Kas tunnete end täiskasvanuna?

vana hea klassika
Vasta
Tolmukübe
Postitusi: 1885
Liitunud: 13 Nov 2024 13:17
Kontakt:

Kas tunnete end täiskasvanuna?

Postitus Postitas Tolmukübe »

Leidsin ühest teisest foorumist sellise teema. Nt mina üldiselt juba tunnen, s.t., et nt ei lange enam kergelt vaimustusse uutest asjadest. Olen nagu stabiilne ja rahulik, see vist ongi täiskasvanulikkuse tunnus.
Külaline

Postitus Postitas Külaline »

Kas täiskasvanu olemise tunnus on mittevaimustumine? Minu arust on see elutüdimuse tunnus, mitte täiskasvamise. Täiskasvanu tunnusteks on vastutustunne, võime tehtud vigu tunnistada (ehk teadmine, et kõik eksivad), olulise eristamise võime, võime mitte ärrituda pisiasjade peale ja oma väärtussüsteemi olemasolu (just olemasolu - järgimine on juba omaette teema, kas on selleks piisavalt iseloomu).
Mina ise oma 55 eluaastaga tunnen end täiskasvanuna vast 10 aastat, kuigi vahepeal esineb hetki, mille üle ma pole uhke ja kus ma muutun tagasi teismeliseks (jonn ja värk).
Külaline

Postitus Postitas Külaline »

Tolmukübe kirjutas: 23 Mai 2026 15:49 Olen nagu stabiilne ja rahulik, see vist ongi täiskasvanulikkuse tunnus.
See on üks paljudest omadustest. Ma olen enda puhul samuti rahul just nende omadustega. Enne tegutsema asumist või suurte otsuste tegemist mõtlen-kaalutlen. Nooremana olin julgem riske võtma.

Märkan kaasinimest hädas ja lähen meeleldi appi. Varem ei läinud, sest kartsin, et mu abi ei vajata ja jään lolli olukorda.
Meenub üks lugu umbes kümne aasta tagusest ajast, kus läksin appi naabrimehele, kes oli endale mingi töö käigus viga teinud. Hiljem ta rääkis oma naisele, et läksin talle appi vaid selleks, et külge lüüa. Tookord ma jubedalt põdesin, praegu ma isegi ei viitsiks reageerida nii lolli jutu peale. Ju see on täiskasvanuks saamise tunnus. 😀
Külaline

Postitus Postitas Külaline »

Guest kirjutas: 23 Mai 2026 16:17 Kas täiskasvanu olemise tunnus on mittevaimustumine? Minu arust on see elutüdimuse tunnus, mitte täiskasvamise. Täiskasvanu tunnusteks on vastutustunne, võime tehtud vigu tunnistada (ehk teadmine, et kõik eksivad), olulise eristamise võime, võime mitte ärrituda pisiasjade peale ja oma väärtussüsteemi olemasolu (just olemasolu - järgimine on juba omaette teema, kas on selleks piisavalt iseloomu).
Mina ise oma 55 eluaastaga tunnen end täiskasvanuna vast 10 aastat, kuigi vahepeal esineb hetki, mille üle ma pole uhke ja kus ma muutun tagasi teismeliseks (jonn ja värk).
Mul on koik see ja empaatia tugevalt väljendunud, aga olen ath ja nt vaimustunud kergesti, shoppam poes nagu homset poleks (eestis ei astu poe lähedale ka, käin 1-2x aastas aga poodlemisreisidel). Voin ka vabalt mängida Tsirkust voi Reisi umber maailma. 51 olen, noorim laps algkoolis ja järgmine põhikoolis, vanemad 80+ hea tervise juures. Elan nagu keskiga oleks kaugel.
Külaline

Postitus Postitas Külaline »

Tunnen küll, aga ausaltöeldes on küll vaimustatud uue kodutehnika või vaba üle 🤣ega see mind vähem täiskasvanuks tee, et ma luban endale rõõmsaid emotsioone.
Külaline

Postitus Postitas Külaline »

Külaline kirjutas: 30 Mai 2026 16:35Meenub üks lugu umbes kümne aasta tagusest ajast, kus läksin appi naabrimehele, kes oli endale mingi töö käigus viga teinud. Hiljem ta rääkis oma naisele, et läksin talle appi vaid selleks, et külge lüüa. Tookord ma jubedalt põdesin, praegu ma isegi ei viitsiks reageerida nii lolli jutu peale. Ju see on täiskasvanuks saamise tunnus. 😀
Ma seostaks seda vist pigem temperamendiga, sest ma läksin seda lugedes kohe põlema. 😃 On alles jultumust.
Vasta