Küll vanas eas on üksi kole

[Külaline]

Mõni siin peab normaalseks, et naabri eest minnakse autosse peitu või muud sellist. See ei ole mingi introvertsus, vaid teil on juba päris tõsised pervasiivse arenguhäire jooned, kasvatuse viga või midagi muud taolist. Sellega siin uhkustada ja rinnale taguda, et ma olen introvert ja mulle ongi selline käitumine lubatud, ei ole absoluutselt normaalne ega tavaline.

Kle, vaata palun täpsemalt, millele sa vastad ja millest see vadtuselõim koosneb. Jutt oli sellest, et imtrovert tahab parasjagu üksi olla ja siis võtab keegi, kellel muud muret polegi kui suhtlemisvajadus, telefoni ja tüütab inimest, kes hetkel erlistaks omaette olla mingi tühja lobaga. Loomulikult võib seda pahaks panna. Mitte ei olnud juttu kellegi eest heast peast autosse peitu pugemisest, et teist vältida vmt.

Loe ise, mida ta kirjutas. Terve kirjutis on inimvihkajalik. Mitte ta ei soovi parajasti üksi olla, vaid eeldab üleüldse, et tema poole ei pöördutaks. Ülim luksus on lõpuks olla üksi jne, jne. Lisaks eeldab, et kõik peaksid sellised olema, miks peaks kellelegi suhtlemiseks üldse helistama. Muidugi pole see mingi normaalne käitumine, mida siin takka kiita ja introvertsusega vabandada, vaid juba häire.

[Külaline]

Loe ise, mida ta kirjutas. Terve kirjutis on inimvihkajalik.

Huvitav, mina midagi sellist välja ei loe. Enda probleemide projektsioon?

[Külaline]

Loe ise, mida ta kirjutas. Terve kirjutis on inimvihkajalik.

Huvitav, mina midagi sellist välja ei loe. Enda probleemide projektsioon?

Kas see on kuidagi vähegi normaalselt toimiva inimese jutt? Jätke mind rahule ja mina ka teiega iialgi ei suhtle, kui midagi just vaja pole. Ma arvan, et temaga ei tahagi keegi suhelda, aga ta isegi kirjutab ette, kuidas teised peaksid käituma. Ta ei saa isegi aru, et osadele inimestele meeldib teistega suhelda, see on tema jaoks ajaraisk. Ja selle kohta siin suur hulk samasuguseid väidab, et see ongi tavaline introvert. Ei ole, see on mingite tõsisemate joontega isik.

Minu kodus käivad asjad nii, et olen lõpuks saavutanud luksusliku elu - nimelt üksi elamise. Ja helistan/kirjutan inimestega, samuti eeldan, et minuga helistatakse/kirjutatakse, ainult siis, kui on mingi põhjus.
"Mis teed, ma siin niisama istun ja mõtlesin, et helistan" - miks? Miks sa raiskad enda ja teiste inimeste aega?

[Arutleja]

Mõni siin peab normaalseks, et naabri eest minnakse autosse peitu või muud sellist. See ei ole mingi introvertsus, vaid teil on juba päris tõsised pervasiivse arenguhäire jooned, kasvatuse viga või midagi muud taolist. Sellega siin uhkustada ja rinnale taguda, et ma olen introvert ja mulle ongi selline käitumine lubatud, ei ole absoluutselt normaalne ega tavaline.

Kle, vaata palun täpsemalt, millele sa vastad ja millest see vadtuselõim koosneb. Jutt oli sellest, et imtrovert tahab parasjagu üksi olla ja siis võtab keegi, kellel muud muret polegi kui suhtlemisvajadus, telefoni ja tüütab inimest, kes hetkel erlistaks omaette olla mingi tühja lobaga. Loomulikult võib seda pahaks panna. Mitte ei olnud juttu kellegi eest heast peast autosse peitu pugemisest, et teist vältida vmt.

Loe ise, mida ta kirjutas. Terve kirjutis on inimvihkajalik. Mitte ta ei soovi parajasti üksi olla, vaid eeldab üleüldse, et tema poole ei pöördutaks. Ülim luksus on lõpuks olla üksi jne, jne. Lisaks eeldab, et kõik peaksid sellised olema, miks peaks kellelegi suhtlemiseks üldse helistama. Muidugi pole see mingi normaalne käitumine, mida siin takka kiita ja introvertsusega vabandada, vaid juba häire.

Ma saan aru, et sa oled lihtsalt keskmine introvert ja pead seepärast teisi introverte, kes keskmisest kõrvale kalduvad ebanormaalseteks. Iga kõrvalekalle, kuitahes äärmuslik see sulle ka ei tundu, ei ole ebanormaalsus.

[Külaline]

Suve perioodil, kui nad on ilma minuta suvilas, siis peaaegu iga päev korra, sest tahan teada, et lastega ja koeraga on kõik korras.

Aga ikka mehega vaheldumisi teavitate teineteist päevasündmustest või ainult sina helistad mehele?

Mu sugulase mees helistas oma naisele vähemalt viis korda päevas ja rääkis igasugu erinevaid uudiseid, kas siis raadiost kuuldud või töö käigus toimunuid. Ise jõudis 10min pärast koju, aga ikka helistas naisele, et näiteks öelda, mida ta teepeal nägi. Täiesti jube värk. Naine oli titega kodus ja muudkui võttis neid mõttetuid kõnesid vastu. Kui pani hääletu peale, siis mees ärritus, et miks ei võta vastu, et mis juhtus.

Tutvuse alguses kohe nad pidevalt rippusid telefoni otsas, kui eraldi olid. Kui ma seda sugulasele mainisin, et see tundub liiga tihedalt, siis ta ütles, et me ei suuda üldse teineteisest eraldi olla ja kui peame olema, siis tahame kohe kõike jagada. No ok, alguse asi, ise teavad. See päevas 5 kuni rohkem kõnet oli neil täiesti tavaline. Kui koos hakkasid elama, siis ikka need pidevad kõned mehe poolt jätkusid. Mõlemad käisid tööl ja naine rippus tööjuures ka telefoni otsas, sest mehel oli pidevalt vajadus talle helistada ja rääkida, mis tal tööl juhtus või mida ta kuulis.

Kui lapse said, siis hakkas mu sugulane nendet kõnedest väsima. Kurat küll, hommikul lähvad lahku ja kuuest saavad ju jälle kodus kokku, aega rääkida küll, mida päeva jooksul nägid või tegid. Aga, ei. Naine pidi pidevalt edasi telo otsas rippuma, sest nii oli mees harjunud. Titt tissi otsas ja mees telefoni otsas, söögi tegemise ajal ja vetsus, ikka telefon ligi.
Ei aidanud rääkimine, et palun ära helista, räägime õhtul.Mees polnud rahul, ta tahtis jagada ja kohe ja ta oligi nii harjunud, sest nii oli ju kolm aastat nende suhe välja näinud. Et naine imiku kõrvalt enam ei jõua...miks ei jõua? pole ju raske telefoniga rääkida.

Lahku nad läksidki ja eks helistab nüüd pidevalt lapsele. Ega ta halb mees polnud, lihtsalt jube tüütu ja lobamokk.

[Külaline]

Minu jaoks on see küll maniakk.

Ma saan aru, et sinu kodus käivad asjad nii, et mehe ümber tuleb kikivarvul käia ja teda ei tohi tülitada ega kõnetada. Kui midagi soovid rääkida, siis tuleb selleks aeg eraldi kokku leppid.... sest muidu sa segad ja oled ebaviisakas...

Mina sinu asemel mõtleksin hoolega järele, kas selline suhe ikka on ok. Mida rohkem sa siin räägid, seda enam jääb mulje, et sind vist isegi väärkoheldakse ja sa oled teisejärguline pereliige.

Kui see on sinu valik, siis ise tead, aga milleks oma väärastunud peremudeliga siin foorumis hoobelda ja mõnitada neid, kes on normaalses suhtes, seda ei mõista. Tahad, et teistel oleks sama s...tt suhe nagu sul?

Minu kodus käivad asjad nii, et olen lõpuks saavutanud luksusliku elu - nimelt üksi elamise. Ja helistan/kirjutan inimestega, samuti eeldan, et minuga helistatakse/kirjutatakse, ainult siis, kui on mingi põhjus.
"Mis teed, ma siin niisama istun ja mõtlesin, et helistan" - miks? Miks sa raiskad enda ja teiste inimeste aega?
Sina tood näite, nagu ühes ruumis viibides ei tohiks suhelda - see on ju teistsugune olukord! Aga ka sellises olukorras ainult rääkimise pärast rääkida, kartes paaniliselt vaikust, on kohutav omadus.

Kõlab loogilisena! Tõesti, milline mees sooviks sellise inimesega koos oma elu jagada!?

[Külaline]

Kui sina ei oska teiste inimestega vestlemist ja koosolemist nautida, siis nii tavaline inimene ei käitu.

Tavaline introvert käitub küll, kui tal on parasjagu soov omaette olla. Ja introverdid on täiesti tavalised, terved, normaalsed inimesed. Lihtsalt ekstravertidest erinevate vajadustega, mis suhtlemist puudutab.

Kas tavaline, normaalne, terve introvert sõimab teisi inimesi maniakiks nagu see kodanik siin? Ilmselgelt on sellel inimesel mingi väga tugev häire, kui ta endast erinevaid inimesi niimoodi mõnitab.

[Külaline]

Mõni siin peab normaalseks, et naabri eest minnakse autosse peitu või muud sellist. See ei ole mingi introvertsus, vaid teil on juba päris tõsised pervasiivse arenguhäire jooned, kasvatuse viga või midagi muud taolist. Sellega siin uhkustada ja rinnale taguda, et ma olen introvert ja mulle ongi selline käitumine lubatud, ei ole absoluutselt normaalne ega tavaline.

Kle, vaata palun täpsemalt, millele sa vastad ja millest see vadtuselõim koosneb. Jutt oli sellest, et imtrovert tahab parasjagu üksi olla ja siis võtab keegi, kellel muud muret polegi kui suhtlemisvajadus, telefoni ja tüütab inimest, kes hetkel erlistaks omaette olla mingi tühja lobaga. Loomulikult võib seda pahaks panna. Mitte ei olnud juttu kellegi eest heast peast autosse peitu pugemisest, et teist vältida vmt.

Selle mõtlesid sina oma peas välja, et see inimene, kellele helistatakse eelistaks omaette olla ja peab seda vastikuks, kui talle helistatakse. Mina olen see, keda üks proua siin ebaviisakaks ja maniakiks sõimas, kuna ma helistan oma mehel kaks korda kvartalis. Minu mees näiteks ei ole introvert, ta ei taha koguaeg omaette olla ja teda ei ole mitte iialgi häirinud, et ma talle mõnikord helistan, ilma et oleksin eelnevalt tema ees põlvitades suhtlemise aega kokku leppinud ja pikalt ette teavitanud. Aga vot too proua teab täpselt, et ma olen selline ja selline ning minu mees piinleb selle pärast.

[Külaline]

Loe ise, mida ta kirjutas. Terve kirjutis on inimvihkajalik.

Huvitav, mina midagi sellist välja ei loe. Enda probleemide projektsioon?

Siis oled sa ilmselgelt ainus, kes seda välja ei loe. Siin on neid inimesi ikka päris mitu, kes arvavad täpselt samamoodi kui see, keda tsiteerid. Või oled ise see kodanik, aga ei saa ise täpselt arugi, kui äärmusesse sa iseenda kirjeldamisel laskud.

[Külaline]

Suve perioodil, kui nad on ilma minuta suvilas, siis peaaegu iga päev korra, sest tahan teada, et lastega ja koeraga on kõik korras.

Aga ikka mehega vaheldumisi teavitate teineteist päevasündmustest või ainult sina helistad mehele?

Mu sugulase mees helistas oma naisele vähemalt viis korda päevas ja rääkis igasugu erinevaid uudiseid, kas siis raadiost kuuldud või töö käigus toimunuid. Ise jõudis 10min pärast koju, aga ikka helistas naisele, et näiteks öelda, mida ta teepeal nägi. Täiesti jube värk. Naine oli titega kodus ja muudkui võttis neid mõttetuid kõnesid vastu. Kui pani hääletu peale, siis mees ärritus, et miks ei võta vastu, et mis juhtus.

Tutvuse alguses kohe nad pidevalt rippusid telefoni otsas, kui eraldi olid. Kui ma seda sugulasele mainisin, et see tundub liiga tihedalt, siis ta ütles, et me ei suuda üldse teineteisest eraldi olla ja kui peame olema, siis tahame kohe kõike jagada. No ok, alguse asi, ise teavad. See päevas 5 kuni rohkem kõnet oli neil täiesti tavaline. Kui koos hakkasid elama, siis ikka need pidevad kõned mehe poolt jätkusid. Mõlemad käisid tööl ja naine rippus tööjuures ka telefoni otsas, sest mehel oli pidevalt vajadus talle helistada ja rääkida, mis tal tööl juhtus või mida ta kuulis.

Kui lapse said, siis hakkas mu sugulane nendet kõnedest väsima. Kurat küll, hommikul lähvad lahku ja kuuest saavad ju jälle kodus kokku, aega rääkida küll, mida päeva jooksul nägid või tegid. Aga, ei. Naine pidi pidevalt edasi telo otsas rippuma, sest nii oli mees harjunud. Titt tissi otsas ja mees telefoni otsas, söögi tegemise ajal ja vetsus, ikka telefon ligi.
Ei aidanud rääkimine, et palun ära helista, räägime õhtul.Mees polnud rahul, ta tahtis jagada ja kohe ja ta oligi nii harjunud, sest nii oli ju kolm aastat nende suhe välja näinud. Et naine imiku kõrvalt enam ei jõua...miks ei jõua? pole ju raske telefoniga rääkida.

Lahku nad läksidki ja eks helistab nüüd pidevalt lapsele. Ega ta halb mees polnud, lihtsalt jube tüütu ja lobamokk.

Ikka vaheldumisi helistame mehega. Ja me ei heieta nii, nagu sina järgnevalt kirjeldad. Me räägime olmelistel teemadel - kas lastega on kõik korras. Kas kass ja koer on ilusti ööseks toas. Kas kasvuhoone uks on ööseks kinni pandud?

Sinu arust tohutult imelik ja värdjalik? Oleksin pidanud nende kõnede tegemiseks aegsasti luba küsima, et ta saaks oma kalendrisse ära märkida, et täna helistab naine oma küsimustega...?

Ausalt! Inimesed, mis teil viga on?

Toonitan veel kord. Talveperioodil helistan 2-3 korda kvartalis. Peaaegu alati siis, kui on küsimus, lähen poodi, kas tahad midagi. Suvilaperioodil kord-paar päevas eelnimetatud küsimustes. Kõne pikkus maks 2 minutit. Palun konkreetset selgitust, mida ma valesti teen!?

[Külaline]

Kas kass ja koer on ilusti ööseks toas. Kas kasvuhoone uks on ööseks kinni pandud?

See on liigne kontrollimine. Seda teedki valesti. Teine inimene on samamoodi täiearuline täiskasvanu ja pole sinust nõrgem kasvuhoone ukse kinnipanija või kassi ja koera tuppalaskja.

[Külaline]

Kas kass ja koer on ilusti ööseks toas. Kas kasvuhoone uks on ööseks kinni pandud?

See on liigne kontrollimine. Seda teedki valesti. Teine inimene on samamoodi täiearuline täiskasvanu ja pole sinust nõrgem kasvuhoone ukse kinnipanija või kassi ja koera tuppalaskja.

Kõik ei võta iga meeldetuletust või arutlust hirmsa kontrollivajadusena. Mis see üldse on sinu arust? Kui suhted on normaalsed ja head, ei arva keegi, et millegi küsimine on hirmus kontrollimine. Tavaliselt hakkavad hirmsa kontrollivajaduse üle kurtma need, kellel on mingi häire (nagu siin mõnel) või ongi midagi varjata. Minule näiteks meeldib, et ma mehele päeva jooksul meelde tulen, kui me lahus oleme ja ongi tore üle vaadata, kas jätsin midagi kodus lahti või tegemata, muidugi ma võin ju unustada. Kui sul on oma kaaslasega koos hea ja turvaline suhe, siis sa ju tead ammuilma, mis talle meeldib, mis teda võiks häirida vms. Mind häiriks hoopis see, kui me oleme näiteks nädal aega lahus ja ta isegi ei helista mulle igapäevaselt, ma ei tule meeldegi. Kui suhtlemine oma kaaslasega on nii kohutavalt häiriv ja pead seda kontrollimiseks, siis peabki üksi elama, sest see pole mingi normaalne suhe.

[Külaline]

Mõni siin peab normaalseks, et naabri eest minnakse autosse peitu või muud sellist. See ei ole mingi introvertsus, vaid teil on juba päris tõsised pervasiivse arenguhäire jooned, kasvatuse viga või midagi muud taolist. Sellega siin uhkustada ja rinnale taguda, et ma olen introvert ja mulle ongi selline käitumine lubatud, ei ole absoluutselt normaalne ega tavaline.

Kle, vaata palun täpsemalt, millele sa vastad ja millest see vadtuselõim koosneb. Jutt oli sellest, et imtrovert tahab parasjagu üksi olla ja siis võtab keegi, kellel muud muret polegi kui suhtlemisvajadus, telefoni ja tüütab inimest, kes hetkel erlistaks omaette olla mingi tühja lobaga. Loomulikult võib seda pahaks panna. Mitte ei olnud juttu kellegi eest heast peast autosse peitu pugemisest, et teist vältida vmt.

No just!

[Külaline]

Kas kass ja koer on ilusti ööseks toas. Kas kasvuhoone uks on ööseks kinni pandud?

See on liigne kontrollimine. Seda teedki valesti. Teine inimene on samamoodi täiearuline täiskasvanu ja pole sinust nõrgem kasvuhoone ukse kinnipanija või kassi ja koera tuppalaskja.

Kõik ei võta iga meeldetuletust või arutlust hirmsa kontrollivajadusena. Mis see üldse on sinu arust? Kui suhted on normaalsed ja head, ei arva keegi, et millegi küsimine on hirmus kontrollimine. Tavaliselt hakkavad hirmsa kontrollivajaduse üle kurtma need, kellel on mingi häire (nagu siin mõnel) või ongi midagi varjata. Minule näiteks meeldib, et ma mehele päeva jooksul meelde tulen, kui me lahus oleme ja ongi tore üle vaadata, kas jätsin midagi kodus lahti või tegemata, muidugi ma võin ju unustada. Kui sul on oma kaaslasega koos hea ja turvaline suhe, siis sa ju tead ammuilma, mis talle meeldib, mis teda võiks häirida vms. Mind häiriks hoopis see, kui me oleme näiteks nädal aega lahus ja ta isegi ei helista mulle igapäevaselt, ma ei tule meeldegi. Kui suhtlemine oma kaaslasega on nii kohutavalt häiriv ja pead seda kontrollimiseks, siis peabki üksi elama, sest see pole mingi normaalne suhe.

Täiesti arusaamatu, kellega sa vaidled. Jah, KÕIK ei võtagi. Siin inimene ju ütlebki konkreetselt, et elab üksi. Ei ole suhtes. Ei soovi suhelda. Kusagil pole öeldud, et teised inimesed peaksin nii elama. Võid vabalt helistada siis, kui sina tahad ja sulle sobib. Talle ei sobi. Aga millegipärast ei sobi sulle, et talle ei sobi sinu elu.

[Külaline]

Täiesti arusaamatu, kellega sa vaidled. Jah, KÕIK ei võtagi. Siin inimene ju ütlebki konkreetselt, et elab üksi. Ei ole suhtes. Ei soovi suhelda. Kusagil pole öeldud, et teised inimesed peaksin nii elama. Võid vabalt helistada siis, kui sina tahad ja sulle sobib. Talle ei sobi. Aga millegipärast ei sobi sulle, et talle ei sobi sinu elu.

Ei olnud ju nii. Kõigepealt kargas ta teisele inimesele selga, et see käitub teistmoodi kui tema. Ja siis kirjutas, et ta ei saa aru, miks peaks keegi tema poole pöörduma, kui pole otsest põhjust. Kogu tema jutt on just nimelt hinnanguline teiste suhtes. Kuidas mingi veidrik elab, mind isiklikult üldse ei huvita, vastasin vaid seetõttu, et ta teisele inimesele halvustavalt selga kargas ja halvustava vastuse kirjutas. Ütlesid, et sina küll ei taju, et tema kirjutistes midagi halvustavat oleks. See ongi väga tavaline, et sellise häirega ei tajuta tooni, seega pole vaja mulle vastata.

[Külaline]

See on liigne kontrollimine. Seda teedki valesti. Teine inimene on samamoodi täiearuline täiskasvanu ja pole sinust nõrgem kasvuhoone ukse kinnipanija või kassi ja koera tuppalaskja.

Kõik ei võta iga meeldetuletust või arutlust hirmsa kontrollivajadusena. Mis see üldse on sinu arust? Kui suhted on normaalsed ja head, ei arva keegi, et millegi küsimine on hirmus kontrollimine. Tavaliselt hakkavad hirmsa kontrollivajaduse üle kurtma need, kellel on mingi häire (nagu siin mõnel) või ongi midagi varjata. Minule näiteks meeldib, et ma mehele päeva jooksul meelde tulen, kui me lahus oleme ja ongi tore üle vaadata, kas jätsin midagi kodus lahti või tegemata, muidugi ma võin ju unustada. Kui sul on oma kaaslasega koos hea ja turvaline suhe, siis sa ju tead ammuilma, mis talle meeldib, mis teda võiks häirida vms. Mind häiriks hoopis see, kui me oleme näiteks nädal aega lahus ja ta isegi ei helista mulle igapäevaselt, ma ei tule meeldegi. Kui suhtlemine oma kaaslasega on nii kohutavalt häiriv ja pead seda kontrollimiseks, siis peabki üksi elama, sest see pole mingi normaalne suhe.

Täiesti arusaamatu, kellega sa vaidled. Jah, KÕIK ei võtagi. Siin inimene ju ütlebki konkreetselt, et elab üksi. Ei ole suhtes. Ei soovi suhelda. Kusagil pole öeldud, et teised inimesed peaksin nii elama. Võid vabalt helistada siis, kui sina tahad ja sulle sobib. Talle ei sobi. Aga millegipärast ei sobi sulle, et talle ei sobi sinu elu.

Sul on asjad ikka puhta sassis! Mine nüüd loe viimased kommentaarid uuesti üle. Kes hakkas teist inimest maniakiks nimetama? Kas see, kelle arust on normaalne helistada aegajalt oma abikaasale või see, kelle jaoks on ülim luksus mitu kuud inimestest eemal olla?

Kes kirjutas, et mehele kasvuhoone ukse kinni panemise meeldetuletamine on mehe kontrollimine?

See üksinduse nautleja on kõikvõimalikul moel siin teistele selgeks püüdnud teha, kui nõmedad ja halvad on kõik need, kes tema moodi eraklikku eluviisi ei harrasta.

[Külaline]

Kas kass ja koer on ilusti ööseks toas. Kas kasvuhoone uks on ööseks kinni pandud?

See on liigne kontrollimine. Seda teedki valesti. Teine inimene on samamoodi täiearuline täiskasvanu ja pole sinust nõrgem kasvuhoone ukse kinnipanija või kassi ja koera tuppalaskja.

Minu mees võib vabalt sellised asjad unustada, kui on parasjagu mingis tööhoos. või võtab kui õhtul võtab mõned õlled - jälle võib tähelepanu hajuda.

Õnneks mul ei ole ka selline mees nagu sinul, kes pahandaks meeldetuletuse peale või kelle arvates teda kontrollitakse, kui talle helistatakse.

Ausalt! Üldse ei kadesta sinu elu. Ilmselt pead päris palju ja põhjalikult suhtlemist mehega läbi mõtlema - et millal võib kõnetada, millal mitte - mida võib öelda, mida mitte, et seda kontrollimisena ei võetaks jne.

[Külaline]

Ausalt! Üldse ei kadesta sinu elu. Ilmselt pead päris palju ja põhjalikult suhtlemist mehega läbi mõtlema - et millal võib kõnetada, millal mitte - mida võib öelda, mida mitte, et seda kontrollimisena ei võetaks jne.

Tal polegi ju meest. Ütles, et on lõpuks eluga rahul, kui saab üksi elada. Ma arvan, et sellised inimesed peavadki üksi elama, mitte kellegagi koos. Kui sellel partneril pole just samasugust häiret, siis on sellise inimesega koosolemine võimatu.

[Külaline]

Ausalt! Üldse ei kadesta sinu elu. Ilmselt pead päris palju ja põhjalikult suhtlemist mehega läbi mõtlema - et millal võib kõnetada, millal mitte - mida võib öelda, mida mitte, et seda kontrollimisena ei võetaks jne.

Tal polegi ju meest. Ütles, et on lõpuks eluga rahul, kui saab üksi elada. Ma arvan, et sellised inimesed peavadki üksi elama, mitte kellegagi koos. Kui sellel partneril pole just samasugust häiret, siis on sellise inimesega koosolemine võimatu.

Tal ju vist see mingi 16-aastat noorem mees on, kelle ta vahepeal oma koju kupatab, kui tahab rahus üksinda olla.

[Külaline]

Kõik ei võta iga meeldetuletust või arutlust hirmsa kontrollivajadusena. Mis see üldse on sinu arust? Kui suhted on normaalsed ja head, ei arva keegi, et millegi küsimine on hirmus kontrollimine. Tavaliselt hakkavad hirmsa kontrollivajaduse üle kurtma need, kellel on mingi häire (nagu siin mõnel) või ongi midagi varjata. Minule näiteks meeldib, et ma mehele päeva jooksul meelde tulen, kui me lahus oleme ja ongi tore üle vaadata, kas jätsin midagi kodus lahti või tegemata, muidugi ma võin ju unustada. Kui sul on oma kaaslasega koos hea ja turvaline suhe, siis sa ju tead ammuilma, mis talle meeldib, mis teda võiks häirida vms. Mind häiriks hoopis see, kui me oleme näiteks nädal aega lahus ja ta isegi ei helista mulle igapäevaselt, ma ei tule meeldegi. Kui suhtlemine oma kaaslasega on nii kohutavalt häiriv ja pead seda kontrollimiseks, siis peabki üksi elama, sest see pole mingi normaalne suhe.

Täiesti arusaamatu, kellega sa vaidled. Jah, KÕIK ei võtagi. Siin inimene ju ütlebki konkreetselt, et elab üksi. Ei ole suhtes. Ei soovi suhelda. Kusagil pole öeldud, et teised inimesed peaksin nii elama. Võid vabalt helistada siis, kui sina tahad ja sulle sobib. Talle ei sobi. Aga millegipärast ei sobi sulle, et talle ei sobi sinu elu.

Sul on asjad ikka puhta sassis! Mine nüüd loe viimased kommentaarid uuesti üle. Kes hakkas teist inimest maniakiks nimetama? Kas see, kelle arust on normaalne helistada aegajalt oma abikaasale või see, kelle jaoks on ülim luksus mitu kuud inimestest eemal olla?

Kes kirjutas, et mehele kasvuhoone ukse kinni panemise meeldetuletamine on mehe kontrollimine?

See üksinduse nautleja on kõikvõimalikul moel siin teistele selgeks püüdnud teha, kui nõmedad ja halvad on kõik need, kes tema moodi eraklikku eluviisi ei harrasta.

Siin vastavad ju erinevad inimesed.