Miks küsimus näib süüdistusena

[Külaline]

Miks tundub küsimis tihti rünnakuna ja süüdistamisena? Nt siingi see teema Kas arst eksiks. Tundub nagu süüdistus. Kuigi küsiti, kas eksiks.
Sama nt, et miks lapsel isa pole? Küsija küsib. Aga näib nagu etteheide.
Miks tunduvad küsimused inimestele süüdistused ja etteheited, mitte küsimused, millele vastata?

[Külaline]

Eks igaüks mõtleb oma rikutuse tasandilt. Kes loeb kõikjalt välja ainult rünnakuid, see peaks peeglisse vaatama.

[Külaline]

Eks igaüks mõtleb oma rikutuse tasandilt. Kes loeb kõikjalt välja ainult rünnakuid, see peaks peeglisse vaatama.

Kuidas sulle tundub, kas see on sõbralik kommentaar?

“No kui ema käib täiskasvanud tütrega arsti juures.... ega see normaalne pole, ja poleks ime, kui tütar depressioonis, mingit isiklikku elu tal pole, ema ütleb, kuidas asjad peavad olema.“

Inimene purtsatab midagi suust välja - kõiki asjaolusid ja tegelikku olukotda teadmata. Lihtsalt selleks, et teisele inimesele haiget teha.

Kes sellise kommentaari puhul peaks peeglisse vaatama?

[Külaline]

Mulle see "Kas arst eksis?" küll otsekohe ei seostu süüdistamisega ja teema ise ka mitte. Inimene küsisiki, et miks (kuigi suurem kasutegur oleks ikka arstilt küsida, mis kaalutslused need on). Sa tegid teema teemaalgatuse kohta, mitte kommentaaride kohta. See, et mõni hakkab nõmetsema ja teemat solkima, on omaette asi ja selline leiab iga asja süüdistamiseks, kuitahes mõttetu. Ära pane tähele, haige inimene on.

[Külaline]

Teema "Kustkohast küll sellist mööblit ostetakse"
ja vihased vastused: Kui see sind häirib, kui sulle ei meeldi.. blaa-blaaa.
Kohe nagu selle poole millise maja müüjad ise oleksid siin ja nüüd tohutult solvatud

[Külaline]

See on nagu mõlemat pidi keeruline. Oskus küsida küsimust nii, et see ei tunduks hinnanguna või rünnakuna.
Teiselt poolt kuulda küsimust ja vastata nii, et see oli küsimus, mitte ma ei võta seda kui solvanguna või ärapanemisena

[Külaline]

Miks tundub küsimis tihti rünnakuna ja süüdistamisena? Nt siingi see teema Kas arst eksiks. Tundub nagu süüdistus. Kuigi küsiti, kas eksiks.
Sama nt, et miks lapsel isa pole? Küsija küsib. Aga näib nagu etteheide.
Miks tunduvad küsimused inimestele süüdistused ja etteheited, mitte küsimused, millele vastata?

Kui on küsimus "Kas arst eksiKS?", siis küll on selgelt tegemist küsimusega ning küsija ei kaldu kuhugi. Kui aga küsitakse "Kas arst eksis?" nagu siin teemas ja kui teema ise ka pigem kaldub arvamuse poole, et arst siiski äkki eksis, siis kõlabki nagu etteheide. Hästi ettevaatlik tuleb olla tekstide sõnastamisel. Hooletu väljend või sõnastus - ja lugeja tajub midagi muud kui teema tegija mõtles.

[Külaline]

No keeleküsimus- kuidas on "eksiks" õige kasutada olukorra kohta, mis on juba toimunud? Loomulikult kasutataksegi mineviku olukorra kirjelduseks minevikuvormi ju, mitte tinglikku. Imelik keeletunnetus mõnel ja minevikuvormi kasutamine ei viita siinkohal kuidagi eksimisvõimaluse suurenemisele.

[Külaline]

Ma arvan, et teemaalgataja saab isegi aru, et küsimused, nagu "Kust sellist mööblit ostetakse?", aga eriti "Miks lapsel isa pole?", ei ole küsimused selle sõna klassikalises mõttes, vaid väiklane kriitika inimese elu ja tema valikute kohta, sooviga panna inimene end halvasti tundma. Normaalne inimene selliseid küsimusi ei küsi. Mitte kunagi. Mitte kelleltki. See ongi rünnak. Kas sa oma ülemuselt ka selliseid küsimusi küsiksid, kui ta oleks üksikvanem või kui tal oleks see kuldne voodi? Vasta ausalt.

Kui tõesti on mingil põhjusel vaja teada perekonna elukorralduse kohta, näiteks ametialaselt, siis saab ju küsida sama asja neutraalselt, mitte miks-vormis, vaid näiteks, et kas elate praegu lapsega kahekesi?

Nii et nagu küsimus, nii ka vastus.

[Külaline]

No keeleküsimus- kuidas on "eksiks" õige kasutada olukorra kohta, mis on juba toimunud? Loomulikult kasutataksegi mineviku olukorra kirjelduseks minevikuvormi ju, mitte tinglikku. Imelik keeletunnetus mõnel ja minevikuvormi kasutamine ei viita siinkohal kuidagi eksimisvõimaluse suurenemisele.

Loomulikult võib teema pealkirjas kasutada just "Kas arst eksiks?" Pealkiri tehakse lühike ja konkreetne, mitte pikk ja lohisev. Pikemalt kirjutaksid sama lauset nii: "Kas üks arst eksiks selles olukorras ravimite kirjutamisel?" Täiesti normaalne eesti keel.
Ära sa keeletunnetuse osas küll minu kallal irisema tule. See on mul väga hea.

[Külaline]

Miks tundub küsimis tihti rünnakuna ja süüdistamisena? Nt siingi see teema Kas arst eksiks. Tundub nagu süüdistus. Kuigi küsiti, kas eksiks.
Sama nt, et miks lapsel isa pole? Küsija küsib. Aga näib nagu etteheide.
Miks tunduvad küsimused inimestele süüdistused ja etteheited, mitte küsimused, millele vastata?

Kui on küsimus "Kas arst eksiKS?", siis küll on selgelt tegemist küsimusega ning küsija ei kaldu kuhugi. Kui aga küsitakse "Kas arst eksis?" nagu siin teemas ja kui teema ise ka pigem kaldub arvamuse poole, et arst siiski äkki eksis, siis kõlabki nagu etteheide. Hästi ettevaatlik tuleb olla tekstide sõnastamisel. Hooletu väljend või sõnastus - ja lugeja tajub midagi muud kui teema tegija mõtles.

Mina olen selle "Kas arst eksis" teema algataja. Täiesti kindlasti ei ole ma mingi arstide süüdistaja. Pigem vastupidi - kuna mul on olnud vaja elus väga palju selle lapsega erinevate arstide vahet käia, siis ütlen, et ma ei ole kohanud mitte ühtegi halba arsti ega pole kunagi kahelnud nende pandud diagnoosides ja ravis. Olgu - üks arst oli, kes oli väga halb suhtleja, aga temaga puutusin kokku vaid kord või paar. Hiljem lugesin täiesti juhuslikult perekooli mingist laste rubriigist, et ta oli kõikide poolt väga laidetud suhtlemisviisiga arst.

Nüüd käib laps täiskasvanute arstide juures. Ja seni olen ka vaid hea suhtumise ja kõrge professionaalsusega arste kohanud. Ega ma laida ka seda verinoorukes interni. Olin lihtsalt segaduses, et miks AD-d, kui tal tegelikult, päriselt ka ei ole depressiooni ega meeleoluhäireid. Jah tean, et mõnede AD-de kõrvaltoime on söögiisu vähenemine, aga konkreetsel AD-l see on pigem harvaesinev kõrvalnäht.

Lihtsalt tahtsin teiste arvamust kuulda. Ja kindlasti ei süüdista arsti.

[Külaline]

No keeleküsimus- kuidas on "eksiks" õige kasutada olukorra kohta, mis on juba toimunud? Loomulikult kasutataksegi mineviku olukorra kirjelduseks minevikuvormi ju, mitte tinglikku. Imelik keeletunnetus mõnel ja minevikuvormi kasutamine ei viita siinkohal kuidagi eksimisvõimaluse suurenemisele.

Loomulikult võib teema pealkirjas kasutada just "Kas arst eksiks?" Pealkiri tehakse lühike ja konkreetne, mitte pikk ja lohisev. Pikemalt kirjutaksid sama lauset nii: "Kas üks arst eksiks selles olukorras ravimite kirjutamisel?" Täiesti normaalne eesti keel.
Ära sa keeletunnetuse osas küll minu kallal irisema tule. See on mul väga hea.

Selle teema algataja kirjutas minevikus toimunud sündmusest, ja pani pealkirjaks kahtlevas toonis: "Kas arst eksis?" Minu arust on see pealkiri igati korrektne. "Kas arst eksiks selles olukorras ravimite kirjutamisel" - seevastu säherdune pealkiri oleks ikka täiega metsas ning ebakorrektne igal juhul. Sest ravimeid on ju väga palju, ja eksida võib absoluutselt igas olukorras. See oleks ikka väga vale sõnastus ja ma ei usu hästi, et su keeletunnetus nii hea saab olla, nagu ise väidad.

[Külaline]

No keeleküsimus- kuidas on "eksiks" õige kasutada olukorra kohta, mis on juba toimunud? Loomulikult kasutataksegi mineviku olukorra kirjelduseks minevikuvormi ju, mitte tinglikku. Imelik keeletunnetus mõnel ja minevikuvormi kasutamine ei viita siinkohal kuidagi eksimisvõimaluse suurenemisele.

Loomulikult võib teema pealkirjas kasutada just "Kas arst eksiks?" Pealkiri tehakse lühike ja konkreetne, mitte pikk ja lohisev. Pikemalt kirjutaksid sama lauset nii: "Kas üks arst eksiks selles olukorras ravimite kirjutamisel?" Täiesti normaalne eesti keel.
Ära sa keeletunnetuse osas küll minu kallal irisema tule. See on mul väga hea.

Selle teema algataja kirjutas minevikus toimunud sündmusest, ja pani pealkirjaks kahtlevas toonis: "Kas arst eksis?" Minu arust on see pealkiri igati korrektne. "Kas arst eksiks selles olukorras ravimite kirjutamisel" - seevastu säherdune pealkiri oleks ikka täiega metsas ning ebakorrektne igal juhul. Sest ravimeid on ju väga palju, ja eksida võib absoluutselt igas olukorras. See oleks ikka väga vale sõnastus ja ma ei usu hästi, et su keeletunnetus nii hea saab olla, nagu ise väidad.

Jätkan omakirjutatut. Kui tahta päris superõigesti väljenduda, siis mina oleksin pannud pealkirjaks: "Kas arst võis eksida?"

[Külaline]

Kas se tuleb sellest, et küsimused näivad süüdistusena on juba sisse juurdunud. Miks nõud pesemata? Miks nii segi on? Mis laga siin on? Miks on õppimata? Keegi ei oota neile küsimustele vatust. Ja nii näibki lõpuks iga küsimus süüdistuna

[Külaline]

Siin foorumis on lihtsalt väga palju üksikuid, kibestunud ja kurbasi inimesi kes otsivad viise enda väljaelamiseks. On neid, kes päriselt vastavad lootusest aidata teemaalgatajat ja siis on need vihased ja õelad, kes on oma elus väga pettunud.

[Külaline]

Kas se tuleb sellest, et küsimused näivad süüdistusena on juba sisse juurdunud. Miks nõud pesemata? Miks nii segi on? Mis laga siin on? Miks on õppimata? Keegi ei oota neile küsimustele vatust. Ja nii näibki lõpuks iga küsimus süüdistuna

Need küsimused, mis sa siin näidetena välja tõid, on tõepoolest puhtalt süüdistused ja ei midagi muud. Kusjuures on imelik, et miks on inimesi harjutatud rahulolematust pesemata nõude või sassis toa suhtes väljendama just nimelt küsimuse kaudu. Ilmselgelt ju ei ole sellisele "küsimusele" olemas mitte mingit mõistlikku vastust. Noh, nõud on pesemata sest ma olen laisk! Või: ma ei jõudnud, olin tööl. (Seda peaks pereliige niigi teadma.) Ei kujuta ette, et keegi tõemeeli oma küsimusele, miks nõud pesemata, päriselt ka mingit vastust ootab. Ta tahab ainult, et teine nõud ära peseks.

Kui aga keegi küsib arsti võimaliku ravivea kohta, siis on tal kahtlused, et antud juhul pole arst võib-olla määranud õiget ravi. Arstidki on inimesed, ja inimene on ekslik. Loomulikult vähendab eksimise tõenäosust ülikoolis saadud erialane haridus, lisaks töökogemused, kuid täiesti ilmeksimatud ei ole arstidki. Käsi südamele, kes ei ole oma töös teinud eales mitte ühtegi viga? Arsti võimaliku ravivea eest vastutab patsient oma tervisega. See on sinu tervis, mitte arsti ega kellegi teise tervis. Sestap on õigustatud patsiendi või tema vanema huvi selles suhtes, et ravi oleks asjakohane ja toimiv.

[Külaline]

Ma arvan, et teemaalgataja saab isegi aru, et küsimused, nagu "Kust sellist mööblit ostetakse?", aga eriti "Miks lapsel isa pole?", ei ole küsimused selle sõna klassikalises mõttes, vaid väiklane kriitika inimese elu ja tema valikute kohta, sooviga panna inimene end halvasti tundma. Normaalne inimene selliseid küsimusi ei küsi. Mitte kunagi. Mitte kelleltki. See ongi rünnak. Kas sa oma ülemuselt ka selliseid küsimusi küsiksid, kui ta oleks üksikvanem või kui tal oleks see kuldne voodi? Vasta ausalt.

Kui tõesti on mingil põhjusel vaja teada perekonna elukorralduse kohta, näiteks ametialaselt, siis saab ju küsida sama asja neutraalselt, mitte miks-vormis, vaid näiteks, et kas elate praegu lapsega kahekesi?

Nii et nagu küsimus, nii ka vastus.

Nõus.

Ma arvan ka, et kui tahetakse lisainfot saada, et olukorda paremini ette kujutada, siis võib küsida, kas kasvatad last üksi, kas lapse isa toetab või ei toeta üldse. Ma arvan, et enamus inimesi niisugustes küsimustes rünnakut ei näe ja vastab samuti rahulikult, kuidas asjad on. "Miks lapsel isa pole?" on tõesti kuidagi pealehüppav ("Häh, kes siis niimoodi elab!").

[Külaline]

Teema "Kustkohast küll sellist mööblit ostetakse"
ja vihased vastused: Kui see sind häirib, kui sulle ei meeldi.. blaa-blaaa.
Kohe nagu selle poole millise maja müüjad ise oleksid siin ja nüüd tohutult solvatud

Jaa, ja inin "kustkohast te sellised mehe leidsite?" jms on täiesti nuatraalne küsimus, siirast huvist kantud, ülttttse mitte halvustavalt mõeldud! Onjä?

Kellegi kodu üle ilkuma tulla on lihtsalt madal, ju siis omanikele meeldib, ükskõik mis mingi anonüümik arvata võtab, tema arvamus, mida ta pilti kuskilt varastades ja halvustavalt üles riputades iniseda üritab, ei loe tegelikult midagi kellelegi.