asjade edasilükkamine, ath

[Külaline]

Tänapäeval öeldakse selle kohta õpitud abitus.

Ei öelda. Õpitud abitus on ikka hoopis midagi muud.

Ma pigem mõtlesin nende näidete kohta, kus ise mida ei viitsita kapist võtta ja söömata jääbki. Või siis üks näide kus korda armastab aga ootab, et ema koristaks.
Ma ei oska telefonist mitut teemat tsiteerida korraga.

Kunagi oli perekoolis teema, et laps sureb külmkapi kõrvale nälga.

Mu isa oli samasugune. Kui toit taldrikule valmis pandud ei olnud emal, näris võileiba. Selle sai küll kapist kätte aga vot kahest potist soe toit kokku panna, oli puhas laiskus. Aga samas taldriku koos toiduga suutis küll uuni panna
Siin keegi kirjutas muna praadimisest. Seda ei viitsi aga leivaviilu saab küll kätte.
See on õpitud abitus.

Ikkagi ei ole õpitud abitus. See, mida sa kirjeldad on laiskus.
Kui ma ise tõesti usuks, et ma ei saa koristamise või võileiva tegemisega hakkama, siis oleks õpitud abitus. Kui ma lihtsalt ei viitsi, on puhas laiskus.
ATH’ga pole kummagi juhul midagi pistmist (s.t. See võib olla üks sümptomotest, aga sugugi ei pruuugi)

[Külaline]

Õpitud abitus on, kui seisad leivapätsi kõrval ja ootad, et keegi lõikaks. Või et keegi seoks kingapaelad kinni. Või lööks naela seina. Oskaks ehk küll, kui vaid prooviks, aga teed näo, et nii raske ja keegi teine võiks teha.

[Külaline]

Prokrastineerimine on ATH tunnuseks küll, aga sellest üksi jääb väheks.
Olen sellega isegi püsti hädas, hea meelega võtaks mingi tableti sisse, mis jokutamise ja vajalike toimetuste edasilükkamise harjumuse ära võtaks

[Külaline]

Õpitud abitus on, kui seisad leivapätsi kõrval ja ootad, et keegi lõikaks. Või et keegi seoks kingapaelad kinni. Või lööks naela seina. Oskaks ehk küll, kui vaid prooviks, aga teed näo, et nii raske ja keegi teine võiks teha.

Ise usudki, et pole mõtet proovida, sest nagunii sa ei oska ja ei saa lõigatud - see oluline osa.

[Külaline]

Minul on diagnoositud ATH ja ma ei jäta üldiselt kunagi midagi viimasele hetkele, vastupidi, kui ma just ei unusta või tähele ei pane, et tähtaeg käes on, teen asjad oluliselt varem ära.

[Külaline]

alustan asju õigeaegselt kuid õigeks ajaks ei saa lõpetatud. midagi tuleb vahele, hakkan teist asja tegema, midagi tuleb meelde, mõte hüppab. alustan asju teistest isegi varem, väldin edasilükkamist teadlikult. nt kooli ajal alati kui kodutöö teada sain, kohe alustasin samal päeval. sellest hoolimata tähtajaks valmis saamine oli üli-üli raske. olin see tüüpiline tubli tüdruk, hästi püüdlik, virk, hinded olid head. aga see tuli tati ja nutuga, sõbrannad said kõik nii lihtsalt asjad tehtud ja mina lihtsalt ei suutnud.
ath diagnoosi olen juba saanud, toimivat ravi veel mitte.

[Külaline]

Varem oli selline asi nagu rööprähklemine. See om nagu mitmete asjade korraga tegemine, mõte koguaeg tegeles mitmete asjadega ja lõpuks said kõik asjad ikka valmis ka. Muiati selle üle, et mehed sellega hakkama ei saagi. Kas nüüd on nimetatud rööprähklemine ümber ath-ks?

[Külaline]

Varem oli selline asi nagu rööprähklemine. See om nagu mitmete asjade korraga tegemine, mõte koguaeg tegeles mitmete asjadega ja lõpuks said kõik asjad ikka valmis ka. Muiati selle üle, et mehed sellega hakkama ei saagi. Kas nüüd on nimetatud rööprähklemine ümber ath-ks?

Rööprähklemine pole päris sama asi, aga siin kirjeldusi lugedes võib vähe kärsitum või laisem inimene ka omale häire külge mõelda. Mina ei suuda ka ühe asjaga tegeleda. Kogu aeg vahetan ülesandeid, kui mingi etapp tööst osutub väga aeganõudvaks, ja sageli ei saa neist mitte ühtegi asja päeva ega isegi päevade jooksul lõpuni tehtud. Arvutis on vahel mitukümmend vahelehte lahti ja lõpuks unustan ära, kus ja mis mul pooleli jäi ning alustan kunagi hiljem otsast peale. Tegelikult on põhjus selles, et ei viitsi tööd teha, põlesin paari aasta eest läbi ning võimekus pole pärast seda enam pooltki see, mis ta varem oli. Muidu oli mul alati kombeks põhjalik olla, isegi kui polnud tingimata vaja, aga põhjalikkus nõuab liiga palju eeluurimist ja vahel jään sellesse uurimisse kinni ega liigu enne muude etappidega edasi. Mugavust soodustab see, et töötan kodus ja mul on päris pikad tähtajad, mil oma tööd pean tehtud saama, nii et tegelen asjaga sisuliselt siis, kui viitsin. Kõige efektiivsem ja produktiivsem olen siis, kui alustan viimasel hetkel, sest siis keskendun maksimaalselt. Tavajuhul lihtsalt pole seda vaimset jaksu enam, et suudaks pikalt ühe asjaga tegeleda.

[Külaline]

Kas see on ath sümptom, et istud korraks telefoni ja siis on märkamatult möödas mitu tundi ja ei viitsi enam midagi teha?

[Külaline]

Kas see on ath sümptom, et istud korraks telefoni ja siis on märkamatult möödas mitu tundi ja ei viitsi enam midagi teha?

Ennem juba nutisõltuvus. Ja laiskus. Mida vähem tegutsed, seda vähem energiat end liigutada on. Inimestel, kes on regulaarselt aktiivsemad, on jõudu ka rohkem teha (kes palju teeb, see palju jõuab).

[Külaline]

Ennem juba nutisõltuvus. Ja laiskus. Mida vähem tegutsed, seda vähem energiat end liigutada on. Inimestel, kes on regulaarselt aktiivsemad, on jõudu ka rohkem teha (kes palju teeb, see palju jõuab).

Õige jutt. Lisan juurde, et osadel inimestel on nõrk sisemine motivatsioon, nad vajavad välist sundi. Olen ise samasugune.

Ma ei suudaks kuskil suletud kabinetis tööd teha, istuksin siis ainult foorumites ja sirviksin uudiseid. Kui olen avatud kontoris ja mu ekraan on kõigile näha, siis olen mustertöötaja.

Ma ei viitsiks üksinda minna kuskile kangi rebima, jooksma või rattaga sõitma. Kui on personaaltreeneriga aeg kinni pandud, trennisõbraga minek, rühmatrenn vms, siis lippan rõõmsalt kohale ja ei jäta ühtegi trenni vahele.

Üksinda olles on õhtusöögiks salat ja kodujuustutops. Perele kokkan kõik road valmis.

Jne jne jne