Suhtlus või sotsiaalse ärevuse teke

[Külaline]

Mulle on tihti öeldud, et ma olen kurja näoga ma ei saa oma loomiliku näo vastu midagi teha. Ju siis ongi. Mul isa oli ka kurja ilmega aga tegelikult oli suur naljamees. Ja ma olevat isa moodi.

[Külaline]

Mina, kes ma olen arvestatava osa elust mujal elanud, sh riikides, kus suheldakse julgemalt, võin vabalt seda välismaa-laadi suhtlust aretada. Teine kord aga jälle on kõigest kopp ees ja tahan omas mullis marineerida. Ma ei tea, kas see tuleneb mu mujal elamise kogemusest, aga ma ei muretse iialgi, mida keegi minust mõelda võiks, kui mul parasjagu suhtlemise tuju on ja ma ise seda algatan.

Kui nüüd suhtlusärevusest rääkida, siis lapsena olin paras ärevik. Kartsin näiteks putkast kuukaarti osta. Aga sundisin ennast teadlikult selliseid asju ära tegema ja ennäe - see mõjub.

Ka mina olen suure osa oma elust elanud välismaal, Skandinaavias. Kui ma siin midagi õppinud olen, siis on see teiste inimestega suhtlemine. Eestis ma enamasti kaasinimestega ei suhelnud või kui, siis hädapärast ja vajadusel. Naabreid teretasin, aga ei enamat. Siin aga võin vabalt tänaval võõrastega juttu puhuda ja ma ei leia, et see oleks imelik. Pigem on see inimlik ja normaalne. Oskus võhivõõrastega tänaval juttu alustada on tegelikult elementaarne elu osa, mida minu meelest eestlased peaksid ära õppima. Spontaanne ja vaba suhtlemine, see avab uksi ja südameid.

Teen seda kõike Eestis. Saan ükskõik, mis inimestega kohe jutu peale. Olen avatud, viisakas ja naeratan.

Mina eestis elades nii ei teinud. Vaba suhtlemise õppisin ära välisriigis elades.

[Ottotriin]

Rõve. Milleks sind üldse vaja? Vastik inimene.

Ma annetan näiteks loomade varjupaikadele kindlasti rohkem kui keskmine eestlane. Nii et millegi jaoks ikka kasulik olen. Aga kas ma üldse inimene olen, see vajab veel selgitamist

[Külaline]

Kas sa ise käid morni ja vingus näoga ringi ning kellegagi ei vestle?

Jah, mina näiteks käin. Mitte vingus, vaid tigeda näoga. Mõttes sõiman kõike ja kõiki.
Ma olen kogu aeg selline olnud.

Aga miks?
Jube kahju tegelikult, selline elu raiskamine tigeduse peale. Lähedastele ka koormav.

[Külaline]

Kas sa ise käid morni ja vingus näoga ringi ning kellegagi ei vestle?

Jah, mina näiteks käin. Mitte vingus, vaid tigeda näoga. Mõttes sõiman kõike ja kõiki.
Ma olen kogu aeg selline olnud.

Aga miks?
Jube kahju tegelikult, selline elu raiskamine tigeduse peale. Lähedastele ka koormav.

See peab olema mingi psüühiline häire. Sedasorti inimene, kellel mingi hetk viskab kaane pealt ära ja lööb kellegi maha.

[Külaline]

Minagi õppisin suhtlema välismaal, s.t. Prantsusmaal, elades.

Olen seal elanud juba pea 20 aastat ja aeg-ajalt Eestis käies võin väita, et minu meelest on Eestis viisakus ja suhtluskultuur ikka tublisti paranenud vahepealse ajaga. Sellist tigedat jõllitamist naiste poolt, mida varasemast ajast mäletan, praktiliselt enam polegi, ja ka teretatakse rohkem. Suheldakse palju vabamalt.

Ega prantslased pole kuidagi paremad inimesed kui eestlased, lihtsalt sotsiaalsed normid on teised. Ei tule kõne alla, et astud lifti, kus on teised inimesed, ja ei tervita, astud kohvikusse ja ei tervita, ega soovi hiljem head päeva, jne. Selline inimene tembeldataks tulnukaks seal vist, suhteliselt ruttu kahtlustataks ka Ida-Euroopa päritolu .