Täiskasvanud lapse otsus

[Külaline]

See on nagu ühe pere, meie pere teema, mure, seepärast. Mina olen ema, tema vanaema. Meil on üks ja sama mure. Tema tunneb et ema peab asja muutma, seda ei saa lasta juhtuda, seepärast räägib sellest.

Ei, see ei ole ühe pere teema ega mure. See on 2 täiskasvanut inimest survestavad kolmandat, et too teeks nii, nagu 2 tahavad.

Siin on 2 kindlameelset. Need on ämm ja laps. Mina olen seal vahel, keda survestab ämm. Ja südames ma arvangi sama mida tema. Aga ma ei tohi oma vaateid ka lapsele peale suruda ja ma ei taha temaga tülli minna. Ämm ka ei taha ja seepärast surubki, et mina seda teeks. Ma ei tea. Kui asi lõpuks läheb nii nagu ma, me kardame, küll ma siis mõtlen et okeks või tülligi läinud, mis sellest. Äkki oleks see tema otsust muutnud

Sa ei pea sama asja üle kordama, ma saan aru küll. Sina ei saa aru, mida mina ütlen. Igaühel on õigus teha oma otsuseid ja ka omi vigu. Sinu ja ämma asi on olla vait. Kuidas te omi emotsioone ja suhteid lahkate, obgi vaid teie asi. Võid saata ämma pikalt või jääda tema käpa alla.
Elate ämma majas vms?

[Külaline]

Tundub, et sind häirib pigem asjaolu, et ämm nüüd sinuga pahandab.

[Külaline]

Järjekordne üldsõnaline teema. Raske on nõu Andy. Kas poisslaps tutvustas sulle oma uut mustanahalist poiss -sõpra? Sa ei suuda leppida et su laps on homo?

Ei ole vaja enda foobiaid teistele üle kanda. Milles teemaalgataja lapse otsus seisneb ei ole käesoleval juhul isegi oluline. Teemaks on "kas vanemad ja vanavanemad peaksid oma täiskasvanud järeltulija õigust ise enda eest otsuseid langetada aktsepteerima või mitte"

Minu arust on küll oluline! Väga raske on midagi kaasa rääkida ja midagi soovitada, kui ei tea probleemi sisu. Kui teaks, siis saaks juba teemaalgatajale konkreetsemalt öelda, kas ta muretseb üle ja tegemist on pseudoprobleemiga. Või on asi siiski muretsemist väärt.

[Külaline]

Minu arust on küll oluline! Väga raske on midagi kaasa rääkida ja midagi soovitada, kui ei tea probleemi sisu. Kui teaks, siis saaks juba teemaalgatajale konkreetsemalt öelda, kas ta muretseb üle ja tegemist on pseudoprobleemiga. Või on asi siiski muretsemist väärt.

Ongi kaht sorti inimesi - need, kel on kindel veendumus, et täiskasvanud teovõimelisel isiklul on ÕIGUS langetada otsused iseenda parema äranägemise järgi ja need, kelle arust lähedaste arvamus on sellest õigusest üle. Muus osas "kaasa rääkimine" ja "probleemi tõsiduse üle otsustamine" on puhtalt uudishimu.

[iiR]

Appi kui palju kiuslikke vastuseid.

Ämmale saabki öelda, et ehkki sa oled samuti mures, et lapse otsusel võivad olla sellised ja sellised tagajärjed, siis sa ei saa kuidagi tema otsust vägisi muuta. Kui ämm soovib seda ise teha püüda, siis palun väga. Tähtis on, et lapsega säiliks normaalne suhe, sh et kui laps oma valiku tagajärjel tuge vajab, siis te saaksite seda talle pakkuda.

[Külaline]

Minu arust on küll oluline! Väga raske on midagi kaasa rääkida ja midagi soovitada, kui ei tea probleemi sisu. Kui teaks, siis saaks juba teemaalgatajale konkreetsemalt öelda, kas ta muretseb üle ja tegemist on pseudoprobleemiga. Või on asi siiski muretsemist väärt.

Ongi kaht sorti inimesi - need, kel on kindel veendumus, et täiskasvanud teovõimelisel isiklul on ÕIGUS langetada otsused iseenda parema äranägemise järgi ja need, kelle arust lähedaste arvamus on sellest õigusest üle. Muus osas "kaasa rääkimine" ja "probleemi tõsiduse üle otsustamine" on puhtalt uudishimu.

Siis on teemaalgatajal ju vastus käes? Milleks enam teemat edasi arendada?

[Külaline]

Ei saa täpsemalt rääkida no ei saa

Ma tõesti ei saa. Kui mu laps ka äkki seda foorumit loeb, tunneb ta end ära. Ema on tervele ilmale rääkinud! Seda ma andeks ei saaks.

Mõistan täiesti. Elus tulebki ette vahel selliseid probleeme, mille puhul väga tahaks teistega arutleda, teisi vaatenurki kuulda, aga no ei saa. Mul endal on samuti üks küsimus, mille üle sooviks arutleda, aga tean, et kui selle siia kirja paneksin, siis ära tundmise risk oleks suur. Ja seda ma ei soovi.

TA, kas sa nii palju saad öelda, kas teema on inimsuhetes või on asi näiteks kinnisvaraga seotud? Mul ühe esimese asjana tuligi pähe just näiteks valedesse kätesse libiseva kinnisvara teema.

[Külaline]

Mulle tundub, et see ämm ootab, et keegi teine probleemi kuidagi lahendaks. Ja üritab seda lahendamist panna sinu õlgadele. Kuid inimene on täiskasvanu ja siin jäävad vanemate käed lühikeseks. Vähemalt konkreetselt, seaduse silmis. Samas aga oma arvamust avaldada ja olukorda n-ö teise tahu pealt näidata ei ole keegi keelanud. Iseasi muidugi, palju täiskasvanu emmet usub.

Eriti enesekindlad ja vanemast võõrdumise sügavas faasis on just noored täiskasvanud, nii 18-25aastased. Nemad usuvad tihtipeale ennemini suvalist võõrast kui oma ema.

Kuna sa, teemaalgataja, absoluutselt ei ava, millega tegemist on, siis ei oska sulle paraku keegi ka midagi rohkemat öelda. Mina ise aga hoiduks siin väga radikaalsetest väidetest, et "täiskasvanud inimese valikuid peab igal juhul alati üksnes toetama". Su laps jääb sinuga seotuks ja sinu lähedaseks elu lõpuni. Küsimus ei ole enam selles, kas ta on su laps, samahästi võib tegemist olla ka mõne teise lähedasega. Lähedaste heaolu on tahes tahtmata seotud ka sinu enese heaoluga ja lähedase eest teatud piirideni hoolimine ja hoolitsemine on normaalne.

Kas sa näiteks toetaksid oma nt 60-aastast ema või isa, kui too tahab võtta sms-laene, liitub mingi kahtlase püramiidskeemiga, räägib rõõmsalt, et tahab kinkida nüüd kõik oma korteri ja säästud mingile uhhuu-tervendajale jne? Kas sa istuksid ta juures ja ainult noogutaksid rõõmsalt ning käiaksid: "Oi, kui tore! Loomulikult ma ainult toetan sind selles!" Ise mõtled kõhedusega, et kui memm oma säästud matuserahani terapeudile ära kinkis, siis hakkab ta ju ilmselt elama nüüd oma lapse, st sinu kodus ja sinu kulul ju. Ehk siis võib tema otsus mõjutada sind vägagi palju.

Mu enda nooruspõlvest meenub seik, kus sõbranna peika soovis minna välismaale tööle. Talle oli sattunud hämaraid teid pidi kätte mingi reklaam, kus otsiti Idabloki riikidest noori mehi naftapuurtorni tööle. Lubati kõva palka. Muidugi oli 19-aastane vaimustuses. Ta ema aga uuris pisut asja ja selgus, et tegemist oli sisuliselt orjusega, töötingimused olid nõuetele vastamisest ülikaugel ja vigastused ning surmajuhtumid tavalised. Lisaks kasseeriti enamus sellest "kõvast" palgast elamiskuludeks. Nii keelaski ta noorel sinna tööle minemise ära, rääkis ja selgitas, ja õigesti tegi. Pärast, kui kutil pea selgeks lõi, tunnistas ise ka, et polnud just parim plaan.

[Külaline]

Järjekordne üldsõnaline teema. Raske on nõu Andy. Kas poisslaps tutvustas sulle oma uut mustanahalist poiss -sõpra? Sa ei suuda leppida et su laps on homo?

Ei ole vaja enda foobiaid teistele üle kanda. Milles teemaalgataja lapse otsus seisneb ei ole käesoleval juhul isegi oluline. Teemaks on "kas vanemad ja vanavanemad peaksid oma täiskasvanud järeltulija õigust ise enda eest otsuseid langetada aktsepteerima või mitte"

Minu arust on küll oluline! Väga raske on midagi kaasa rääkida ja midagi soovitada, kui ei tea probleemi sisu. Kui teaks, siis saaks juba teemaalgatajale konkreetsemalt öelda, kas ta muretseb üle ja tegemist on pseudoprobleemiga. Või on asi siiski muretsemist väärt.

Sa räägid eri asjust. Kas ema muretseb või ei on üksi asi. Teine asi last survestada, tegemaks emale sobivaid asju.

[Külaline]

sõltub olukorrast. kui vaja, siis mina sekkuksin. Põhjenduseks/õigustuseks tooksin oma elukogemuse

kui on selline asi, mis sulle ei meeldi, aga mõistlik oleks siiski lapsee selgeks teha, et tema otsus pole sobilik, tuleks laps ümber veenda.
Nt mul tahtis hiljuti laps (kõik ained olid tehtud, vaid magistritöö tegemata) ülikooli pooleli jätta. Ta oli 100% veendunud, et valitud teemal ta magistritööd kirjutada ei suuda. Kuna ma ise töötan samuti õppejõuna, siis olen näinud püiisavalt neid, kes ülikooli pooleli jätavad ja pärast enam jätkata ei suuda. Minul kulus nädalaid, et laps ümber veenda: pakkusin talle, et ta võtaks juhendajaga ühendust ning vahetaks teemat. 4 nädalat närvesöövat aréga mõlemale, aga mu õiendamisest oli kasu ja kevadel sai - uue teemaga - magistritöö kaitstud.

Teine juhus oli meie peres seotud auto ostmisega. Esialgu tahtis hullult hübriidi, aga hind käis üle jõu. Mina leidsin, et auto hind peab vastama ostja rahakotille. Võtsin terve nädalavahetuse ja käisime koos lapsega kõikvõimalikud Tallinna autopoed läbi. Leidsime just müüki tulnud masina, mis sobis omaduste poolest lapsele ja hinna poolest vanematele, maksis 2/3 esialgsest valikust.

Õnneks abieluteemasid meil veel probleemiks pole tulnud. Aga kindel see, kui mulle toodaks ülevaatuseks mõni nn suunamudija, siis soovitaks lapsel kindlasti järele mõelda, kas ta ikka tahab, et iga pisemgi koduse elu üksikasi oleks kõigi sopalehtede hambus päev hiljem. Vot siin astuks kindlasti vahele ja paluks tavainimesest pruut leida

[Külaline]

Täiskasvanud last sa enam keelata ja käskida ei saa. Mõned asjad siiski - kui see otsus mingil moel sinu rahakotti puudutab, siis ses osas saad küll kindla ei öelda. Ei anna/laena talle raha kui otsus sulle ei sobi. Muul juhul saad rääkida, aga see ei pruugi midagi muuta. Rääkimisel on targem alternatiivvariantide pakkumine, ehk suudate koos leida mingi asja, mis on ka sinu arvates parem/ohutum ja sobib ka lapsele. Selleks peab muidugi teemasse väga süvenema, siis on mingi pisike lootus, et suudad aidata. No nt nagu siin eelpool kirjutaja rääkis. Kui laps on otsustanud kõrgkooli pooleli jätta, siis keelata sa ei saa. Aga kui kõikvõimalikud alternatiivid koos läbi rääkida, siis võib juhtuda, et leiate koos mingi variandi, mis siiski sobib.

Ja lõpeks, kui sobivaid ikka alternatiive ei leia ja laps oma otsust muuta ei taha, sisi nii on, mingi survestamine sin ei aita, rikub ainult suhteid. ämma survetamisele ei ole ul kindlasti vaja alluda. Ütled lihtsalt, et kui soovid räägi ise ja kõik.

[Külaline]

Kui minu laps mingeid lolle otsuseid teeb, siis ikka räägin temaga. Ega ta mind ei pruugi kuulata ja mina ei saa teda panna ümber mõtlema, aga ikkagi räägiksi, mitte ei kiidaks vaikides heaks. Ega sellepärast ei pea tülli minema, et lihtsalt räägitakse.

[Külaline]

sõltub olukorrast. kui vaja, siis mina sekkuksin. Põhjenduseks/õigustuseks tooksin oma elukogemuse

kui on selline asi, mis sulle ei meeldi, aga mõistlik oleks siiski lapsee selgeks teha, et tema otsus pole sobilik, tuleks laps ümber veenda.
Nt mul tahtis hiljuti laps (kõik ained olid tehtud, vaid magistritöö tegemata) ülikooli pooleli jätta. Ta oli 100% veendunud, et valitud teemal ta magistritööd kirjutada ei suuda. Kuna ma ise töötan samuti õppejõuna, siis olen näinud püiisavalt neid, kes ülikooli pooleli jätavad ja pärast enam jätkata ei suuda. Minul kulus nädalaid, et laps ümber veenda: pakkusin talle, et ta võtaks juhendajaga ühendust ning vahetaks teemat. 4 nädalat närvesöövat aréga mõlemale, aga mu õiendamisest oli kasu ja kevadel sai - uue teemaga - magistritöö kaitstud.

Teine juhus oli meie peres seotud auto ostmisega. Esialgu tahtis hullult hübriidi, aga hind käis üle jõu. Mina leidsin, et auto hind peab vastama ostja rahakotille. Võtsin terve nädalavahetuse ja käisime koos lapsega kõikvõimalikud Tallinna autopoed läbi. Leidsime just müüki tulnud masina, mis sobis omaduste poolest lapsele ja hinna poolest vanematele, maksis 2/3 esialgsest valikust.

Õnneks abieluteemasid meil veel probleemiks pole tulnud. Aga kindel see, kui mulle toodaks ülevaatuseks mõni nn suunamudija, siis soovitaks lapsel kindlasti järele mõelda, kas ta ikka tahab, et iga pisemgi koduse elu üksikasi oleks kõigi sopalehtede hambus päev hiljem. Vot siin astuks kindlasti vahele ja paluks tavainimesest pruut leida

Ma ei leia, et need oleks asjakohased näited. Me arutame selliseid asju peaaegu igapäevaselt tööl kolleegidega.

[Külaline]

Ma arvan, et sellistes asjades tulebki valida võitluseid. On asju, kus tuleks lasta täiskasvanud lähedasel ise oma valikuid teha ja kas või pisut mööda ämbreid kolistada. Ja on asju, kus põhjalikum selgitustöö ning mittetoetamine on asja ette.

Kus ei tuleks sekkuda? Näiteks teatab tütar, et on armunud noormehesse, kes on jätnud kooli pooleli ja mängib mingis tundmatus alternatiivmuusika bändis. Tundub, et suhtub ka alkoholi õige sõbralikult. Sina emana saad hoiatada tütart, et ilmselt peab tütar hakkama seda noormeest üleval pidama ja lisaks tegelema tema tõenäolise alkoholiprobleemiga. Kuid otse keelata ei saa. See on koht, kus noor peab ise oma vitsad kätte saama. Ja võib-olla selgub mõne aja pärast, et sul oli väärinfo ja tegelikult on tolle noormehe näol tegu täiesti tubli kutiga, kes su tütrest päriselt hoolib.

Kui aga mu 18-aastane tütar saabuks öösel meie juurde, keha sinikates ja räägiks, et kaaslane teda peksis, siis teeks küll kõik endast oleneva, et tütar sealt ära päästa. Ma ju ei kasvatanud teda 18 aastat ometi selleks, et mingi jorss ta surnuks taoks.

[Külaline]

Kui me noormehega käima hakkasime, siis olid noormehe vanemad tohutu suures ärevuses meie suhte pärast ja üritasid kõikide vahenditega lahku ajada. Ei meeldinud neile minu juures mitte miski - ei mu riided ega soeng, ei mu kodu ega mu koduaias kasvavad taimed. Ei sobinud neile eriala, mida ülikoolis õppisin, ei sobinud neile mu hinded, kui semestri lõpul neile õpinguraamatut näitasin (ehkki kõik olid viied). Kui pulmad tegime, siis nad ainult sõimasid. Kui esiklapse saime, mossitasid. Kui teinegi laps tuli, siis sõimasid jälle. Ehkki olid tublid terved lapsed meil.

Nüüdseks olen selle "täiesti sobimatu plika" rolli täitnud oma abikaasa elus juba ligi 30 aastat. Nüüd on ka mõlemad vanemad mulla all. Ent siiani taban end mõtlemast, et mis see siis küll oli, miks ämm minusse selliselt suhtus, mis koletist ta minus, tavalises noores tüdrukus, küll nägi? Või oli küsimus omanditundes ja armukadeduses, et keegi teine tuleb ja "võtab" tema pojakese talt ära? Halloo, tegemist oli täiskasvanud mehega, kes oleks niikuinii kodust kohe minema kolinud, kasvõi ilma pruudita, ja nagunii iseseisvat elu alustanud.

Et siis, kui vanematele täiskasvanud lapse valikud ja otsused ei meeldi, siis tasuks vanemal endal kõigepealt rahulikult maha istuda, peeglisse vaadata ja mõelda, et mis see mittemeeldimise põhjus täpselt olla võiks. Ja siis sellele vastavalt tegutseda.

[Külaline]

sõltub olukorrast. kui vaja, siis mina sekkuksin. Põhjenduseks/õigustuseks tooksin oma elukogemuse

kui on selline asi, mis sulle ei meeldi, aga mõistlik oleks siiski lapsee selgeks teha, et tema otsus pole sobilik, tuleks laps ümber veenda.
Nt mul tahtis hiljuti laps (kõik ained olid tehtud, vaid magistritöö tegemata) ülikooli pooleli jätta. Ta oli 100% veendunud, et valitud teemal ta magistritööd kirjutada ei suuda. Kuna ma ise töötan samuti õppejõuna, siis olen näinud püiisavalt neid, kes ülikooli pooleli jätavad ja pärast enam jätkata ei suuda. Minul kulus nädalaid, et laps ümber veenda: pakkusin talle, et ta võtaks juhendajaga ühendust ning vahetaks teemat. 4 nädalat närvesöövat aréga mõlemale, aga mu õiendamisest oli kasu ja kevadel sai - uue teemaga - magistritöö kaitstud.

Teine juhus oli meie peres seotud auto ostmisega. Esialgu tahtis hullult hübriidi, aga hind käis üle jõu. Mina leidsin, et auto hind peab vastama ostja rahakotille. Võtsin terve nädalavahetuse ja käisime koos lapsega kõikvõimalikud Tallinna autopoed läbi. Leidsime just müüki tulnud masina, mis sobis omaduste poolest lapsele ja hinna poolest vanematele, maksis 2/3 esialgsest valikust.

Õnneks abieluteemasid meil veel probleemiks pole tulnud. Aga kindel see, kui mulle toodaks ülevaatuseks mõni nn suunamudija, siis soovitaks lapsel kindlasti järele mõelda, kas ta ikka tahab, et iga pisemgi koduse elu üksikasi oleks kõigi sopalehtede hambus päev hiljem. Vot siin astuks kindlasti vahele ja paluks tavainimesest pruut leida

Ma ei leia, et need oleks asjakohased näited. Me arutame selliseid asju peaaegu igapäevaselt tööl kolleegidega.

Ei ole see, kellele vastad, aga minu meelest on need küll täiesti asjakohased näited. Pane tähele, et teemaalgataja ju ei maininud üldse, mis teemat asi puudutab. Ja mis tolku sellest on, kui lapse poolt tehtud otsuseid ei arutata mitte lapsega, vaid kolleegidega hoopis?

[Külaline]

Aidake mul probleem lahendada ja ühtlasi lohutage mind, aga ma ei räägi teile, milles probleem on!

[Külaline]

Armuasjades ei sekkuks, kui lihtsalt partner pole minu maitse. Kui mingi vägivald vms, siis muidugi sekkuks küll. Aga et teeb mingi rahaliselt lolli otsuse või midagi sellist, mis eluaeg teda mõjutab, siis teeks ikka kõik mis võimalik. Sekkuda on võimalik ka delikaatselt ja selgitusi jagades, mitte rinnaga peale hüpates. Enda tütar tegi minu arust küll lolli lükke ja hakkas mingi keskealise pereisa armukeseks. Pidi olema suur armastus ja mida iganes. Pere läks lõhki, lapsed kannatasid. Siis proovisin küll rääkida, et äkki ootaks veidi ja vaataks selle kokkukolimise ja muuga, aga kes siis kuulas. Aasta pärast oli muidugi suhe lõhki ja tütar leidis juba uue elu armastuse. Sellest vanemast mehest mul ka väga kahju ei olnud, tõesti tasuks natukenegi oma tilli püksis hoida. Tema naisest ja lastest oli kahju, aga võib-olla vedaski, et nii nõmedast mehest lahti said, kes esimese ettejuhtuva noore naise pärast kohe on valmis pere maha jätma.

[Külaline]

Mu enda nooruspõlvest meenub seik, kus sõbranna peika soovis minna välismaale tööle. Talle oli sattunud hämaraid teid pidi kätte mingi reklaam, kus otsiti Idabloki riikidest noori mehi naftapuurtorni tööle. Lubati kõva palka. Muidugi oli 19-aastane vaimustuses. Ta ema aga uuris pisut asja ja selgus, et tegemist oli sisuliselt orjusega, töötingimused olid nõuetele vastamisest ülikaugel ja vigastused ning surmajuhtumid tavalised. Lisaks kasseeriti enamus sellest "kõvast" palgast elamiskuludeks. Nii keelaski ta noorel sinna tööle minemise ära, rääkis ja selgitas, ja õigesti tegi. Pärast, kui kutil pea selgeks lõi, tunnistas ise ka, et polnud just parim plaan.

Mu enda nooruspõlvest meenub seik, kus vennapoeg soovis minna välismaale tööle. Täitsa legaalset teed mööda sattus talle kätte reklaam, kus otsiti noori mehe naftapuurtorni tööle. Läkski, töötas mõned aastad nii, et pool aastat tööl, pool aastat kodus. Sai kõva palka ja oli väga rahul.
Tore, et ma tädina mingit politrukki mängima ei hakanud.

[Külaline]

Peab ikka ainulaadne probleem olema, et kohe üldse öelda ei saa. Kirjutanud, et kellelgi kuskil kaugel/minevikus juhtus ja olid ikka lollid, et noort ei keelanud. Või et keelasid ja näe mis noorega seetõttu juhtus.