Külaline kirjutas: ↑10 Aug 2024 13:01
Loomulikult on kool haridus-, mitte kasvatusasutus. Kasvatatakse last kodus, kool saab seda vaid toetada, mitte aga kodus tegemata tööd ära teha. Kõik, muud polegi siin teemal öelda ega arutleda.
Mina tahaksin väga, et kool võimaldaks minul oma last ise kasvatada. Kahjuks olen näinud juhtumeid, kus koolitöötaja sekkub tarbetult ja ülemäärast jõudu kasutades ning asjaoludesse süvenemata, põhjustades sellega rohkem kahju kui kasu. Klassijuhatajate suhtumised võib olenevalt isikust jaotada kolmeks:
1. Õpetaja, kes õpetab pelgalt ainet ega märka üldse, mis ta klassis toimub. Kui keegi lööb teisel keset tundi pea veriseks, siis tavaliselt ei tee väljagi, paremal juhul näitab ohvrile näpuga ukse suunas, et mine kooliarsti juurde. Halvemal juhul paneb ohvrile veel märkuse, et miks too oma nutuga tundi segas.
2. Õpetaja, kes õpetab ainet ja märkab ka lapsi. Kodu kasvatustöösse ta ei sekku, vaid piirdub eelkõige sellega, et tagada lastele, kes on sel ajahetkel tema hoole alla antud, võimalikult rahulik ja turvaline õpetuskeskkond. Probleemide tekkides kontakteerub ta kõigepealt lapse enda ja tema vanematega. Ta esitab neile avatud küsimusi, nt et kuidas kool siin aidata saaks ja kas laps juba käib kusagil teraapias, kas ta saab ravi? Ning kuulab rahulikult ära ka vastused. Üheskoos jõutakse kõige paremini toimivate lahendusteni. Koolist välja viib ta probleemi mitte esimese, vaid alles viimase variandina, siis, kui koduga on korduvalt konsulteeritud ja tulemust pole. Selline Õpetaja on ideaalvariant
3. Õpetaja, kes on ülisekkuv ja ülikontrolliv. Koduga suhtleb käsutamise vormis, nõuab, et nii lapsed kui vanemad peavad temale jäägitult "avanema", paljastades temale isegi seiku, mis ei peaks üldse kooli asi olema. Kui vanemad seda ei tee, siis riidleb ja süüdistab, et miks nad polevat temaga ausad. Samas puudub tal oskus saadud infosse adekvaatselt suhtuda, ta ei oska kasutada seda lapse abistamiseks. Koosolekutel dikteerib selline õpetaja vanematele, kuidas nood oma kodus tohivad istuda ja astuda ja mis sõnu lapsega rääkides kasutada; samuti dikteerib ta sedagi, kuidas ema ja isa omavahel kodus vestelda tohivad, mis teemadel jne. Kui lapsel tekib probleeme, siis niisugune pedagoog ei kuula vanemaid, ei tunne huvi, missuguseid samme vanemad juba on astunud, et oma last aidata, vaid dikteerib vanematele ette, kelle juurde nad oma lapse viima peavad - no näiteks peab kodu õpetaja käsul ilmtingimata valima just koolipsühholoogi teenuse. Kui vanemad ütlevad, et aga laps käib juba teraapias ja tal on väga hea (kooliväline) spetsialist olemas, siis õpetajale see ei sobi - ta nõuab, et laps peab ilmtingimata kasutama just koolisisese, mitte aga koolivälise spetsialisti teenust, ilmselt lootuses saada tollelt kätte konfidentsiaalset infot lapse kohta. Ning kui lapsele ja ta vanematele see ei sobi, siis järgneb tagakiusamine õpetaja poolt. See on siis halvim variant, kus koolitöötaja ihkab kangesti olla lapsele ema aseaine, tahab kangesti kasvatada ja otsustada kõike lapsesse puutuvas - kuid samas ta ei vastuta iial. Sihukesi leidub, ehkki nende osas võib öelda: "Hoidku Jumal meid selliste õpetajate eest!"