühholoogi juures, ja mis mind üllatab on see, et viimase meelest ei tohi paari kuu pärast täisealiselt inimeselt üldse mitte mingit vastutustunnet oodata. Psühholoog kohtleb 17-aastast nagu 5-aastast. Teismelisele muidugi väga meeldib, kuidas psühholoog õpetab teda süüdistama kõiges alati kõiki teisi, seevastu teiste ümbritsevate kohustus on teda üksnes lakkamatult mõista, ükskõik mis sigadusi ta ka ei teeks. Kui kõrges palavikus vanem julges 17-aastast ühe korra paluda, et too pesumasinast võetud pesu kuivama viiks, kaebas noor selle kohe oma psühholoogile ära ning psühholoog kutsus vanema vaibale ja selgitas talle, et vanem ei tohi olla "mõistmatu". Aga abi noor sellisest kallutatud teraapiast ei saa ja olukord ei parane, kuni psühholoog vanema püüdele ligi täiskasvanud noores mingitki omavastustust õpetada ainult vastu töötab.

Sul on jälle teistpidi äärmus. Minu laps (nüüd täiskasvanu) aitab mind ise, kui näeb, et mul on paha olla. Ei pea midagi paluma, ammugi ei pahanda ta selle peale. Ja iseenesestki mõista hoolitsen tema eest mina siis, kui tema on haige. Mis kummalised suhted peavad kodus olema, kui teineteise aitamine sunnib kuskile kaebama minema?!

Vaata, sellepärast me psühholoogi juures käimegi, et noorel ei ole välja kujunenud vastutustunnet. Väga tore, et sinu noor nii supertubli on, aga minu lastest üks ei ole. Ent selle asemel et aidata seda noort ja tema peret omavahel koostööd tegema ja paremini läbi saama, tunnen ma, kuidas psühholoog loobib hoopiski kaikaid kodarasse. Kui ma sellele tähelepanu juhtisin, siis ütles ta, et tema jaoks on prioriteet ainult tema enda ja noore vaheline super koostöö, ja see, et noor ennast temale võimalikult palju avaks. Kui küsisin uuesti, et aga kas selle suure avanemise eesmärk ei peaks olema noore ja ta pere aitamine, jäi psühholoog vastuse võlgu. Et siis avanemise eesmärk on pelgalt avanemine, muud midagi. Aga abi me ei saa.

[Külaline]

Tõlge
Mu laps on loll ega tea midagi. Mu lapse sõbrad on lollid. Lapsel ei ole oma tahet, ta teeb täpselt nii, nagu mina tahan. Tema anded, oskused vms ei vaja minu arust mingit arendamist.

Unustasid lisada, et oled kõige targem 15-aastane maailmas, su vanemad on vanad ja lollid ja ei tea masilmast midagi. Raha võiks nad ainult ilma küsimata anda ja palju.

MINU lapsed muide on väga nutikad ja arikad ja neil on väga toredad sõbrad. Aga sellest hoolimata arutatakse meie peres omavahel suuremad otsused läbi. Ja see käib mõlemat pidi. Sa võiksid mõtiskleda, mida pere tähendab ja kui kunagi oled suureks kasvanud ja ise lapsed saanud, siis äkki suudad neile seda ka pakkuda. Kahju, et sa ise sellest ilma jäänud oled.

Kus nüüd hakkas mamma kamandama. Monopoliseeris tõe perekonna ja maaipma kohta ja tõestas väga hästi, et tema sõnade kohaselt peab kõik peab olema täpselt nii, nagu tema ütleb.IRL on asi vast vastupidi.

MOTT. Kui mõistlikud argumendid otsa saavad, siis hakkab isiklikult ründama. Tegelikult on mul sinust kahju. Ega sina ju ise omale vanemaid valinud. Aga oma isiklikku kehva kogemust ei maksa kõigile laiendada. Kui ühel päeval oled ise lapsevanem, siis ürita paremini. Aga enne lapsevanemaks saamist kasva ikka suureks ja omanda haridus kui see vähegi võimalik on.

[Külaline]

Unustasid lisada, et oled kõige targem 15-aastane maailmas, su vanemad on vanad ja lollid ja ei tea masilmast midagi. Raha võiks nad ainult ilma küsimata anda ja palju.

MINU lapsed muide on väga nutikad ja arikad ja neil on väga toredad sõbrad. Aga sellest hoolimata arutatakse meie peres omavahel suuremad otsused läbi. Ja see käib mõlemat pidi. Sa võiksid mõtiskleda, mida pere tähendab ja kui kunagi oled suureks kasvanud ja ise lapsed saanud, siis äkki suudad neile seda ka pakkuda. Kahju, et sa ise sellest ilma jäänud oled.

Kus nüüd hakkas mamma kamandama. Monopoliseeris tõe perekonna ja maaipma kohta ja tõestas väga hästi, et tema sõnade kohaselt peab kõik peab olema täpselt nii, nagu tema ütleb.IRL on asi vast vastupidi.

MOTT. Kui mõistlikud argumendid otsa saavad, siis hakkab isiklikult ründama. Tegelikult on mul sinust kahju. Ega sina ju ise omale vanemaid valinud. Aga oma isiklikku kehva kogemust ei maksa kõigile laiendada. Kui ühel päeval oled ise lapsevanem, siis ürita paremini. Aga enne lapsevanemaks saamist kasva ikka suureks ja omanda haridus kui see vähegi võimalik on.

Sina ründasid isiklikult enne 2 korda. Esimesena.

[Külaline]

Unustasid lisada, et oled kõige targem 15-aastane maailmas, su vanemad on vanad ja lollid ja ei tea masilmast midagi. Raha võiks nad ainult ilma küsimata anda ja palju.

MINU lapsed muide on väga nutikad ja arikad ja neil on väga toredad sõbrad. Aga sellest hoolimata arutatakse meie peres omavahel suuremad otsused läbi. Ja see käib mõlemat pidi. Sa võiksid mõtiskleda, mida pere tähendab ja kui kunagi oled suureks kasvanud ja ise lapsed saanud, siis äkki suudad neile seda ka pakkuda. Kahju, et sa ise sellest ilma jäänud oled.

Kus nüüd hakkas mamma kamandama. Monopoliseeris tõe perekonna ja maaipma kohta ja tõestas väga hästi, et tema sõnade kohaselt peab kõik peab olema täpselt nii, nagu tema ütleb.IRL on asi vast vastupidi.

MOTT. Kui mõistlikud argumendid otsa saavad, siis hakkab isiklikult ründama. Tegelikult on mul sinust kahju. Ega sina ju ise omale vanemaid valinud. Aga oma isiklikku kehva kogemust ei maksa kõigile laiendada. Kui ühel päeval oled ise lapsevanem, siis ürita paremini. Aga enne lapsevanemaks saamist kasva ikka suureks ja omanda haridus kui see vähegi võimalik on.

Ja kas sa päriselt arvad, et mõni teismeline siin kirjutab? Ja kasutab sõna "keska"? Isegi su solvangulaadsed sõnavõtud on nii vaimuvsesed.
Ja isegi kui kirjutaks, räägiksid sa niimoodi ühe lapsega? Nonstop mõnitamiste kaudu? Kohutav.

[Külaline]

Aidake mul probleem lahendada ja ühtlasi lohutage mind, aga ma ei räägi teile, milles probleem on!

Ta ju räägib. Seda, mis probleem tütrel on, ta lahendada ei palugi. Seda on vaja teada ainult sinu uudishimul, probleemi arutelus mitte.

Räägi lapsele mida sina teeks ja põhjenda, miks sinu arvates tema otsus hea ei ole. Ära survesta teda midagi tegema/mitte tegema, tal tuleb oma valikud lõppkokkuvõttes ise teha. Põhjendatud argumendid võivad aga teda mõtlema panna seda, milles temal veel kogemust pole.

Ämm saada kukele ja ära üldse põe! Sinu laps. Täiskasvanu pealegi.