Tappa saamine/andmine

[Külaline]

Kas saad oma abikaasalt küsida, et miks ta neid tempe korda saatis? Ja kui ta poleks saanud karistada, kas ta siis oleks rääkinud neist? Aga kuna ta sai usinalt karistada, siis ta ikka ei saanud valetamist selgeks?

Vastas, et ilmselt igavusest ja lihtsalt põnev oli. Füüsiliselt karistada sai ta umbes 12. eluaastani, hiljem lihtsalt ema karjus ta peale. Välja tulidki ainult need asjad, mis jõudsid kuidagi kellegi teise kaudu emani, ta ise ei rääkinudki midagi. Ütles, et sai sellest aru, et ema pole tema turvaisik ja temale millegi rääkimine toob endaga ainult uue probleemi kaasa.

Väga huvitav jah. Mina ei rääkinud ka emale. Aga kuidas sa räägid sellest mida ta on keelanud ja sa ikka teed. Nt hiilid öösel välja. Või suitsetad. Või võtsid viina. Kes selliseid asju üldse emale räägib?

Tegelikult võiks ju olla nii, et laps julgeb mingeid asju üles tunnistada (kasvõi tagantjärele) ja vajadusel abi küsida, kui on mingisse jamasse sattunud. Näiteks läinudki kuskile jooma ja mingil hetkel leidnud, et tahab ikkagi koju saada.

Mina näiteks tunnistasin kõik patud üles, sest mingeid tagajärgi ei olnud. Meil oli selline vastupidine olukord, et piire polnud üldse. Parimal juhul öeldi, et nii ei tohi teha ja sellega asi piirdus, aga üldjuhul meid ei õpetatud ja olime suhteliselt metsikud, s.t kasvatamata. Õnneks nupp nokkis piisavalt ja see päästis suurematest jamadest.

[Külaline]

Minu arvates on see füüsilise karistamise paranoia üle võlli aetud. Ei, loomulikult ei poolda ma laste peksmist ega üldse kellegi peksmist ega ole seda ka ise teinud.
Kuid paraku näitab elu, et loodus tühja kohta ei salli ja see, kui füüsiliselt puudutada ei tohi, ei tähenda, et vägivalda poleks. Eriti tänapäeval on vaimne vägivald hoogustunud, omandades ikka päris suured mõõtmed. Ka enamik suitsiidi sooritanud inimestest ei ole kannatanud ju mitte füüsilise, vaid vaimse vägivalla all. Pidev alandamine, mõnitamine, naeruvääristamine, positiivsete tegude tühistamine ja pisendamine - need on asjad, mis on tänapäeval asendanud kehalise karistuse. Lapsevanem või kooliõpetaja kuulutab uhkelt: "Mina ei puutu lapsi käega mitte kunagi!" Ent selle asemel alandab ta last, kes ei ole temale kõiges meele järele.

Ja täpselt samamoodi hakkab vaimne vägivald pihta sealt, kus vanem või õpetaja tunneb, et ta ei oska, ei jaksa, ei viitsi muudmoodi asju lahendada. Kusjuures tegelikult saab ka näiteks multika ärakeelamist liigitada lapse jaoks vägivalla alla, samuti pättuse pärast koduaresti panemist - et lapselt võeti ju vabadus, ja vabaduse võtmine on seadusega keelatud. Nii võttes näikse, et vägivalla abil see kasvatamine tegelikult toimubki. Ainult rahulikult (või ükskõikselt) naeratades ja ilusasti mina-sõnumdades suurem osa lapsi ei kuula, nende aju lihtsalt pole veel sellele tasandile arenenud, kus paljas jutt väga morjendaks.

[Külaline]

Üldiselt füüsilise vägivallaga kaasneb ka verbaalne vägivald. Ei kujuta ette muidu toredat, naeratavat ja toetavat vanemat, kes rõõmsatujuliselt last rihmaga peksab või tutistab. Vaimne vägivald võib olla füüsiliseta aga vastupidi vast mitte. Kasvatuse juurde ei peaks neist loomulikult mittekumbki kuuluma, ei eraldi ega koos.

[Külaline]

Üldiselt füüsilise vägivallaga kaasneb ka verbaalne vägivald. Ei kujuta ette muidu toredat, naeratavat ja toetavat vanemat, kes rõõmsatujuliselt last rihmaga peksab või tutistab. Vaimne vägivald võib olla füüsiliseta aga vastupidi vast mitte. Kasvatuse juurde ei peaks neist loomulikult mittekumbki kuuluma, ei eraldi ega koos.

Nõustun.

[Külaline]

Minu ema oli kohutav näägutaja. Ta küll otseselt ei karjunud meie peale aga see pidev näägutamine oli sama ebameeldiv.
Eks ma nüüd ise emana mõnesmõttes tean miks ta seda tegi. Aga paljudes asjades oleks saanud seda vältida.
Ma olen mitu põlvkonda niiöelda katkisest perest pärit.
Füüsilist karistust meil ei olnud aga oli alati see "pulk pees" näägutamine. See lõpuks samamoodi nüristab inimese(lapse) ära.

Ja nii häbi, kui mul ka tunnistada on, siis mina ise olen ka liiga palju näägutav. Ka olen laste peale karjunud. Ma liigitan karjumise vaimse vägivalla alla. Ja ma tean, et see on vanema abitus ja eelviimane katse ennast kehtestada. Viimane minu jaoks oleks tutistamine või laks pepule. Seda ma teinud ei ole.
Aga no ajab ikka harja punaseks küll, kui päevi oled üritanud veidi alla kahesele seletada rahulikult, et asju ei loobita ja haiget ei tehta jne. No ja siis tulebki lõpuks kuri karjumine.
Ja mina tunnen ennast väga pahasti selle pärast. Ma IGA jumala päev teadlikult hoian ennast tagasi. Ja ma alati vabandan, kui ma karjun ja tunnen, et ilen üle piiri läinud.

[Külaline]

Üldiselt füüsilise vägivallaga kaasneb ka verbaalne vägivald. Ei kujuta ette muidu toredat, naeratavat ja toetavat vanemat, kes rõõmsatujuliselt last rihmaga peksab või tutistab. Vaimne vägivald võib olla füüsiliseta aga vastupidi vast mitte. Kasvatuse juurde ei peaks neist loomulikult mittekumbki kuuluma, ei eraldi ega koos.

Mu vanemad ei tänitanud ega halvustanud mind kunagi. Olid väga mõistvad, seletati palju, olid igahommikused ja -õhtused ühised söögiajad, arutasime kõiki asju.
Aga need 2 korda, kui vitsa sain, oli täiesti teine olukord. Muidugi ema siis ei naeratanud, kaugelt oli aru saada, et on suurem pahandus. Teadsin ise kohe, mida valesti tegin. Mulle oli enne mitmeid kordi seda räägitud.
Ka hiljem keegi ei tänitanud sel teemal, tehtud, karistus käes ja eluks ajaks meeles.

[Tolmukübe]

Aga no ajab ikka harja punaseks küll, kui päevi oled üritanud veidi alla kahesele seletada rahulikult, et asju ei loobita ja haiget ei tehta jne. No ja siis tulebki lõpuks kuri karjumine.
Ja mina tunnen ennast väga pahasti selle pärast. Ma IGA jumala päev teadlikult hoian ennast tagasi. Ja ma alati vabandan, kui ma karjun ja tunnen, et ilen üle piiri läinud.

Talle vbl meeldib asju loopitada, tema jaoks on see rõõmus, huvitav tegevus, või mäng. Ja sa keelad tal selle ära, ja karjud selle eest ta peale? Ta pole ju midagi valesti teinud, ta lihtsalt mängib. Sul on ka meelistegevused, mida teed, mõtle, kui keegi keelaks ja kriiskaks nende pärast, oleks ju imelik ja diskrimineeriv? Las ta loobib, kahe aastane on ka liiga väike, et sellisest asjast aru saada. Ma saan aru, kui ta loobib kalleid asju võu asju, mis katki lähevad, et siis tuleb seletada, et maksab raha, lõhud ära, uut ei tule, näe, siin on sulle pehme mänguasi, viruta seda toanurka nii palju, kui tahad. Las lapsel olla rõõmu, kui ta sellega kellegile liiga ei tee, miks sa selle rõõmu tal ära keelad ja kriiskad ka veel takkapihta?

[Külaline]

Aga no ajab ikka harja punaseks küll, kui päevi oled üritanud veidi alla kahesele seletada rahulikult, et asju ei loobita ja haiget ei tehta jne. No ja siis tulebki lõpuks kuri karjumine.
Ja mina tunnen ennast väga pahasti selle pärast. Ma IGA jumala päev teadlikult hoian ennast tagasi. Ja ma alati vabandan, kui ma karjun ja tunnen, et ilen üle piiri läinud.

Talle vbl meeldib asju loopitada, tema jaoks on see rõõmus, huvitav tegevus, või mäng. Ja sa keelad tal selle ära, ja karjud selle eest ta peale? Ta pole ju midagi valesti teinud, ta lihtsalt mängib. Sul on ka meelistegevused, mida teed, mõtle, kui keegi keelaks ja kriiskaks nende pärast, oleks ju imelik ja diskrimineeriv? Las ta loobib, kahe aastane on ka liiga väike, et sellisest asjast aru saada. Ma saan aru, kui ta loobib kalleid asju võu asju, mis katki lähevad, et siis tuleb seletada, et maksab raha, lõhud ära, uut ei tule, näe, siin on sulle pehme mänguasi, viruta seda toanurka nii palju, kui tahad. Las lapsel olla rõõmu, kui ta sellega kellegile liiga ei tee, miks sa selle rõõmu tal ära keelad ja kriiskad ka veel takkapihta?

Veelkord, ära võta sõna laste teemal, sest sul pole õrna aimugi sellest teemast.

Ei ma ei lase loopida, sest tema tahab ja lõbus on.

[Külaline]

Aga no ajab ikka harja punaseks küll, kui päevi oled üritanud veidi alla kahesele seletada rahulikult, et asju ei loobita ja haiget ei tehta jne. No ja siis tulebki lõpuks kuri karjumine.
Ja mina tunnen ennast väga pahasti selle pärast. Ma IGA jumala päev teadlikult hoian ennast tagasi. Ja ma alati vabandan, kui ma karjun ja tunnen, et ilen üle piiri läinud.

Talle vbl meeldib asju loopitada, tema jaoks on see rõõmus, huvitav tegevus, või mäng. Ja sa keelad tal selle ära, ja karjud selle eest ta peale? Ta pole ju midagi valesti teinud, ta lihtsalt mängib. Sul on ka meelistegevused, mida teed, mõtle, kui keegi keelaks ja kriiskaks nende pärast, oleks ju imelik ja diskrimineeriv? Las ta loobib, kahe aastane on ka liiga väike, et sellisest asjast aru saada. Ma saan aru, kui ta loobib kalleid asju võu asju, mis katki lähevad, et siis tuleb seletada, et maksab raha, lõhud ära, uut ei tule, näe, siin on sulle pehme mänguasi, viruta seda toanurka nii palju, kui tahad. Las lapsel olla rõõmu, kui ta sellega kellegile liiga ei tee, miks sa selle rõõmu tal ära keelad ja kriiskad ka veel takkapihta?

Veelkord, ära võta sõna laste teemal, sest sul pole õrna aimugi sellest teemast.

Ei ma ei lase loopida, sest tema tahab ja lõbus on.

+1. Täiesti arusaamatu jutt. Pea 2-aastased juba käivad kollektiivis või on alustamas, kujutad ette kui rühmatäis lapsi asju loobib? Potentsiaalne oht nii ennast kui ka teisi vigastada. Asjade loopimine ja haiget tegemine ei ole mäng ning iga normaalne ema takistab sellist käitumist ning üritab suunata last teiste tegevuste juurde.

[Külaline]

Paraku näitab elu, et elusolend õpib ainult siis, kui keelatud tegevuse sooritamine tema poolt põhjustab temale endale mingi jama. Võtan riiulilt vaasi ja löön selle vastu seina puruks, sest huvitav on. Aga kui ema tuleb ja kõva häälega riidleb, siis kaasneb sellega minu jaoks ka midagi ebameeldivat ning teine kord ma hetke mõtlen, kas seda lõbusat mängu tasub veel korrata. Kui kassipoeg tahab liiga vara peast välja ronida, siis haarab kassiema tal kuklast konkreetselt kinni ja sakutab. On inimesi, kellele saab rääkida, et "Teisel on ai-ai!" või et näe, nüüd on ilus vaas katki. Aga osale rääkida ei saa, ja ka neid (nii lapsi kui täiskasvanuid) on meie seas palju. Hetkel moes olev psühholoogia eirab seda fakti, et inimesed on erinevad ja kõikidele minasõnumdamisest ei piisa.

[Külaline]

Hetkel moes olev psühholoogia eirab seda fakti, et inimesed on erinevad ja kõikidele minasõnumdamisest ei piisa.

Sa päris sageli võtad sõna psühholoogia kohta. Et psühholoogid räägivad nii, psühholoogias on naa. Aga korduvalt panen tähele, et sa ei tunne piisavalt psühholoogiat ja tõlgendad asju väga valesti. Sellised poolikud teadmised on hullemad kui üldse mitte teadmised. Psühholoogia absoluutselt ei eira fakti, et on olemas individuaalsed erinevused.

[Külaline]

Hetkel moes olev psühholoogia eirab seda fakti, et inimesed on erinevad ja kõikidele minasõnumdamisest ei piisa.

Sa päris sageli võtad sõna psühholoogia kohta. Et psühholoogid räägivad nii, psühholoogias on naa. Aga korduvalt panen tähele, et sa ei tunne piisavalt psühholoogiat ja tõlgendad asju väga valesti. Sellised poolikud teadmised on hullemad kui üldse mitte teadmised. Psühholoogia absoluutselt ei eira fakti, et on olemas individuaalsed erinevused.

Füüsiline karistamise taunimine ja psühholoogia ei ole omavahel kuidagi seotud.
Füüsiline karistamine näitab ainuüksi karistaja tahtmist hirmuga võimutseda või suutmatust oma emotsippnidega toime tulla.

Sa tahad siis väita, et osad isikud ongi lausa ära teeinud füüsilise karistuse? See nagunii heas mõttes ei aita.

[Külaline]

Sa tahad siis väita, et osad isikud ongi lausa ära teeinud füüsilise karistuse? See nagunii heas mõttes ei aita.

Pole midagi sellist väitnud ja vastasin sellele väitele, mida tsiteerisin.

[Külaline]

Hetkel moes olev psühholoogia eirab seda fakti, et inimesed on erinevad ja kõikidele minasõnumdamisest ei piisa.

Sa päris sageli võtad sõna psühholoogia kohta. Et psühholoogid räägivad nii, psühholoogias on naa. Aga korduvalt panen tähele, et sa ei tunne piisavalt psühholoogiat ja tõlgendad asju väga valesti. Sellised poolikud teadmised on hullemad kui üldse mitte teadmised. Psühholoogia absoluutselt ei eira fakti, et on olemas individuaalsed erinevused.

Mis sul viga on? Inimestel on õigus avaldada oma arvamust, ja teiseks on neid arvamuse avaldajaid siin mitusada.