Külaline kirjutas: ↑02 Aug 2024 08:41
Mäletan ka Perekoolist seda teemat, jäädigi lõputult vaidlema.
Mina jään endiselt selle juurde, et igal maal on omad kombed ja me ei ela Ameerikas, kus ettekandjate palgad ongi väikesed. Meil Eestis on ettekandjate palgad samasugused nagu teistegi elualade inimestel. Mis tähendab, et Eestis ei ole ametlikule arvele lisaks veel täiendav raha andmine sugugi mitte kohustuslik.
Jootraha ei pea jätma siis, kui tegemist on söökla-tüüpi asutusega, sellisega, kust tood oma toidu ise letist lauda. Enamik kohvikuid sellised ka on.
Jätan jootraha seal, kus on lauateenindus, ja teiseks peab see teenindus olema vähemalt normaalne, kui mitte meeldiv. Näide ühest kehvema poole teenindusest, kus me otsustasime jootraha mitte jätta:
Läksime perega tähistama pereliikme sünnipäeva. Olime kinkinud talle lilled ja siirdusime lilledega restorani. Panime lillekimbu lauale ja lootsime, et ettekandja, kes meid lauda juhatas, märkab seda ja toob vaasi. Lillekimp oli suur ja ilmselgelt pidanuks ettekandja seda tähele panema. Ent too ei toonud vaasi. Viskas menüüd ette ja kadus. Tellisime toidu, siis ootasime jälle, ettekandja näole ei andnud, mingil hetkel abikaasa tõusis ise lauast ja läks leti juurde vaasi küsima, siis toodi vaas lauda, tore, isegi vesi oli sisse pandud. Siis toodi kohvid, aga meie olime soovinud kõigepealt praadi, kohvi oleks tahtnud jätta viimaseks käiguks. Praadi ootasime kaua. Lõpuks hakati ükshaaval praade ette tooma. Prae toomise vahe oli umbes 20 minutit. Viimane pereliige sai prae umbes tund aega hiljem esimesest.
Etikett nõuab, et sööma hakataks ühel ajal. Seega olid teiste praed ammugi ära jahtunud, kui viimane oma toidu kätte sai. Kogu selle aja polnud ettekandjat eriti näha ja kui teda vaja oli, tuli tõusta lauast ise püsti ja ekstra leti juurde minna. Ei tekkinud tunnet, et oleme seal praktiliselt tühjas restos oodatud külalised. Alles siis, kui ettekandja tuli taldrikuid ära viima (ja arvet esitama), küsis ta magusalt: "Kas toit maitses." Olek oli korraga muutunud, ilmselgelt tahtis nüüd raha saada. Selle ühe lausekese eest me aga küll mingit lisaraha talle kinkima ei hakanud, tulime ära ja rohkem sinna pole läinud.
Õnneks on rohkem olnud siiski häid kogemusi, kui ettekandja on algusest lõpuni sõbralik ja meeldiv, toob ilma küsimata vaasi lauda, on kättesaadav ning jagab lahkelt teavet toitude kohta. Siis pole üldse kahju teda meeles pidada, motiveeriv tunnustus on igati omal kohal.