Vabandamine ja lapsepõlvetrauma

[Külaline]

Räägiks vabandamisest. Minu arust on see tervise teema. Vaimse tervise. Kui palju ja mis puhul on vaja vabandada?
Väikeste pahanduste ja õnnetuste puhul on kerge vabandada. Nt müksad kedagi. Enamus vabandab. Teine ütleb et pole midagi või vabandab vastu. Selline teineteise märkamise teema. Kuigi mõni ei vababda ka. Eriti vanemad inimesed.
Suurte süütegude puhul on juba raske vabandada. Nt avarii põhjustaja. Väga raske. Tihti oodatakse vähemalt vabandust ja heidetakse ette, et "ta pole isegi vabandanud! "Ja kui vabandatakse, siis öeldakse vastu, et mis see vabandus muudab, või et tahtis oma süüd kergendada.
Küsimus on ülevabandajatest. Need vabandavad kõige puhul. olles kuulanud jutusaateid ja vaimse tervise klippe, et kõige puhul vabandavad need kel on lapsepõlvetraumad Kas on nii? Et nii pääses karistusest lihtsamalt või vabanes süütundest, hirmust kergemini ja seda muudkui nõuti. Nüüd on tulemus, umbes nii, et komistad vaiba otsa ja vabandad. See käib automaatselt juba.
Kuidas teil vabandused tulevad? Kas on, et nn vaiba ees vabandajad on lapsepõlvetraumaga?

[Külaline]

Lõpetasin hiljuti täielikult suhted inimesega, kes jättis mulle sügavad hingearmid

[Külaline]

Ma arvan, et ei pruugi olla.
Minu mälestustes on vabandamine seotud lasteaiaga. Üks laps viskas teise mängust välja ja ütles lisaks, et tollel on kole ema. Teine puhkes nutma ja läks kasvatajale kaebama. Kasvataja siis tuli ja käskis vabandada. Tülikiskuja siis viskas ükskõikselt vabanduse ja sellega oli "puhas poiss". Nii õppisid lapsed lasteaias, et viska see vabandus suvakalt õhku ja siis sind rohkem ei tülitata. Vabandus oli umbes nagu patukustutamise indulgents - et tee pattu, osta indulgents ja siis võib rahus jälle uue patu sooritada.

[Külaline]

Küsimus on ülevabandajatest. Need vabandavad kõige puhul. olles kuulanud jutusaateid ja vaimse tervise klippe, et kõige puhul vabandavad need kel on lapsepõlvetraumad Kas on nii? Et nii pääses karistusest lihtsamalt või vabanes süütundest, hirmust kergemini ja seda muudkui nõuti. Nüüd on tulemus, umbes nii, et komistad vaiba otsa ja vabandad. See käib automaatselt juba.
Kuidas teil vabandused tulevad? Kas on, et nn vaiba ees vabandajad on lapsepõlvetraumaga?

Ei saa küsimusest aru. Mille eest keegi niisama vabandab, kui komistas vaiba otsa? Mis lapsepõlve trauma sunnib vabandama?

[Külaline]

Küsimus on ülevabandajatest. Need vabandavad kõige puhul. olles kuulanud jutusaateid ja vaimse tervise klippe, et kõige puhul vabandavad need kel on lapsepõlvetraumad Kas on nii? Et nii pääses karistusest lihtsamalt või vabanes süütundest, hirmust kergemini ja seda muudkui nõuti. Nüüd on tulemus, umbes nii, et komistad vaiba otsa ja vabandad. See käib automaatselt juba.
Kuidas teil vabandused tulevad? Kas on, et nn vaiba ees vabandajad on lapsepõlvetraumaga?

Ei saa küsimusest aru. Mille eest keegi niisama vabandab, kui komistas vaiba otsa? Mis lapsepõlve trauma sunnib vabandama?

Saidki õigesti aru. Nad väidavad, et kui muudkui vabandad kõigi ees ja isegi jaburas olukorras, nt vaibale komistamine, tuleb see lapsepõlvetraumast.
Aga jah, kas süütundest? Või sellest et saaks jama kaelast? Või nii automaatselt, et enam ei mõtlegi mille pärast vabandada? Et aju registreesis mingi apsaka- tuleb vabandada.

[Külaline]

Küsimus on ülevabandajatest. Need vabandavad kõige puhul. olles kuulanud jutusaateid ja vaimse tervise klippe, et kõige puhul vabandavad need kel on lapsepõlvetraumad Kas on nii? Et nii pääses karistusest lihtsamalt või vabanes süütundest, hirmust kergemini ja seda muudkui nõuti. Nüüd on tulemus, umbes nii, et komistad vaiba otsa ja vabandad. See käib automaatselt juba.
Kuidas teil vabandused tulevad? Kas on, et nn vaiba ees vabandajad on lapsepõlvetraumaga?

Ei saa küsimusest aru. Mille eest keegi niisama vabandab, kui komistas vaiba otsa? Mis lapsepõlve trauma sunnib vabandama?

Saidki õigesti aru. Nad väidavad, et kui muudkui vabandad kõigi ees ja isegi jaburas olukorras, nt vaibale komistamine, tuleb see lapsepõlvetraumast.
Aga jah, kas süütundest? Või sellest et saaks jama kaelast? Või nii automaatselt, et enam ei mõtlegi mille pärast vabandada? Et aju registreesis mingi apsaka- tuleb vabandada.

Ma arvan, et see tuleb lapsepõlves sisendatud tundest, et sa ei ole mittekeegi ja sa ei ole oluline ning kõige hullem asi, mida sa teha võid, on kellelegi vastu rääkida või oma tundeid välja näidata.

[Külaline]

Kui on trauma ja tunne, et peab isegi oma eksiteerimise eest üleüldse vabandama(näiteks vaibale lausa), siis see on kaitsemehhanism või harjumus.
Ja ilmselt on seda raske muuta. See tuleb automaatselt.

[Külaline]

Ära tüütab see kõige lapsepõlvetraumadega põhjendamine. Kui kõik on aina üks suur trauma, ei julge emad-isad varsti enam üldse oma lapsi kasvatada ega neilt mitte kui midagi nõuda. Niigi on tänapäeval noorte halb käitumine ja isegi kuritegevus tõusnud, õpetajad koolis kurdavad, et klassis on võimatu korda pidada, lapsed ei kuula üldse enam sõna ja saadavad õpetajaid (ja kodus vanemaid ka) pimedasse kohta. Aga keegi neile midagi öelda ei tohi, siis on kohe suur "lapsepõlvetrauma".

Muide, vabandamisel mängib suurt rolli ka hääletoon ja kehakeel. Kas inimene punastab, langetab piinlikkuses pea ja pomiseb ehmunult: "Vabandust!", või viskab ta pea ükskõikselt selga ja nähvab möödaminnes, endal üleolev irve suunurgas: "Vbndst!" Siin on vaks vahet sees ja ilmselgelt ei ole viimasel juhul mängus küll kübetki mitte mingisugust lapsepõlvetraumat, vaid lihtsalt s...tt iseloom.

[Külaline]

Ära tüütab see kõige lapsepõlvetraumadega põhjendamine. Kui kõik on aina üks suur trauma, ei julge emad-isad varsti enam üldse oma lapsi kasvatada ega neilt mitte kui midagi nõuda. Niigi on tänapäeval noorte halb käitumine ja isegi kuritegevus tõusnud, õpetajad koolis kurdavad, et klassis on võimatu korda pidada, lapsed ei kuula üldse enam sõna ja saadavad õpetajaid (ja kodus vanemaid ka) pimedasse kohta. Aga keegi neile midagi öelda ei tohi, siis on kohe suur "lapsepõlvetrauma".

Muide, vabandamisel mängib suurt rolli ka hääletoon ja kehakeel. Kas inimene punastab, langetab piinlikkuses pea ja pomiseb ehmunult: "Vabandust!", või viskab ta pea ükskõikselt selga ja nähvab möödaminnes, endal üleolev irve suunurgas: "Vbndst!" Siin on vaks vahet sees ja ilmselgelt ei ole viimasel juhul mängus küll kübetki mitte mingisugust lapsepõlvetraumat, vaid lihtsalt s...tt iseloom.

See sinu esimene lõik tõstab mul kah üles teatud trauma - suures osakaalus õpetajatega pole üldse võimalik inimese moodi suhelda, nad ei kuula ju absoluutselt! Nad küsivad ja ise vastavad, teine inimene kas ei saa üldse suud lahti teha millegi ütlemiseks või sõidetakse tema jutule lihtsalt sisse. Õpetajad tavatsevad ülevalt alla suhelda, nemad teavad kuidas asjad olema peavad. Neile meeldib klatsida ja nad on oma olekult neurootilised. See on väga ebameeldiv. Mind teeb see alati kurvaks, kui mõtlen, et neil on ühiskonnas ju tegelikult väga tähtis roll kanda! Õpetaja ei ole targem kui teine inimene, tal on teatud teadmisi, mida ta saab edasi anda. Õpetaja suure tähega on inimene suure tähega, ja kui sellist näed, siis lausa imestad ja muidugi imetled. Sama käib koduse kasvatuse kohta. Mida sa nõuad kui ise oled samasugune sitapea suhtlemises.
Teise sinu lõiguga olen küll nõus. Asi pole isegi ainult hääletoonis ja kehakeeles, vaid selles, kas inimene siiralt ja sisemiselt ei soovi teisele ebamugavust tekitada ja vabandab, kui mõistab, et varba peale astus. Sisemise eetika küsimus.

[Tolmukübe]

Need pole õpetajad, keda sa kirjeldad, need on pedagoogid, siin on suur vahe.

[Külaline]

Ära tüütab see kõige lapsepõlvetraumadega põhjendamine. Kui kõik on aina üks suur trauma, ei julge emad-isad varsti enam üldse oma lapsi kasvatada ega neilt mitte kui midagi nõuda. Niigi on tänapäeval noorte halb käitumine ja isegi kuritegevus tõusnud, õpetajad koolis kurdavad, et klassis on võimatu korda pidada, lapsed ei kuula üldse enam sõna ja saadavad õpetajaid (ja kodus vanemaid ka) pimedasse kohta. Aga keegi neile midagi öelda ei tohi, siis on kohe suur "lapsepõlvetrauma".

Muide, vabandamisel mängib suurt rolli ka hääletoon ja kehakeel. Kas inimene punastab, langetab piinlikkuses pea ja pomiseb ehmunult: "Vabandust!", või viskab ta pea ükskõikselt selga ja nähvab möödaminnes, endal üleolev irve suunurgas: "Vbndst!" Siin on vaks vahet sees ja ilmselgelt ei ole viimasel juhul mängus küll kübetki mitte mingisugust lapsepõlvetraumat, vaid lihtsalt s...tt iseloom.

Mina olen jälle see inimene, keda see nõudmise jutt hirmsasti häirib. Miks te koguaeg nõuate teistelt mingeid tegevusi? Kas tõesti oskusi napib, et kujundada ennast ja keskkond selliseks, et lapsed loomulikult neid asju teeks? Peeglisse ei soovi vaadata vahest nende nõudmiste kõrvalt? Nõudmised tekitavadki agressiooni. Tee ise ilusti, tahab teine ka sama ilus olla, ta ei oskagi muudmoodi enam.

[Külaline]

Ära tüütab see kõige lapsepõlvetraumadega põhjendamine. Kui kõik on aina üks suur trauma, ei julge emad-isad varsti enam üldse oma lapsi kasvatada ega neilt mitte kui midagi nõuda. Niigi on tänapäeval noorte halb käitumine ja isegi kuritegevus tõusnud, õpetajad koolis kurdavad, et klassis on võimatu korda pidada, lapsed ei kuula üldse enam sõna ja saadavad õpetajaid (ja kodus vanemaid ka) pimedasse kohta. Aga keegi neile midagi öelda ei tohi, siis on kohe suur "lapsepõlvetrauma".

Muide, vabandamisel mängib suurt rolli ka hääletoon ja kehakeel. Kas inimene punastab, langetab piinlikkuses pea ja pomiseb ehmunult: "Vabandust!", või viskab ta pea ükskõikselt selga ja nähvab möödaminnes, endal üleolev irve suunurgas: "Vbndst!" Siin on vaks vahet sees ja ilmselgelt ei ole viimasel juhul mängus küll kübetki mitte mingisugust lapsepõlvetraumat, vaid lihtsalt s...tt iseloom.

Mina olen jälle see inimene, keda see nõudmise jutt hirmsasti häirib. Miks te koguaeg nõuate teistelt mingeid tegevusi? Kas tõesti oskusi napib, et kujundada ennast ja keskkond selliseks, et lapsed loomulikult neid asju teeks? Peeglisse ei soovi vaadata vahest nende nõudmiste kõrvalt? Nõudmised tekitavadki agressiooni. Tee ise ilusti, tahab teine ka sama ilus olla, ta ei oskagi muudmoodi enam.

Sel juhul võiks ju täpselt samamoodi küsida, et miks õpetajad koolis laste peale nii palju kaebavad? Kas neil tõesti oskusi napib, et kujundada ennast ja keskkond selliseks, et lapsed koolis loomulikult õppida tahaksid? Peeglisse ei soovi vaadata vahest oma kaebamise kõrvalt? Nõudmised ja kaebamine tekitavadki agressiooni. Tee koolis ise ilusti, tahab teine ka sama ilus olla, ta ei oskagi muudmoodi enam.

[Külaline]

Ära tüütab see kõige lapsepõlvetraumadega põhjendamine. Kui kõik on aina üks suur trauma, ei julge emad-isad varsti enam üldse oma lapsi kasvatada ega neilt mitte kui midagi nõuda. Niigi on tänapäeval noorte halb käitumine ja isegi kuritegevus tõusnud, õpetajad koolis kurdavad, et klassis on võimatu korda pidada, lapsed ei kuula üldse enam sõna ja saadavad õpetajaid (ja kodus vanemaid ka) pimedasse kohta. Aga keegi neile midagi öelda ei tohi, siis on kohe suur "lapsepõlvetrauma".

Muide, vabandamisel mängib suurt rolli ka hääletoon ja kehakeel. Kas inimene punastab, langetab piinlikkuses pea ja pomiseb ehmunult: "Vabandust!", või viskab ta pea ükskõikselt selga ja nähvab möödaminnes, endal üleolev irve suunurgas: "Vbndst!" Siin on vaks vahet sees ja ilmselgelt ei ole viimasel juhul mängus küll kübetki mitte mingisugust lapsepõlvetraumat, vaid lihtsalt s...tt iseloom.

Mina olen jälle see inimene, keda see nõudmise jutt hirmsasti häirib. Miks te koguaeg nõuate teistelt mingeid tegevusi? Kas tõesti oskusi napib, et kujundada ennast ja keskkond selliseks, et lapsed loomulikult neid asju teeks? Peeglisse ei soovi vaadata vahest nende nõudmiste kõrvalt? Nõudmised tekitavadki agressiooni. Tee ise ilusti, tahab teine ka sama ilus olla, ta ei oskagi muudmoodi enam.

Sel juhul võiks ju täpselt samamoodi küsida, et miks õpetajad koolis laste peale nii palju kaebavad? Kas neil tõesti oskusi napib, et kujundada ennast ja keskkond selliseks, et lapsed koolis loomulikult õppida tahaksid? Peeglisse ei soovi vaadata vahest oma kaebamise kõrvalt? Nõudmised ja kaebamine tekitavadki agressiooni. Tee koolis ise ilusti, tahab teine ka sama ilus olla, ta ei oskagi muudmoodi enam.

Napibki oskusi, kogu süsteem longab. Kahju, et imestad siis kui midagi normaalset näed.

[Külaline]

Mina olen jälle see inimene, keda see nõudmise jutt hirmsasti häirib. Miks te koguaeg nõuate teistelt mingeid tegevusi? Kas tõesti oskusi napib, et kujundada ennast ja keskkond selliseks, et lapsed loomulikult neid asju teeks? Peeglisse ei soovi vaadata vahest nende nõudmiste kõrvalt? Nõudmised tekitavadki agressiooni. Tee ise ilusti, tahab teine ka sama ilus olla, ta ei oskagi muudmoodi enam.

Sel juhul võiks ju täpselt samamoodi küsida, et miks õpetajad koolis laste peale nii palju kaebavad? Kas neil tõesti oskusi napib, et kujundada ennast ja keskkond selliseks, et lapsed koolis loomulikult õppida tahaksid? Peeglisse ei soovi vaadata vahest oma kaebamise kõrvalt? Nõudmised ja kaebamine tekitavadki agressiooni. Tee koolis ise ilusti, tahab teine ka sama ilus olla, ta ei oskagi muudmoodi enam.

Napibki oskusi, kogu süsteem longab. Kahju, et imestad siis kui midagi normaalset näed.

Õpetajad jt koolis lastega töötajad on ju ometi õppinud ülikooli tasemel pedagoogikat, lapse arenguetappe, lapsepsühholoogiat jne. Erinevalt lapsevanematest, kellest (enamikule) lihtsalt sünnib laps ja nad viivad ta koju ning hakkavad kasvatama nii nagu oskavad. Sellegipoolest on hoopis lapsevanematele meie ühiskonnas ülikõrged ootused-nõudmised, neilt, erinevalt spetsialistidest, oodatakse imesid. Lapsevanemale ei andestata mitte kunagi, kui miskit viltu peaks minema.

[Külaline]

Mul tuleb automaatselt. Lähen käega vastu kappi ja ka ütlen, oi vabandust

[Külaline]

Õpetajad jt koolis lastega töötajad on ju ometi õppinud ülikooli tasemel pedagoogikat, lapse arenguetappe, lapsepsühholoogiat jne. Erinevalt lapsevanematest, kellest (enamikule) lihtsalt sünnib laps ja nad viivad ta koju ning hakkavad kasvatama nii nagu oskavad. Sellegipoolest on hoopis lapsevanematele meie ühiskonnas ülikõrged ootused-nõudmised, neilt, erinevalt spetsialistidest, oodatakse imesid. Lapsevanemale ei andestata mitte kunagi, kui miskit viltu peaks minema.

Õpetajaks saamine on otsus, nõustun sellega. Aga õpetaja funtsioon on eelkõige ainet edukalt ja huvitavalt edasi anda, mitte lastevanemate kodus tegemata jäänud tööd oma kaela võtta. Ühes õppetunnis on loetud minutit, aineprogramm on tihe, seal istub 30+ last, ja õpetaja peaks mida täpselt prioritiseerima?

Lapsevanemaks saamine on ka otsus. Laps ei tule kuidagimoodi "lihtsalt" - kui ikka seksid ilma kaitsevahenditeta, siis oledki otsustanud, et siia võib üks laps tulla. Siis võiks endale ka selgeks teha, kuidas last kasvatada ja tema eest hoolitseda vastavalt tema eluetapile. Mida teha väikelapsega, mida teha teismelisega. Kõik raamatud, videod, koolitused, psühholoogid-terapeudid on nende teadmiste omandamiseks olemas.

[Külaline]

Õpetajad jt koolis lastega töötajad on ju ometi õppinud ülikooli tasemel pedagoogikat, lapse arenguetappe, lapsepsühholoogiat jne. Erinevalt lapsevanematest, kellest (enamikule) lihtsalt sünnib laps ja nad viivad ta koju ning hakkavad kasvatama nii nagu oskavad. Sellegipoolest on hoopis lapsevanematele meie ühiskonnas ülikõrged ootused-nõudmised, neilt, erinevalt spetsialistidest, oodatakse imesid. Lapsevanemale ei andestata mitte kunagi, kui miskit viltu peaks minema.

Õpetajaks saamine on otsus, nõustun sellega. Aga õpetaja funtsioon on eelkõige ainet edukalt ja huvitavalt edasi anda, mitte lastevanemate kodus tegemata jäänud tööd oma kaela võtta. Ühes õppetunnis on loetud minutit, aineprogramm on tihe, seal istub 30+ last, ja õpetaja peaks mida täpselt prioritiseerima?

Lapsevanemaks saamine on ka otsus. Laps ei tule kuidagimoodi "lihtsalt" - kui ikka seksid ilma kaitsevahenditeta, siis oledki otsustanud, et siia võib üks laps tulla. Siis võiks endale ka selgeks teha, kuidas last kasvatada ja tema eest hoolitseda vastavalt tema eluetapile. Mida teha väikelapsega, mida teha teismelisega. Kõik raamatud, videod, koolitused, psühholoogid-terapeudid on nende teadmiste omandamiseks olemas.

Jälle see õpetaja hala "lapsevanemate kodus tegemata tööst". Lisaks teatad sa toredasti, et ülikoolis laste kasvatamise ja õpetamisega seotud erialaainete õpetamine jääb alla lapsevanemate omal algatusel otsitud materjalidele. Neid materjale - raamatuid, videoid, koolitusi, isegi terapeute - on seinast seina ja kaugeltki kõik pole kvaliteetsed. Loodaks ülikoolitasemel spetsialistilt siiski pisut enamat, mingeidki oskusi, kuidas näiteks klass tööle panna ja ühtseks kollektiiviks kokku liita, samuti tegeleda kiusamisjuhtumite väljajuurimisega - aga nagu näha, on seda palju palutud.

[Külaline]

Õpetajad jt koolis lastega töötajad on ju ometi õppinud ülikooli tasemel pedagoogikat, lapse arenguetappe, lapsepsühholoogiat jne. Erinevalt lapsevanematest, kellest (enamikule) lihtsalt sünnib laps ja nad viivad ta koju ning hakkavad kasvatama nii nagu oskavad. Sellegipoolest on hoopis lapsevanematele meie ühiskonnas ülikõrged ootused-nõudmised, neilt, erinevalt spetsialistidest, oodatakse imesid. Lapsevanemale ei andestata mitte kunagi, kui miskit viltu peaks minema.

Õpetajaks saamine on otsus, nõustun sellega. Aga õpetaja funtsioon on eelkõige ainet edukalt ja huvitavalt edasi anda, mitte lastevanemate kodus tegemata jäänud tööd oma kaela võtta. Ühes õppetunnis on loetud minutit, aineprogramm on tihe, seal istub 30+ last, ja õpetaja peaks mida täpselt prioritiseerima?

Lapsevanemaks saamine on ka otsus. Laps ei tule kuidagimoodi "lihtsalt" - kui ikka seksid ilma kaitsevahenditeta, siis oledki otsustanud, et siia võib üks laps tulla. Siis võiks endale ka selgeks teha, kuidas last kasvatada ja tema eest hoolitseda vastavalt tema eluetapile. Mida teha väikelapsega, mida teha teismelisega. Kõik raamatud, videod, koolitused, psühholoogid-terapeudid on nende teadmiste omandamiseks olemas.

Jälle see õpetaja hala "lapsevanemate kodus tegemata tööst". Lisaks teatad sa toredasti, et ülikoolis laste kasvatamise ja õpetamisega seotud erialaainete õpetamine jääb alla lapsevanemate omal algatusel otsitud materjalidele. Neid materjale - raamatuid, videoid, koolitusi, isegi terapeute - on seinast seina ja kaugeltki kõik pole kvaliteetsed. Loodaks ülikoolitasemel spetsialistilt siiski pisut enamat, mingeidki oskusi, kuidas näiteks klass tööle panna ja ühtseks kollektiiviks kokku liita, samuti tegeleda kiusamisjuhtumite väljajuurimisega - aga nagu näha, on seda palju palutud.

Ei saa nüüd üldse aru, kuidas need viimased sõnavõtud lapsepõlvetraumade ja vabandamistega seotud on. Või kuidagi teemaga haakuksid.

[Külaline]

Ongi lapsevanemate tegemata töö. Viiendaks eluaastaks on lapsel teatavasti suurem osa käitumismustreid välja kujunenud. Kui titt on sünnist saati kasvatamata, peab kool juba tegelema ümberkasvatamisega. Paraku on selliseid süüdimatuid lapsevanemaid järjest rohkem.

[Külaline]

Ongi lapsevanemate tegemata töö. Viiendaks eluaastaks on lapsel teatavasti suurem osa käitumismustreid välja kujunenud. Kui titt on sünnist saati kasvatamata, peab kool juba tegelema ümberkasvatamisega. Paraku on selliseid süüdimatuid lapsevanemaid järjest rohkem.

Oh, oleks vaid kõik nõnda lihtne! Vanemad võivad kasvatada oma last nii et ninast veri väljas, aga kui see laps koolis ühe tegelase kiusamise alla satub ja too teisedki kaasa tõmbab, mida siis teha? Kas kool koos oma kõrgeltharitud spetsialistidega ei peaks tagama igale lapsele turvalise keskkonna seni, kuni nad viibivad kooli seinte vahel?