Kiitmine

[Külaline]

Kindel see, et laitmine ja kritiseerimine teeb lapsele kahju. Kas kiitmine või tunnustamine võib aga ka halvasti mõjuda?
Nii, et kiidetud laps tahabki saada kiitust, hakkab seda ootama.
Lugesin üht mõtet või teooriat, et lapsi keda ei kiidetud ega laidetud, muutusid ise vaimult stabiilsemaks.
Laps seob kinni kingapaelad. Vanem ei vaimustu ei kiida, vaid ütleb- ma näen, sa sidusid kingapaelad kinni.
Ma näen, sa koristasid mänguasjad. Ma näen, sa sõid täna paprika ära.
Ja nii kõigega.
Mis te arvate, kas kiitus on vajalik? Kas kiitusest võib sõltuvaks jääda või sõltuvaks muuta? Kui vanem tahab lapse käitumist parandada, siis pöörab ta tähelepanu just tehtule ja pingutusele ja kiidab last selle eest. Aga kas see ei või lõpuks ikka halvasti mõjuda, panna last/ inimest kiitust ootama ja vastavalt käituma, kiituse nimel, sest kiitus on meeldiv? Aga muudab sõltuvaks teiste arvamusest.
Ma omalt poolt mõtlen, et kas see ongi see vanarahva ütlus, et kiida lolli, siis loll rabab.

[Külaline]

Kindel see, et laitmine ja kritiseerimine teeb lapsele kahju. Kas kiitmine või tunnustamine võib aga ka halvasti mõjuda?
Nii, et kiidetud laps tahabki saada kiitust, hakkab seda ootama.
Lugesin üht mõtet või teooriat, et lapsi keda ei kiidetud ega laidetud, muutusid ise vaimult stabiilsemaks.
Laps seob kinni kingapaelad. Vanem ei vaimustu ei kiida, vaid ütleb- ma näen, sa sidusid kingapaelad kinni.
Ma näen, sa koristasid mänguasjad. Ma näen, sa sõid täna paprika ära.
Ja nii kõigega.
Mis te arvate, kas kiitus on vajalik? Kas kiitusest võib sõltuvaks jääda või sõltuvaks muuta? Kui vanem tahab lapse käitumist parandada, siis pöörab ta tähelepanu just tehtule ja pingutusele ja kiidab last selle eest. Aga kas see ei või lõpuks ikka halvasti mõjuda, panna last/ inimest kiitust ootama ja vastavalt käituma, kiituse nimel, sest kiitus on meeldiv? Aga muudab sõltuvaks teiste arvamusest.
Ma omalt poolt mõtlen, et kas see ongi see vanarahva ütlus, et kiida lolli, siis loll rabab.

hm, huvitav arutelu. jah, mina oma lapsi kiidan. ja kallistan ja tunnustan ja ütlen neile, kui armsad nad mulle on. ilmselt saab ka sellise külma konstanteerimisega hakkama. kasvavad mõnusad tuimad ja emotsioonitud junnid. maitseasi.

[Külaline]

Ma ka lugesin seda nn soovitust. Ma arvan, et eks sellega ole nii nagu kõigi teistegi spetsialistidest teoreetikute soovitustega - loe see läbi, mõtle selle üle järele, aga lõpuks tee ikka nii nagu enda sisetunne selle konkreetse lapse osas ütleb. Sina emana tunned oma last siiski kõige paremini ja sinul on vastutus tema eest, spetsialistil aga vastutust ei ole.

Liigne kiitus pole loomulikult hea. Kusjuures, eksisteerib selline inimrühm, kes lihtsalt peavad kogu aja kellelegi hinnanguid loopima ja see on tõeliselt tüütu ning võib muutuda juba ahistavaks. Laps ise tabab ka peagi ära, et see inimene lihtsalt viskab oma hinnanguid vahetpidamata, ilma et nende taga tegelikku kiitust oleks.

Samas jälle, artiklis toodud soovitus iga asja peale lihtsalt korrata robotlikult: "Ma näen, et sa sõid täna paprika ära. Ma näen, et sa sidusid kingapaelad" mõjub ikka väga kunstlikult ja punnitatult. Pealegi laps näeb ju isegi, et sa nägid, et ta paprikat sõi. Sinna juurde tuleks ikka mingi emotsioon ka tekitada, ja see emotsioon võiks siis juba olla ju positiivne. Ja nii tulebki välja kiitus.

Ja lõpuks on ju terve meie ühiskond ehitatud üles kiituse peale, eks ole. Kujutlege, et sportlastele lakatakse auhindu ja medaleid jagamast. Olümpiamängudel lihtsalt jooksevadki niisama, ilma et mingit esimest või teist kohta ehk kulda-hõbedat jagataks. Jooks lõpeb ära, lauldakse kõikide riikide hümne ja minnakse koju. Mis sa ise arvad, kas olümpiamängud (ja kõik teisedki võistlused) on siis pooltki enam sama meeleolukad ja vägeva emotsiooniga?

[Tolmukübe]

No kingapaela kinnisidumist on vaja kiita siis, kui ta seda alles tegema on õppinud. Nii ka muude asjadega - kiidad, kui tal enne pole õnnestunud. Kui niisama köögis abistab, siis pole midagi kiita, mõlemad teete ju süüa, tavaline. Või kui iseseisvalt koogi valmis teeb sulle sünnipäevaks, siis muidugi kiidad ja tänad. Aga kui niisama teeb, siis ütled aitäh ja et maitsev, või vastupidi, kas sulle ei tundu, et sai liiga palju suhkrut? Kiitma ikka peab, aga mitte mõõdutundetult.

[Külaline]

Mulle ei meenu küll, et ma lapsena väga kiita oleks saanud ja ega see "tubli" minu jaoks midagi maksnud ka poleks. Küll aga sai vahepeal raha töö tegemise eest. Töötegemine oli tavaline asi, nii et iga kord midagi ei antud, aga eks seda magusam oli, kui vahepeal natuke krõbisevat sai. Muidu taskuraha kui sellist meil ei olnud.

Oma ametiga seoses olen harjunud sõnastama, mille eest inimene kiita saab, seega lihtsalt "tubli" minu sõnavarasse ei kuulu. Nõustun sellega, et tunnustada tuleb pingutust, pusimist, vaeva nägemist. Samuti seda, mida tahad, et inimene rohkem teeks (sisuliselt seesama "kiida lolli, siis loll hüppab").

[Külaline]

Eks kõike(nii kiitmist kui laitmist) piisavas koguses on okei. Kui ühte liiga palju saab, siis muutub see lapse jaoks nn tapeediks ja selle mõte justkui nagu kaotaks oma eesmärgi.

[Külaline]

Olulisem nüanss on vist see, et ei tohi kiita AINULT tulemuste eest, vaid tuleb leida kiitmisväärilist ka sellest, milline keegi on (sul on nii hea süda, küll sa oled nutikas, sinuga koos on nii lõbus). Ma ise tegelikult samastun küll selle jutuga, et üle kiidetud lapsel on täiskasvanuna perfektsionismiprobleemid - ma vajan pidevalt parim olemist, võistlemist milleski, et pälvida kiitust. Võimalik, et see on ka iseloomuomadus, aga mul on tunne, et siin on ikka seos ka lapsena kogetuga, mind kiideti küll ohtralt ja kuigi vanemad ei olnud mingid edujanused kupjad, siiski ma olen kuidagi hakanud end väärtuslikuks pidama ainult läbi tulemuste.

[Tõutäkk]

Meest kiidetakse elus 2 korda. Alguses; oi kui ilus poisslaps ja lõpus; oli ikka hea inimene.

[Külaline]

Meest kiidetakse elus 2 korda. Alguses; oi kui ilus poisslaps ja lõpus; oli ikka hea inimene.

Ei ole nii. Poisslapse kohta öeldakse pigem : oi kui kõva hääl, sellest poisist tuleb suur boss.

[Külaline]

Mind ei kiidetud st ei tunnustatud hästi tehtud tegevuste eest ja vastupidi, mõjus enesekindlusele halvasti. Oma last olen alati kiitnud, isegi siis kiitnud, kui lõpptulemus ei tulnudki selline, kui ootas, aga tunnustasin, et pingutas selle nimel. Ütlesin alati, et tulemus on oluline, aga kui ei õpi pingutama, et tule tulemusi kunagi.
Küsisin kord ühelt psühholoogilt, kellega kuskil koolitusel vestlema sattusin, et kuidas on laste premeerimisega? Tema ütles, et mitte iga asja eest, aga oluliste saavutuste puhul sobib väga hästi. Et kui ennast premeerime mingi keerulise projekti või töö järel näiteks uue kotiga, siis samal viisil võib ka last premeerida eduka esinemise või eksami järel. Uue telefoniga näiteks....

[Külaline]

Ma ise tegelikult samastun küll selle jutuga, et üle kiidetud lapsel on täiskasvanuna perfektsionismiprobleemid - ma vajan pidevalt parim olemist, võistlemist milleski, et pälvida kiitust.

Ka neil lastel, kes vanematelt kunagi kiita ei saa, võivad olla samad probleemid - pidev vajadus end tõestada, et lõpuks ometi see kiitus pälvida. Ükskõik, kelle kiitus.
Väga palju loeb tõesti lapse enda iseloom.
Või noh, inimese iseloom.

[Külaline]

Ma ise tegelikult samastun küll selle jutuga, et üle kiidetud lapsel on täiskasvanuna perfektsionismiprobleemid - ma vajan pidevalt parim olemist, võistlemist milleski, et pälvida kiitust.

Ka neil lastel, kes vanematelt kunagi kiita ei saa, võivad olla samad probleemid - pidev vajadus end tõestada, et lõpuks ometi see kiitus pälvida. Ükskõik, kelle kiitus.
Väga palju loeb tõesti lapse enda iseloom.
Või noh, inimese iseloom.

Ühesõnaga, ela kuidas elad, tulemus on ikka 50:50. Kui mitte 50:60

[Külaline]

Ühesõnaga, ela kuidas elad, tulemus on ikka 50:50. Kui mitte 50:60

Nii ilmselt on jah. Kui oleks tõesti mingi üleüldine hea juhend laste kasvatamiseks, no mis siis viga! Igaühel oma teooria.

[Külaline]

Mina olen ilma kiituseta kasvanud. Ja nüüd täiskasvanuna on mul väga raske kiitust(või ka komplimente) vastu võtta. Ebamugav tunne tekib. Ja eks kriitika ka ei meeldi. Aga see ei meeldi kellelegi eks

[Külaline]

Mina olen ilma kiituseta kasvanud. Ja nüüd täiskasvanuna on mul väga raske kiitust(või ka komplimente) vastu võtta. Ebamugav tunne tekib. Ja eks kriitika ka ei meeldi. Aga see ei meeldi kellelegi eks

Lisan: aga oma lapsi ma kiidan küll. Mitte üleliia aga ma arvan, et piisavalt. 2 aastasele on ka väikeste asjade õppimise kiitus olulisel kohal ma arvan. Potil saime suure huraatamise saatel käimise selgeks ja nüüd õpime ise riidesse panekut.
Ja kui ma midagi palun tal teha(tuli kustu, prügi ära visata vms) siis aitäh ütlen alati.

[Külaline]

Posiitiivne tagasiside on minu arust väga oluline ja ise annan seda nii palju kui vähegi saan. Samas eks endal on ka kuidagi sellst nõukaajast tunne sees, et peab olema tagasihoidlik ja enesekiitus tundub imelik. Samas praegusel ajal on palju inimesi, kes ennast pidevalt kiidavad. Meil oli kolleeg, kes igast oma liigutusest vatras kohe mitu tundi. Kogu tema töö oligi ennast kiita, et mida ta kõike kogu aeg teeb. Teistega arutasime, et meie arust ta ei tee praktiliselt midagi, aga jutt oli selline, et tema nagu ainsana töötab seal. Koolis asendasin mingit tundi, muidu ma õpetaja pole, siis üks välismaise päritoluga laps oli vaikselt, kui kontrollisime kodutöö vastuseid ja siis kukkus hõiskama, kui tal üks vastus oli juhuslikult pihta läinud. Kümnest kaks olid õiged ja siis hõiskas, et mul oli õige, küll ma olen tark.