Lapsepõlvetrauma

[Külaline]

Ma tahaks arutada selle lapsepõlvetraumade üle, mis on tänapäeval ülesse kerkinud vaimse trauma liigina. . Seda oleks nagu kõigil, või paljudel. Ja enamasti alati on selle põhjustanud vanemad. Aga kas seda saab põhjustada ise ka laps? Nagu selles reisi ärajätmise teemas, kus laps käitub ise inetult ja halvasti.
Ema püüab last ohjata. Ei toimi. Kuni vanem alustab millegi ära võtmisega. See ohjab lapse käitumist.
Kuni laps saab suureks ja avastab et ta on õppinud inimestele ütlema vaid meelepäraseid asju ja end tühistama.
Ma vaatan netist neid psühholooge ja kogemusnõustajaid.
Pole võimalik, et nad ütleks et laps või ta ise käitus kunagi halvasti. Nad analüüsivad vanema käitumist, millest on tekkinud inimese praegused probleemid, hirmud.
Lapsele anti vitsa, pandi nurka u 40 a tagasi veel. Siis karjuti lapse peale, kui ta ei kuulanud. Siis võidi rakendada muid karistusi, nagu meeleheast ilma jätmine. Kuni selleni, et ema vaatas otsa kurjalt. Või rääkis ja rääkis, kuni laps tundis end allasurutuna. Lõpuks õppis laps lugema vanema tundeid enda suhtes ja kannab seda oma elus edasi. Teistega suhtlemisse ja piirab tema enda heaolu hijem, suurena. Temast on saanud hea laps, korralik kodanik, mis oli vanema eesmärk. Aga ta tunneb et ta hing on katki ja see tuleb lapsepõlvest!
Mis te arvate taolistest lapsepõlvetraudamest, on need päris, kui laps nii tunneb? Kas laps ise saab anda oma halva käitumisega põhjuse, mis tal trauma põhjustas vanema reageeringute tulemusel.

[Külaline]

Ma tahaks arutada selle lapsepõlvetraumade üle, mis on tänapäeval ülesse kerkinud vaimse trauma liigina. . Seda oleks nagu kõigil, või paljudel. Ja enamasti alati on selle põhjustanud vanemad. Aga kas seda saab põhjustada ise ka laps? Nagu selles reisi ärajätmise teemas, kus laps käitub ise inetult ja halvasti.
Ema püüab last ohjata. Ei toimi. Kuni vanem alustab millegi ära võtmisega. See ohjab lapse käitumist.
Kuni laps saab suureks ja avastab et ta on õppinud inimestele ütlema vaid meelepäraseid asju ja end tühistama.
Ma vaatan netist neid psühholooge ja kogemusnõustajaid.
Pole võimalik, et nad ütleks et laps või ta ise käitus kunagi halvasti. Nad analüüsivad vanema käitumist, millest on tekkinud inimese praegused probleemid, hirmud.
Lapsele anti vitsa, pandi nurka u 40 a tagasi veel. Siis karjuti lapse peale, kui ta ei kuulanud. Siis võidi rakendada muid karistusi, nagu meeleheast ilma jätmine. Kuni selleni, et ema vaatas otsa kurjalt. Või rääkis ja rääkis, kuni laps tundis end allasurutuna. Lõpuks õppis laps lugema vanema tundeid enda suhtes ja kannab seda oma elus edasi. Teistega suhtlemisse ja piirab tema enda heaolu hijem, suurena. Temast on saanud hea laps, korralik kodanik, mis oli vanema eesmärk. Aga ta tunneb et ta hing on katki ja see tuleb lapsepõlvest!
Mis te arvate taolistest lapsepõlvetraudamest, on need päris, kui laps nii tunneb? Kas laps ise saab anda oma halva käitumisega põhjuse, mis tal trauma põhjustas vanema reageeringute tulemusel.

Muidugi on see nii. Millegipärast keeldutakse viimase aja vaimses tervises kohtlemast lapsi kui inimesi. Vaid selle asemel on lastest tehtud mingisugused puuslikud, kel puudub igasugune oma mõtlemis-, vastutus- ja analüüsivõime. Spetsialist riidleb kurnatud emaga, taandades kõik noore halva käitumisega seotud probleemid emapoolsele väidetavale "vähesele lähedusele", 17-aastane kahemeetrine noormehevolask seismas irvitades kõrval. Sihukese suhtumisega ei lahendata ühtegi probleemi, pigem süvendatakse neid.

[Külaline]

Päris nii see ka ei käi, et ema ütleb "ei" ja laps on kohe kogu eluks traumeeritud. Selles reisiteemas pingutatakse ka korralikult üle, probleemid on hoopis mujal, mitte selles, et ühele reisile jääb minemata. Lihtsalt käib üks jonni ajamine, kelle sõna peale jääb ja laps ähvardab millega iganes, et oma tahtmist saada. Teraapiasse tuleks minna, mitte lõbusõidule viia.

[Külaline]

Päris nii see ka ei käi, et ema ütleb "ei" ja laps on kohe kogu eluks traumeeritud. Selles reisiteemas pingutatakse ka korralikult üle, probleemid on hoopis mujal, mitte selles, et ühele reisile jääb minemata. Lihtsalt käib üks jonni ajamine, kelle sõna peale jääb ja laps ähvardab millega iganes, et oma tahtmist saada. Teraapiasse tuleks minna, mitte lõbusõidule viia.

Ja terapeudid ütlevad, et ega nemadki miskit imet ei tee, vaid ainult niisama natukene suunavad. Ei enamat.

[Külaline]

Päris nii see ka ei käi, et ema ütleb "ei" ja laps on kohe kogu eluks traumeeritud. Selles reisiteemas pingutatakse ka korralikult üle, probleemid on hoopis mujal, mitte selles, et ühele reisile jääb minemata. Lihtsalt käib üks jonni ajamine, kelle sõna peale jääb ja laps ähvardab millega iganes, et oma tahtmist saada. Teraapiasse tuleks minna, mitte lõbusõidule viia.

Ja terapeudid ütlevad, et ega nemadki miskit imet ei tee, vaid ainult niisama natukene suunavad. Ei enamat.

Teraapia on ikkagi selleks, et uusi oskusi omandada, millest tal praegu puudu on. Ei suuda ei ennast ega oma emotsioone ja impulsiivsust kontrollida.

[Külaline]

Reisi ärajätmise teemas on reisi ärajätmine ju asjade finaal. Laps käitub halvasti juba pikemat aega ....miks? Alustada tuleb sellest.

[Külaline]

Mina kusjuures arvan tõesti, et kuni laps on ütleme alla 15, siis ongi asi vanemates. Laps on ju nende vanemate voolitud, nende endi kasvatuse vili. Lapsega tuleb side luua ikka juba pisikesest peale. Peab kuulama last ja õpetada seda last ka ennast kuulama. Last peab aitama ja samuti peab last ka teisi aitama õpetama.
Mina üldiselt laste peale karjunud ei ole, ja ka nemad ei ole karjunud ei minu, ega muude pere liikmete peale. Mingitest löömistest rääkimata, no ok, kui nad väikesed olid, siis ikka madistasid üksteisega.
Selles reisi teemas mul on sellest lapsest kahju! Tõenäoliselt tunneb ennast täiesti üksiku ja eemaletõugatuna. See ema peaks otsima nii endale, kui ka lapsele abi!

[Külaline]

Ma tahaks arutada selle lapsepõlvetraumade üle, mis on tänapäeval ülesse kerkinud vaimse trauma liigina. . Seda oleks nagu kõigil, või paljudel. Ja enamasti alati on selle põhjustanud vanemad. Aga kas seda saab põhjustada ise ka laps? Nagu selles reisi ärajätmise teemas, kus laps käitub ise inetult ja halvasti.
Ema püüab last ohjata. Ei toimi. Kuni vanem alustab millegi ära võtmisega. See ohjab lapse käitumist.
Kuni laps saab suureks ja avastab et ta on õppinud inimestele ütlema vaid meelepäraseid asju ja end tühistama.
Ma vaatan netist neid psühholooge ja kogemusnõustajaid.
Pole võimalik, et nad ütleks et laps või ta ise käitus kunagi halvasti. Nad analüüsivad vanema käitumist, millest on tekkinud inimese praegused probleemid, hirmud.
Lapsele anti vitsa, pandi nurka u 40 a tagasi veel. Siis karjuti lapse peale, kui ta ei kuulanud. Siis võidi rakendada muid karistusi, nagu meeleheast ilma jätmine. Kuni selleni, et ema vaatas otsa kurjalt. Või rääkis ja rääkis, kuni laps tundis end allasurutuna. Lõpuks õppis laps lugema vanema tundeid enda suhtes ja kannab seda oma elus edasi. Teistega suhtlemisse ja piirab tema enda heaolu hijem, suurena. Temast on saanud hea laps, korralik kodanik, mis oli vanema eesmärk. Aga ta tunneb et ta hing on katki ja see tuleb lapsepõlvest!
Mis te arvate taolistest lapsepõlvetraudamest, on need päris, kui laps nii tunneb? Kas laps ise saab anda oma halva käitumisega põhjuse, mis tal trauma põhjustas vanema reageeringute tulemusel.

Oh jeerum. Sul on kõik segi. Mitte ükski näide ei ole siin pädev.

[Külaline]

Mina kusjuures arvan tõesti, et kuni laps on ütleme alla 15, siis ongi asi vanemates. Laps on ju nende vanemate voolitud, nende endi kasvatuse vili. Lapsega tuleb side luua ikka juba pisikesest peale. Peab kuulama last ja õpetada seda last ka ennast kuulama. Last peab aitama ja samuti peab last ka teisi aitama õpetama.
Mina üldiselt laste peale karjunud ei ole, ja ka nemad ei ole karjunud ei minu, ega muude pere liikmete peale. Mingitest löömistest rääkimata, no ok, kui nad väikesed olid, siis ikka madistasid üksteisega.
Selles reisi teemas mul on sellest lapsest kahju! Tõenäoliselt tunneb ennast täiesti üksiku ja eemaletõugatuna. See ema peaks otsima nii endale, kui ka lapsele abi!

Tore, sul pole keerulise iseloomuga lapse kogemust. Mina ise näiteks olin väga keeruline, kogu aeg ajasin oma jonni. Kaheselt viskasin linnas porilompi pikali, lasteaiast põgenesin ära, kuna mulle seal ei meeldinud, viieselt jalutasin rahulikult keset suveööd rannas ringi, nii et kogu naabruskond taga otsis. Kui selle peale tuppa aresti pandi, ronisin rahulikult teise korruse aknast alla. Kui mind sunniti mulle mitte meeldivaid kingi kandma, ronisin kõrgele puu otsa ja röökisin seal. Jne. Mul polnud otseselt midagi viga ega puudu, lihtsalt tahtsin oma asja ajada kogu aeg ja oma tahtmist saada. Vaene ema, ausõna. Õnneks oli ema koolitatud pedagoog, muidu vist oleks hulluks läinud sellise pujääniga. Mingi lapse kuulamise pläma poleks mulle ealeski mõjunud. Seda võtsin kui manipuleerimiskatset. Karistada sain, peksa ka isalt, aga mingeid lapsepõlvetraumasid küll ei tunneta endal olevat.

[Külaline]

Ma arvan, et meil kõigil on traumaatilisi kogemusi ja see on tegelikult normaalne. Saime haiget nii lapse - nooruki - kui ka täiskasvanu eas ja õppisime ja arenesime selle läbi. Küllap jäid meisse mingid hirmud ka ja küllap on meil seeläbi käitumisviise, mis pole täna kõige targemad. Nii on see olnud läbi terve inimkonnaajaloo - elus on nii positiivset kui negatiivset, lihtsalt nüüd nimetame me kõike halba traumaks. Ehk siis minu jutu kokkuvõte on, et pole olemas inimest, kellel poleks mingist east mingit traumakogemust, nendega toimetulemine on lihtsalt elu osa.

[Külaline]

Ma pigem olen täheldanud, et kes said lapsena kõvasti peksa, peavad seda hiljem õigustatuks ja soovivad samas stiilis oma lapsi kasvatada. Enamus vanemaid inimesi arvab, et neil oli hea lapsepõlv, isegi kui ei olnud ja kiruvad nooremat põlvkonda.

[Külaline]

Ma pigem olen täheldanud, et kes said lapsena kõvasti peksa, peavad seda hiljem õigustatuks ja soovivad samas stiilis oma lapsi kasvatada. Enamus vanemaid inimesi arvab, et neil oli hea lapsepõlv, isegi kui ei olnud ja kiruvad nooremat põlvkonda.

Ma olen jälle täheldanud, et pidevalt mingist lapsepõlvetraumast jahuvad inimesed, on ise teismelisena olnud sama kohutavad lapsed nagu selles reisiteemas. Täiskasvanuna üritavad õigustada ja oma südametunnistust maandada mingi lapsepõlvetraumaga. Ja nagu üks siin kurtis, et teda eales ei äratanud üles köögis toimetav ema: Paljudel n-ö vati sees kasvatatud noortel puudub ettekujutus, mida tähendab tõeliselt halb pere, halb kasvukeskkond. Nad kannavad aastakümneid endas viha ema vastu, kuna ema hakkas laupäeva hommikul koristama ja ajas ta sellega üles. Nad ei kujuta ettegi, et mõne teise lapse peres ei korista ema iialgi ja põrandad on täis väljaheiteid ja okset. Võrdlusmoment puudub, väärtushinnangud on paigast ära ja tulemuseks on noore sügav rahulolematus ja maailmavalu.

[Külaline]

Ma pigem olen täheldanud, et kes said lapsena kõvasti peksa, peavad seda hiljem õigustatuks ja soovivad samas stiilis oma lapsi kasvatada.

Ma olen just vastupidist täheldanud. Pigem just ei soovita seda sama mustrit jätkata.

Minu enda lapsepõlvetrauma on seotud olematu armastuse/hoolivuse välja näitamisega. Ei olnud meie peres kombeks kallistada, veel vähem musi anda või öelda, et kallis oled/armastan sind. Ja puudulik isaeeskuju.

Mina ja mu õde jällegi vastupidiselt näitame välja väga oma hoolimist ja armastust oma lastele. Ja ka meie lapsed oskavad seda hoolimist väljendada.

[Külaline]

Ma pigem olen täheldanud, et kes said lapsena kõvasti peksa, peavad seda hiljem õigustatuks ja soovivad samas stiilis oma lapsi kasvatada.

Ma olen just vastupidist täheldanud. Pigem just ei soovita seda sama mustrit jätkata.

Minu enda lapsepõlvetrauma on seotud olematu armastuse/hoolivuse välja näitamisega. Ei olnud meie peres kombeks kallistada, veel vähem musi anda või öelda, et kallis oled/armastan sind. Ja puudulik isaeeskuju.

Mina ja mu õde jällegi vastupidiselt näitame välja väga oma hoolimist ja armastust oma lastele. Ja ka meie lapsed oskavad seda hoolimist väljendada.

Vene ajal üleüldse oli palju vähem kombeks emotsioone avaldada. Need praegusajal hullult moodi läinud valjud kalli!-karjatused ja ailäävjuud ei ole armastusega tingimata seotud. Need mõjuvad pealetükkivalt, justkui kohustavad ka last millekski. Minule meeldis suurest kõlavaid sõnu tegevast kalli-kalli! tüübist rohkem vanaema vaikne ja loomulik olek.

[Külaline]

Ma pigem olen täheldanud, et kes said lapsena kõvasti peksa, peavad seda hiljem õigustatuks ja soovivad samas stiilis oma lapsi kasvatada. Enamus vanemaid inimesi arvab, et neil oli hea lapsepõlv, isegi kui ei olnud ja kiruvad nooremat põlvkonda.

Jaa, Sul on õigus! Osad neist õigustavad seda peksu ja mõnitamist ja jätkavad samas vaimus, teine osa neist aga võitlevad iga ihurakuga selle vastu, sest see oli nii alandav ja vale! Mina isiklikult põlgan sügavalt neid peskmise ja mõnitamise õigustajaid, minu jaoks on nad madalamad kui muru! Ise enda eest seista ei julgenud ja nüüd materdavad teisi samamoodi nagu neid materdati ja leiavad õigistuse selles, et aga nendega ju käituti niimoodi! Ma ei suuda selliseid inimesi mitte kuidagi austada!

[Külaline]

Ma pigem olen täheldanud, et kes said lapsena kõvasti peksa, peavad seda hiljem õigustatuks ja soovivad samas stiilis oma lapsi kasvatada. Enamus vanemaid inimesi arvab, et neil oli hea lapsepõlv, isegi kui ei olnud ja kiruvad nooremat põlvkonda.

Ma olen jälle täheldanud, et pidevalt mingist lapsepõlvetraumast jahuvad inimesed, on ise teismelisena olnud sama kohutavad lapsed nagu selles reisiteemas. Täiskasvanuna üritavad õigustada ja oma südametunnistust maandada mingi lapsepõlvetraumaga. Ja nagu üks siin kurtis, et teda eales ei äratanud üles köögis toimetav ema: Paljudel n-ö vati sees kasvatatud noortel puudub ettekujutus, mida tähendab tõeliselt halb pere, halb kasvukeskkond. Nad kannavad aastakümneid endas viha ema vastu, kuna ema hakkas laupäeva hommikul koristama ja ajas ta sellega üles. Nad ei kujuta ettegi, et mõne teise lapse peres ei korista ema iialgi ja põrandad on täis väljaheiteid ja okset. Võrdlusmoment puudub, väärtushinnangud on paigast ära ja tulemuseks on noore sügav rahulolematus ja maailmavalu.

Jaa, ja need, kellel oli katus peakohal ja põrand okset täis ei kujuta ka ette, mismoodi on elu näiteks nii, et pommid vihisevad akende taga ja iga hetk võib olla nii sulle, kui su perele viimane! Neid võrdlusmomente on palju, mis elus puuduvad, meil ei saagi olla kogemusi, mida meil ei ole! Kõike võiks võtta mõistusega ja eelkõige omavahel suhelda!

[Külaline]

Ma pigem olen täheldanud, et kes said lapsena kõvasti peksa, peavad seda hiljem õigustatuks ja soovivad samas stiilis oma lapsi kasvatada. Enamus vanemaid inimesi arvab, et neil oli hea lapsepõlv, isegi kui ei olnud ja kiruvad nooremat põlvkonda.

Jaa, Sul on õigus! Osad neist õigustavad seda peksu ja mõnitamist ja jätkavad samas vaimus, teine osa neist aga võitlevad iga ihurakuga selle vastu, sest see oli nii alandav ja vale! Mina isiklikult põlgan sügavalt neid peskmise ja mõnitamise õigustajaid, minu jaoks on nad madalamad kui muru! Ise enda eest seista ei julgenud ja nüüd materdavad teisi samamoodi nagu neid materdati ja leiavad õigistuse selles, et aga nendega ju käituti niimoodi! Ma ei suuda selliseid inimesi mitte kuidagi austada!

See on ikka suht haruldane, kui keegi päriselt lapsepõlves peksa on saanud. Enamasti mõeldakse nüüd suure peksu all, kui laps saab korraks laksu või kaks sekundit tutistamist. Siis ka mõni laps läheb tänapäeval kuhugi kaebama.

[Külaline]

Ma pigem olen täheldanud, et kes said lapsena kõvasti peksa, peavad seda hiljem õigustatuks ja soovivad samas stiilis oma lapsi kasvatada. Enamus vanemaid inimesi arvab, et neil oli hea lapsepõlv, isegi kui ei olnud ja kiruvad nooremat põlvkonda.

Ma olen jälle täheldanud, et pidevalt mingist lapsepõlvetraumast jahuvad inimesed, on ise teismelisena olnud sama kohutavad lapsed nagu selles reisiteemas. Täiskasvanuna üritavad õigustada ja oma südametunnistust maandada mingi lapsepõlvetraumaga. Ja nagu üks siin kurtis, et teda eales ei äratanud üles köögis toimetav ema: Paljudel n-ö vati sees kasvatatud noortel puudub ettekujutus, mida tähendab tõeliselt halb pere, halb kasvukeskkond. Nad kannavad aastakümneid endas viha ema vastu, kuna ema hakkas laupäeva hommikul koristama ja ajas ta sellega üles. Nad ei kujuta ettegi, et mõne teise lapse peres ei korista ema iialgi ja põrandad on täis väljaheiteid ja okset. Võrdlusmoment puudub, väärtushinnangud on paigast ära ja tulemuseks on noore sügav rahulolematus ja maailmavalu.

Jaa, ja need, kellel oli katus peakohal ja põrand okset täis ei kujuta ka ette, mismoodi on elu näiteks nii, et pommid vihisevad akende taga ja iga hetk võib olla nii sulle, kui su perele viimane! Neid võrdlusmomente on palju, mis elus puuduvad, meil ei saagi olla kogemusi, mida meil ei ole! Kõike võiks võtta mõistusega ja eelkõige omavahel suhelda!

Eks tänapäeva lumehelbekeste jaoks ongi määratu suur lapsepõlvetrauma, kui teda ei musitatud või ei öeldud "sa oled ilus", nagu siin üks teises teemas oma lapsepõlvetraumat seletas.

[Külaline]

Ma pigem olen täheldanud, et kes said lapsena kõvasti peksa, peavad seda hiljem õigustatuks ja soovivad samas stiilis oma lapsi kasvatada. Enamus vanemaid inimesi arvab, et neil oli hea lapsepõlv, isegi kui ei olnud ja kiruvad nooremat põlvkonda.

Jaa, Sul on õigus! Osad neist õigustavad seda peksu ja mõnitamist ja jätkavad samas vaimus, teine osa neist aga võitlevad iga ihurakuga selle vastu, sest see oli nii alandav ja vale! Mina isiklikult põlgan sügavalt neid peskmise ja mõnitamise õigustajaid, minu jaoks on nad madalamad kui muru! Ise enda eest seista ei julgenud ja nüüd materdavad teisi samamoodi nagu neid materdati ja leiavad õigistuse selles, et aga nendega ju käituti niimoodi! Ma ei suuda selliseid inimesi mitte kuidagi austada!

See on ikka suht haruldane, kui keegi päriselt lapsepõlves peksa on saanud. Enamasti mõeldakse nüüd suure peksu all, kui laps saab korraks laksu või kaks sekundit tutistamist. Siis ka mõni laps läheb tänapäeval kuhugi kaebama.

Oi, ausalt, sa oled sinisilm! Ikka väga palju on neid, kes on peksa saanud lapsena! Ma pakuksin, et umbes pooked tänapöeva 40 + ealisteat. Nooremad loodetavasti jah mitte. Ja eks peksmise tase oli ka erinev muidugi, enamus said vitsa või rihmaga paar korda mõõda tagapoolt, aga oli ikka ka ka väga võigast vägivalda, piinamiseni välja ja no muidugi see emotsionaalne peks veel lisaks.

[Külaline]

Ma pigem olen täheldanud, et kes said lapsena kõvasti peksa, peavad seda hiljem õigustatuks ja soovivad samas stiilis oma lapsi kasvatada. Enamus vanemaid inimesi arvab, et neil oli hea lapsepõlv, isegi kui ei olnud ja kiruvad nooremat põlvkonda.

Jaa, Sul on õigus! Osad neist õigustavad seda peksu ja mõnitamist ja jätkavad samas vaimus, teine osa neist aga võitlevad iga ihurakuga selle vastu, sest see oli nii alandav ja vale! Mina isiklikult põlgan sügavalt neid peskmise ja mõnitamise õigustajaid, minu jaoks on nad madalamad kui muru! Ise enda eest seista ei julgenud ja nüüd materdavad teisi samamoodi nagu neid materdati ja leiavad õigistuse selles, et aga nendega ju käituti niimoodi! Ma ei suuda selliseid inimesi mitte kuidagi austada!

See on ikka suht haruldane, kui keegi päriselt lapsepõlves peksa on saanud. Enamasti mõeldakse nüüd suure peksu all, kui laps saab korraks laksu või kaks sekundit tutistamist. Siis ka mõni laps läheb tänapäeval kuhugi kaebama.

Ei, see ei olnud nõukaajal haruldane. Tutistamine, vitsaga või rihmaga valusalt nähvamine oli tavaline. Jah see ei olnud enamasti päris nii, et laps sai füüsiliselt vigastada, aga nii palju, et ta tundis valu. Sinna juurde nurgas seismised, söögikorra vahele jäämised ja muud sellised meetodid.

Koolis kutsuti need, kellel tunnistusel mõni 2 või halb käitumishinna, kogu kooli silme all saali ette lavale häbiposti. Kes vahetunni ajal jalutamise asemel jooksis, see pandi seina äärde häbiposti seisma.