Võimekusest

[Külaline]

Ma eelsitasin ka lapse "kräunutamise" (st. laps muutub rahutuks ega jää magama, kui ema toast lahkub) parem panna kohe öösärgi selga ja koos lapsega magama minna. Enam ei mäleta, mis vanuseni nii tegin, eks lõpuks laps nö. kasvas loomulikult välja (ei vajanud enam koos magama jäämist), aga sai nii tehtud, jah. Nüüd laps väga tubli teismeline, ise ajab kõik oma asjad, väga vastustustundlik ja arukas, viieline.

Ja arvad, et kui poleks koos lapsega magama läinud, siis poleks praegu viieline olnud?!

Ma vaatan, meie kultuuris inimesed tihti ei saagi aru soojuse ja läheduse tähtsusest ja et see soodustab lapse kasvamist südamlikuks ja toredaks nooreks. Kelle jaoks täiskasvanu ei ole vaenlane.

[Külaline]

Meie kultuuris kardeti väga lapse ärahellitamist. Kas ka tänapäeval, ma ej oska öelda, aga 50a tagasi küll.
Ja ka ma ise kartsin seetõttu oma laste ärahellitamist.
Kui mõelda et mõnes teises kultuuris ei saa emad isegi mõelda sellele, kas nad hellutavad oma lapse ära või mitte. Nad peavad lihtsalt iga hetk last süles või seljas kandma, magama lapsega samas toas, sest pole rohkem ruumegi.
Ja lapse seisukohast on see väga hea. Ta ju tahabki olla kogu aeg ema juures.

[Külaline]

Ehsk siis jah, põhimõtteliselt, jah, võib ka üksi - aga siis ei ole õuetöö tegemine rahulik ja rahustav, vaid hambad ristis tundega tegemine.

Oskamatus beebi juuresolekul isegi lihtsamaid töid teha on inimestel ikka suht viimasel ajal omandandatud abitus. “Primitiivsetel” rahvastel on titt seljas või puusal ja tehakse palju keerulisemaid toimetusi.

Ei saa ka aru, mis meeletu ärevus siis inimest valdab, kui beebi on juures. Ega see peenrarohimine mingi aja peale või meeletult intellektuaalset pingutust nõudev tegevus ei ole, et kui vahepeal katkestus tuleb, siis minestad ära, mis nüüd saab. Võtadki kindad käest ja natuke rahustad jälle, teed edasi. Inimesed on ikka tõesti meeletult abituks muutunud, sellised oleks veel mõnikümmend aastat tagasi üldse välja surnud. Kodusel emal peab ka peenrarohimiseks lapsehoidja olema.

[Külaline]

Beebid on ka erinevad. Kui vaja rohida, siis teengi jaokaupa, sest mul pole sellist püsivat beebit, kes pikalt üksinda tegutseks (max 15 min, kui on värskelt ärganud) ja kandekotti ta üldse ei tunnista. Sisuliselt peaks laps puusal asju tegema, aga füüsiline tervis hetkel ei võimalda, liigesed nagu vanainimesel (kellel sama probleem tekkinud imetamise ajal, võib nõu anda ).

[Külaline]

Ehsk siis jah, põhimõtteliselt, jah, võib ka üksi - aga siis ei ole õuetöö tegemine rahulik ja rahustav, vaid hambad ristis tundega tegemine.

Oskamatus beebi juuresolekul isegi lihtsamaid töid teha on inimestel ikka suht viimasel ajal omandandatud abitus. “Primitiivsetel” rahvastel on titt seljas või puusal ja tehakse palju keerulisemaid toimetusi.

Ei saa ka aru, mis meeletu ärevus siis inimest valdab, kui beebi on juures. Ega see peenrarohimine mingi aja peale või meeletult intellektuaalset pingutust nõudev tegevus ei ole, et kui vahepeal katkestus tuleb, siis minestad ära, mis nüüd saab. Võtadki kindad käest ja natuke rahustad jälle, teed edasi. Inimesed on ikka tõesti meeletult abituks muutunud, sellised oleks veel mõnikümmend aastat tagasi üldse välja surnud. Kodusel emal peab ka peenrarohimiseks lapsehoidja olema.

Külakogukonnas elati jälle suureperedena (oli mõni vanainimene või hiljem ka suuremad lapsed), kellele sai hälli kiigutamist nö. delegeerida ja ema samal ajal käed vabaks.

Loomulikult, kui naine on näit. üksikema, peabki üksi rabama ja ei aita keegi. Ära ei sure ja lõpuks saab see väikeste laste aeg otsa (on lapsed suuremad). Aga ma ei väida, et selline elu mingi ideaal on.

Teemaalgatuses ei olnud mainitud asjaolu, et Lennal on ka ikka perekond ümber (mees, vanemad lapsed), kellega on ühised eesmärgid ja koos, kambana, asju tehakse. Ei pea ainult naine kogu aeg koos lapsega rabama, vaid kuid tunneb, et läheb paljuks, saab ilmselt lapse teisele pereliikmele sokutada: "Kuule, vaata nats last, ma lõpetan siin selle ära..." (või siis vastupidi, teine pereliige lõpetab midagi ära). Kui kambaga tehakse, siis ongi kergem säilitada entusiasmi, optimismi ja rõõmu nii lastest kui ka tööst.

Samas on aga peresid, kus ainult naine peab justkui kõik tehtud saama, lapsed taga ("no mis see siis ikka ära ei ole..."), mees aga eeldab kogu aeg, et temal peab olema selline elu nagu enne lapsi ehk et kõik peab saama teha vabalt - nii, et lapsed on naise poolt valvatud.

Tegelikult, väikeste lastega naisele parim kingitus ei ole mitte suur roosikimp ega mingi kallis asi, vaid just see, et kui teine pereliige (kui ta parasjagu kodus on) pakub, et: "Oot, ma vaatan ise last - sa saad niikaua midagi rahulikult teha". Või no ok, vähemalt siis kasvõi öeldes on võimalik jagada, kes vaatab parasjagu last ja kes tegutseb mingi aja nö. vabalt.

Eks see, kui sellist jagamist ja kambana tegutsemist jääb vajaka, on ka põhjus, miks paljudes peredes halvemal juhul nö. kasvatakse lahku ja minnaksegi lahku, sest ühel pereliikmel (reeglina on see ema) tekib tunne, et ok - ma võin siis samahästi lapse/lastega üksi kah elada - kui ma niikuinii pean ja mõistmist minu suhtes selles osas nagunii pole.

Lennal (ma loodan, et see pole ainult väline petlik mulje?) tundub küll mõistlik ja ühtehoidev pere olema.

[Külaline]

Tegusatel inimestel pole nutisõltuvust. Mina vaatan nutist, kuidas teised rapsivad ja mis ilusaid asju keegi kuskil maailmanurgas meisterdab, kõrvale roheline tee ja Rafaellu. Lapsi ka ainult kaks ning eluga olen rahul. Aeda maha kõpitseme iga aasta ikka midagi, aga kõike võimete ja vajaduste piires, aga et hotell ja resturan avada oma maadel, enne paluks kuuli.

[Külaline]

Ehsk siis jah, põhimõtteliselt, jah, võib ka üksi - aga siis ei ole õuetöö tegemine rahulik ja rahustav, vaid hambad ristis tundega tegemine.

Oskamatus beebi juuresolekul isegi lihtsamaid töid teha on inimestel ikka suht viimasel ajal omandandatud abitus. “Primitiivsetel” rahvastel on titt seljas või puusal ja tehakse palju keerulisemaid toimetusi.

Ei saa ka aru, mis meeletu ärevus siis inimest valdab, kui beebi on juures. Ega see peenrarohimine mingi aja peale või meeletult intellektuaalset pingutust nõudev tegevus ei ole, et kui vahepeal katkestus tuleb, siis minestad ära, mis nüüd saab. Võtadki kindad käest ja natuke rahustad jälle, teed edasi. Inimesed on ikka tõesti meeletult abituks muutunud, sellised oleks veel mõnikümmend aastat tagasi üldse välja surnud. Kodusel emal peab ka peenrarohimiseks lapsehoidja olema.

Ennemuistsel ajal olid ju tited põllu ääres viinaga immutatud leivatükk rätikunutsaku sees suus.

[Külaline]

Leivatükk küll. Aga viin on vastiku maitsega. Seda ei tahtud isegi ennemuistne titt.

[Külaline]

kuidas mõni inimene oskab väga lihtsa asja tohutult keeruliseks ja võimatuks mõelda, samal ajal, kui teine inimene teeb suuri asju möödaminnes, käigupealt.

See tuleb sellest, et inimeste aju tegeleb olukordade lahendamisega erinevalt, seda ei saa ise valida.

Ühel aju selekteerib asjad lõikude kaupa ära ja ta näebki seda lõikude kaupa. Ükski lõik pole eraldivõetuna midagi tapvat ja nii asub inimene juba eos selle asja kallale kindlas veendumuses, et ta saab sellega hakkama. Ja saabki. Ei kulu ka eriti palju aega.

Teise inimese ju ei selekteeri midagi, vaid näitab ainult suurt pilti. Inimene tajub tervikut ja näeb seda kui midagi suurt ja ajamahukat. Mõni ei hakkagi üldse seda ette võtma, sest talle tundub, et selleks kulub nii palju aega, mida tal ei ole. Teine võtab ette, aga jätab pooleli, sest talle tundub, et sellel tööl ei ole lõppu nähagi. Kolmas teeb ja teeb ja selleks kulub sada aastat, sest ta visualiseerib seda kogu aeg kui midagi, mis niipea otsa ei lõpe.

Mõlemal tüübil on tegelikult omad head ja vead. Esimesest ei saa kunagi visionääri, sest ta ei näe suurt pilti. Aga ta on suurepärane töötegija. Teisest võib saada suurepärane strateeg või leiutaja. Aga ta ei pruugi lihtsate igapäevaste ülesannetega hästi hakkama saada. Ütle talle, et pese aknad puhtaks - tal on võibolla 4 akent, aga ta tajub seda kui tervet maja. Nii venib ülesanne kevadest sügisesse, kui keegi teine otsa lahti ei tee. Aga anna talle Mendelejevi tabel ja ta näeb oma peas, kuidas need ained omavahel suhestuvad.

[Külaline]

Ei olndud ju vaja peenarde rohimiseks mitut inimest. Antud näites üks inimene tegeles peenardega.

Üks küll rohis, aga teine pidi samal ajal last vaatama. Teisel naisel ei ole probleemi samaaegselt nii last vaadata kui ka tööd teha. Kui on beebi, paned vankrisse, kõhukotti või kandelinasse ja ise samal ajal tegutsed.

Ma tean väga hästi, kui "mõnus" see koos beebiga aiatöö tegemine on - jah, paned riided selga ja võtad töö ette, aga samal ajal on kogu aeg stress, et kui beebi nüüd rahutuks muutub, siis tuleb töö katkestada (ja oma mullased kindad käest kiskuda/käed pesta), nii rahustada maha, saad siis uuesti tööle asuda - jälle. Aiatöö tegemisest ei ole mingit mõnu - närv on pingul ja kiirustad, et kaelast ära saada. Mäletan, kuidas panin oma esimese lapse vankrisse ja muru peal hakkasin võetud kartuleid sorteerima (sel päeval tõesti keegi hoida ei saanud) - söögikartul, seeme, mädanikuga minema. Lihtne töö muidu. Aga beebi vankris, nagu kiuste, rahutu. Saad natuke teha - jälle kägin vankris (mis paisub suuremaks), jälle loksutad vankrist. Lõpuks beebi juba enamvähem karjus ja mina, hambad ristis, lõpetasin tööd. Edaspidi, kui võimalik, vältisin selliseid olukordi. Eelistasingi nii, et keegi teine vaatas ja mina sain rahulikult tegusteda. Vahepeal käisin söötmas ja jätkasin.

Ehsk siis jah, põhimõtteliselt, jah, võib ka üksi - aga siis ei ole õuetöö tegemine rahulik ja rahustav, vaid hambad ristis tundega tegemine.

Milleks mängida kangelast? Et saaks endale rinnale taguda, kui tubli ikka olen? Iga kell eelistan sellisele olukorrale kellegi abi ja rahuliku süvenemise ja tegemise võimalust.

Selles teema ongi, et asi ei ole üldse kangelase mängimises ja rinnale tagumises, vaid selles, et mõni inimene teeb asju möödaminnes, mängleva kergusega. Ehk ei peagi seda mingiks eriliseks tööks või ettevõtmiseks, vaid millekski, mis saab märkamatult käigu pealt tehtud.

Teine inimene ei rohiks iialgi peenart. Kolmas inimene ehk hädaga rohiks, aga peaks seda suureks eneseületuseks ja kangelasteoks.

[Külaline]

.

Magama panemine käis nii, et ema lamas magama jäämise hetkeni lapse kõrval. Ja, kui laps magas, siis ta ise oli nii väsinud, et pikutas ja magas ka ise.

Ma eelsitasin ka lapse "kräunutamise" (st. laps muutub rahutuks ega jää magama, kui ema toast lahkub) parem panna kohe öösärgi selga ja koos lapsega magama minna. Enam ei mäleta, mis vanuseni nii tegin, eks lõpuks laps nö. kasvas loomulikult välja (ei vajanud enam koos magama jäämist), aga sai nii tehtud, jah. Nüüd laps väga tubli teismeline, ise ajab kõik oma asjad, väga vastustustundlik ja arukas, viieline.

Ja lapse lõunauinaku ajal samamoodi?

[Külaline]

Ja lapse lõunauinaku ajal samamoodi?

Ma läksin mingil perioodil tõesti titega koos magama ka lõuna ajal. Mis sellest siis?

[Külaline]

Ja lapse lõunauinaku ajal samamoodi?

Ma läksin mingil perioodil tõesti titega koos magama ka lõuna ajal. Mis sellest siis?

Mitte midagi ei ole sellest. Aga tõenäosus, et majapidamises jäävad paljud asjad seetõttu tegemata või teiste inimestega suhtlemata, on üsna tõenäoline. Olen olnud seltskonnas, kus laps ei osanud emata magama minna. Ja nii siis ema kaduski mitmeks tunniks teise tuppa last suigutama. Mõnikord jäigi koos lapsega kell 20 magama.

Jah, inimeste prioriteedid on erinevad ja laps peabki olema prioriteet nr 1, aga mina arvan, et väikelapse kõrvalt ei peaks end muust elust täiesti välja lülitama. Teema ongi sellest, et mõned inimesed suudavad end jagada mitmele poole ilma, et nende enda elu või nende lähedased kuidagi sellepärast kannataksid.

[Külaline]

Vaatasin täna Taavi Libe saadet, kus näitas pimedat, ühe käega meest. Mees elatas end ja oma peret tisleritööga. Tegi valamukappe. Kasutas selleks elektrilisi tööriistu. Ütles, et ei ole tisleriks õppinud, vaid hakkas omal käel, juba pimedana, asjaga tegelema.

Kohe meenus ühe siinse kasutaja lugu, kuidas ta ei osanud-suutnud sibulat koorida ja hakkida. Liiga keeruline olevat.

[Külaline]

.

Magama panemine käis nii, et ema lamas magama jäämise hetkeni lapse kõrval. Ja, kui laps magas, siis ta ise oli nii väsinud, et pikutas ja magas ka ise.

Ma eelsitasin ka lapse "kräunutamise" (st. laps muutub rahutuks ega jää magama, kui ema toast lahkub) parem panna kohe öösärgi selga ja koos lapsega magama minna. Enam ei mäleta, mis vanuseni nii tegin, eks lõpuks laps nö. kasvas loomulikult välja (ei vajanud enam koos magama jäämist), aga sai nii tehtud, jah. Nüüd laps väga tubli teismeline, ise ajab kõik oma asjad, väga vastustustundlik ja arukas, viieline.

Kas lapse isa tegi seda sinuga kordamööda?

[Külaline]

Magama panemine käis nii, et ema lamas magama jäämise hetkeni lapse kõrval. Ja, kui laps magas, siis ta ise oli nii väsinud, et pikutas ja magas ka ise.

Ma eelsitasin ka lapse "kräunutamise" (st. laps muutub rahutuks ega jää magama, kui ema toast lahkub) parem panna kohe öösärgi selga ja koos lapsega magama minna. Enam ei mäleta, mis vanuseni nii tegin, eks lõpuks laps nö. kasvas loomulikult välja (ei vajanud enam koos magama jäämist), aga sai nii tehtud, jah. Nüüd laps väga tubli teismeline, ise ajab kõik oma asjad, väga vastustustundlik ja arukas, viieline.

Kas lapse isa tegi seda sinuga kordamööda?

Oh, mis rumal küsimus! Tittedega jändamine on ju ainuisikuliselt naiste töö!

Ilmselt ülepingutavate emade häda ongi see, et nad on oma väikelastega üksinda vaatamata sellele, et isa on ka "majapidamises" olemas. Kogu väikelapsega seonduv on naise kanda.

[Külaline]

Ja lapse lõunauinaku ajal samamoodi?

Ma läksin mingil perioodil tõesti titega koos magama ka lõuna ajal. Mis sellest siis?

Mul oli ka üks selline tuttav, kes läks alati koos lapsega magama. Mõistagi magas laps alati abieluvoodis, sest lähedust tuli ju hoida. Voodielu mõistagi sel paaril pärast lapse sündimist enam ei olnud, sest saams voodis ei saanud. Ja voodist ära hiilida ka ei saanud, sest laps oleks ju kohe ärganud ja emmet otsima hakanud.

Mis sa arvad, kaua see kooselu kestis?

[Külaline]

Ja lapse lõunauinaku ajal samamoodi?

Ma läksin mingil perioodil tõesti titega koos magama ka lõuna ajal. Mis sellest siis?

Mul oli ka üks selline tuttav, kes läks alati koos lapsega magama. Mõistagi magas laps alati abieluvoodis, sest lähedust tuli ju hoida. Voodielu mõistagi sel paaril pärast lapse sündimist enam ei olnud, sest saams voodis ei saanud. Ja voodist ära hiilida ka ei saanud, sest laps oleks ju kohe ärganud ja emmet otsima hakanud.

Mis sa arvad, kaua see kooselu kestis?

Selline asi juhtub siis, kui mõistvat kaasat kõrval pole. Ma eeldan, et pead silmas lapse ema, kes lapsega magama läks.
Ja ega kui abi ei saa siis lõpuks löödki kiilu lapsega suhte vahele. Olen ise selle läbi elanud.
Ma pidin olema köögikata, sekspesus meelas miisu ja ka ema samal ajal. No ei jaksa.
Lapse isa, kes ka lapsega tegeleb on samamoodi väsinud ja vajub unne rampväsinuna sinna samasse abieluvoodisse väsinuna magama.

[Külaline]

Ma eelsitasin ka lapse "kräunutamise" (st. laps muutub rahutuks ega jää magama, kui ema toast lahkub) parem panna kohe öösärgi selga ja koos lapsega magama minna. Enam ei mäleta, mis vanuseni nii tegin, eks lõpuks laps nö. kasvas loomulikult välja (ei vajanud enam koos magama jäämist), aga sai nii tehtud, jah. Nüüd laps väga tubli teismeline, ise ajab kõik oma asjad, väga vastustustundlik ja arukas, viieline.

Kas lapse isa tegi seda sinuga kordamööda?

Oh, mis rumal küsimus! Tittedega jändamine on ju ainuisikuliselt naiste töö!

Ilmselt ülepingutavate emade häda ongi see, et nad on oma väikelastega üksinda vaatamata sellele, et isa on ka "majapidamises" olemas. Kogu väikelapsega seonduv on naise kanda.

Minu jaoks ei olnud tegu ülepingutamise, vaid just oma elu kergemaks tegemisega - jäin koos lapsega rahulikult magama ja ei mingit stressi.
Vastupidisel juhul, kui mul oleks olnud kinnisidee, et laps peab tingimata uinuma üksi, oleks ma ilmselt istunud teises toas, närv pingul - jäi ta nüüd magama või ei jäänud? Õhtul, kui oled ise väsinud, on selline jändamine suht tüütu ja kui selle alternatiiv oli valida koos magama minemine, ma eelistasin seda parem.

Kui ühes postituses oli lapsega koos magama minekut mainitud nagu midagi halba, taunimisväärset - siis see oligi põhjus, miks ma avaldasin oma arvamust, et koos lapsega magama minekus iseensest midagi hullu küll ei ole.

Vahel lapsega ühel ajal magama minekt taunitakse ka põhjusel, et: "siis laps ei lase mitte kunagi täiskasvanust lahti, temast ei saa hiljem asja, ta ei hakka ise omi asju tegema, temast saab üks loru...". Olen lugenud foorumitest hirmsaid kirjeldusi, mis kõik (väidetavalt...) sellistest lastest kasvavat... Tegelikult lähedus siis, kui laps on väike ja ei taha üksi olla, lapse hilisemale tublidusele kuidagi takistavalt küll ei mõju. See oli jutu mõte.

[Külaline]

Vaatasin täna Taavi Libe saadet, kus näitas pimedat, ühe käega meest. Mees elatas end ja oma peret tisleritööga. Tegi valamukappe. Kasutas selleks elektrilisi tööriistu. Ütles, et ei ole tisleriks õppinud, vaid hakkas omal käel, juba pimedana, asjaga tegelema.

Kohe meenus ühe siinse kasutaja lugu, kuidas ta ei osanud-suutnud sibulat koorida ja hakkida. Liiga keeruline olevat.

Asi pole suutmises, môni ei taha sibulaga kartulisalatit või oli seal teemas keegi, kes otse ütleski, et ei suuda sibulat hakkida? Ei mäleta enam, aga võime ju vana, hea, hapuks läinud kartulisalati teema ju uuesti käima tõmmata ka.