Suhtlus või sotsiaalse ärevuse teke

[Külaline]

Kas sotsiaalne ärevus on rohkem põhjamaades? Ma pole eriti lõuna pool olnud, turistina küll. Aga siis tundus see suhtlemine pealetükkiv. Nägin aga tik tokis üht klippi. Hispaania naine imestas, et kas Soomes inimesed ei räägi omavahel jõusaalis. Et Hispaanias olla tavaline, et näed keegi teeb mõnd harjutust, sa lähed küsid et kuidas seda õigesti teha ja areneb dialoog. Ja see olla tavaline.
Kas te kujutaks ette seda nt siin? Ei mina küll mitte.
Ma arvan et isegi keegi võiks siia kirjutada, kui keegi tuli su juurde harjutuse kohta küsima. Et ebaviisakas, häirib või imelik, tahan tegeleda oma asjadega.
Ma nüüd mõtlen, kuidas areneb suhtluse ärevus? Ei tohi teisi häirida. Mis nad must mõtlevad. Ja nii ei julgegi midagi öelda, ei julge suhelda. Kuna meil on selline teisi mittehäriv suhtlemine osana me kultuurist, kas see võib olla suhtlusärevuse aluseks?

[Külaline]

Kas sotsiaalne ärevus on rohkem põhjamaades? Ma pole eriti lõuna pool olnud, turistina küll. Aga siis tundus see suhtlemine pealetükkiv. Nägin aga tik tokis üht klippi. Hispaania naine imestas, et kas Soomes inimesed ei räägi omavahel jõusaalis. Et Hispaanias olla tavaline, et näed keegi teeb mõnd harjutust, sa lähed küsid et kuidas seda õigesti teha ja areneb dialoog. Ja see olla tavaline.
Kas te kujutaks ette seda nt siin? Ei mina küll mitte.
Ma arvan et isegi keegi võiks siia kirjutada, kui keegi tuli su juurde harjutuse kohta küsima. Et ebaviisakas, häirib või imelik, tahan tegeleda oma asjadega.
Ma nüüd mõtlen, kuidas areneb suhtluse ärevus? Ei tohi teisi häirida. Mis nad must mõtlevad. Ja nii ei julgegi midagi öelda, ei julge suhelda. Kuna meil on selline teisi mittehäriv suhtlemine osana me kultuurist, kas see võib olla suhtlusärevuse aluseks?

Häiriks.
Mitte, et ei julge suhelda, vaid ei taha suhelda.

[Külaline]

Mis asi see veel on? Ise mõtlesid välja? Poolsada aastat juba elatud ja null ärevust. Täna olin esimest korda elus televisioonis ja null ärevust. Millest muidu jutt käib?

[Külaline]

Kas sotsiaalne ärevus on rohkem põhjamaades? Ma pole eriti lõuna pool olnud, turistina küll. Aga siis tundus see suhtlemine pealetükkiv. Nägin aga tik tokis üht klippi. Hispaania naine imestas, et kas Soomes inimesed ei räägi omavahel jõusaalis. Et Hispaanias olla tavaline, et näed keegi teeb mõnd harjutust, sa lähed küsid et kuidas seda õigesti teha ja areneb dialoog. Ja see olla tavaline.
Kas te kujutaks ette seda nt siin? Ei mina küll mitte.
Ma arvan et isegi keegi võiks siia kirjutada, kui keegi tuli su juurde harjutuse kohta küsima. Et ebaviisakas, häirib või imelik, tahan tegeleda oma asjadega.
Ma nüüd mõtlen, kuidas areneb suhtluse ärevus? Ei tohi teisi häirida. Mis nad must mõtlevad. Ja nii ei julgegi midagi öelda, ei julge suhelda. Kuna meil on selline teisi mittehäriv suhtlemine osana me kultuurist, kas see võib olla suhtlusärevuse aluseks?

See, mida sa kirjeldad ei ole sotsiaalne/suhtluse ärevus.

[Külaline]

Mina, kes ma olen arvestatava osa elust mujal elanud, sh riikides, kus suheldakse julgemalt, võin vabalt seda välismaa-laadi suhtlust aretada. Teine kord aga jälle on kõigest kopp ees ja tahan omas mullis marineerida. Ma ei tea, kas see tuleneb mu mujal elamise kogemusest, aga ma ei muretse iialgi, mida keegi minust mõelda võiks, kui mul parasjagu suhtlemise tuju on ja ma ise seda algatan.

Kui nüüd suhtlusärevusest rääkida, siis lapsena olin paras ärevik. Kartsin näiteks putkast kuukaarti osta. Aga sundisin ennast teadlikult selliseid asju ära tegema ja ennäe - see mõjub.

[Külaline]

Kui nüüd suhtlusärevusest rääkida, siis lapsena olin paras ärevik. Kartsin näiteks putkast kuukaarti osta. Aga sundisin ennast teadlikult selliseid asju ära tegema ja ennäe - see mõjub.

Minu jaoks lapsena oli õudus kuubis klassi ees vastamine/lugemine. Võõrastele tere ütlemine oli ka mingis vanuses raske. Ma ei teagi, mis hetkel ja kuidas ma sellest ärevusest üle sain aga nüüd täiskasvanuna ma pigem eelistan inimestega pigem näost näkku suhelda eriti, kui on vaja emotsioone edasi anda. Kirja teel võib muidu vale mulje jääda.

[Külaline]

Mina, kes ma olen arvestatava osa elust mujal elanud, sh riikides, kus suheldakse julgemalt, võin vabalt seda välismaa-laadi suhtlust aretada. Teine kord aga jälle on kõigest kopp ees ja tahan omas mullis marineerida. Ma ei tea, kas see tuleneb mu mujal elamise kogemusest, aga ma ei muretse iialgi, mida keegi minust mõelda võiks, kui mul parasjagu suhtlemise tuju on ja ma ise seda algatan.

Kui nüüd suhtlusärevusest rääkida, siis lapsena olin paras ärevik. Kartsin näiteks putkast kuukaarti osta. Aga sundisin ennast teadlikult selliseid asju ära tegema ja ennäe - see mõjub.

Ka mina olen suure osa oma elust elanud välismaal, Skandinaavias. Kui ma siin midagi õppinud olen, siis on see teiste inimestega suhtlemine. Eestis ma enamasti kaasinimestega ei suhelnud või kui, siis hädapärast ja vajadusel. Naabreid teretasin, aga ei enamat. Siin aga võin vabalt tänaval võõrastega juttu puhuda ja ma ei leia, et see oleks imelik. Pigem on see inimlik ja normaalne. Oskus võhivõõrastega tänaval juttu alustada on tegelikult elementaarne elu osa, mida minu meelest eestlased peaksid ära õppima. Spontaanne ja vaba suhtlemine, see avab uksi ja südameid.

[Külaline]

Minu jaoks lapsena oli õudus kuubis klassi ees vastamine/lugemine. Võõrastele tere ütlemine oli ka mingis vanuses raske.

Selle juured on tihtipeale väga madalas enesehinnangus. Mitte alati, aga tihti on just seal pôhjus.

[Külaline]

Minu jaoks lapsena oli õudus kuubis klassi ees vastamine/lugemine. Võõrastele tere ütlemine oli ka mingis vanuses raske.

Selle juured on tihtipeale väga madalas enesehinnangus. Mitte alati, aga tihti on just seal pôhjus.

Ja kust see madal enesehinnang tuleb? Ikka perekonnast. Suhtlemine on õpitav oskus. Ma juba üle keskea ja mitte eriline ekstravert, aga suhtlen täitsa vabalt ja isegi meeleldi. Vanemate eeskuju ja kohati ka juhendamine on olulised.

[Külaline]

Minu jaoks lapsena oli õudus kuubis klassi ees vastamine/lugemine. Võõrastele tere ütlemine oli ka mingis vanuses raske.

Selle juured on tihtipeale väga madalas enesehinnangus. Mitte alati, aga tihti on just seal pôhjus.

Täitsa võimalik. Eks mu enesehinnang madal oli aga ma ei ütleks, et VÄGA madal. Ma olin lihtsalt väga häbelik üleüldiselt. Pärit mitte just väga jõukast perest(päris päris vaesed me polnud aga ülemiigseid nipsasjakesi me ei saanud). Aga üks suur tegur oli ka see, et ma põristasin r tähte(on suguvõsas) ja väheke susistadin s-i umbes põhikooli lõpuni. Millal ja miks see ära kadus, ma ei teagi .
Vahepeal olin üsna endaga rahul aga nüüd taas olen enesehinnanguga pahuksis, just kehakaalu pärast(peale viimast last olen hädas).
Ja eks ma mingil hetkel mõistsin ka, et ma olen üsna suur introvert. Olin ka lapsena juba. Nautisin üksi kodus olemist täiega.

[Külaline]

Mina, kes ma olen arvestatava osa elust mujal elanud, sh riikides, kus suheldakse julgemalt, võin vabalt seda välismaa-laadi suhtlust aretada. Teine kord aga jälle on kõigest kopp ees ja tahan omas mullis marineerida. Ma ei tea, kas see tuleneb mu mujal elamise kogemusest, aga ma ei muretse iialgi, mida keegi minust mõelda võiks, kui mul parasjagu suhtlemise tuju on ja ma ise seda algatan.

Kui nüüd suhtlusärevusest rääkida, siis lapsena olin paras ärevik. Kartsin näiteks putkast kuukaarti osta. Aga sundisin ennast teadlikult selliseid asju ära tegema ja ennäe - see mõjub.

Ka mina olen suure osa oma elust elanud välismaal, Skandinaavias. Kui ma siin midagi õppinud olen, siis on see teiste inimestega suhtlemine. Eestis ma enamasti kaasinimestega ei suhelnud või kui, siis hädapärast ja vajadusel. Naabreid teretasin, aga ei enamat. Siin aga võin vabalt tänaval võõrastega juttu puhuda ja ma ei leia, et see oleks imelik. Pigem on see inimlik ja normaalne. Oskus võhivõõrastega tänaval juttu alustada on tegelikult elementaarne elu osa, mida minu meelest eestlased peaksid ära õppima. Spontaanne ja vaba suhtlemine, see avab uksi ja südameid.

Teen seda kõike Eestis. Saan ükskõik, mis inimestega kohe jutu peale. Olen avatud, viisakas ja naeratan.

[Külaline]

Olen täiesti põhjamaine inimene ja vabalt võin minna kelleltki spordisaalis abi küsima ja minu jaoks oleks ka täiesti normaalne, kui keegi minult küsiks. Ssamuti on meil siin maal jalakäijate tee, kus harva keegi kõnnib. Vahel kui tuleb keegi vastu, on täiesti normaalne tere öeda ja vahel ka paar sõna vahetada. Miks peaks olema teise inimsega suhelda nii hull probleem, kui see teine inimene võõras on?

[Külaline]

Miks peaks soovima võõrastega suhelda?
Eestlased on introvertsemad kui lõunamaalased ja eestlastel ei ole vajadust suhtlemise järele, mitte et väga tahaks, aga ei julge.

[Külaline]

Mina, kes ma olen arvestatava osa elust mujal elanud, sh riikides, kus suheldakse julgemalt, võin vabalt seda välismaa-laadi suhtlust aretada. Teine kord aga jälle on kõigest kopp ees ja tahan omas mullis marineerida. Ma ei tea, kas see tuleneb mu mujal elamise kogemusest, aga ma ei muretse iialgi, mida keegi minust mõelda võiks, kui mul parasjagu suhtlemise tuju on ja ma ise seda algatan.

Kui nüüd suhtlusärevusest rääkida, siis lapsena olin paras ärevik. Kartsin näiteks putkast kuukaarti osta. Aga sundisin ennast teadlikult selliseid asju ära tegema ja ennäe - see mõjub.

Ka mina olen suure osa oma elust elanud välismaal, Skandinaavias. Kui ma siin midagi õppinud olen, siis on see teiste inimestega suhtlemine. Eestis ma enamasti kaasinimestega ei suhelnud või kui, siis hädapärast ja vajadusel. Naabreid teretasin, aga ei enamat. Siin aga võin vabalt tänaval võõrastega juttu puhuda ja ma ei leia, et see oleks imelik. Pigem on see inimlik ja normaalne. Oskus võhivõõrastega tänaval juttu alustada on tegelikult elementaarne elu osa, mida minu meelest eestlased peaksid ära õppima. Spontaanne ja vaba suhtlemine, see avab uksi ja südameid.

Teen seda kõike Eestis. Saan ükskõik, mis inimestega kohe jutu peale. Olen avatud, viisakas ja naeratan.

Milleks?

[Külaline]

Milleks?

Tead, see on tegelikult tore. Sellised mõnusad väikesed vestlused annavad hea emotsiooni. N.ö. tõstavad vibratsiooni.

* Pikalt mujal elanu.

[Külaline]

ka täiesti põhjamaa inimene ning nüüdseks (50+) üsna suhtlemisele avatud. Palju rohkem kui 10-20 aastat tagasi!
Ei pelga ise sõbraliku moega võõraga rääkima hakata, ega tõrju neid kes mulle lähenevad.
Minumeelest toimus muutus siis, kui võtsin koera. Pikad jalutuskäigud on lihtsalt nii palju meeldivamad, kui teiste koeraomanikega saab tervitusi vahetada ja paar sõna juttu rääkida.

[Külaline]

Milleks?

Tead, see on tegelikult tore. Sellised mõnusad väikesed vestlused annavad hea emotsiooni. N.ö. tõstavad vibratsiooni.

* Pikalt mujal elanu.

Enesekesksete ekstravertide arvamus.

[Külaline]

Milleks?

Tead, see on tegelikult tore. Sellised mõnusad väikesed vestlused annavad hea emotsiooni. N.ö. tõstavad vibratsiooni.

* Pikalt mujal elanu.

nõus. Ja paadunud introvertidel pole tegelikult midagi karta, kui oled piisavalt vissis näo- ja olemisega, siis ei tule keegi suhtlema.

[Külaline]

Milleks?

Tead, see on tegelikult tore. Sellised mõnusad väikesed vestlused annavad hea emotsiooni. N.ö. tõstavad vibratsiooni.

* Pikalt mujal elanu.

Enesekesksete ekstravertide arvamus.

Kas sa ise käid morni ja vingus näoga ringi ning kellegagi ei vestle?

[Ottotriin]

Kas sa ise käid morni ja vingus näoga ringi ning kellegagi ei vestle?

Jah, mina näiteks käin. Mitte vingus, vaid tigeda näoga. Mõttes sõiman kõike ja kõiki.
Ma olen kogu aeg selline olnud.