Mina arvan, et tulevikku võib igas vanuses ehitada. 50+ inimene on sageli lahku läinud, teisel ringil, lapsed on suureks kasvatatud/kodust välja lennanud ning nüüd on paras aeg oma elu teiseks pooleks kedagi uut oma ellu leida. Seega, igati asjakohane küsimus - millist meest/naist endale valida.Egalitaar kirjutas: ↑06 Juun 2024 23:3250+ on vahest juba hilja hakata tulevikku ehitama? Teine asi on muidugi, kui partnerilt eeldatakse mugavat olevikku.Külaline kirjutas: ↑06 Juun 2024 22:19 Mina ei valiks omale sellist meest. Ja ma ilmselgelt ei suudaks ka armuda sellisesse mehesse, kes on töötu, elab toimetulekutoetusest, ühetoalises, puuküttega üürikas. Selleks, et armuda peaks inimestel olema midagi ühist. Partner peaks millegagi köitma või meeldima. Aga mina ei usu, et ma saaksin armuda mõnda Taavi Libe saatekangelasse.
Kui mees on ainult vaene - siis sõltuks. Kui me oleme noored ja elu ees, siis ei häiriks. Õigemini, minu elu algas ka niisuguse mehega - olime mõlemad noored ja vaesed. Kui sellisel mehel on ambitsioon olemas ja võime end elu jooksul ülestöötada, siis poleks vaesus probleem. Kui aga 40+ vanuses mees ei ole jõudnud oma eluga edasi ega tagasi... No, mis tulevik peaks sellise mehega olema? Vaene ja toimetulekuvõimeta mees on ilmselgelt ka muus mõttes igav, ambitsioonitu, huvideta, tõenäoliselt harimata. No, mida ühist peaks sellise inimesega olema?
Ehk siis praegu, 50+ vanuses, ma ilmselgelt ei usu enam mingisugustesse muinasjuttudesse, et olgu see kaaslane milline tahes - harimata, vaimupuudega, töötu, saamatu, ehk isegi vägivaldne või joodik, armastus võidab alati! Ei maksa end lollitada ja uskuda, et pole hullu.![]()
Inimlikult mõistetav: kes ei tahaks võimalikult hästi ja mugavalt elada.
Aga see on muidugi väga imelik arusaamine, et minu postitusest lugesid välja, et ma otsin kedagi, kelle najal mugavalt ära elada. Nii see siiski ei ole! Ma olen ise tubli. Kindlasti ei ole vaja mind üleval pidada. Aga ilmselgelt soovin leida enda kõrvale ka kedagi, kes on minuga vähemalt sama tubli. Kedagi üleval pidada ma ei soovi. Samuti ei soovi olla ise ülalpeetav. Võrdne partnerlus on minu jaoks a ja o. Ja noh, ega mehel ei keelaks olla ka minust tublim ja targem.
Hädapätaka või koguni asotsiaaliga (keda teemaalgataja kirjeldas) enda elu kindlasti ei raiskaks. Miks peaks? Ei usu mina, et normintellektiga naine saaks armuda vaimupuudega või asotsiaalsesse mehesse. Nii võib olla vaid muinasjutus, kus ilus, tark ja rikas suudles konna, kes siis muutus suudlusest enneolematult ihaldusväärseks partneriks.