Miks keegi teiega koos on?
-
Külaline
Eks tuleb selle peale ka mõelda, kuidas te ise tutvusite ja kuidas tegite ja kuidas käitusite. Samamoodi toimuvad teised uued suhtlused ka. Kui armus kiirelt sinusse, armub kiirelt ka teistesse.
Mul mees on öelnud, et näe, kui keegi mulle pihta hakkab panema, hakkan ma seda inimest vältima. Ma olin temaga ka niimoodi. Aga ma tahan kaua aega skaneerida, mis mis värk mul teisega on ja kui tõsiselt teine mind võtab ja kas ta mulle üldse meeldib ja kas või mis mul temaga sobib. Sõna "proovima" on minu jaoks täielik ebaküpsus.
Mul mees on öelnud, et näe, kui keegi mulle pihta hakkab panema, hakkan ma seda inimest vältima. Ma olin temaga ka niimoodi. Aga ma tahan kaua aega skaneerida, mis mis värk mul teisega on ja kui tõsiselt teine mind võtab ja kas ta mulle üldse meeldib ja kas või mis mul temaga sobib. Sõna "proovima" on minu jaoks täielik ebaküpsus.
-
Külaline
Tema sind ei tahtnudki? Sa hakkasid ise talle pihta panema?Külaline kirjutas: ↑05 Okt 2025 10:06Mul mees on öelnud, et näe, kui keegi mulle pihta hakkab panema, hakkan ma seda inimest vältima.
Tema vältis sind? Ei julgenud sulle läheneda? Kardab naisi?
Sa võtsid ta ära. Tal tundeid su vastu ikka on olnud?
-
Külaline
Mina loen sinu kommentaarist välja tegelikult väikest hirmu. Selle jutuga otsid justkui iseenda jaoks kinnitust, miks sinu mees küll ei saaks mõnesse teisesse naisesse armuda.Guest kirjutas: ↑04 Okt 2025 00:36Tead, tegelikult, kui oled pool elu kuulnud oma meest imestamas nende kuulsuste kohta, kes pidevalt naisi järjest nooremate vastu vahetavad, et kuidas nad küll suudavad järjekordse tibindusega ära harjuda oma vanuses, siis on see vägagi usutav, et vanem mees tõesti enam ei taha kõigest senisest mugavusest ja harjumuspärasest loobuda ja 20-aastasega nullist uut elu alustada.Külaline kirjutas: ↑02 Okt 2025 06:03Jajah. Polegi ju võimalik, et mees sellise küsimuse peake kuidagi teisiti vastaks.Külaline kirjutas: ↑02 Okt 2025 00:23Küsisin kord abikaasa käest, kas tahaks kedagi nooremat ja superkehaga - väristas õlgu ja ütles, et ühelgi nooremal pole seda aju ega elukogemust. Ei tahaks iial mingiks "issiks" hakata
Kas keegi teist, mõnusat pereelu juba 30 aastat elanutest, viitsiks kõik selle maha jätta ja mingi 20-aastase kutiga otsast alustada - ainult seksi pärast?
Elada sisse täiesti uude põlvkonda ja mitte seejuures tunda end emmekesena?
Ei ole need mehed ka mingid imeloomad. Mõned (no kes meedia huviorbiidis) on tõesti sellised, aga enamus siiski mitte.
Tegelikult võib juhtuda see igaühega. Ja see jutt on lihtsalt eluvõõras, et selliseid asju juhtub harva. Siin ei olegi vahet, kas vahetatakse noorema vastu või mitte. Fakt on see, et lahutatakse palju ja ka pikaajalisi kooselusid.
-
Külaline
Vaata, iva on just selles, et need, kes on aru saanud, et selline asi võib juhtuda, enam ei muretsegi. Pole mõtet muretseda asjade pärast, mida muuta ei saa, tead küll. Lihtsalt sa pead olema vaimses seisundis, et sa ei pea mitte midagi, isegi mitte iseenda valikuid siin elus kindlateks. Kõik võib muutuda. Ja kui elad selle teadmisega, siis ongi elu lihtne ja elad olevikus seda nautides.Guest kirjutas: ↑05 Okt 2025 00:22 Kommentaaride põhjal tundub, et kõik on veidi hirmul oma abikaasa käitumise pärast. Terve oma elu!
30 aastat koos elu üles ehitatud, aga muudkui mõtlevad, et mees äkki pöörab ära. Kuidas nii üldse elada saab, pidevalt omaenda laste isas ja abikaasas kaheldes? Jube närvesööv ju.
-
Külaline
Mõistusega saan aru, et võib juhtuda, aga ikka muretsen. Ei suuda lihtsalt olevikus elada teadmisega, et kõik on muutumises ja nii ongi. Pidevalt muidugi ei muretse, aga kui mõte läheb selliste elumuutvate asjade peale, siis ikka käib jõnks läbi. Ei saa nii, et ok, kui juhtubki, elan edasi, nagu linnuke oksal ja pohlad kõigest.Külaline kirjutas: ↑05 Okt 2025 19:42Vaata, iva on just selles, et need, kes on aru saanud, et selline asi võib juhtuda, enam ei muretsegi. Pole mõtet muretseda asjade pärast, mida muuta ei saa, tead küll. Lihtsalt sa pead olema vaimses seisundis, et sa ei pea mitte midagi, isegi mitte iseenda valikuid siin elus kindlateks. Kõik võib muutuda. Ja kui elad selle teadmisega, siis ongi elu lihtne ja elad olevikus seda nautides.
-
Külaline
Sa loed väikest hirmu välja õigesti, aga põhjus on vale. Ma ei karda absoluutselt mingit petmist. Üldse mitte. Tunneme üksteist väga lähedaselt 35 aastat ja tõesti teame teineteise iseloomu ja kõiki soove ja mõtteid. Uskuge või mitte, see pole minu jaoks tähtis.Külaline kirjutas: ↑05 Okt 2025 11:38Mina loen sinu kommentaarist välja tegelikult väikest hirmu. Selle jutuga otsid justkui iseenda jaoks kinnitust, miks sinu mees küll ei saaks mõnesse teisesse naisesse armuda.Guest kirjutas: ↑04 Okt 2025 00:36Tead, tegelikult, kui oled pool elu kuulnud oma meest imestamas nende kuulsuste kohta, kes pidevalt naisi järjest nooremate vastu vahetavad, et kuidas nad küll suudavad järjekordse tibindusega ära harjuda oma vanuses, siis on see vägagi usutav, et vanem mees tõesti enam ei taha kõigest senisest mugavusest ja harjumuspärasest loobuda ja 20-aastasega nullist uut elu alustada.Külaline kirjutas: ↑02 Okt 2025 06:03
Jajah. Polegi ju võimalik, et mees sellise küsimuse peake kuidagi teisiti vastaks.
Kas keegi teist, mõnusat pereelu juba 30 aastat elanutest, viitsiks kõik selle maha jätta ja mingi 20-aastase kutiga otsast alustada - ainult seksi pärast?
Elada sisse täiesti uude põlvkonda ja mitte seejuures tunda end emmekesena?
Ei ole need mehed ka mingid imeloomad. Mõned (no kes meedia huviorbiidis) on tõesti sellised, aga enamus siiski mitte.
Tegelikult võib juhtuda see igaühega. Ja see jutt on lihtsalt eluvõõras, et selliseid asju juhtub harva. Siin ei olegi vahet, kas vahetatakse noorema vastu või mitte. Fakt on see, et lahutatakse palju ja ka pikaajalisi kooselusid.
Hirm on, et tema sureb enne mind. Ja ma jään väga üksi. Sest mitte kedagi oma vanuses enda kõrval näha küll ei taha. Kardan kaotada seda ülimalt lähedast suhet.
Mu mehel on suht karm elukutse kah.
-
Külaline
Kas peale mehe kedagi muud sul lähedast polegi?Külaline kirjutas: ↑05 Okt 2025 23:46Hirm on, et tema sureb enne mind. Ja ma jään väga üksi.
-
Külaline
Abikaasast lähedasemat tõesti pole. Niimoodi suhelda nagu oma mehega, ei saa ju ei laste ega lastelastega ega sugulastega, olgu nad nii lähedased kui tahes.
Lisaks füüsilisele lähedusele on ka teemad, mida lastega ei räägi kunagi. Pole neid mälestusi ega igapäevaseidki väikseid pisiasju, mis rõõmu teevad.
-
Külaline
Nii et kui ta sind petaks, siis sellest poleks sul midagi ja sa ei jääks üksi?Külaline kirjutas: ↑05 Okt 2025 23:46Sa loed väikest hirmu välja õigesti, aga põhjus on vale. Ma ei karda absoluutselt mingit petmist. Üldse mitte. Tunneme üksteist väga lähedaselt 35 aastat ja tõesti teame teineteise iseloomu ja kõiki soove ja mõtteid. Uskuge või mitte, see pole minu jaoks tähtis.
Hirm on, et tema sureb enne mind. Ja ma jään väga üksi. Sest mitte kedagi oma vanuses enda kõrval näha küll ei taha. Kardan kaotada seda ülimalt lähedast suhet.
Mu mehel on suht karm elukutse kah.
-
Külaline
Ta on lihtsalt 110% kindel, et mees mitte mingil juhul ei peta. Mitteadekvaatne, mõttetu ja ebatervislik enesekindlus.Guest kirjutas: ↑07 Okt 2025 07:09Nii et kui ta sind petaks, siis sellest poleks sul midagi ja sa ei jääks üksi?Külaline kirjutas: ↑05 Okt 2025 23:46Sa loed väikest hirmu välja õigesti, aga põhjus on vale. Ma ei karda absoluutselt mingit petmist. Üldse mitte. Tunneme üksteist väga lähedaselt 35 aastat ja tõesti teame teineteise iseloomu ja kõiki soove ja mõtteid. Uskuge või mitte, see pole minu jaoks tähtis.
Hirm on, et tema sureb enne mind. Ja ma jään väga üksi. Sest mitte kedagi oma vanuses enda kõrval näha küll ei taha. Kardan kaotada seda ülimalt lähedast suhet.
Mu mehel on suht karm elukutse kah.
See ei ole mõttetu enesekindlus. Vastupidi. Miks ikka jama mõelda, ja negatiivseid emotsioone toota? Usu paremat oma mehest, ikkagi oma, ja ainuke. Petab, siis petab, aga sinnani pole sa oma pead selle jamaga vaevanud. Saab elada kvaliteetsemat elu, selle asemel, et mingit petujura kokku uskuda. Mida vbl ei toimugi. No ja kui ükskord toimub, küll siis on aega uskuda küll.
-
Külaline
Räägid, nagu eksisteeriks ainult kaks äärmust - 110% kindlus, et ei peta ja vastandina pidev kahtlustamine. On olemas ka vahepealne ja täiesti rahumeelne ning mõnus seisund, kus oled teadvustanud, et mul on väga tore suhe ja hetkel mind ei peteta, kuid see ei pruugi olla igavene ning oled valmis ka muutusteks ning vajadusel oma elu ka üksi jätkama, ei pane kaaslasele kõik oma panuseid. Tunnetatud paratamatuseks nimetatakse seda seisundit - maailma kõige turvalisem ja elutervem olek.Tolmukübe kirjutas: ↑07 Okt 2025 11:28 See ei ole mõttetu enesekindlus. Vastupidi. Miks ikka jama mõelda, ja negatiivseid emotsioone toota? Usu paremat oma mehest, ikkagi oma, ja ainuke. Petab, siis petab, aga sinnani pole sa oma pead selle jamaga vaevanud. Saab elada kvaliteetsemat elu, selle asemel, et mingit petujura kokku uskuda. Mida vbl ei toimugi. No ja kui ükskord toimub, küll siis on aega uskuda küll.
-
Külaline
Mingi petmise peale tõesti oma head meest ei jätaks. Ainult sel juhul, kui poleks nagunii õnnelik, siis oleks see viimane tõuge ja aidaa. Enamik petab mingil hetkel niikuinii, vahet pole.Külaline kirjutas: ↑07 Okt 2025 07:09Nii et kui ta sind petaks, siis sellest poleks sul midagi ja sa ei jääks üksi?Külaline kirjutas: ↑05 Okt 2025 23:46Sa loed väikest hirmu välja õigesti, aga põhjus on vale. Ma ei karda absoluutselt mingit petmist. Üldse mitte. Tunneme üksteist väga lähedaselt 35 aastat ja tõesti teame teineteise iseloomu ja kõiki soove ja mõtteid. Uskuge või mitte, see pole minu jaoks tähtis.
Hirm on, et tema sureb enne mind. Ja ma jään väga üksi. Sest mitte kedagi oma vanuses enda kõrval näha küll ei taha. Kardan kaotada seda ülimalt lähedast suhet.
Mu mehel on suht karm elukutse kah.
-
Külaline
Kuna ta on ise ebakindel, siis käib talle vastukarva, et keegi teine end oma suhtes hästi ja turvaliselt tunneb ning samasuguste kahtlustavate ja pessimistlike prillidega maailma ei näe. Üldiselt tegeletakse probleemiga siis, kui see käes on, mitte ei muretseta ette. Muidu ollaksegi nagu see tegelinski siin, kes iga päev mõtleb oma surmast ja nutab.Tolmukübe kirjutas: ↑07 Okt 2025 11:28 See ei ole mõttetu enesekindlus. Vastupidi. Miks ikka jama mõelda, ja negatiivseid emotsioone toota? Usu paremat oma mehest, ikkagi oma, ja ainuke. Petab, siis petab, aga sinnani pole sa oma pead selle jamaga vaevanud. Saab elada kvaliteetsemat elu, selle asemel, et mingit petujura kokku uskuda. Mida vbl ei toimugi. No ja kui ükskord toimub, küll siis on aega uskuda küll.
-
Külaline
30 aastat nooremat mees otseloomulikult ei tahaks, aga 15 aastat noorem oleks täpselt paras. Asi pole üldse seksis, vaid absoluutselt kõiges-ei torise, näeb hea välja, on elav, on mehelik ja hästi hoolitsetud. Seks on absoluutselt teisejärguline, kui just pole nii, et oma abikaasal potentsiprobleemid, siis sellisega enam seksida ei soovi jah.Külaline kirjutas: ↑04 Okt 2025 00:36Tead, tegelikult, kui oled pool elu kuulnud oma meest imestamas nende kuulsuste kohta, kes pidevalt naisi järjest nooremate vastu vahetavad, et kuidas nad küll suudavad järjekordse tibindusega ära harjuda oma vanuses, siis on see vägagi usutav, et vanem mees tõesti enam ei taha kõigest senisest mugavusest ja harjumuspärasest loobuda ja 20-aastasega nullist uut elu alustada.Külaline kirjutas: ↑02 Okt 2025 06:03Jajah. Polegi ju võimalik, et mees sellise küsimuse peake kuidagi teisiti vastaks.Külaline kirjutas: ↑02 Okt 2025 00:23Küsisin kord abikaasa käest, kas tahaks kedagi nooremat ja superkehaga - väristas õlgu ja ütles, et ühelgi nooremal pole seda aju ega elukogemust. Ei tahaks iial mingiks "issiks" hakata
Kas keegi teist, mõnusat pereelu juba 30 aastat elanutest, viitsiks kõik selle maha jätta ja mingi 20-aastase kutiga otsast alustada - ainult seksi pärast?
Elada sisse täiesti uude põlvkonda ja mitte seejuures tunda end emmekesena?
Ei ole need mehed ka mingid imeloomad. Mõned (no kes meedia huviorbiidis) on tõesti sellised, aga enamus siiski mitte.
-
Külaline
Sa ei saa ikka üldse aru, millest ma rääkisin. Mingeid pessimistlikke prille mul pole - aga mul pole üldse mingeid prille, roosasid ka mitte, väga õige, et prillid jutuks tõid. Näen maailma olevikus ja realistlikult, tulevikku oletamata ja idealiseerimata. Ette muretsemine ja ette ülienesekindel olemine on mõlemad sama nähtuse kaks avaldumisviisi. Olla kindel, et kaaslane petab ja olla kindel, et ei peta - mõlemad on ühtviisi rumalad, sest mitte kummaski neist ei saa olla kindel.Guest kirjutas: ↑07 Okt 2025 14:21Kuna ta on ise ebakindel, siis käib talle vastukarva, et keegi teine end oma suhtes hästi ja turvaliselt tunneb ning samasuguste kahtlustavate ja pessimistlike prillidega maailma ei näe. Üldiselt tegeletakse probleemiga siis, kui see käes on, mitte ei muretseta ette. Muidu ollaksegi nagu see tegelinski siin, kes iga päev mõtleb oma surmast ja nutab.Tolmukübe kirjutas: ↑07 Okt 2025 11:28 See ei ole mõttetu enesekindlus. Vastupidi. Miks ikka jama mõelda, ja negatiivseid emotsioone toota? Usu paremat oma mehest, ikkagi oma, ja ainuke. Petab, siis petab, aga sinnani pole sa oma pead selle jamaga vaevanud. Saab elada kvaliteetsemat elu, selle asemel, et mingit petujura kokku uskuda. Mida vbl ei toimugi. No ja kui ükskord toimub, küll siis on aega uskuda küll.
-
Külaline
Ja mis su point siis on? Kas kogu aeg peab omale kõikvõimalikku juhtuvat teadvustama? Et liiklusesse minnes võid surma saada ja uksest välja astudes võib meteoriit pähe kukkuda? Igaüks teab, et mingeid asju võib tõenäoliselt juhtuda, aga see ei tähenda, et peaks teistest halvimat eeldama, neid umbusuga võtma või elusse ja asjadesse poole peega suhtuma, sest äkki-äkki midagi juhtub ja mitte millegagi ei julge minna all-in. No mis saab siis, kui oma panused 100% kuskile paned? Elus on nagunii võidud ja kaotused. Igaüks peaks oma tagalat kindlustama, aga selline asi ei peaks käima hirmude, vaid selle pinnalt, et nii ongi normaalne toimida. Tavaline alalhoiuinstinkt on see, mida pole vaja suhtega siduda.Guest kirjutas: ↑07 Okt 2025 14:47Sa ei saa ikka üldse aru, millest ma rääkisin. Mingeid pessimistlikke prille mul pole - aga mul pole üldse mingeid prille, roosasid ka mitte, väga õige, et prillid jutuks tõid. Näen maailma olevikus ja realistlikult, tulevikku oletamata ja idealiseerimata. Ette muretsemine ja ette ülienesekindel olemine on mõlemad sama nähtuse kaks avaldumisviisi. Olla kindel, et kaaslane petab ja olla kindel, et ei peta - mõlemad on ühtviisi rumalad, sest mitte kummaski neist ei saa olla kindel.Guest kirjutas: ↑07 Okt 2025 14:21Kuna ta on ise ebakindel, siis käib talle vastukarva, et keegi teine end oma suhtes hästi ja turvaliselt tunneb ning samasuguste kahtlustavate ja pessimistlike prillidega maailma ei näe. Üldiselt tegeletakse probleemiga siis, kui see käes on, mitte ei muretseta ette. Muidu ollaksegi nagu see tegelinski siin, kes iga päev mõtleb oma surmast ja nutab.Tolmukübe kirjutas: ↑07 Okt 2025 11:28 See ei ole mõttetu enesekindlus. Vastupidi. Miks ikka jama mõelda, ja negatiivseid emotsioone toota? Usu paremat oma mehest, ikkagi oma, ja ainuke. Petab, siis petab, aga sinnani pole sa oma pead selle jamaga vaevanud. Saab elada kvaliteetsemat elu, selle asemel, et mingit petujura kokku uskuda. Mida vbl ei toimugi. No ja kui ükskord toimub, küll siis on aega uskuda küll.
-
Külaline
Abikaasa on lähedasem kui lapsed???Guest kirjutas: ↑06 Okt 2025 21:09Abikaasast lähedasemat tõesti pole. Niimoodi suhelda nagu oma mehega, ei saa ju ei laste ega lastelastega ega sugulastega, olgu nad nii lähedased kui tahes.
Lisaks füüsilisele lähedusele on ka teemad, mida lastega ei räägi kunagi. Pole neid mälestusi ega igapäevaseidki väikseid pisiasju, mis rõõmu teevad.
-
Külaline
Ja sa endiselt ei saanud aru, mis ma ütlesin. Nii jäägu.Guest kirjutas: ↑07 Okt 2025 16:59Ja mis su point siis on? Kas kogu aeg peab omale kõikvõimalikku juhtuvat teadvustama? Et liiklusesse minnes võid surma saada ja uksest välja astudes võib meteoriit pähe kukkuda? Igaüks teab, et mingeid asju võib tõenäoliselt juhtuda, aga see ei tähenda, et peaks teistest halvimat eeldama, neid umbusuga võtma või elusse ja asjadesse poole peega suhtuma, sest äkki-äkki midagi juhtub ja mitte millegagi ei julge minna all-in. No mis saab siis, kui oma panused 100% kuskile paned? Elus on nagunii võidud ja kaotused. Igaüks peaks oma tagalat kindlustama, aga selline asi ei peaks käima hirmude, vaid selle pinnalt, et nii ongi normaalne toimida. Tavaline alalhoiuinstinkt on see, mida pole vaja suhtega siduda.Guest kirjutas: ↑07 Okt 2025 14:47Sa ei saa ikka üldse aru, millest ma rääkisin. Mingeid pessimistlikke prille mul pole - aga mul pole üldse mingeid prille, roosasid ka mitte, väga õige, et prillid jutuks tõid. Näen maailma olevikus ja realistlikult, tulevikku oletamata ja idealiseerimata. Ette muretsemine ja ette ülienesekindel olemine on mõlemad sama nähtuse kaks avaldumisviisi. Olla kindel, et kaaslane petab ja olla kindel, et ei peta - mõlemad on ühtviisi rumalad, sest mitte kummaski neist ei saa olla kindel.Guest kirjutas: ↑07 Okt 2025 14:21
Kuna ta on ise ebakindel, siis käib talle vastukarva, et keegi teine end oma suhtes hästi ja turvaliselt tunneb ning samasuguste kahtlustavate ja pessimistlike prillidega maailma ei näe. Üldiselt tegeletakse probleemiga siis, kui see käes on, mitte ei muretseta ette. Muidu ollaksegi nagu see tegelinski siin, kes iga päev mõtleb oma surmast ja nutab.
-
Külaline
Loomulikult nii peakski olema - abikaasa on inimene, kellele saad rääkida kõike, ka muresid. Laste turjale kallab oma muresid ainult vanem, kellel muud väljundit ei ole ja kinni hoida ka ei suuda.Guest kirjutas: ↑07 Okt 2025 18:01Abikaasa on lähedasem kui lapsed???Guest kirjutas: ↑06 Okt 2025 21:09Abikaasast lähedasemat tõesti pole. Niimoodi suhelda nagu oma mehega, ei saa ju ei laste ega lastelastega ega sugulastega, olgu nad nii lähedased kui tahes.
Lisaks füüsilisele lähedusele on ka teemad, mida lastega ei räägi kunagi. Pole neid mälestusi ega igapäevaseidki väikseid pisiasju, mis rõõmu teevad.
Kes on foorumil
Kasutajad foorumit lugemas: Baidu [Spider] ja 4 külalist