Miks keegi teiega koos on?

[Külaline]

Eks tuleb selle peale ka mõelda, kuidas te ise tutvusite ja kuidas tegite ja kuidas käitusite. Samamoodi toimuvad teised uued suhtlused ka. Kui armus kiirelt sinusse, armub kiirelt ka teistesse.
Mul mees on öelnud, et näe, kui keegi mulle pihta hakkab panema, hakkan ma seda inimest vältima. Ma olin temaga ka niimoodi. Aga ma tahan kaua aega skaneerida, mis mis värk mul teisega on ja kui tõsiselt teine mind võtab ja kas ta mulle üldse meeldib ja kas või mis mul temaga sobib. Sõna "proovima" on minu jaoks täielik ebaküpsus.

[Külaline]

Mul mees on öelnud, et näe, kui keegi mulle pihta hakkab panema, hakkan ma seda inimest vältima.

Tema sind ei tahtnudki? Sa hakkasid ise talle pihta panema?
Tema vältis sind? Ei julgenud sulle läheneda? Kardab naisi?
Sa võtsid ta ära. Tal tundeid su vastu ikka on olnud?

[Külaline]

Küsisin kord abikaasa käest, kas tahaks kedagi nooremat ja superkehaga - väristas õlgu ja ütles, et ühelgi nooremal pole seda aju ega elukogemust. Ei tahaks iial mingiks "issiks" hakata

Jajah. Polegi ju võimalik, et mees sellise küsimuse peake kuidagi teisiti vastaks.

Tead, tegelikult, kui oled pool elu kuulnud oma meest imestamas nende kuulsuste kohta, kes pidevalt naisi järjest nooremate vastu vahetavad, et kuidas nad küll suudavad järjekordse tibindusega ära harjuda oma vanuses, siis on see vägagi usutav, et vanem mees tõesti enam ei taha kõigest senisest mugavusest ja harjumuspärasest loobuda ja 20-aastasega nullist uut elu alustada.

Kas keegi teist, mõnusat pereelu juba 30 aastat elanutest, viitsiks kõik selle maha jätta ja mingi 20-aastase kutiga otsast alustada - ainult seksi pärast?
Elada sisse täiesti uude põlvkonda ja mitte seejuures tunda end emmekesena?
Ei ole need mehed ka mingid imeloomad. Mõned (no kes meedia huviorbiidis) on tõesti sellised, aga enamus siiski mitte.

Mina loen sinu kommentaarist välja tegelikult väikest hirmu. Selle jutuga otsid justkui iseenda jaoks kinnitust, miks sinu mees küll ei saaks mõnesse teisesse naisesse armuda.

Tegelikult võib juhtuda see igaühega. Ja see jutt on lihtsalt eluvõõras, et selliseid asju juhtub harva. Siin ei olegi vahet, kas vahetatakse noorema vastu või mitte. Fakt on see, et lahutatakse palju ja ka pikaajalisi kooselusid.

[Külaline]

Kommentaaride põhjal tundub, et kõik on veidi hirmul oma abikaasa käitumise pärast. Terve oma elu!
30 aastat koos elu üles ehitatud, aga muudkui mõtlevad, et mees äkki pöörab ära. Kuidas nii üldse elada saab, pidevalt omaenda laste isas ja abikaasas kaheldes? Jube närvesööv ju.

Vaata, iva on just selles, et need, kes on aru saanud, et selline asi võib juhtuda, enam ei muretsegi. Pole mõtet muretseda asjade pärast, mida muuta ei saa, tead küll. Lihtsalt sa pead olema vaimses seisundis, et sa ei pea mitte midagi, isegi mitte iseenda valikuid siin elus kindlateks. Kõik võib muutuda. Ja kui elad selle teadmisega, siis ongi elu lihtne ja elad olevikus seda nautides.

[Külaline]

Vaata, iva on just selles, et need, kes on aru saanud, et selline asi võib juhtuda, enam ei muretsegi. Pole mõtet muretseda asjade pärast, mida muuta ei saa, tead küll. Lihtsalt sa pead olema vaimses seisundis, et sa ei pea mitte midagi, isegi mitte iseenda valikuid siin elus kindlateks. Kõik võib muutuda. Ja kui elad selle teadmisega, siis ongi elu lihtne ja elad olevikus seda nautides.

Mõistusega saan aru, et võib juhtuda, aga ikka muretsen. Ei suuda lihtsalt olevikus elada teadmisega, et kõik on muutumises ja nii ongi. Pidevalt muidugi ei muretse, aga kui mõte läheb selliste elumuutvate asjade peale, siis ikka käib jõnks läbi. Ei saa nii, et ok, kui juhtubki, elan edasi, nagu linnuke oksal ja pohlad kõigest.

[Külaline]

Jajah. Polegi ju võimalik, et mees sellise küsimuse peake kuidagi teisiti vastaks.

Tead, tegelikult, kui oled pool elu kuulnud oma meest imestamas nende kuulsuste kohta, kes pidevalt naisi järjest nooremate vastu vahetavad, et kuidas nad küll suudavad järjekordse tibindusega ära harjuda oma vanuses, siis on see vägagi usutav, et vanem mees tõesti enam ei taha kõigest senisest mugavusest ja harjumuspärasest loobuda ja 20-aastasega nullist uut elu alustada.

Kas keegi teist, mõnusat pereelu juba 30 aastat elanutest, viitsiks kõik selle maha jätta ja mingi 20-aastase kutiga otsast alustada - ainult seksi pärast?
Elada sisse täiesti uude põlvkonda ja mitte seejuures tunda end emmekesena?
Ei ole need mehed ka mingid imeloomad. Mõned (no kes meedia huviorbiidis) on tõesti sellised, aga enamus siiski mitte.

Mina loen sinu kommentaarist välja tegelikult väikest hirmu. Selle jutuga otsid justkui iseenda jaoks kinnitust, miks sinu mees küll ei saaks mõnesse teisesse naisesse armuda.

Tegelikult võib juhtuda see igaühega. Ja see jutt on lihtsalt eluvõõras, et selliseid asju juhtub harva. Siin ei olegi vahet, kas vahetatakse noorema vastu või mitte. Fakt on see, et lahutatakse palju ja ka pikaajalisi kooselusid.

Sa loed väikest hirmu välja õigesti, aga põhjus on vale. Ma ei karda absoluutselt mingit petmist. Üldse mitte. Tunneme üksteist väga lähedaselt 35 aastat ja tõesti teame teineteise iseloomu ja kõiki soove ja mõtteid. Uskuge või mitte, see pole minu jaoks tähtis.
Hirm on, et tema sureb enne mind. Ja ma jään väga üksi. Sest mitte kedagi oma vanuses enda kõrval näha küll ei taha. Kardan kaotada seda ülimalt lähedast suhet.
Mu mehel on suht karm elukutse kah.

[Külaline]

Hirm on, et tema sureb enne mind. Ja ma jään väga üksi.

Kas peale mehe kedagi muud sul lähedast polegi?

[Külaline]

Hirm on, et tema sureb enne mind. Ja ma jään väga üksi.

Kas peale mehe kedagi muud sul lähedast polegi?

Abikaasast lähedasemat tõesti pole. Niimoodi suhelda nagu oma mehega, ei saa ju ei laste ega lastelastega ega sugulastega, olgu nad nii lähedased kui tahes.
Lisaks füüsilisele lähedusele on ka teemad, mida lastega ei räägi kunagi. Pole neid mälestusi ega igapäevaseidki väikseid pisiasju, mis rõõmu teevad.

[Külaline]

Sa loed väikest hirmu välja õigesti, aga põhjus on vale. Ma ei karda absoluutselt mingit petmist. Üldse mitte. Tunneme üksteist väga lähedaselt 35 aastat ja tõesti teame teineteise iseloomu ja kõiki soove ja mõtteid. Uskuge või mitte, see pole minu jaoks tähtis.
Hirm on, et tema sureb enne mind. Ja ma jään väga üksi. Sest mitte kedagi oma vanuses enda kõrval näha küll ei taha. Kardan kaotada seda ülimalt lähedast suhet.
Mu mehel on suht karm elukutse kah.

Nii et kui ta sind petaks, siis sellest poleks sul midagi ja sa ei jääks üksi?

[Külaline]

Sa loed väikest hirmu välja õigesti, aga põhjus on vale. Ma ei karda absoluutselt mingit petmist. Üldse mitte. Tunneme üksteist väga lähedaselt 35 aastat ja tõesti teame teineteise iseloomu ja kõiki soove ja mõtteid. Uskuge või mitte, see pole minu jaoks tähtis.
Hirm on, et tema sureb enne mind. Ja ma jään väga üksi. Sest mitte kedagi oma vanuses enda kõrval näha küll ei taha. Kardan kaotada seda ülimalt lähedast suhet.
Mu mehel on suht karm elukutse kah.

Nii et kui ta sind petaks, siis sellest poleks sul midagi ja sa ei jääks üksi?

Ta on lihtsalt 110% kindel, et mees mitte mingil juhul ei peta. Mitteadekvaatne, mõttetu ja ebatervislik enesekindlus.

[Tolmukübe]

See ei ole mõttetu enesekindlus. Vastupidi. Miks ikka jama mõelda, ja negatiivseid emotsioone toota? Usu paremat oma mehest, ikkagi oma, ja ainuke. Petab, siis petab, aga sinnani pole sa oma pead selle jamaga vaevanud. Saab elada kvaliteetsemat elu, selle asemel, et mingit petujura kokku uskuda. Mida vbl ei toimugi. No ja kui ükskord toimub, küll siis on aega uskuda küll.

[Külaline]

See ei ole mõttetu enesekindlus. Vastupidi. Miks ikka jama mõelda, ja negatiivseid emotsioone toota? Usu paremat oma mehest, ikkagi oma, ja ainuke. Petab, siis petab, aga sinnani pole sa oma pead selle jamaga vaevanud. Saab elada kvaliteetsemat elu, selle asemel, et mingit petujura kokku uskuda. Mida vbl ei toimugi. No ja kui ükskord toimub, küll siis on aega uskuda küll.

Räägid, nagu eksisteeriks ainult kaks äärmust - 110% kindlus, et ei peta ja vastandina pidev kahtlustamine. On olemas ka vahepealne ja täiesti rahumeelne ning mõnus seisund, kus oled teadvustanud, et mul on väga tore suhe ja hetkel mind ei peteta, kuid see ei pruugi olla igavene ning oled valmis ka muutusteks ning vajadusel oma elu ka üksi jätkama, ei pane kaaslasele kõik oma panuseid. Tunnetatud paratamatuseks nimetatakse seda seisundit - maailma kõige turvalisem ja elutervem olek.

[Külaline]

Sa loed väikest hirmu välja õigesti, aga põhjus on vale. Ma ei karda absoluutselt mingit petmist. Üldse mitte. Tunneme üksteist väga lähedaselt 35 aastat ja tõesti teame teineteise iseloomu ja kõiki soove ja mõtteid. Uskuge või mitte, see pole minu jaoks tähtis.
Hirm on, et tema sureb enne mind. Ja ma jään väga üksi. Sest mitte kedagi oma vanuses enda kõrval näha küll ei taha. Kardan kaotada seda ülimalt lähedast suhet.
Mu mehel on suht karm elukutse kah.

Nii et kui ta sind petaks, siis sellest poleks sul midagi ja sa ei jääks üksi?

Mingi petmise peale tõesti oma head meest ei jätaks. Ainult sel juhul, kui poleks nagunii õnnelik, siis oleks see viimane tõuge ja aidaa. Enamik petab mingil hetkel niikuinii, vahet pole.

[Külaline]

See ei ole mõttetu enesekindlus. Vastupidi. Miks ikka jama mõelda, ja negatiivseid emotsioone toota? Usu paremat oma mehest, ikkagi oma, ja ainuke. Petab, siis petab, aga sinnani pole sa oma pead selle jamaga vaevanud. Saab elada kvaliteetsemat elu, selle asemel, et mingit petujura kokku uskuda. Mida vbl ei toimugi. No ja kui ükskord toimub, küll siis on aega uskuda küll.

Kuna ta on ise ebakindel, siis käib talle vastukarva, et keegi teine end oma suhtes hästi ja turvaliselt tunneb ning samasuguste kahtlustavate ja pessimistlike prillidega maailma ei näe. Üldiselt tegeletakse probleemiga siis, kui see käes on, mitte ei muretseta ette. Muidu ollaksegi nagu see tegelinski siin, kes iga päev mõtleb oma surmast ja nutab.

[Külaline]

Küsisin kord abikaasa käest, kas tahaks kedagi nooremat ja superkehaga - väristas õlgu ja ütles, et ühelgi nooremal pole seda aju ega elukogemust. Ei tahaks iial mingiks "issiks" hakata

Jajah. Polegi ju võimalik, et mees sellise küsimuse peake kuidagi teisiti vastaks.

Tead, tegelikult, kui oled pool elu kuulnud oma meest imestamas nende kuulsuste kohta, kes pidevalt naisi järjest nooremate vastu vahetavad, et kuidas nad küll suudavad järjekordse tibindusega ära harjuda oma vanuses, siis on see vägagi usutav, et vanem mees tõesti enam ei taha kõigest senisest mugavusest ja harjumuspärasest loobuda ja 20-aastasega nullist uut elu alustada.

Kas keegi teist, mõnusat pereelu juba 30 aastat elanutest, viitsiks kõik selle maha jätta ja mingi 20-aastase kutiga otsast alustada - ainult seksi pärast?
Elada sisse täiesti uude põlvkonda ja mitte seejuures tunda end emmekesena?
Ei ole need mehed ka mingid imeloomad. Mõned (no kes meedia huviorbiidis) on tõesti sellised, aga enamus siiski mitte.

30 aastat nooremat mees otseloomulikult ei tahaks, aga 15 aastat noorem oleks täpselt paras. Asi pole üldse seksis, vaid absoluutselt kõiges-ei torise, näeb hea välja, on elav, on mehelik ja hästi hoolitsetud. Seks on absoluutselt teisejärguline, kui just pole nii, et oma abikaasal potentsiprobleemid, siis sellisega enam seksida ei soovi jah.

[Külaline]

See ei ole mõttetu enesekindlus. Vastupidi. Miks ikka jama mõelda, ja negatiivseid emotsioone toota? Usu paremat oma mehest, ikkagi oma, ja ainuke. Petab, siis petab, aga sinnani pole sa oma pead selle jamaga vaevanud. Saab elada kvaliteetsemat elu, selle asemel, et mingit petujura kokku uskuda. Mida vbl ei toimugi. No ja kui ükskord toimub, küll siis on aega uskuda küll.

Kuna ta on ise ebakindel, siis käib talle vastukarva, et keegi teine end oma suhtes hästi ja turvaliselt tunneb ning samasuguste kahtlustavate ja pessimistlike prillidega maailma ei näe. Üldiselt tegeletakse probleemiga siis, kui see käes on, mitte ei muretseta ette. Muidu ollaksegi nagu see tegelinski siin, kes iga päev mõtleb oma surmast ja nutab.

Sa ei saa ikka üldse aru, millest ma rääkisin. Mingeid pessimistlikke prille mul pole - aga mul pole üldse mingeid prille, roosasid ka mitte, väga õige, et prillid jutuks tõid. Näen maailma olevikus ja realistlikult, tulevikku oletamata ja idealiseerimata. Ette muretsemine ja ette ülienesekindel olemine on mõlemad sama nähtuse kaks avaldumisviisi. Olla kindel, et kaaslane petab ja olla kindel, et ei peta - mõlemad on ühtviisi rumalad, sest mitte kummaski neist ei saa olla kindel.

[Külaline]

See ei ole mõttetu enesekindlus. Vastupidi. Miks ikka jama mõelda, ja negatiivseid emotsioone toota? Usu paremat oma mehest, ikkagi oma, ja ainuke. Petab, siis petab, aga sinnani pole sa oma pead selle jamaga vaevanud. Saab elada kvaliteetsemat elu, selle asemel, et mingit petujura kokku uskuda. Mida vbl ei toimugi. No ja kui ükskord toimub, küll siis on aega uskuda küll.

Kuna ta on ise ebakindel, siis käib talle vastukarva, et keegi teine end oma suhtes hästi ja turvaliselt tunneb ning samasuguste kahtlustavate ja pessimistlike prillidega maailma ei näe. Üldiselt tegeletakse probleemiga siis, kui see käes on, mitte ei muretseta ette. Muidu ollaksegi nagu see tegelinski siin, kes iga päev mõtleb oma surmast ja nutab.

Sa ei saa ikka üldse aru, millest ma rääkisin. Mingeid pessimistlikke prille mul pole - aga mul pole üldse mingeid prille, roosasid ka mitte, väga õige, et prillid jutuks tõid. Näen maailma olevikus ja realistlikult, tulevikku oletamata ja idealiseerimata. Ette muretsemine ja ette ülienesekindel olemine on mõlemad sama nähtuse kaks avaldumisviisi. Olla kindel, et kaaslane petab ja olla kindel, et ei peta - mõlemad on ühtviisi rumalad, sest mitte kummaski neist ei saa olla kindel.

Ja mis su point siis on? Kas kogu aeg peab omale kõikvõimalikku juhtuvat teadvustama? Et liiklusesse minnes võid surma saada ja uksest välja astudes võib meteoriit pähe kukkuda? Igaüks teab, et mingeid asju võib tõenäoliselt juhtuda, aga see ei tähenda, et peaks teistest halvimat eeldama, neid umbusuga võtma või elusse ja asjadesse poole peega suhtuma, sest äkki-äkki midagi juhtub ja mitte millegagi ei julge minna all-in. No mis saab siis, kui oma panused 100% kuskile paned? Elus on nagunii võidud ja kaotused. Igaüks peaks oma tagalat kindlustama, aga selline asi ei peaks käima hirmude, vaid selle pinnalt, et nii ongi normaalne toimida. Tavaline alalhoiuinstinkt on see, mida pole vaja suhtega siduda.

[Külaline]

Hirm on, et tema sureb enne mind. Ja ma jään väga üksi.

Kas peale mehe kedagi muud sul lähedast polegi?

Abikaasast lähedasemat tõesti pole. Niimoodi suhelda nagu oma mehega, ei saa ju ei laste ega lastelastega ega sugulastega, olgu nad nii lähedased kui tahes.
Lisaks füüsilisele lähedusele on ka teemad, mida lastega ei räägi kunagi. Pole neid mälestusi ega igapäevaseidki väikseid pisiasju, mis rõõmu teevad.

Abikaasa on lähedasem kui lapsed???

[Külaline]

Kuna ta on ise ebakindel, siis käib talle vastukarva, et keegi teine end oma suhtes hästi ja turvaliselt tunneb ning samasuguste kahtlustavate ja pessimistlike prillidega maailma ei näe. Üldiselt tegeletakse probleemiga siis, kui see käes on, mitte ei muretseta ette. Muidu ollaksegi nagu see tegelinski siin, kes iga päev mõtleb oma surmast ja nutab.

Sa ei saa ikka üldse aru, millest ma rääkisin. Mingeid pessimistlikke prille mul pole - aga mul pole üldse mingeid prille, roosasid ka mitte, väga õige, et prillid jutuks tõid. Näen maailma olevikus ja realistlikult, tulevikku oletamata ja idealiseerimata. Ette muretsemine ja ette ülienesekindel olemine on mõlemad sama nähtuse kaks avaldumisviisi. Olla kindel, et kaaslane petab ja olla kindel, et ei peta - mõlemad on ühtviisi rumalad, sest mitte kummaski neist ei saa olla kindel.

Ja mis su point siis on? Kas kogu aeg peab omale kõikvõimalikku juhtuvat teadvustama? Et liiklusesse minnes võid surma saada ja uksest välja astudes võib meteoriit pähe kukkuda? Igaüks teab, et mingeid asju võib tõenäoliselt juhtuda, aga see ei tähenda, et peaks teistest halvimat eeldama, neid umbusuga võtma või elusse ja asjadesse poole peega suhtuma, sest äkki-äkki midagi juhtub ja mitte millegagi ei julge minna all-in. No mis saab siis, kui oma panused 100% kuskile paned? Elus on nagunii võidud ja kaotused. Igaüks peaks oma tagalat kindlustama, aga selline asi ei peaks käima hirmude, vaid selle pinnalt, et nii ongi normaalne toimida. Tavaline alalhoiuinstinkt on see, mida pole vaja suhtega siduda.

Ja sa endiselt ei saanud aru, mis ma ütlesin. Nii jäägu.

[Külaline]

Kas peale mehe kedagi muud sul lähedast polegi?

Abikaasast lähedasemat tõesti pole. Niimoodi suhelda nagu oma mehega, ei saa ju ei laste ega lastelastega ega sugulastega, olgu nad nii lähedased kui tahes.
Lisaks füüsilisele lähedusele on ka teemad, mida lastega ei räägi kunagi. Pole neid mälestusi ega igapäevaseidki väikseid pisiasju, mis rõõmu teevad.

Abikaasa on lähedasem kui lapsed???

Loomulikult nii peakski olema - abikaasa on inimene, kellele saad rääkida kõike, ka muresid. Laste turjale kallab oma muresid ainult vanem, kellel muud väljundit ei ole ja kinni hoida ka ei suuda.