Võimekusest

[Külaline]

Olen lastetu ja olen ka selle võimekuse teema üle palju mõelnud.

Minu probleem on see, et ma ei suuda vaimsele tööle nii palju keskenduda, kui vaja oleks ja siis lähen nn. asendustegevustele üle. Kui ma pole väga väsinud, siis üheks asendustegevuseks minul ongi maja- ja aiatööd. Selle asemel, et kirjutada artiklit, mille tähtaeg läheneb raketikiirusel, rohin mina peenart. Halvem lugu on siis, kui ma olen väsinud, siis ma ei suuda ka koduseid asju teha, surfan mõttetult või vahin Netflixi.

Ehk siis, minu jaoks oleks aeg palju mõttekamalt kulutatud, kui ma ei vehiks tolmulapi ja kõplaga ringi, vaid teeksin selle asemel põhitööd, mis mind tegelikult toidab.

Aga see on muidugi ainult minu juhtum, osal ju ongi talupidamine põhitöö ja tegemist ei ole mingi asendustegevusega. Meil kõigil on ühepalju aega, kõik meie elus oleneb sellest, kuidas me seda kasutame.

[Külaline]

Olen lastetu ja olen ka selle võimekuse teema üle palju mõelnud.

Minu probleem on see, et ma ei suuda vaimsele tööle nii palju keskenduda, kui vaja oleks ja siis lähen nn. asendustegevustele üle. Kui ma pole väga väsinud, siis üheks asendustegevuseks minul ongi maja- ja aiatööd. Selle asemel, et kirjutada artiklit, mille tähtaeg läheneb raketikiirusel, rohin mina peenart. Halvem lugu on siis, kui ma olen väsinud, siis ma ei suuda ka koduseid asju teha, surfan mõttetult või vahin Netflixi.

Ehk siis, minu jaoks oleks aeg palju mõttekamalt kulutatud, kui ma ei vehiks tolmulapi ja kõplaga ringi, vaid teeksin selle asemel põhitööd, mis mind tegelikult toidab.

Aga see on muidugi ainult minu juhtum, osal ju ongi talupidamine põhitöö ja tegemist ei ole mingi asendustegevusega. Meil kõigil on ühepalju aega, kõik meie elus oleneb sellest, kuidas me seda kasutame.

Kui on suur ühesuguse tegevuse (selle vaimse töö) koormus - siis aju on üleväsinud, kehal samal ajal on aga liikumisvaegus.

Jah, majanduslikult oleks ilmselt tasuvam teha maksimaalselt seda vaimset tööd. Kahjuks või õnneks aga soovib sinu organism mitmekesist tegevust - seetõttu su alateadvus veabki sind "kõplaga vehkima" või muud kehalist tegevust tegema, et ülekoormatud aju saaks puhata, aga keha saaks liikuda.

Kusjuures, tegelikult on isegi hea, kui on sellised eluterved reaktsioonid, mis suunavad vaimselt väsinud inimese kehalise tegevuse juurde. Paljudel kaasaegsetel inimestel sellist loomulikku liikumistungi enam pole.

[Külaline]

Ainult füüsilist tööd rühmata on loomulikult jälle teistpidi ühekülgne. Füüsilsielt väsinud ja füüsilsest tööst küllastunud inimese jaoks pole füüsiline tegevus puhkus.

Siis tahaks inimene istuda ja lugeda hoopis, näiteks.

[Külaline]

Ei olndud ju vaja peenarde rohimiseks mitut inimest. Antud näites üks inimene tegeles peenardega.

[Külaline]

Ma küsin vastu, et aga mis selles veidrat on, et inimestel on erinev võimekus? Neid, kellel üldse mingit võimekust pole, on tõenäoliselt väga vähe. Ülejäänutel on erinevad võimed - üks on tubli tegutseja (aga pahatihti tegutseb alles peale mõtlemist, saanuks lihtsamini), teine on tubli mõtleja (aga tihti tegutsemiseni ei jõuagi). Ühel on lauluhääl, teisel kiirus, kolmandal matemaatiline võimekus, neljandal suhtlusoskused. Mina ei oska süüa teha, aga oskan üritusi korraldada nagu muda, anna ainult ülesanne. Üks on ideede generaator, teine hea täideviija, kolmas võimekas dokumenteerija. Jne.
Lennalgi on kindlasti nõrku kohti, millest meedia meile ei jutusta. Teiste puhul jutustatakse aga just nõrkustest, mitte tugevustest.

[Külaline]

Ma küsin vastu, et aga mis selles veidrat on, et inimestel on erinev võimekus? Neid, kellel üldse mingit võimekust pole, on tõenäoliselt väga vähe. Ülejäänutel on erinevad võimed - üks on tubli tegutseja (aga pahatihti tegutseb alles peale mõtlemist, saanuks lihtsamini), teine on tubli mõtleja (aga tihti tegutsemiseni ei jõuagi). Ühel on lauluhääl, teisel kiirus, kolmandal matemaatiline võimekus, neljandal suhtlusoskused. Mina ei oska süüa teha, aga oskan üritusi korraldada nagu muda, anna ainult ülesanne. Üks on ideede generaator, teine hea täideviija, kolmas võimekas dokumenteerija. Jne.
Lennalgi on kindlasti nõrku kohti, millest meedia meile ei jutusta. Teiste puhul jutustatakse aga just nõrkustest, mitte tugevustest.

Muidugi pole sellest midagi, et ongi erinev võimekus. Ega me Lenna rahmeldamise kohta ka ei saa öelda, et see igapäevaselt nii on, kuidas end presenteeritakse, võib olla erinev igapäevaelust. Ma enda kohta võin öelda, et ma teen vahel paari päevaga kuu aja töö ja siis nädal otsa ei tee mitte midagi. Kes mind nendel paaril päeval näeb, kui mul on tuurid peal, ütleb, et issand kui tubli sa oled.

[Külaline]

Tõde ja Õigus" raamatus ja filmis oli ka üks selline taluperenaine. Kahjuks heitis ta mingi aeg hinge.

Ei teagi nüüd, kumba sa mõtlesid, aga Krõõt suri sünnitusel verejooksu ja Maril oli vähk. Kummagi surm polnud tööga seotud.

[Külaline]

Ma küsin vastu, et aga mis selles veidrat on, et inimestel on erinev võimekus? Neid, kellel üldse mingit võimekust pole, on tõenäoliselt väga vähe. Ülejäänutel on erinevad võimed - üks on tubli tegutseja (aga pahatihti tegutseb alles peale mõtlemist, saanuks lihtsamini), teine on tubli mõtleja (aga tihti tegutsemiseni ei jõuagi). Ühel on lauluhääl, teisel kiirus, kolmandal matemaatiline võimekus, neljandal suhtlusoskused. Mina ei oska süüa teha, aga oskan üritusi korraldada nagu muda, anna ainult ülesanne. Üks on ideede generaator, teine hea täideviija, kolmas võimekas dokumenteerija. Jne.
Lennalgi on kindlasti nõrku kohti, millest meedia meile ei jutusta. Teiste puhul jutustatakse aga just nõrkustest, mitte tugevustest.

Küsimus ei ole mitte ainult erinevas võimekuses, vaid ka selles, mitu protsenti oma võimekusest ja energiat inimene kasutab.

Üks tegutseb kogu aega oma võimekuse ülemise piiri lähedal, koormab ennast maksimaalselt. Teine aga võtab rahulikumalt, ei pane kogu oma võimekust ja energiat mängu.

Kusjuures, nii üks kui teine võivad olla eluga rahul. Mõned väärtustavad maksimaalse saavutamise asemel rohkemat vaba aega ja puhkust, näiteks.

[Külaline]

Mul on küll võimekust teha mitu asja korraga ja ei häiri ka ootamatud muutused, aga olen üsna kärsitu mõtlematute või suisa rumalate inimestega, kes tekitavad probleeme, sets ei vaevu ise mõtlema.
Ja lisades eelpoolöeldusse, täpselt sama kogemus, emal külas käies, sünnipäeval vm. meie lapsele oli spetsiaalselt väike telekas koos uue filmiga kaasa
võetud, venna lapsed igavlesid, tegid lolluseid, segasid lakkamatult jutule vahele, vingusid ema kõrval, et igav ja vanemad välja ei teinud. Vanusevahe oli suurem, meie lapsega nad mängida ei tahtnud. Kuigi lärm oli ebameeldiv, aga sellega oleks leppinud, ärritas hoopis see, et näed mõnda sugulast üle pika aja, aga rääkida ei saa, sest kogu aeg segatakse vahele ja joostakse ümber laua.

[Külaline]

Mõned väärtustavad maksimaalse saavutamise asemel rohkemat vaba aega ja puhkust, näiteks.

Nagu juba enne selgitasin, ei pruugi see võimekas inimene omada vähem vaba aega või puhkust, pigem võib olla vastupidi. Mõnel läheb iga asja tegemiseks nii kaua, et tal on puhkust hoopis vähem. Mingid asjad peab ta ju siiski ära tegema. Mul on näiteks naaber, kes hakkab autot pesema ja selleks kulub terve päev. Minul kulub pool tundi ja siis on vaba aeg või teised tegemised. Et inimene on krapsakas ja toimekas, ei tähenda, et tal poleks vaba aega ega puhkust. Jõuab küll mõnest teisest palju rohkem teha, aga see ei tähenda, et ta lakkamatult rabeleks.

[Külaline]

Ma küsin vastu, et aga mis selles veidrat on, et inimestel on erinev võimekus? Neid, kellel üldse mingit võimekust pole, on tõenäoliselt väga vähe. Ülejäänutel on erinevad võimed - üks on tubli tegutseja (aga pahatihti tegutseb alles peale mõtlemist, saanuks lihtsamini), teine on tubli mõtleja (aga tihti tegutsemiseni ei jõuagi). Ühel on lauluhääl, teisel kiirus, kolmandal matemaatiline võimekus, neljandal suhtlusoskused. Mina ei oska süüa teha, aga oskan üritusi korraldada nagu muda, anna ainult ülesanne. Üks on ideede generaator, teine hea täideviija, kolmas võimekas dokumenteerija. Jne.
Lennalgi on kindlasti nõrku kohti, millest meedia meile ei jutusta. Teiste puhul jutustatakse aga just nõrkustest, mitte tugevustest.

Küsimus ei ole mitte ainult erinevas võimekuses, vaid ka selles, mitu protsenti oma võimekusest ja energiat inimene kasutab.

Üks tegutseb kogu aega oma võimekuse ülemise piiri lähedal, koormab ennast maksimaalselt. Teine aga võtab rahulikumalt, ei pane kogu oma võimekust ja energiat mängu.

Kusjuures, nii üks kui teine võivad olla eluga rahul. Mõned väärtustavad maksimaalse saavutamise asemel rohkemat vaba aega ja puhkust, näiteks.

Ja lõppkokkuvõttes polegi ju tegelikult vahet, kes kui palju jaksab ja viitsib. Igaleühele oma. Ja minul isiklikult on jumala savi ka sellest mis teised minu "võimekusest" arvavad. Mõni peab mind tubliks ja seal samas mõni laisaks.

[Külaline]

Tõde ja Õigus" raamatus ja filmis oli ka üks selline taluperenaine. Kahjuks heitis ta mingi aeg hinge.

Ei teagi nüüd, kumba sa mõtlesid, aga Krõõt suri sünnitusel verejooksu ja Maril oli vähk. Kummagi surm polnud tööga seotud.

Seal taga oli see talurahva veendumus, et kui panna inimesele või loomale (tema kohta) liigne töökoormus, siis inimene või loom kulutab liiga palju elujõudu ära ja jääb nõrgemaks - seda tõenäolisemlt tabad teda mingi tervisehäda ja sureb (halvemal juhul) varem. Sellest ka see vana Andres tagantjärgi kahetsus, et näe, iga hobust oskas ta selle pilguga vaadata, et kui palju koormust see talub - aga Krõõta ta ei osanud selle pilguga vaadata, et kui palju tööd talle võib panna ja näe, jäigi Krõõt nõrgaks ja suri vara ära. Ehk siis Anders, jah, seostas ise Krõõda varast surma liigse koormusega.

Tegelikult, ilma elektri jm. igasuguste tänapäevaste abivahenditeta Krõõda/Andrese aeg on raske võrrelda tänapäeva "uusmaakatega", kes saavad ju valida, mida ja kui palju nad teevad ise ja mida ostavad poest.

[Külaline]

Ma küsin vastu, et aga mis selles veidrat on, et inimestel on erinev võimekus? Neid, kellel üldse mingit võimekust pole, on tõenäoliselt väga vähe. Ülejäänutel on erinevad võimed - üks on tubli tegutseja (aga pahatihti tegutseb alles peale mõtlemist, saanuks lihtsamini), teine on tubli mõtleja (aga tihti tegutsemiseni ei jõuagi). Ühel on lauluhääl, teisel kiirus, kolmandal matemaatiline võimekus, neljandal suhtlusoskused. Mina ei oska süüa teha, aga oskan üritusi korraldada nagu muda, anna ainult ülesanne. Üks on ideede generaator, teine hea täideviija, kolmas võimekas dokumenteerija. Jne.
Lennalgi on kindlasti nõrku kohti, millest meedia meile ei jutusta. Teiste puhul jutustatakse aga just nõrkustest, mitte tugevustest.

Muidugi pole sellest midagi, et ongi erinev võimekus. Ega me Lenna rahmeldamise kohta ka ei saa öelda, et see igapäevaselt nii on, kuidas end presenteeritakse, võib olla erinev igapäevaelust. Ma enda kohta võin öelda, et ma teen vahel paari päevaga kuu aja töö ja siis nädal otsa ei tee mitte midagi. Kes mind nendel paaril päeval näeb, kui mul on tuurid peal, ütleb, et issand kui tubli sa oled.

Mina olen ka selline kõikuva energiatasemega inimene - mõnel päeval on "tuurid peal", mõnel teisel päeval aga ei ole tuju ja nagu ei tahagi eriti mitte midagi ette võtta - oleks niisama ja mõtiskleks. Mäletan, et lapsena emale minu selline olek ei meeldinud. Samas, raamatute lugemist peeti heaks - tore, kui laps loeb. Niisiis, ma harjusingi kohe, kui midagi muud asjalikku ei viitsinud teha, raamatut kätte võtma ja lugema - sest siis ei öeldud, et mis sa siin vedeled, miks sa midagi ei tee

[Külaline]

Samuti mulle ei meeldi vabal päeval väga vara üles tõusta ja toimetama hakata. Muidugi jõuaks päeva jooksul rohkem tehtud, kui tõuseks vara, aga ei taha.

Teadvustan, et elu on kõige mõnusam siis, kui on just nii palju tegevust, ei ei ole igav - aga samas pole nii palju tegevust, et peaks kogu aeg rabelema.

Ma ka selline. Milleks pidevalt sahmida ja teha midagi. Mõnus on lihtsalt lugeda, arvutis olla, telekat vaadata. Eks ma teen muidugi ka ja mitte vähe. Mul füüsiline töö ja aiamaa, aga puhkuse ajal tõusen ma kella 10 aeg, siis ka molutan kohvi ja arvutiga. Aiamaale lähen nii 13 aeg. Kõik teen muidugi ära, mis teha vaja, aga kui ennast rohkem takka kütaksin jõuaksin veel rohkem. Aga ei viitsi rapsida. Tahan teen, tahan molutan.

[Külaline]

Ei olndud ju vaja peenarde rohimiseks mitut inimest. Antud näites üks inimene tegeles peenardega.

Üks küll rohis, aga teine pidi samal ajal last vaatama. Teisel naisel ei ole probleemi samaaegselt nii last vaadata kui ka tööd teha. Kui on beebi, paned vankrisse, kõhukotti või kandelinasse ja ise samal ajal tegutsed.

Mul ühel mehe sõbra naisel jäi pärast lapse sündi elu täiesti seisma. Ta lihtsalt nagu oligi koguaeg lapsega. Magama panemine käis nii, et ema lamas magama jäämise hetkeni lapse kõrval. Ja, kui laps magas, siis ta ise oli nii väsinud, et pikutas ja magas ka ise. Kui laps oli üleval, siis istus lapsega koguaeg põrandal, tekil ja "vaatas" last.

Kodus (1-toalises korteris) oli kõik tegemata. Süüa see naine ei teinud, ei koristanud, ei teinud muid kodutöid, väidetavalt puudus ka voodielu - sest tal on ju laps.

[Külaline]

Ma TA-na isegi ei pidanud silmas niivõrd tohutut töökust ja rahmeldamist, kuivõrd hakkamasaamist. Et kuidas mõni inimene oskab väga lihtsa asja tohutult keeruliseks ja võimatuks mõelda, samal ajal, kui teine inimene teeb suuri asju möödaminnes, käigupealt.

[Külaline]

Ei olndud ju vaja peenarde rohimiseks mitut inimest. Antud näites üks inimene tegeles peenardega.

Üks küll rohis, aga teine pidi samal ajal last vaatama. Teisel naisel ei ole probleemi samaaegselt nii last vaadata kui ka tööd teha. Kui on beebi, paned vankrisse, kõhukotti või kandelinasse ja ise samal ajal tegutsed.

Ma tean väga hästi, kui "mõnus" see koos beebiga aiatöö tegemine on - jah, paned riided selga ja võtad töö ette, aga samal ajal on kogu aeg stress, et kui beebi nüüd rahutuks muutub, siis tuleb töö katkestada (ja oma mullased kindad käest kiskuda/käed pesta), nii rahustada maha, saad siis uuesti tööle asuda - jälle. Aiatöö tegemisest ei ole mingit mõnu - närv on pingul ja kiirustad, et kaelast ära saada. Mäletan, kuidas panin oma esimese lapse vankrisse ja muru peal hakkasin võetud kartuleid sorteerima (sel päeval tõesti keegi hoida ei saanud) - söögikartul, seeme, mädanikuga minema. Lihtne töö muidu. Aga beebi vankris, nagu kiuste, rahutu. Saad natuke teha - jälle kägin vankris (mis paisub suuremaks), jälle loksutad vankrist. Lõpuks beebi juba enamvähem karjus ja mina, hambad ristis, lõpetasin tööd. Edaspidi, kui võimalik, vältisin selliseid olukordi. Eelistasingi nii, et keegi teine vaatas ja mina sain rahulikult tegusteda. Vahepeal käisin söötmas ja jätkasin.

Ehsk siis jah, põhimõtteliselt, jah, võib ka üksi - aga siis ei ole õuetöö tegemine rahulik ja rahustav, vaid hambad ristis tundega tegemine.

Milleks mängida kangelast? Et saaks endale rinnale taguda, kui tubli ikka olen? Iga kell eelistan sellisele olukorrale kellegi abi ja rahuliku süvenemise ja tegemise võimalust.

[Külaline]

.

Magama panemine käis nii, et ema lamas magama jäämise hetkeni lapse kõrval. Ja, kui laps magas, siis ta ise oli nii väsinud, et pikutas ja magas ka ise.

Ma eelsitasin ka lapse "kräunutamise" (st. laps muutub rahutuks ega jää magama, kui ema toast lahkub) parem panna kohe öösärgi selga ja koos lapsega magama minna. Enam ei mäleta, mis vanuseni nii tegin, eks lõpuks laps nö. kasvas loomulikult välja (ei vajanud enam koos magama jäämist), aga sai nii tehtud, jah. Nüüd laps väga tubli teismeline, ise ajab kõik oma asjad, väga vastustustundlik ja arukas, viieline.

[Külaline]

Ma eelsitasin ka lapse "kräunutamise" (st. laps muutub rahutuks ega jää magama, kui ema toast lahkub) parem panna kohe öösärgi selga ja koos lapsega magama minna. Enam ei mäleta, mis vanuseni nii tegin, eks lõpuks laps nö. kasvas loomulikult välja (ei vajanud enam koos magama jäämist), aga sai nii tehtud, jah. Nüüd laps väga tubli teismeline, ise ajab kõik oma asjad, väga vastustustundlik ja arukas, viieline.

Ja arvad, et kui poleks koos lapsega magama läinud, siis poleks praegu viieline olnud?!

[Külaline]

Ehsk siis jah, põhimõtteliselt, jah, võib ka üksi - aga siis ei ole õuetöö tegemine rahulik ja rahustav, vaid hambad ristis tundega tegemine.

Oskamatus beebi juuresolekul isegi lihtsamaid töid teha on inimestel ikka suht viimasel ajal omandandatud abitus. “Primitiivsetel” rahvastel on titt seljas või puusal ja tehakse palju keerulisemaid toimetusi.