Jõulud ja tülid mis olnud

[Külaline]

Mina usun, et viha tõesti sööb seestpoolt ennast.
Kui aus olla, siis mina päris ei vihka kedagi. Isege neid, kes halvasti käitunud on minuga.
Ma küll võin vihata konkreetsed tekkinud olukorda ja käitumist aga inimest ennast ma vihata ei oska.

Mul eks(lapse isa) kunagi lahku minnes ütles, et ta vihkab mind elu lõpuni. Tundub, et nii see ka on, sest isegi ainult lapse teemadel kirjutades ei suuda ta adekvaatseks jääda. Kurb, viha on nii tugev emotsioon, et see tõesti hävitab ka inimese enda ja tekitab kibestumist üleüldiselt elu üle.

Mõni inimene ongi selline, et paneb kõik ümbritsevad oigama ja viha tundma, aga ainult nemad ise õitsevad, olgu või laibarivi järel. Nagu selles komöödia sarjas Hyacinth Bucket.

Pole sellele Hyacinthile midagi andestada ka, lihtsalt ebameeldiv inimene. Andestamisest on tehtud klišee isegi juhuks, kui midagi pole andestada.

Andestamisest on saanud tühi sõnakõlks, mis hoobilt lahendab kõik probleemid.

[Külaline]

Käed eemale Hyacinth Bucketist.

[Külaline]

Andestamine aitab oma eluga edasi minna. Andestamine ei tähenda, et unustad, vaid andestamisega on lihtsam eluga edasi minna.

Minu elus on kaks inimest, kellele ma ei kavatse andestada mitte iialgi. Oma eluga olen sellegipoolest täitsa normaalselt edasi läinud. Kuidas ma saan andestada asju, mis ei ole andestatavad? Ja mis selle mõte on? Miks ma pean ennast vägistama, kui ma oma südames andeksandmist ei tunne, sest see ei ole nende tegude osas lihtsalt võimalik?

[Külaline]

Mõni inimene ongi selline, et paneb kõik ümbritsevad oigama ja viha tundma, aga ainult nemad ise õitsevad, olgu või laibarivi järel. Nagu selles komöödia sarjas Hyacinth Bucket.

Hyacinth Bucket inimtüüp võib olla küll enesekeskne, aga ometi liidab selline sahmerdaja oma lähedasi. Kui meil lõikidel oleks tutvusringkonnas oma Hyacinth Bucket või Alma Saarepera, oleks palju vähem "kui üksikuna ma end tunnen" temasid.

[Külaline]

Mõni inimene ongi selline, et paneb kõik ümbritsevad oigama ja viha tundma, aga ainult nemad ise õitsevad, olgu või laibarivi järel. Nagu selles komöödia sarjas Hyacinth Bucket.

Hyacinth Bucket inimtüüp võib olla küll enesekeskne, aga ometi liidab selline sahmerdaja oma lähedasi. Kui meil lõikidel oleks tutvusringkonnas oma Hyacinth Bucket või Alma Saarepera, oleks palju vähem "kui üksikuna ma end tunnen" temasid.

Ma Briti komöödiaga eriti kursis pole aga google andis selle Hyacinth Bucketist sellise vastuse:
It stars Patricia Routledge as middle-aged, middle-class, English housewife Hyacinth Bucket, who has narcissistic and obsessive-compulsive personality disorders and lives in a suburban house with her civil servant husband Richard. She insists that her surname is pronounced Bouquet.

Alma oskas ka väga hästi gashlightida ja korralik peen manipulaator.

[Külaline]

Andestamine aitab oma eluga edasi minna. Andestamine ei tähenda, et unustad, vaid andestamisega on lihtsam eluga edasi minna.

Minu elus on kaks inimest, kellele ma ei kavatse andestada mitte iialgi. Oma eluga olen sellegipoolest täitsa normaalselt edasi läinud. Kuidas ma saan andestada asju, mis ei ole andestatavad? Ja mis selle mõte on? Miks ma pean ennast vägistama, kui ma oma südames andeksandmist ei tunne, sest see ei ole nende tegude osas lihtsalt võimalik?

Väga hea, kui sinul see toimib aga osad vajavad edasi minemiseks andestamist. Minu arust kuldaväärt nõuanne on, et ära ela minevikus. Seda muuta ei saa. Ma olen ühe inimese poolt nii palju haiget saanud. Näiliselt ka "andestanud" sest ma ei saa muuta mis minevikus toimus. Aga see ei tähenda, et ma ei mäletaks. Elu lõpuni mäletan. Ma olen lihtsalt oma minevikuga rahu teinud. Ja see aitab eluga edasi minna.

[Külaline]

Ma olen lihtsalt oma minevikuga rahu teinud. Ja see aitab eluga edasi minna.

Mina samamoodi olen oma minevikuga rahu teinud ja kenasti edasi läinud, kuid see ei ole andestamine. Mina ei andesta, kuna see ei ole võimalik ega ka mitte vajalik. Praegu on need inimesed minu jaoks ükskõik, nad ei sega mind minu olevikus ja tulevikus, aga selleks ei pea andestama. Andestamine tähendab minu jaoks nende tegude tagantjärele aktsepteerimist, see aga on tobe - justkui kõike võid teha, küll kunagi ikka andeks antakse. Loogikavaba.

[Külaline]

Vägistajatele ei saa andestada. Kunagi.

[Külaline]

Vägistajatele ei saa andestada. Kunagi.

ei peagi andestama - unusta ta lihtsalt ära.

[Külaline]

Vägistajatele ei saa andestada. Kunagi.

ei peagi andestama - unusta ta lihtsalt ära.

Ega igapäev ei mõtlegi nende peale, aga niikui vastav teema tuleb või film või pealkiri kuskil, kohe tuleb jälle meelde. Kuigi möödas on 40a ja on oma pere ja lapsed ja kõik norm.

[Külaline]

Vägistajatele ei saa andestada. Kunagi.

ei peagi andestama - unusta ta lihtsalt ära.

Ega igapäev ei mõtlegi nende peale, aga niikui vastav teema tuleb või film või pealkiri kuskil, kohe tuleb jälle meelde. Kuigi möödas on 40a ja on oma pere ja lapsed ja kõik norm.

pai Sulle.

[Külaline]

Esimest aastat abikaasast lahus jõulud ja aastavahetus. Tõeliselt armas ja oma olemine lastega. Ei ole enam seda egoistlikku, kõmmis olekuga inimest, kes ei pea kinni isegi pere lauda istumise ajast, ei huvitanud kellaaeg mil soe toit tehtud ega see, et naine mitu korda ütles, et tordi teeb ise. Ikka veeti odav, maitsetu poekook kohale. Pidev mööda elamine ja rääkimine on lõppenud, mu hinges ei ole enam kurbus ja masendus inimesest, kes on pärit perest, kus mitte midagi k.a. sünnipäevi ei tähistatud ja kes oskas neil puhkudel vaid sisiseda kurjalt, et tal on vaja OMA ASJU teha. Nüüd tehkugi neid üksi juba pea aasta.
Üle 15 aasta rõõm ja vabanemine, oma olemine omas tempos ilma pideva sisse-välja jooksva, pidetu inimeseta.
Head uut aastat!

[Külaline]

Tülisid ja lahkarvamusi tuleb ette. Mõned on aga nii suured tülid, et neid ei lahendata, et lepita vaid eemaldutakse.
Kuidas jõulude aegu lahendada neid eemaldumisi ja ignoreerimisi. Kui pereliikmed kes kõik sulle kallid on läinud omavahel nii tülli,et jõule koos pidada ei saa. Kui mõnest ütlemisest või teost on saanud viimne piiski eemaldumiseks või üleastumiseks taluvuse piirist. .
Kas jõulude aegu peaks üksteist taluma vähemalt, kui armastada ei suuda.

Miks peaksid just jõuluajal olema koos inimesed, kes üksteist ei kannata? Millest selline soov?
Ole ikka nendega, kellega sul on hea ja soe olla.

Jõuludele omistakste rahu ja andestamist, suuremeelsust ja armastust.
Nt on võimalus kus tüli oli kahe inimese vahel. Nt minu ja mu lapse. Laps ei tule jõuluks koju.
Või on tüli kahe lapse vahel. Üks neist ei tule jõuluks koju, sest seal on temaga tülis olev õde. Aga ema tahaks veeta jõule koos oma lastega ikka ja tal oleks mõlemaga vea ja soe olla. Ainult neil pole üksteisega seda.
Täiskasvanud peaks käituma täiskasvanulikult ja olema viisakad üksteise suhtes? Või tähtsustama oma tundeid rohkem, st kui seal on õde siis ta ei tule? Emale on ju mõlemad lapsed kallid. Kas ema peab austama oma laste tundeid, olla tülis. Või lapsed peaks austama oma rma tundeid, kes ootab mõlemaid,seda et pere oleks jõulud koos?

Andestamine ei tähenda seda, et sa pead selle inimesega uuesti suhtlema hakkama. Jah, isegi siis ei pea, kui ta on vereliinist, mis õigustus see on halvale kohtlemisele või toksilisele suhtlusele.
Mul on ka ingliskeeles öelduna sibling, kellega ma ei suhtle, sest ta on koguaeg arvanud, et iga oma huvitava tuju tulles, võib ta teistest üle või sisse sõita, ise samal ajal tihti kurtes, kui ta oma pere piire nii eiratakse. Temale olgu kõigi uksed tuju tulles valla, aga ta enda juurde sadada ootamatult ei tohi.

[Külaline]

Kas jõulude aegu peaks üksteist taluma vähemalt, kui armastada ei suuda.

Mis selle mõte oleks? Vägisi armsaks (uuesti) ei saa, tuleb jõule ja muidu eraldi pidada, nagu lahutatud vanemate lapsed sünnipäevi, üks isa pool, teine ema pool jne...