Miks noored edukad inimesed enesetappe sooritavad ...

[Külaline]

Facebookis ollakse teatavasti uue nimega. Vanus ei huvita, huvitab inimese tegevus.

Ja kuidas see FB sulle selle kohta infot annab, millega inimene tegeleb? Seal on täpselt see info, mida inimene ise on soovinud avaldada ja see võib anda sulle null infot.

No annab ikka väga palju infot. Isegi näiteks selle foorumi kaudu teab lugeja nii mõndagi, mis inimene on Tolmukübe või Tõutäkk.

Tõesti või. Mina ei tea Tolmukübeme kohta küll midagi, et mis on tema päris nimi jne. See, mis ta enda kohta on rääkinud, ei pruugi olla üldse tõsi. FB osas võib anda infot ja võib ka mitte anda. Sa ei pruugi saada sealt teda inimese nime, päris nägu, vanust, sõpru, tegevusalasid, mitte kui midagi. See on tema enda otsus. Eriti tobe, kui see tuhnija veel ei oska järeldusi teha, ajab inimese üldse mõne teisega sassi vms.

[Külaline]

Facebookis ollakse teatavasti uue nimega. Vanus ei huvita, huvitab inimese tegevus.

Ja kuidas see FB sulle selle kohta infot annab, millega inimene tegeleb? Seal on täpselt see info, mida inimene ise on soovinud avaldada ja see võib anda sulle null infot.

No annab ikka väga palju infot. Isegi näiteks selle foorumi kaudu teab lugeja nii mõndagi, mis inimene on Tolmukübe või Tõutäkk.

Mis infot sa täpselt saad, kui inimene mitte midagi avalikult ei jaga ega postita? Lisaks võib olla ka nimekaime, nii et tasub selle guugeldamisega ka ettevaatlik olla.

[Külaline]

Kuidas sealt inimese vanuse leiab?
Liiatigi veel, kui perekonnanimi on muutunud ja uue nimega guugeldamine mingeid vasteid ei anna.

Facebookis ollakse teatavasti uue nimega. Vanus ei huvita, huvitab inimese tegevus.

Mis teatavasti. Inimene on seal selle nimega, mis ta ise endale paneb.

Kolmanda Eesti Kati Olen ja Täiskohaga Emme. Kui inimene ei julge oma nimega olla, on juba peas miskit korrast ära.

[Külaline]

Facebookis ollakse teatavasti uue nimega. Vanus ei huvita, huvitab inimese tegevus.

Mis teatavasti. Inimene on seal selle nimega, mis ta ise endale paneb.

Kolmanda Eesti Kati Olen ja Täiskohaga Emme. Kui inimene ei julge oma nimega olla, on juba peas miskit korrast ära.

Sa ütlesid, et teatavasti on inimene FB-s oma viimase nimega. Ei pruugi olla. Ta võib olla eelmise nimega, hüüdnimega vms, sa ei pruugi FB põhjal mitte midagi teada saada.

[Külaline]

Mõttetu vaidlus. Sina jätka sellise info lisamist oma CV-sse ja imesta edasi, miks keegi sind vestlusele ei kutsu, hoolimata heast haridusest ja põhjalikust töökogemusest.

See on küll naljakas vastus. Mu vanus tuleb ju kohe vestlusele sisse astudes välja. Kui nii vanu ei soovita, siis ei soovita. Miks ma peaksin üldse oma aega raiskama?
Parem, kui kõik on alguses kohe selge.

[Külaline]

Ja kuidas see FB sulle selle kohta infot annab, millega inimene tegeleb? Seal on täpselt see info, mida inimene ise on soovinud avaldada ja see võib anda sulle null infot.

No annab ikka väga palju infot. Isegi näiteks selle foorumi kaudu teab lugeja nii mõndagi, mis inimene on Tolmukübe või Tõutäkk.

Mis infot sa täpselt saad, kui inimene mitte midagi avalikult ei jaga ega postita? Lisaks võib olla ka nimekaime, nii et tasub selle guugeldamisega ka ettevaatlik olla.

Jagavad ja postitavad küll. Läbupildid, mingid loosimängud, hunnik jagamisi, tobedate tsitaatide jm jagamine.

[Külaline]

Mis teatavasti. Inimene on seal selle nimega, mis ta ise endale paneb.

Kolmanda Eesti Kati Olen ja Täiskohaga Emme. Kui inimene ei julge oma nimega olla, on juba peas miskit korrast ära.

Sa ütlesid, et teatavasti on inimene FB-s oma viimase nimega. Ei pruugi olla. Ta võib olla eelmise nimega, hüüdnimega vms, sa ei pruugi FB põhjal mitte midagi teada saada.

Mida sa vaidled! Pole olnud veel ühtki inimest, kelle kohta poleks googlist, facebookist mingitki infot saanud.

[Külaline]

Kolmanda Eesti Kati Olen ja Täiskohaga Emme. Kui inimene ei julge oma nimega olla, on juba peas miskit korrast ära.

Sa ütlesid, et teatavasti on inimene FB-s oma viimase nimega. Ei pruugi olla. Ta võib olla eelmise nimega, hüüdnimega vms, sa ei pruugi FB põhjal mitte midagi teada saada.

Mida sa vaidled! Pole olnud veel ühtki inimest, kelle kohta poleks googlist, facebookist mingitki infot saanud.

Ilmselgelt oled põhjendamatult ennast täis ja pead ennast eksimatuks. Tegelikult on ilmselt su pooled järeldused valed, mida sa sealt netist leitu põhjal teed. Hoidku issand jumal sellise saamatu taustakontrolli tegija eest. Lisaks võivad need täiskohaga emmed olla täiesti okeid mõne ametikoha jaoks. Sina aga ei ole professionaalse tööajate otsija moodigi. Meie asutuses oli ka üks selline personalitegelane. Käisin temaga tööintervjuul kaasas ja tema tahtis ühe inimese välja praakida, kes ütles talle, et ei armasta väga üritustel käia. Ütles, et see ei sobi meie kollektiivi. Ma ütlesin, et väga hästi sobib, ega ta mingiks peolõviks siia ei tule, vaid raamatupidajaks. Tegemist oli väga hea töötajaga, kes oli täpne ja põhjalik. Personalitibi arust ei sobinud, sest kuivik.

[Külaline]

No annab ikka väga palju infot. Isegi näiteks selle foorumi kaudu teab lugeja nii mõndagi, mis inimene on Tolmukübe või Tõutäkk.

Mis infot sa täpselt saad, kui inimene mitte midagi avalikult ei jaga ega postita? Lisaks võib olla ka nimekaime, nii et tasub selle guugeldamisega ka ettevaatlik olla.

Jagavad ja postitavad küll. Läbupildid, mingid loosimängud, hunnik jagamisi, tobedate tsitaatide jm jagamine.

Ja siis? Jagas loosmängu, sellepärast ei sobi näiteks kontoritöötajaks või mis sa tahad öelda. Sa ka erilise ajuhiiglasena just ei paista, aga kuskil ju töötad. Sul on põhjendamatult kõrged ootused inimeste suhtes.

[Külaline]

Minu kohta ei leia FBst mitte midagi. Olen selle eest hoolitsenud. Tegelikult olen seal olemas, aga vaid väga lähedaste jaoks.

[Külaline]

Mõttetu vaidlus. Sina jätka sellise info lisamist oma CV-sse ja imesta edasi, miks keegi sind vestlusele ei kutsu, hoolimata heast haridusest ja põhjalikust töökogemusest.

Ega vestlusele kutsumine pole veel tööle saamine! Kui 50+ inimest ei taheta, siis ei taheta teda ka peale vestlust. Sina võid ju oma aega raisata mööda töövestlusi lehvides, aga suuremal jaol vanematel inimestel pole enam aega ja tahtmist lollustega tegeleda.

[Külaline]

Mis teatavasti. Inimene on seal selle nimega, mis ta ise endale paneb.

Kolmanda Eesti Kati Olen ja Täiskohaga Emme. Kui inimene ei julge oma nimega olla, on juba peas miskit korrast ära.

Sa ütlesid, et teatavasti on inimene FB-s oma viimase nimega. Ei pruugi olla. Ta võib olla eelmise nimega, hüüdnimega vms, sa ei pruugi FB põhjal mitte midagi teada saada.

Vahepeal oli jube popp FB-s oma nimi poolitada nagu näiteks Kris Ta või Tii Na. Või siis Kaits Olen. Minu meelest nõme.

[Külaline]

Nii või naa googeldatakse inimene enne intervjuule kutsumist, mingeid üllatusi pole vaja.

Samas, mida see annab? Mul on näiteks FB konto kinnine ja näitab ainult mu profiilipilti. Kõik muu info on lukutaga.

Ja kui ka oleks avalik konto, kus profiilipildiks on kasepuu ja muu info ka mittemidagiütlev, siis mida see personalitädi sellest järeldab? Selline googeldamine ja uute võimalike kolleegide tagant nuuskimine on ebaprofessionaalne.

[Külaline]

Naastes teemaalgatuse juurde, arvan ka mina, et Eestis on suitsiide liiga palju ja suureks põhjuseks on lokkav individualism ning üha laialdasemalt levitatav mõttemall, mille kohaselt "suhtle ainult endale meeldivate inimestega, kõik teised viska üle parda!"

Perekonda on moes halvustada, alati kui keegi pere tähtsusest julgeb rääkida, nii tuuakse talle kohe mingi ekstreemne näide, mis peaks näitama, kui paha ja kahjulik nähtus perekond ikkagi on (a la isa alkohoolik, ema skisofreenik jne-jne). Samas ei koosne tavaelu ekstreemsustest ja pealegi on inimene siiski sotsiaalne loom ja päris üksi on ka kurb. Seda enam, et ka perevälised isikud, kellega inimene suhtleb, võivad ju täpselt samamoodi olla alkohoolikud ja skisofreenikud. Hülgad oma pere, kuna sulle näib, et su ema kamandas sind lapsepõlves, ja asendad ta trenni- või töö- või huviringikaaslastega, kuid nende seas toimub veelgi hullem intriigitsemine ja hierarhia, ning sind kamandatakse seal tegelikult veelgi rohkem. Ehk siis - inimene, kes laia lehega loobib oma lähedased prügikasti, kuna ema polevat temaga piisavalt palju jutustanud ja isa olevat teinud palju tööd, asendades lähedased teistega, võib peagi avastada, et ka asendus pole põrmugi parem.

Seega, õnn on oskuses teiste, sinust v-o mõnevõrra erinevate inimestega normaalselt läbi saada ja osata suhelda ka siis, kui kõik vaated ei ühti. (Loomulikult mõistlikkuse piires, me ei räägi siin päris lootusetust suhtest, kaassõltuvusest vms.)

Ka mul on perekonnas üks pereliige, kes põeb depressiooni. Ja ma näen tema puhul maast madalast just nimelt kehvapoolset oskust võtta nii elu kui ka inimsuhteid sellistena nagu need on. Ta kogu aeg ootab justkui midagi enamat, ikka miski pole see, ikka on midagi tema silmis vajaka, tahab veelgi paremat. Selle asemel, et ennast keskkonnaga ja eluga ja ümbritsevate inimestega mõistlikul määral klappima kohandada, ootab tema, et kogu ümbrus klapitaks ennast tema järgi. Ja kui seda pole juhtunud, siis ongi depressioon platsis. Ma muidugi ei taha liialt üldistada ja samuti ei taha ma suitsiidsete inimeste kohta halvasti öelda - ei, seda kindlasti mitte. Räägin isiklikust tundmusest eluga koos sellise inimesega.

[Külaline]

Naastes teemaalgatuse juurde, arvan ka mina, et Eestis on suitsiide liiga palju ja suureks põhjuseks on lokkav individualism ning üha laialdasemalt levitatav mõttemall, mille kohaselt "suhtle ainult endale meeldivate inimestega, kõik teised viska üle parda!"

Perekonda on moes halvustada, alati kui keegi pere tähtsusest julgeb rääkida, nii tuuakse talle kohe mingi ekstreemne näide, mis peaks näitama, kui paha ja kahjulik nähtus perekond ikkagi on (a la isa alkohoolik, ema skisofreenik jne-jne). Samas ei koosne tavaelu ekstreemsustest ja pealegi on inimene siiski sotsiaalne loom ja päris üksi on ka kurb. Seda enam, et ka perevälised isikud, kellega inimene suhtleb, võivad ju täpselt samamoodi olla alkohoolikud ja skisofreenikud. Hülgad oma pere, kuna sulle näib, et su ema kamandas sind lapsepõlves, ja asendad ta trenni- või töö- või huviringikaaslastega, kuid nende seas toimub veelgi hullem intriigitsemine ja hierarhia, ning sind kamandatakse seal tegelikult veelgi rohkem. Ehk siis - inimene, kes laia lehega loobib oma lähedased prügikasti, kuna ema polevat temaga piisavalt palju jutustanud ja isa olevat teinud palju tööd, asendades lähedased teistega, võib peagi avastada, et ka asendus pole põrmugi parem.

Seega, õnn on oskuses teiste, sinust v-o mõnevõrra erinevate inimestega normaalselt läbi saada ja osata suhelda ka siis, kui kõik vaated ei ühti. (Loomulikult mõistlikkuse piires, me ei räägi siin päris lootusetust suhtest, kaassõltuvusest vms.)

Ka mul on perekonnas üks pereliige, kes põeb depressiooni. Ja ma näen tema puhul maast madalast just nimelt kehvapoolset oskust võtta nii elu kui ka inimsuhteid sellistena nagu need on. Ta kogu aeg ootab justkui midagi enamat, ikka miski pole see, ikka on midagi tema silmis vajaka, tahab veelgi paremat. Selle asemel, et ennast keskkonnaga ja eluga ja ümbritsevate inimestega mõistlikul määral klappima kohandada, ootab tema, et kogu ümbrus klapitaks ennast tema järgi. Ja kui seda pole juhtunud, siis ongi depressioon platsis. Ma muidugi ei taha liialt üldistada ja samuti ei taha ma suitsiidsete inimeste kohta halvasti öelda - ei, seda kindlasti mitte. Räägin isiklikust tundmusest eluga koos sellise inimesega.

Miks peaks suhtlema ebameeldivate inimestega, tulid siia ellu kannatama või? Ennast teiste järgi kohandades ei teagi sa lõpuks, kes sa ise oled, lehvid nagu tuulelipp. See on pluss, mitte miinus, et sa oma lähikonda valida saad, mitte ei pea leppima hambad ristis sellega, mis on. Inimesed ka muutuvad elu jooksul ja see on normaalne, et mingid suhted kaovad, mingid tulevad juurde.

Teiseks sa ilmselt ei tea, kui paljudel pole lähedasi suhteid oma perekonnaga kunagi olnudki. Räägid, nagu kõik oleks algul tohutult lähedased ja siis järsku lõigatakse keegi välja - päris nii need asjad alati ei käi. On juhtumeid, kus mõnel jookseb must kass vahelt läbi ja siis enam ei suhelda, aga on inimesi, kel pole sellist sidet kunagi olnudki. Lähedusele laotakse vundament lapsepõlves ja kui see ebaõnnestub, siis edu hiljem selle kunstliku tekitamisega.

[Külaline]

Naastes teemaalgatuse juurde, arvan ka mina, et Eestis on suitsiide liiga palju ja suureks põhjuseks on lokkav individualism ning üha laialdasemalt levitatav mõttemall, mille kohaselt "suhtle ainult endale meeldivate inimestega, kõik teised viska üle parda!"

Perekonda on moes halvustada, alati kui keegi pere tähtsusest julgeb rääkida, nii tuuakse talle kohe mingi ekstreemne näide, mis peaks näitama, kui paha ja kahjulik nähtus perekond ikkagi on (a la isa alkohoolik, ema skisofreenik jne-jne). Samas ei koosne tavaelu ekstreemsustest ja pealegi on inimene siiski sotsiaalne loom ja päris üksi on ka kurb. Seda enam, et ka perevälised isikud, kellega inimene suhtleb, võivad ju täpselt samamoodi olla alkohoolikud ja skisofreenikud. Hülgad oma pere, kuna sulle näib, et su ema kamandas sind lapsepõlves, ja asendad ta trenni- või töö- või huviringikaaslastega, kuid nende seas toimub veelgi hullem intriigitsemine ja hierarhia, ning sind kamandatakse seal tegelikult veelgi rohkem. Ehk siis - inimene, kes laia lehega loobib oma lähedased prügikasti, kuna ema polevat temaga piisavalt palju jutustanud ja isa olevat teinud palju tööd, asendades lähedased teistega, võib peagi avastada, et ka asendus pole põrmugi parem.

Seega, õnn on oskuses teiste, sinust v-o mõnevõrra erinevate inimestega normaalselt läbi saada ja osata suhelda ka siis, kui kõik vaated ei ühti. (Loomulikult mõistlikkuse piires, me ei räägi siin päris lootusetust suhtest, kaassõltuvusest vms.)

Ka mul on perekonnas üks pereliige, kes põeb depressiooni. Ja ma näen tema puhul maast madalast just nimelt kehvapoolset oskust võtta nii elu kui ka inimsuhteid sellistena nagu need on. Ta kogu aeg ootab justkui midagi enamat, ikka miski pole see, ikka on midagi tema silmis vajaka, tahab veelgi paremat. Selle asemel, et ennast keskkonnaga ja eluga ja ümbritsevate inimestega mõistlikul määral klappima kohandada, ootab tema, et kogu ümbrus klapitaks ennast tema järgi. Ja kui seda pole juhtunud, siis ongi depressioon platsis. Ma muidugi ei taha liialt üldistada ja samuti ei taha ma suitsiidsete inimeste kohta halvasti öelda - ei, seda kindlasti mitte. Räägin isiklikust tundmusest eluga koos sellise inimesega.

Miks peaks suhtlema ebameeldivate inimestega, tulid siia ellu kannatama või? Ennast teiste järgi kohandades ei teagi sa lõpuks, kes sa ise oled, lehvid nagu tuulelipp. See on pluss, mitte miinus, et sa oma lähikonda valida saad, mitte ei pea leppima hambad ristis sellega, mis on. Inimesed ka muutuvad elu jooksul ja see on normaalne, et mingid suhted kaovad, mingid tulevad juurde.

Teiseks sa ilmselt ei tea, kui paljudel pole lähedasi suhteid oma perekonnaga kunagi olnudki. Räägid, nagu kõik oleks algul tohutult lähedased ja siis järsku lõigatakse keegi välja - päris nii need asjad alati ei käi. On juhtumeid, kus mõnel jookseb must kass vahelt läbi ja siis enam ei suhelda, aga on inimesi, kel pole sellist sidet kunagi olnudki. Lähedusele laotakse vundament lapsepõlves ja kui see ebaõnnestub, siis edu hiljem selle kunstliku tekitamisega.

Sul on kõik vaid äärmused - "kannatama, hambad ristis"...? Päriselu koosneb harva äärmustest.
Lähedusele laotakse vundament lapsepõlves küll, ent lihtsustatud üldistusega kõike seletada päris ka ei saa. Elu keerdkäikude eest pole meist keegi kaitstud. Ka inimeste iseloomud on erinevad. Mõni on positiivne, rõõmus ja rahul, teine samas olukorras jällegi on negatiivne ja otsib vigu.

[Külaline]

Naastes teemaalgatuse juurde, arvan ka mina, et Eestis on suitsiide liiga palju ja suureks põhjuseks on lokkav individualism ning üha laialdasemalt levitatav mõttemall, mille kohaselt "suhtle ainult endale meeldivate inimestega, kõik teised viska üle parda!"

Perekonda on moes halvustada, alati kui keegi pere tähtsusest julgeb rääkida, nii tuuakse talle kohe mingi ekstreemne näide, mis peaks näitama, kui paha ja kahjulik nähtus perekond ikkagi on (a la isa alkohoolik, ema skisofreenik jne-jne). Samas ei koosne tavaelu ekstreemsustest ja pealegi on inimene siiski sotsiaalne loom ja päris üksi on ka kurb. Seda enam, et ka perevälised isikud, kellega inimene suhtleb, võivad ju täpselt samamoodi olla alkohoolikud ja skisofreenikud. Hülgad oma pere, kuna sulle näib, et su ema kamandas sind lapsepõlves, ja asendad ta trenni- või töö- või huviringikaaslastega, kuid nende seas toimub veelgi hullem intriigitsemine ja hierarhia, ning sind kamandatakse seal tegelikult veelgi rohkem. Ehk siis - inimene, kes laia lehega loobib oma lähedased prügikasti, kuna ema polevat temaga piisavalt palju jutustanud ja isa olevat teinud palju tööd, asendades lähedased teistega, võib peagi avastada, et ka asendus pole põrmugi parem.

Seega, õnn on oskuses teiste, sinust v-o mõnevõrra erinevate inimestega normaalselt läbi saada ja osata suhelda ka siis, kui kõik vaated ei ühti. (Loomulikult mõistlikkuse piires, me ei räägi siin päris lootusetust suhtest, kaassõltuvusest vms.)

Ka mul on perekonnas üks pereliige, kes põeb depressiooni. Ja ma näen tema puhul maast madalast just nimelt kehvapoolset oskust võtta nii elu kui ka inimsuhteid sellistena nagu need on. Ta kogu aeg ootab justkui midagi enamat, ikka miski pole see, ikka on midagi tema silmis vajaka, tahab veelgi paremat. Selle asemel, et ennast keskkonnaga ja eluga ja ümbritsevate inimestega mõistlikul määral klappima kohandada, ootab tema, et kogu ümbrus klapitaks ennast tema järgi. Ja kui seda pole juhtunud, siis ongi depressioon platsis. Ma muidugi ei taha liialt üldistada ja samuti ei taha ma suitsiidsete inimeste kohta halvasti öelda - ei, seda kindlasti mitte. Räägin isiklikust tundmusest eluga koos sellise inimesega.

Miks peaks suhtlema ebameeldivate inimestega, tulid siia ellu kannatama või? Ennast teiste järgi kohandades ei teagi sa lõpuks, kes sa ise oled, lehvid nagu tuulelipp. See on pluss, mitte miinus, et sa oma lähikonda valida saad, mitte ei pea leppima hambad ristis sellega, mis on. Inimesed ka muutuvad elu jooksul ja see on normaalne, et mingid suhted kaovad, mingid tulevad juurde.

Teiseks sa ilmselt ei tea, kui paljudel pole lähedasi suhteid oma perekonnaga kunagi olnudki. Räägid, nagu kõik oleks algul tohutult lähedased ja siis järsku lõigatakse keegi välja - päris nii need asjad alati ei käi. On juhtumeid, kus mõnel jookseb must kass vahelt läbi ja siis enam ei suhelda, aga on inimesi, kel pole sellist sidet kunagi olnudki. Lähedusele laotakse vundament lapsepõlves ja kui see ebaõnnestub, siis edu hiljem selle kunstliku tekitamisega.

Sul on kõik vaid äärmused - "kannatama, hambad ristis"...? Päriselu koosneb harva äärmustest.
Lähedusele laotakse vundament lapsepõlves küll, ent lihtsustatud üldistusega kõike seletada päris ka ei saa. Elu keerdkäikude eest pole meist keegi kaitstud. Ka inimeste iseloomud on erinevad. Mõni on positiivne, rõõmus ja rahul, teine samas olukorras jällegi on negatiivne ja otsib vigu.

Need ei ole mingid äärmused, millest sa siin räägid, vaid igapäevaelu. Sh ka see, et lähedasel on vaimsed või sõltuvusprobleemid. See, et sul endal on vedanud ja oled teiste suhtes leplik, ei tähenda, et kõigil on täpselt samamoodi. Inimeste taluvusaste on väga erinev ja isiksuse keerukusest ei hakka üldse rääkimagi. Sa ei hakka ilmaski inimesi oma raamidesse mahutama, nii et ei ole mõtet siin seletada, kuidas keegi teine istuma või astuma peaks. Sa ei oska ennast nende inimeste kingadesse panna, kes ei ole sinu moodi.

[Külaline]

Mõttetu vaidlus. Sina jätka sellise info lisamist oma CV-sse ja imesta edasi, miks keegi sind vestlusele ei kutsu, hoolimata heast haridusest ja põhjalikust töökogemusest.

Ega vestlusele kutsumine pole veel tööle saamine! Kui 50+ inimest ei taheta, siis ei taheta teda ka peale vestlust. Sina võid ju oma aega raisata mööda töövestlusi lehvides, aga suuremal jaol vanematel inimestel pole enam aega ja tahtmist lollustega tegeleda.

Minul pole seni veel töö leidmisega probleeme tekkinud.

[Külaline]

Minu FB konto pole küll suvalistele uudishimulikele nähtav, jagan infot ja postitusi vaid sõpradega.

[Külaline]

Miks peaks suhtlema ebameeldivate inimestega, tulid siia ellu kannatama või? Ennast teiste järgi kohandades ei teagi sa lõpuks, kes sa ise oled, lehvid nagu tuulelipp. See on pluss, mitte miinus, et sa oma lähikonda valida saad, mitte ei pea leppima hambad ristis sellega, mis on. Inimesed ka muutuvad elu jooksul ja see on normaalne, et mingid suhted kaovad, mingid tulevad juurde.

Teiseks sa ilmselt ei tea, kui paljudel pole lähedasi suhteid oma perekonnaga kunagi olnudki. Räägid, nagu kõik oleks algul tohutult lähedased ja siis järsku lõigatakse keegi välja - päris nii need asjad alati ei käi. On juhtumeid, kus mõnel jookseb must kass vahelt läbi ja siis enam ei suhelda, aga on inimesi, kel pole sellist sidet kunagi olnudki. Lähedusele laotakse vundament lapsepõlves ja kui see ebaõnnestub, siis edu hiljem selle kunstliku tekitamisega.

Sul on kõik vaid äärmused - "kannatama, hambad ristis"...? Päriselu koosneb harva äärmustest.
Lähedusele laotakse vundament lapsepõlves küll, ent lihtsustatud üldistusega kõike seletada päris ka ei saa. Elu keerdkäikude eest pole meist keegi kaitstud. Ka inimeste iseloomud on erinevad. Mõni on positiivne, rõõmus ja rahul, teine samas olukorras jällegi on negatiivne ja otsib vigu.

Need ei ole mingid äärmused, millest sa siin räägid, vaid igapäevaelu. Sh ka see, et lähedasel on vaimsed või sõltuvusprobleemid. See, et sul endal on vedanud ja oled teiste suhtes leplik, ei tähenda, et kõigil on täpselt samamoodi. Inimeste taluvusaste on väga erinev ja isiksuse keerukusest ei hakka üldse rääkimagi. Sa ei hakka ilmaski inimesi oma raamidesse mahutama, nii et ei ole mõtet siin seletada, kuidas keegi teine istuma või astuma peaks. Sa ei oska ennast nende inimeste kingadesse panna, kes ei ole sinu moodi.

Palun püüa aru saada, et just nimelt need, kellest siin jutt, on suures hädas sellega, et nemad tahavad dikteerida, kuidas teised istuma ja astuma peaksid ega oska end panna teiste inimeste kingadesse. Ja kui selgub, et maailm ei keerlegi ümber nende, siis on šokk platsis.