Häirivad ikäitumised avalikus ruumis(nt poes)

[Külaline]

Täisealisel inimeseö võiks ikka olla oma auto, jääks ühistranspordi jama ära. Oma lastele ikka ostate auto, kui teevad load ja saavad 18? Miks siis ise ilma?

Sest me elame Tallinnas. Kus auto on aktsepteerivav liikumisvahend võib-olla nädalavahetusel maale sugulastele külla minekuks. Muidu aga on ideoloogia selline, et käi jala, sõida kastirattaga või ühistranspordiga.

[Külaline]

Perimenopausis ongi süütenöör lühike, pole vaja seda teiste peal välja elada!

Olen TA. Ma ei arva, et värske 37 aastasena ma juba perimenopausis oleks .

Pole suutnud nii vana inimesena endale autot hankida? Mida see sinu kohta ütleb? Viriseb teiste kallal, ise on täislaisk.

Oi oi jaa. Load on juba 18+. Aga olude sunnil müüsin auto ära aasta tagasi. Muidu jaa sõitsin autoga jutti kogu aega. Ja noh siis ajasid ka teised liiklejad juba nooruses närvi. Ju ma siis olen tõesti lihtsalt "närvihaige"

[Külaline]

Täisealisel inimeseö võiks ikka olla oma auto, jääks ühistranspordi jama ära. Oma lastele ikka ostate auto, kui teevad load ja saavad 18? Miks siis ise ilma?

Sest me elame Tallinnas. Kus auto on aktsepteerivav liikumisvahend võib-olla nädalavahetusel maale sugulastele külla minekuks. Muidu aga on ideoloogia selline, et käi jala, sõida kastirattaga või ühistranspordiga.

Sest et mis? Ma olen terve oma elu elanud Tallinnas, nii ka kõik mu tuttavad ja elementaarne on, et mehel ja naisel on mõlemal oma auto. Nii lolli vastust, et pole autot, sest elame Tallinnas, pole varem kuulnudki.

[Külaline]

Vaesurid siin koos, autojuhti ei suuda palgal pidada vä?

[Külaline]

Vaesurid siin koos, autojuhti ei suuda palgal pidada vä?

Tegid omast arust nalja? Mul loomulikult oli autojuht, kui mul noorena veel lube polnud. Kui palju sa autojuhile maksad? Minu paaril tuttaval on, aga auto osta ja 2300 bruto maksta on paljudel suht raske.

[Külaline]

Olen TA. Ma ei arva, et värske 37 aastasena ma juba perimenopausis oleks .

See on ju veel hullem variant. Kui 37-aastaselt juba närvid nii pekkis on, et iga asi ärritab, mis siis menopausi ajal veel saab!

[Külaline]

Tegid omast arust nalja? Mul loomulikult oli autojuht, kui mul noorena veel lube polnud. Kui palju sa autojuhile maksad? Minu paaril tuttaval on, aga auto osta ja 2300 bruto maksta on paljudel suht raske.

Kuidas see natuke maksta raske on?

[Külaline]

Mul oli sügisel veider juhtum. Bussis mina+mõni üksik inimene veel, pikk trolle asendav buss.
Istun juba pikalt juhi kõrval eesistmel, kott akna poolsel istmel. Järsku ilmus kõrvale naine küsima seda minu koti alust istet. Ma keelduda ei julgenud, ehk on vägivaldne topakas. Läksin juhi taha istuma. Proua siis istus tähtsa ilmega ja vahtis terve tee oma telefonisse

[Külaline]

Huvitav, oma pea 50 eluaasta jooksul pole mind mitte kunagi häirinud poes teiste ostjate käitumine.

Ühistranspordis, jaa, pisut häirib, kui terve rida inimesi istub bussis ja kõigil on kotid kõrvalistmel ja kõik on umbes sellise näoga, et mina oma kotti küll ära ei hakka võtma (ise niimodi istudes tavaliselt jälgin, kas mõni inimene tuleb ja kui tuleb ja läheneb, korjan koti ruttu ära). Kui aga otsustavalt seisma jääda ja öelda: "Ma istuks siia", võetakse ikka kott ära ja probleeme pole olnud.

Sellist tunnet, et poes kõik ajab närvi või et ühistranspordis kõik ajab närvi - ei ole olnud.

[Külaline]

Ükskord ma sõitsin trammiga ja seal üks mutt küsis lapselt "kas te väljute?". Tramm oli rahvast puhta täis, liikuma laps ei saanud. Tookord olin ma nii närvihaige, et käratasin mutile "mis see teie asi on?" Ta vaatas mulle õhku ahmides otsa, ütles et tahab maha minna. Ütlesin talle, et öelgugi siis, et tahab maha minna, mitte kas te väljute, kas te väljute.

Kui vana sa oled? Mina olen 56 ja kogu oma lapsepõlve nägin ja teadsin, et just nii küsitaksegi - vabandage, kas te väljute. See oli etikett. Sa tegid sellele inimesele küll väga liiga ning käitusid matslikult. See, et täna on moodne käratada, et kurat ma tahan maha minna või lihtsalt pähe astuda ja üle inimese minna, ei muuda selle vana kooli naise käitumist õnneks kuidagi enam.

[Külaline]

Kui keegi kassajärjekorras mulle selga ronib nagu teemaalgataja kirjeldas, siis ma lihtslat liigun enda ostukäru ette. Siis jääb minu ja selgaronija vahele käru ja ta ei ole enam nii häiriv.

Kui keegi pulga mu kaubale otsa surub, kui ma veel ei ole kauba ladumist lõpetanud, siis olen ma pulga ära võtnud ja rahulikult öelnud, et mul on kauba ladumine veel pooleli, kui soovib oma kauba mnu kauba otsa laduda, siis palun maksku ka minu kauba eest. Tavaliselt see mõjub.

Aga see norimine "Kas te väljute" sõnastuse kallal, on küll imelik. Nii on alati kõsitud, kui soovitakse väljuda. Seda võiks inimene lihtsalt teada, mitte hakata sõnastuse kallal norima.

Alati küsitud....Viisakus on käitumine vastavalt olukorrale. Leebelt öeldud "tahan väljuda" on kindlalt parem kui nõudlik "kas te väljute?" lapsel seljas elamine, eriti kui on selgelt näha, et teine EI kavatse väljuda.
Võib muidugi öelda "proua, teil kunagi oli perimenopaus vist". Mis see aitab?

Neil, kes nimetavad iseend närvihaigeteks, on närvid kindlasti rohkem korras, kui neil, kes neid närvihaigeid maha teevad.

Sõnastus pole nii oluline - aga sellega olen nõus, et toon võiks olla alati leebe.

Etteheitev või irooniline toon on kohatu, sest see võib tekitada trotsi ja halvemal juhul võib provotseerida mõttetu konflikti. Samal ajal kui leebe tooniga öeldes laheneb sama olukord 99,9...% juhtudest ladusalt.

[Külaline]

Ükskord ma sõitsin trammiga ja seal üks mutt küsis lapselt "kas te väljute?". Tramm oli rahvast puhta täis, liikuma laps ei saanud. Tookord olin ma nii närvihaige, et käratasin mutile "mis see teie asi on?" Ta vaatas mulle õhku ahmides otsa, ütles et tahab maha minna. Ütlesin talle, et öelgugi siis, et tahab maha minna, mitte kas te väljute, kas te väljute.

Kui vana sa oled? Mina olen 56 ja kogu oma lapsepõlve nägin ja teadsin, et just nii küsitaksegi - vabandage, kas te väljute. See oli etikett. Sa tegid sellele inimesele küll väga liiga ning käitusid matslikult. See, et täna on moodne käratada, et kurat ma tahan maha minna või lihtsalt pähe astuda ja üle inimese minna, ei muuda selle vana kooli naise käitumist õnneks kuidagi enam.

Hmm, seda: "Vabandage, kas te väljute?" küsiti selleks, et variant a: kui inimene väljub, siis võib rahulikult tema selja taga oodata, sest kui tema väljub, saab ka ise väljuda (ei ole vaja hakata temast mööda minema) või variant b: kui inimene ei välju, tuleb temast aegsasti mööda minna, et olla ise uksele lähemal - kui jätta see taipamine (et ahhaa, ta ei välju) viimasele hetkele, võid mitte välja jõuda, eks. Seetõttu hakkasidki inimesed natuke enne peatust küsima, kas teised väljuvad.

Mingit muud tagamõtet selle küsimusel ei olnud. Võib muidugi ehmatav olla, kui keegi selle küsimuse peale hoopis närvi läheb ja oma ellu sekkumist ("Mõtleks, mingi võõras tahab teada, kus ma väljun!") näeb

Muidugi võib ka öelda:"Ma soovin väljuda" - siis sel juhul, kui teine ka väljub, on vastus lihtsalt: "Ma väljun ka" vms. - ei ole vähem viisakas, aga kummalgi juhul ei peaks närvi minema

[Külaline]

Perimenopausis ongi süütenöör lühike, pole vaja seda teiste peal välja elada!

Olen TA. Ma ei arva, et värske 37 aastasena ma juba perimenopausis oleks .

Pole suutnud nii vana inimesena endale autot hankida? Mida see sinu kohta ütleb? Viriseb teiste kallal, ise on täislaisk.

Mina mitmendat põlve tallinlane ja põhimõtteliselt ei ole omale autot soetanud. Närvid poole sajandiga veel korras.

[Külaline]

Tallinnas on tõesti hea ühistransport.

[Külaline]

Kui vana sa oled? Mina olen 56 ja kogu oma lapsepõlve nägin ja teadsin, et just nii küsitaksegi - vabandage, kas te väljute. See oli etikett. Sa tegid sellele inimesele küll väga liiga ning käitusid matslikult. See, et täna on moodne käratada, et kurat ma tahan maha minna või lihtsalt pähe astuda ja üle inimese minna, ei muuda selle vana kooli naise käitumist õnneks kuidagi enam.

Kahjuks tänapäeval on matse palju tekkinud. Ja eriti häiriv, et nad on selle üle veel uhked ka!

[Külaline]

täiesti ülinormaalne on küsida ees seisjalt, et kas ta väljub. Või kõrvalistujalt. Kohutavalt nõme on lajatada "ma soovin/tahan väljuda!" - no taha edasi, mis see minu asi on...
Mind isegi ei häiri enam, et pean kotiga laiutajale märku andma, et soovin istuda. See on tõesti tavaliseks läinud, ja enamasti piisab lihtsalt kehakeelest, ei pea isegi verbaalseks minema.

[Külaline]

Tahaksin teada, miks slaavlased niimoodi telefoniga räägivad, et ei pane seda kõrva äärde, vaid kuidagi põiki suu ette ja panevad siis valjuhääldi peale ja plärisevad nii, et terve maailm peab seda vestlust pealt kuulama. Minu arust on häiriv, kui sa ühistranspordis seal pikalt jahvatad, aga need panevad veel valjuhääldi peale ka.

[Külaline]

Ükskord ma sõitsin trammiga ja seal üks mutt küsis lapselt "kas te väljute?". Tramm oli rahvast puhta täis, liikuma laps ei saanud. Tookord olin ma nii närvihaige, et käratasin mutile "mis see teie asi on?" Ta vaatas mulle õhku ahmides otsa, ütles et tahab maha minna. Ütlesin talle, et öelgugi siis, et tahab maha minna, mitte kas te väljute, kas te väljute.

Kui vana sa oled? Mina olen 56 ja kogu oma lapsepõlve nägin ja teadsin, et just nii küsitaksegi - vabandage, kas te väljute. See oli etikett. Sa tegid sellele inimesele küll väga liiga ning käitusid matslikult. See, et täna on moodne käratada, et kurat ma tahan maha minna või lihtsalt pähe astuda ja üle inimese minna, ei muuda selle vana kooli naise käitumist õnneks kuidagi enam.

Hmm, seda: "Vabandage, kas te väljute?" küsiti selleks, et variant a: kui inimene väljub, siis võib rahulikult tema selja taga oodata, sest kui tema väljub, saab ka ise väljuda (ei ole vaja hakata temast mööda minema) või variant b: kui inimene ei välju, tuleb temast aegsasti mööda minna, et olla ise uksele lähemal - kui jätta see taipamine (et ahhaa, ta ei välju) viimasele hetkele, võid mitte välja jõuda, eks. Seetõttu hakkasidki inimesed natuke enne peatust küsima, kas teised väljuvad.

Jah, ei olegi muud tagamõtet - ja küsimus on ka viisakuses ning sõnastuses. No mis mõttes tuleb keegi mulle selja taha teatama, et ta tahab väljuda. Ma ei küsinud! (on moodne ja mõistetav vastus)
See pahandamine on umbes sama kui britiga hakata õiendama, et mis see sinu asi on, kui ta küsib, et "How do you do?" Puhas lokkav lollus.

[Külaline]

Käisin eile kontserdil. Väike ruum, rahvast täis. Eespool seisjatest mitmed filmisid oma telefoniga esinejat, tagapool seisjad nägin kontserti nende ekraanilt, sest kaed tosteti just nii kõrgele, et esineja suures plaanis kaadrisse saada. Publiku vanus ca 45+

[Külaline]

täiesti ülinormaalne on küsida ees seisjalt, et kas ta väljub. Või kõrvalistujalt. Kohutavalt nõme on lajatada "ma soovin/tahan väljuda!" - no taha edasi, mis see minu asi on...
Mind isegi ei häiri enam, et pean kotiga laiutajale märku andma, et soovin istuda. See on tõesti tavaliseks läinud, ja enamasti piisab lihtsalt kehakeelest, ei pea isegi verbaalseks minema.

Inimene istub ülirahulikult, loeb näiteks, ei ole märkigi väljumisest ja sa küsid ta käest kas ta väljub? Sa ise ei näe, et ta ei kavatsegi väljuda? Ma saan aru küll sellest viisakast küsimusest väljumise kohta, aga olgu see siis tõepoolest viisakas ja kohane. Kui sellised küsimused massidesse jõuavad, pole ime, et neid väärkasutatakse. Sa võid paluda vabandust tüli tegemise pärast ja välja öelda oma soov väljumise kohta tehes seda mittelajatavalt ja tähelepaneliku pöördumisena.
Kuidas sa kehakeelena märku annad et soovid istuda koti asemel? Sellega saad küll lajatamiseta hakkama? Tõsise näoga ilmselt, tõsiste kavatsustega, väheke nn püstiseisja võimu kasutades?
Paljud annavad oma väljumisesoovist ka niimoodi märku, et sebivad oma kottidega, nihelevad ja vaikselt nihkuvad, aga vot teise poole pöörduda ütlemaks, et soovib mööda saada, seda ei ole. Suu kriips ja ilme tõsine.
Mulle tunduvad su näited siiski sirge enesekeskse enesekehtestamisena. Ja ma ei julge kindlalt arvata, et oled sõbralik ja soe inimene, vaid õpitult (pähetuubitult) viisakas.