Ärritavad asjad

[Külaline]

Olen püüdnud nüüd juba paar aastat harjutada end nii, et püüan olla parem inimene. Ei näita välja ärritust ja tegelikult püüan üldse mitte ärrituda. Lootes et kui ma olen teiste suhtes salliv, kui nad teevad vigu või käituvad häirivalt, siis ollakse sama salliv minu suhtes. Ma nagunii teen mingeid asju, mis teisi ärritavad. Minu katse tulemus on selline, et enda poolt ma lihtsalt olen kõik alla neelanud, mööda vaadanud. Polegi midagi öelnud. Aga kõikidele oma vigadele olen saanud vastukaja. Nt kui keegi jätab korvi keset poodi, ma lükkan selle mujale ja mahun mööda. Samas kui ma jätan- kohe keegi õiendab. Unustab keegi oma tassi pesemata tööl. Ok, ma panen selle pessu. Aga kui mina unustan - kelle tass? ! Pargin halvasti- on märgatud, pilt fb üleval. Kui palju ma ise aga olen märganud valesid parkimisi!
Nüüd on see minu rahulik uus suhtumine hakanud mind ennast häirima. Ma ei ütle midagi teistele, aga mulle öeldakse ikka. Ma ei saa vastu seda, mida ise pakun. Tekib küsimusm kas kannatlikkus ja mõistmine on jätkusuutlik?

[Külaline]

Kannatlikkus on kasulik ikka eelkõige sulle endale, et sa ei raiskaks oma hingelist ressurssi asjadele, mis pole tähtsad, vaid keskenduksid muule. Sinu arust on see mingi vorst-vorsti vastu tehing. Ära pargi valesti, ära jäta oma asju laiali ja ära vihasta iga jama peale, siis oled parem inimene, mitte see ei käi nii, et näe, mina ei läinud õiendama, aga minuga ikka õiendati, juba olen ikka pahane.

[Külaline]

No aga Sulle öeldakse ju põhjusega. Nii nagu Sa ise enne ütlesid põhjusega. Sa ei pea ärritust jõuga maha suruma, vaid muutma suhtumist nii, et Sa tõepoolest nendest vedelevatest kärudest ja tassidest ei hooli. Ja kui ikkagi hoolid, siis reageeri aga enne mõtle, kas pole pinnu ja palgi olukord. sest tundub, et siiamaani on olnud.

[Külaline]

Olen püüdnud nüüd juba paar aastat harjutada end nii, et püüan olla parem inimene. Ei näita välja ärritust ja tegelikult püüan üldse mitte ärrituda. Lootes et kui ma olen teiste suhtes salliv, kui nad teevad vigu või käituvad häirivalt, siis ollakse sama salliv minu suhtes. Ma nagunii teen mingeid asju, mis teisi ärritavad. Minu katse tulemus on selline, et enda poolt ma lihtsalt olen kõik alla neelanud, mööda vaadanud. Polegi midagi öelnud. Aga kõikidele oma vigadele olen saanud vastukaja. Nt kui keegi jätab korvi keset poodi, ma lükkan selle mujale ja mahun mööda. Samas kui ma jätan- kohe keegi õiendab. Unustab keegi oma tassi pesemata tööl. Ok, ma panen selle pessu. Aga kui mina unustan - kelle tass? ! Pargin halvasti- on märgatud, pilt fb üleval. Kui palju ma ise aga olen märganud valesid parkimisi!
Nüüd on see minu rahulik uus suhtumine hakanud mind ennast häirima. Ma ei ütle midagi teistele, aga mulle öeldakse ikka. Ma ei saa vastu seda, mida ise pakun. Tekib küsimusm kas kannatlikkus ja mõistmine on jätkusuutlik?

See, et sina oma ärritusi alla surud ja hambad ristis hea inimene üritad olla, ei ole jätkusuutlik, sest sa TEGELIKULT ju ikkagi ärritud. Seepärast paistabki sulle teiste ärritumine liiga selgesti silma ja tajud seda ülekohtusena- mine i ütle halvasti, aga minule ikkagi öeldakse. Kogu maailma ei jõua panna sinu moodi "kenasti" (jutumärgid seepärast, et sa pole PÄRISELt kena, sest see ongi sinu loomus, vaid üritad kena olla). See vanasõna peab alati, et tee teistele head, saad **** vastu pead, mis teha, ilmaelu on selline, kõik ei ole ja ei hakka kunagi olema õilishinged. Sams ei pea ju olema ka mingi bitch, kes kogu aeg ninna kargab kõigile, parajalt enda eest seisev inimene lihtsalt. Praegu peetakse sind jalamatiks, ma arvan.

[Külaline]

Kui lihtsalt soovist - et tahaks nüüd parem inimene olla- saaksidki inimesed inimesed reaalselt oma loomust muuta, siis olekski ju kõik inimkonna probleemid aegade algusest peale lahendatud. Oma halva osa maha surumise või peitmisega see kuhugi ei kao. Sama edukalt võiks rannapalli kaotamiseks üritada seda võimalikult sügavale vee alla suruda.

[Külaline]

Kui lihtsalt soovist - et tahaks nüüd parem inimene olla- saaksidki inimesed inimesed reaalselt oma loomust muuta, siis olekski ju kõik inimkonna probleemid aegade algusest peale lahendatud. Oma halva osa maha surumise või peitmisega see kuhugi ei kao. Sama edukalt võiks rannapalli kaotamiseks üritada seda võimalikult sügavale vee alla suruda.

Enda muutmine järjepideva harjutamisega on siiski võimalik. Mina näiteks ei saa aru, miks peaks korvi keset teed jätma või kuskile jalgu parkima. Aga on teised vead, millega järjepidevalt tegelen. Näiteks topin oma nina liiga palju sinna, mis pole minu asi, ütlen oma arvamust, räägin liiga palju teistest, mis pole minu asi. Aastaid tegelen endaga, et oleks rohkem vait näiteks töökoosolekutel, kolleegidega vestlemisel jne. Ja on edusammud ka olemas. Esimene asi on oma vigu märgata ja siis nendega tegeleda. Aga vale oleks mõelda, et näe, tema küll topib oma nina igale poole ja karistust ei saa. Mis see minu asi on, mis teised teevad, endaga tuleb tegeleda.

[Külaline]

Siin on nüüd natuke valikulist nägemist ka. Vaevalt, et sinu IGAST valest parkimisest FB-s pilt üleval on. Või kui tõesti on, siis tulebki endale tunnistada, et jah, tegin valesti / tuleks reegleid üle korrata / märke uuesti õppida vms.

Ega me sellist ühiskonda ju ka ei taha, kus kellegi vigadest üldse märku ei tohi anda. Kust me siis piiri tõmbame, kas varastada tohib, purjus peaga sõita? Kuhugi nendesttegevustest teada ei tohi anda, äkki oli kogenata või esimest korda või muidu keegi äkki solvub?

Kui oled hajameelne inimene (ostukorv ja tass jäävad suvaliselt ripakile), siis ka sellega hakkama saamiseks on nippe. Võid ju tassi alati oma laua juurde tuua, kööki mustana vedelema jätta on tõesti imelik.

Või mõeldagi, et pole hullu, kõik teevad vahel vigu, nii mina kui teised, vabandada ja olukorraga edasi minna. Mitte nõuda perfektsust ei endalt ega teistelt. Olla mõistev nii teiste kui ka enda vigade suhtes.

[Külaline]

Aastaid tegelen endaga, et oleks rohkem vait näiteks töökoosolekutel, kolleegidega vestlemisel jne.

Mul sama teema. Aga tihti juhtub ikkagi, et ei suuda vait olla. Alguses olen küll, aga kui teema ikka väga huvitab, siis plärtsatan lõpuks. Pärast ise kahetsen. Tegelt on minu ütlustest vägagi kasu, aga miks mina just pean neid halbasid teemasid kogu kolleegiumi ees välja ütlema.

[Külaline]

Aastaid tegelen endaga, et oleks rohkem vait näiteks töökoosolekutel, kolleegidega vestlemisel jne.

Mul sama teema. Aga tihti juhtub ikkagi, et ei suuda vait olla. Alguses olen küll, aga kui teema ikka väga huvitab, siis plärtsatan lõpuks. Pärast ise kahetsen. Tegelt on minu ütlustest vägagi kasu, aga miks mina just pean neid halbasid teemasid kogu kolleegiumi ees välja ütlema.

Ka mina arvan, et mul on õigus, aga selle väljaütlemine peab käima väga delikaatselt, millega mul on raskusi. Need tõekuulutajad ei meeldi kellelegi, isegi kui neil on õigus. Et teistele meeldida, tuleb kõiki kiita, rääkida, kui hästi on kõik, kritiseerida ei tohi kedagi ega midagi. Tegelen enda puhul sellega ja natuke edusamme ikka on ka.