50+ ja salaja armunud, nagu pubekas :O

[Külaline]

Lühidalt- olen harjunud üksi elama juba ligi kümme aastat, ega otsi mingisugust elukaaslast. Olen oma pisikese üürikorteriga rahul ja ei soovi sinna kedagi elama võtta, veel vähem aga ise kellegi juurde elama kolida. Mõni aasta tagasi armusin ma ülepeakaela ühte oma tollasesse sõpra ja aasta-poolteist hiljem mõtlesin, et looks ehk visiitsuhte kõige sinna juurde kuuluvaga. Et aga mees andis segaseid signaale, arvasin, et astun ise esimese sammu..ja tegin end korralikult lolliks. Mees oli tegelikult bi,kellel oli tollal just mingi "teema" oma sõbraga. No siililegi selge- kaotasin koheselt kaks ägedat sõpra
Ja nüüd olen JÄLLE suht sarnases seisus. Minu sõbranna mehel on vend, kes muidugi kuulub ka meie ülivahvasse seltskonda. Sümpaatne ja majanduslikult kindlustatud minuealine lahutatud mees..ja ta meeldib mulle liiga palju. Väga loodan ,et ei oleks armumine vist lihtsalt sümpaatia, aga samas...Vot see ongi kõige suurem arusaamatus selles olukorras- ma ei taha üldse mingit suhet, isegi mitte visiitsuhet ja seksimõtegi toob vastikustunde (kliimaks ja liigne enesekriitika..tänan teid ) Ja ma ei taha ealeski, et mu sõbrad ja muidugi mees ise sellest aru saaks, et ma olen armunud..vist ikka olen.
Olen liiga mugav, et ennast ja oma elustiili muutma hakata suhte nimel ja see on ka üks põhjus, miks ma ei taha end siduda. Samas on 99% protsenti välistatud, et ma sellisena võiksin talle meeldida rohkem kui sõber. Ja kui ma kuidagi peaksin end reetma, siis ma kindlasti kaotaksin kogu selle pere ja sõpruskonna lugupidamise.
Ühesõnaga loll seis igatpidi! Ja ma isegi ei tea, miks ma selle teema tegin. Võibolla lihtsalt et ennast välja elada? Või siis, kui kellelgi on sarnane olukord olnud ja just küpsemas eas, siis kogemusi, mismoodi neil on olukord lahenenud?

[Külaline]

Lühidalt- olen harjunud üksi elama juba ligi kümme aastat, ega otsi mingisugust elukaaslast. Olen oma pisikese üürikorteriga rahul ja ei soovi sinna kedagi elama võtta, veel vähem aga ise kellegi juurde elama kolida. Mõni aasta tagasi armusin ma ülepeakaela ühte oma tollasesse sõpra ja aasta-poolteist hiljem mõtlesin, et looks ehk visiitsuhte kõige sinna juurde kuuluvaga. Et aga mees andis segaseid signaale, arvasin, et astun ise esimese sammu..ja tegin end korralikult lolliks. Mees oli tegelikult bi,kellel oli tollal just mingi "teema" oma sõbraga. No siililegi selge- kaotasin koheselt kaks ägedat sõpra
Ja nüüd olen JÄLLE suht sarnases seisus. Minu sõbranna mehel on vend, kes muidugi kuulub ka meie ülivahvasse seltskonda. Sümpaatne ja majanduslikult kindlustatud minuealine lahutatud mees..ja ta meeldib mulle liiga palju. Väga loodan ,et ei oleks armumine vist lihtsalt sümpaatia, aga samas...Vot see ongi kõige suurem arusaamatus selles olukorras- ma ei taha üldse mingit suhet, isegi mitte visiitsuhet ja seksimõtegi toob vastikustunde (kliimaks ja liigne enesekriitika..tänan teid ) Ja ma ei taha ealeski, et mu sõbrad ja muidugi mees ise sellest aru saaks, et ma olen armunud..vist ikka olen.
Olen liiga mugav, et ennast ja oma elustiili muutma hakata suhte nimel ja see on ka üks põhjus, miks ma ei taha end siduda. Samas on 99% protsenti välistatud, et ma sellisena võiksin talle meeldida rohkem kui sõber. Ja kui ma kuidagi peaksin end reetma, siis ma kindlasti kaotaksin kogu selle pere ja sõpruskonna lugupidamise.
Ühesõnaga loll seis igatpidi! Ja ma isegi ei tea, miks ma selle teema tegin. Võibolla lihtsalt et ennast välja elada? Või siis, kui kellelgi on sarnane olukord olnud ja just küpsemas eas, siis kogemusi, mismoodi neil on olukord lahenenud?

Mina ei saa nüüd aru (olen N55), mismoodi sul see armumine on, kui mõte seksist ja suhtest on vastumeelne ja lausa tekitab vastikustunde? Mida sa üldse tahaksid siis? Minu arvates on armumine siiski seotud ka seksuaalsusega, sest see on puhtalt biokeemiline reaktsioon. Kuidas sul see on, mida sa tegelikult üldse sooviksid? Kas seda, et see mees vaatab sulle silma ja hoiab su kätt?
Kui 99% on välistatud, et sa talle romantilises mõttes meeldid, siis on ainus võimalus hoida oma tunded endas ja neid mitte avalikustada.

[Külaline]

Lühidalt- olen harjunud üksi elama juba ligi kümme aastat, ega otsi mingisugust elukaaslast. Olen oma pisikese üürikorteriga rahul ja ei soovi sinna kedagi elama võtta, veel vähem aga ise kellegi juurde elama kolida. Mõni aasta tagasi armusin ma ülepeakaela ühte oma tollasesse sõpra ja aasta-poolteist hiljem mõtlesin, et looks ehk visiitsuhte kõige sinna juurde kuuluvaga. Et aga mees andis segaseid signaale, arvasin, et astun ise esimese sammu..ja tegin end korralikult lolliks. Mees oli tegelikult bi,kellel oli tollal just mingi "teema" oma sõbraga. No siililegi selge- kaotasin koheselt kaks ägedat sõpra
Ja nüüd olen JÄLLE suht sarnases seisus. Minu sõbranna mehel on vend, kes muidugi kuulub ka meie ülivahvasse seltskonda. Sümpaatne ja majanduslikult kindlustatud minuealine lahutatud mees..ja ta meeldib mulle liiga palju. Väga loodan ,et ei oleks armumine vist lihtsalt sümpaatia, aga samas...Vot see ongi kõige suurem arusaamatus selles olukorras- ma ei taha üldse mingit suhet, isegi mitte visiitsuhet ja seksimõtegi toob vastikustunde (kliimaks ja liigne enesekriitika..tänan teid ) Ja ma ei taha ealeski, et mu sõbrad ja muidugi mees ise sellest aru saaks, et ma olen armunud..vist ikka olen.
Olen liiga mugav, et ennast ja oma elustiili muutma hakata suhte nimel ja see on ka üks põhjus, miks ma ei taha end siduda. Samas on 99% protsenti välistatud, et ma sellisena võiksin talle meeldida rohkem kui sõber. Ja kui ma kuidagi peaksin end reetma, siis ma kindlasti kaotaksin kogu selle pere ja sõpruskonna lugupidamise.
Ühesõnaga loll seis igatpidi! Ja ma isegi ei tea, miks ma selle teema tegin. Võibolla lihtsalt et ennast välja elada? Või siis, kui kellelgi on sarnane olukord olnud ja just küpsemas eas, siis kogemusi, mismoodi neil on olukord lahenenud?

Mina ei saa nüüd aru (olen N55), mismoodi sul see armumine on, kui mõte seksist ja suhtest on vastumeelne ja lausa tekitab vastikustunde? Mida sa üldse tahaksid siis? Minu arvates on armumine siiski seotud ka seksuaalsusega, sest see on puhtalt biokeemiline reaktsioon. Kuidas sul see on, mida sa tegelikult üldse sooviksid? Kas seda, et see mees vaatab sulle silma ja hoiab su kätt?
Kui 99% on välistatud, et sa talle romantilises mõttes meeldid, siis on ainus võimalus hoida oma tunded endas ja neid mitte avalikustada.

Just see ajab mind ka segadusse.. et ma tegelikult ei taha suhet, aga see mees meeldib mulle rohkem, kui ainult seltskonnakaaslane..või siis ei meeldi, ma ei saa absoluutselt ise ka aru, mis teema see toimub minuga.

[Külaline]

Võib-olla sa lihtsalt igatsed tunnet olla tahetud.

[Külaline]

Võib-olla sa lihtsalt igatsed tunnet olla tahetud.

Ei usu. Pole kunagi tundnud mingit sellist asja, et ma hirmasasti tahaksin kellelegi meeldida ja samas ei taha suhet. See ongi nii vastuoluline tegelikult

[Külaline]

Võib-olla sa lihtsalt igatsed tunnet olla tahetud.

Ei usu. Pole kunagi tundnud mingit sellist asja, et ma hirmasasti tahaksin kellelegi meeldida ja samas ei taha suhet. See ongi nii vastuoluline tegelikult

Et elad odavas ja väikses üürikas ning seks ei meeldi sellest saime juba aru. Tõneäoliselt pole sul ka lapsi. Sellistel lastetutel ja muidu ägedat elu elanud naistel hakkabki 50-lt jama pihta. Nad saavad aru, et on valesti elanud ja üksikult on kurb. Veel kurvem on kuskil hooldekodus üksikuna varsti vegeteerida.

[Barbara]

Et elad odavas ja väikses üürikas ning seks ei meeldi sellest saime juba aru. Tõneäoliselt pole sul ka lapsi. Sellistel lastetutel ja muidu ägedat elu elanud naistel hakkabki 50-lt jama pihta. Nad saavad aru, et on valesti elanud ja üksikult on kurb. Veel kurvem on kuskil hooldekodus üksikuna varsti vegeteerida.

Miks pada sõimab katelt, sinul endal TÄPSELt sama seis- lapsed kas ei taha tunda sellist "isalaadset" toodet või pole neid üleüldse suutnud elus soetada, vara pole, naist pole, seegi kes natuke kannatas, jooksis ammu minema. Niiet jääb sinulegi vanadekodu ja vähemalt kov maksab kinni, sest pensioni pole ka suurt... Niaed tavaliselt oskavad palju paremini leida tutvusringkonna, sõbrannad-eakaaslased-huvialad, meestel on seegi sotsiaalne võimekus päris kehva, mõnel polegi sõpru ja kui pole peret ka, siis lõpuks polegi kedagi.

Aga küllalt sellest sarisolkijast, teemasse: oled lihtsalt oma elusse suht kivistunud ja kardad ja ei taha midagi muuta, kuigi tegelikult nagu tahaks. Kannata vaikselt ära oma armumine, sest suure tõenäosusega tekitad mingite tunnete evaldamisega praegusel hetkel ainult piinlikkust ja pingelisi suhteid. Eriti kui sa mingeid liblikaid nagu tahaks, aga suhet ja seksi ja muud juurdekuuluvat mitte (ruttad ka natuke ette - ehk see mees ei taha (suuda ka ammu seksida, aga kellegiga käest kinni või kuskil üritusel tahaks käia, miks peaks tahtma kohe sisse kolida või seksimaratone, vaadake passi ?) Tunned siis tunned, ega seda keelata ei saa, aga seda ei pea ka avaldama ega selga ronima kohe teisele, kui on teada, et vastutundeid nagunii pole. Võib-olla hakkad natuke rohkem särama ja elama, ega see pole paha ja annab ka elule värvi ja silmadele sära juurde.

[Külaline]

Miks pada sõimab katelt, sinul endal TÄPSELt sama seis- lapsed kas ei taha tunda sellist "isalaadset" toodet või pole neid üleüldse suutnud elus soetada, vara pole, naist pole, seegi kes natuke kannatas, jooksis ammu minema. Niiet jääb sinulegi vanadekodu ja vähemalt kov maksab kinni, sest pensioni pole ka suurt... Niaed tavaliselt oskavad palju paremini leida tutvusringkonna, sõbrannad-eakaaslased-huvialad, meestel on seegi sotsiaalne võimekus päris kehva, mõnel polegi sõpru ja kui pole peret ka, siis lõpuks polegi kedagi.

Oot-oot proua arvamusliider. Mis asi see minul TÄPSELT nii on? Mis ajast ma meheks muutusin? Sa ära eelda ja sildista. Ära arva, et oled kõigist targem ja parem ning võid öelda mida sülg suhu toob. Nõme kibestunud inimene oled.

[Juustup]

Sul on ainult kaks valikut.

A) võtad julguse kokku ja mõtled välja kuidas end lolliks tegemata välja uurida, kas tõmme võib olla vastastikune.

B) surud oma tunded alla, saad olla kindel et end "lolliks ei tee" ja kõik jätkub endiselt.

Mina üritaks TA asemel selle mehega ise otsekontakti otsida, näiteks läbi sotsiaalmeedia. Lihtsalt kirjutaks ja küsiks kuidas läheb, jagaks mõnda huvitavat artiklit vms. Isegi kui meest see artikkel ei huvita, aga sina huvitad, algab teil vestlus. Kui saad vastu mingi üheülbalise lause või nüri pöidla, siis sa teda ei huvita ja pole mõtet mingeid tundeid küll avaldada.

/Juustup

[Külaline]

A mis su mure nagu on? Kooselu ei taha, visiitsuhet ei taha, seksi ei taha. Oled vait ja kõik.
Sest kui mees oleks huvitatud, siis sa teaks.

[Külaline]

Võib-olla sa lihtsalt igatsed tunnet olla tahetud.

Ei usu. Pole kunagi tundnud mingit sellist asja, et ma hirmasasti tahaksin kellelegi meeldida ja samas ei taha suhet. See ongi nii vastuoluline tegelikult

Et elad odavas ja väikses üürikas ning seks ei meeldi sellest saime juba aru. Tõneäoliselt pole sul ka lapsi. Sellistel lastetutel ja muidu ägedat elu elanud naistel hakkabki 50-lt jama pihta. Nad saavad aru, et on valesti elanud ja üksikult on kurb. Veel kurvem on kuskil hooldekodus üksikuna varsti vegeteerida.

50+vanuses on su lapsed nagunii välja kolinud või varsti kolimas ja tegelevad oma asjadega. Lapsed ei tegele oma 50+ vanemate meelelahutusega. Hooldekodu on 50-aastasest 30-40 aasta kaugusel. Ja sinna lähevad ka need, kellel on lapsed. Lapsed ei saa omale lubada töölt ära tulemist, et hooldaja olla. Lapsed ei anna ka mingit tagatist, et suhe nende isaga 50+ vanuses veel endiselt toimib. Nii et ei ole kokkuvõttes mingit vahet.

[Külaline]

A mis su mure nagu on? Kooselu ei taha, visiitsuhet ei taha, seksi ei taha. Oled vait ja kõik.
Sest kui mees oleks huvitatud, siis sa teaks.

Kuidas ta teadma peaks kui mees oleks huvitatud?
Võibolla mees samamoodi ei näita välja. Kumbki ei näita välja.

[Lendorav]

Kui suhet, seksi ja kõike selle juurde kuuluvat nagunii ei taha siis lihtsalt naudi tunnet Distantsilt ühepoolselt armunud olla on ka täiesti ok. Millega ja miks sa end reetma peaksid?

[Püha õde]

50+ naine üürikorteris pole just lotovõit mehe jaoks. Soovitus. Ära tee midagi. Elu läheb edasi

[Külaline]

Mõni aasta tagasi armusin ma ülepeakaela ühte oma tollasesse sõpra...
…ja tegin end korralikult lolliks.
… No siililegi selge- kaotasin koheselt kaks ägedat sõpra

…,Ja kui ma kuidagi peaksin end reetma, siis ma kindlasti kaotaksin kogu selle pere ja sõpruskonna lugupidamise.

Mis probleem sellega on, et kui teine saab teada, et on armunud ja vastutundeid pole, siis kaotatakse sõbrad.

Ja mina armusin ka mingi aeg ja kui selle välja ütlesin, siis peale seda meil omavahel ka tavaline suhtlus kadus, nagu oleks halvasti öelnud teisele. Endast ma saan aru, et teise äraütlemise järel ei suuda teistle silma vaadata ja parem kui ette ei satu. Aga mis probleem teisel siis on? Äraütlemise pärast ei taha kokku sattuda?

[Külaline]

Mõni aasta tagasi armusin ma ülepeakaela ühte oma tollasesse sõpra...
…ja tegin end korralikult lolliks.
… No siililegi selge- kaotasin koheselt kaks ägedat sõpra

…,Ja kui ma kuidagi peaksin end reetma, siis ma kindlasti kaotaksin kogu selle pere ja sõpruskonna lugupidamise.

Mis probleem sellega on, et kui teine saab teada, et on armunud ja vastutundeid pole, siis kaotatakse sõbrad.

Ja mina armusin ka mingi aeg ja kui selle välja ütlesin, siis peale seda meil omavahel ka tavaline suhtlus kadus, nagu oleks halvasti öelnud teisele. Endast ma saan aru, et teise äraütlemise järel ei suuda teistle silma vaadata ja parem kui ette ei satu. Aga mis probleem teisel siis on? Äraütlemise pärast ei taha kokku sattuda?

Sest see tekitab ebamugavust. Ei taha armunule valelootust anda. Armunud inimene alati ei mõtle ratsionaalselt ja võib asju ette kujutama hakata kasvõi mõnest öeldud või tehtud tühiasjast.
Lihtsam on siis üleüldse inimesega suhtlust vältida

[Külaline]

Huvitav lugu. Miks sa põed mingite sõprade pärast või üldse kellegi teise arvamuse pärast sellises vanuses, kui mõistus peaks juba peas olema? Sinu elu on sinu elu, seks ja suhtlemine võiks ju ikka olla ja veel pikalt? Ei? Kui ei taha kumbagi ja soovid omas harjunud rutiinis turvaliselt edasi lasta, siis see on sinu valik. Kui tahad midagi muuta, tuleb riske võtta. Otsusta ise, sa oled selleks terve elu harjutanud ja see oskus peaks käpas olema tänaseks.

[Külaline]

Huvitav lugu. Miks sa põed mingite sõprade pärast või üldse kellegi teise arvamuse pärast sellises vanuses, kui mõistus peaks juba peas olema? Sinu elu on sinu elu, seks ja suhtlemine võiks ju ikka olla ja veel pikalt? Ei? Kui ei taha kumbagi ja soovid omas harjunud rutiinis turvaliselt edasi lasta, siis see on sinu valik. Kui tahad midagi muuta, tuleb riske võtta. Otsusta ise, sa oled selleks terve elu harjutanud ja see oskus peaks käpas olema tänaseks.

Mitte lihtsalt "mingite sõprade" vaid selle mehe õe ja tema perega, kellest on mulle saanud napilt aastaga parimad ja ainukesed sõbrad ( pole eriti sõpradeleidja inimtüüp) Selge on see, et kuna see mees ei saa kuidagi minust huvitatud olla, siis pole võimalik nendega suhtlemist jätkata, kui ma olen endal margi täis teinud. Sest korra ma juba nii ju tegin ja suhtlemine "silmarõõmu" ja tema seltskonnaga lõppes päevapealt.
Mina pole see inimene, kes riskida tahab. Aga ma just mõtlengi, et kuidas suhelda nii, et keegi sellest sümpaatiast teada ei saa...

[Külaline]

Sest see tekitab ebamugavust. Ei taha armunule valelootust anda. Armunud inimene alati ei mõtle ratsionaalselt ja võib asju ette kujutama hakata kasvõi mõnest öeldud või tehtud tühiasjast.
Lihtsam on siis üleüldse inimesega suhtlust vältida

Sellepärast ma polegi naistele öelnud, et ma neisse olen armunud olen olnud või armastanud.

[Juustup]

Huvitav lugu. Miks sa põed mingite sõprade pärast või üldse kellegi teise arvamuse pärast sellises vanuses, kui mõistus peaks juba peas olema? Sinu elu on sinu elu, seks ja suhtlemine võiks ju ikka olla ja veel pikalt? Ei? Kui ei taha kumbagi ja soovid omas harjunud rutiinis turvaliselt edasi lasta, siis see on sinu valik. Kui tahad midagi muuta, tuleb riske võtta. Otsusta ise, sa oled selleks terve elu harjutanud ja see oskus peaks käpas olema tänaseks.

Mitte lihtsalt "mingite sõprade" vaid selle mehe õe ja tema perega, kellest on mulle saanud napilt aastaga parimad ja ainukesed sõbrad ( pole eriti sõpradeleidja inimtüüp) Selge on see, et kuna see mees ei saa kuidagi minust huvitatud olla, siis pole võimalik nendega suhtlemist jätkata, kui ma olen endal margi täis teinud. Sest korra ma juba nii ju tegin ja suhtlemine "silmarõõmu" ja tema seltskonnaga lõppes päevapealt.
Mina pole see inimene, kes riskida tahab. Aga ma just mõtlengi, et kuidas suhelda nii, et keegi sellest sümpaatiast teada ei saa...

Kas nii ei saaks kuidagi korraldada, et sa selle mehe õega ja tema pereha suhtled, aga võimalusel väldid üritusi ja koosviibimisi kus see kõnealune mees on?

/Juustup