Kas kahetsete lapse saamist?

[Tolmukübe]

Kui jah, miks? Või teeks neid võimalusel veel juurdegi?

[Külaline]

Loomulikult ei kahetse. Juurde ka ei taha, kaks last - poeg ja tütar - on täpselt paras.
Aga sina, Tolmukübe, kas oled kurb, et sul lapsi pole?

[Külaline]

Ei kahetse absoluutselt.

[Tõutäkk]

Ei kahetse, võiks juurdegi teha.

[Külaline]

Ei kahetse, oleks tahtnud rohkem kui ühte last, aga ei õnnestunud. Samas lapselapsi mul pole, kuigi vanuse mõttes juba võiks - imelikul kombel neist ka ei oska puudust tunda.

[Külaline]

Aga sina, Tolmukübe, kas oled kurb, et sul lapsi pole?

Ei ta vasta sulle

[Külaline]

Heldeke! Miks peaks sellist asja kahetsema? Kui lapsi ei taha, siis ei pea ju neid tegema.

Mul on kolm last. Aga oleksin tahtnud saada viis last. Mees ei tahtnud, ja nii jäi plaan katki.

[Külaline]

Päris kindlasti ei kahetse ja juurde ka ei taha, kaks last on täpselt paras. Kui saaks aega tagasi keerata ja midagi muuta, siis saaksin ikka lapsed.
Aga samas ma vahel igatsen lastevaba elu, tahaks ajas tagasi minna ja kasvõi paar nädalat seda nautida. Et saaks ainult iseenda eest vastutada, kõik õhtud ja nädalavahetused ainult omi asju teha...

[Külaline]

Ei tea mida sellele küsimusele mõne mõrtsuka ema vastaks?

[Külaline]

Päris kindlasti ei kahetse ja juurde ka ei taha, kaks last on täpselt paras. Kui saaks aega tagasi keerata ja midagi muuta, siis saaksin ikka lapsed.
Aga samas ma vahel igatsen lastevaba elu, tahaks ajas tagasi minna ja kasvõi paar nädalat seda nautida. Et saaks ainult iseenda eest vastutada, kõik õhtud ja nädalavahetused ainult omi asju teha...

Sama siin, kaks on paras ja midagi ei kahetse. Mino omad on aga juba suured, noorem on teismeline ja vanem juba 20. Seega see aeg, kus saab jälle oma asjadega tegeleda, tuleb peagi tagasi.

[Külaline]

Ei tea mida sellele küsimusele mõne mõrtsuka ema vastaks?

Ma usun, et aus vastus on, et enamus ikka armastavad edasi.
Emaarmastus on nii võimas(kui see on olemas, kõigil ei teki seda), et armastatkse last ka siis edasi, kui laps peaks sadist ja mõrtsukas olema. Tegusid vb ei unustata ja ollakse vihane aga lapse saamist ja tema armastamust ei kahetseta. Vb ma eksin. Aga ma olen väga palju krimidokumentaale vaadanud, ja seal ikka emad on rääkinud, et teavad, et see on vale aga paratamatult ikka armastavad oma lapsi ka mõrtsukana edasi.

[Tolmukübe]

Ka mina olen krimidokumentaale vaadanud. Ühes oli, kuidas oli kaks venda, üks läks kinni, mammi leekis selle vahet, teise venna jaoks (ja tema lapse jaoks) enam aega ei jätkunud, teine vend vangi vaatamas ei käinud, aga ema tegeles ainult selle ühega. Aga teine laps (ja lapselaps) on ju ka olemas, kas sinna emaarmastust siis enam ei jagugi või? Inimene eelistas lihtsalt kurjategijat, oligi kogu emaarmastus. Kurjategija heitis hinge, alles siis tuli teine poeg ja ta pere meelde. Siis teadis küll, et nad olemas on, üksi ei tahtnud redutada.

[Külaline]

Päris kindlasti ei kahetse ja juurde ka ei taha, kaks last on täpselt paras. Kui saaks aega tagasi keerata ja midagi muuta, siis saaksin ikka lapsed.
Aga samas ma vahel igatsen lastevaba elu, tahaks ajas tagasi minna ja kasvõi paar nädalat seda nautida. Et saaks ainult iseenda eest vastutada, kõik õhtud ja nädalavahetused ainult omi asju teha...

Kas sa siis praegu ei saa lapsevaba aega? Vanaemad-vanaisad ei hoia?

[Külaline]

Päris kindlasti ei kahetse ja juurde ka ei taha, kaks last on täpselt paras. Kui saaks aega tagasi keerata ja midagi muuta, siis saaksin ikka lapsed.
Aga samas ma vahel igatsen lastevaba elu, tahaks ajas tagasi minna ja kasvõi paar nädalat seda nautida. Et saaks ainult iseenda eest vastutada, kõik õhtud ja nädalavahetused ainult omi asju teha...

Kas sa siis praegu ei saa lapsevaba aega? Vanaemad-vanaisad ei hoia?

Minul ka lapsevaba aega ei ole praktiliselt. Väikemal lapsel on mõlemalt poolt vanaemad-vanaisad surnud. Ja temaga olen üksikema. Suurem laps käib aegajalt isa juures aga väiksemaga olen ikka 24/7 koos. Tugivõrgustiku eriti ei ole. Üks hea sõbranna on, aga laps kahjuks ei lepi võõrastega väga.

[Külaline]

Päris kindlasti ei kahetse ja juurde ka ei taha, kaks last on täpselt paras. Kui saaks aega tagasi keerata ja midagi muuta, siis saaksin ikka lapsed.
Aga samas ma vahel igatsen lastevaba elu, tahaks ajas tagasi minna ja kasvõi paar nädalat seda nautida. Et saaks ainult iseenda eest vastutada, kõik õhtud ja nädalavahetused ainult omi asju teha...

Kas sa siis praegu ei saa lapsevaba aega? Vanaemad-vanaisad ei hoia?

Minu lapsed on juba natuke suuremad, üks on varateismeline ja teine algkoolilaps, nii et hoidmist otseselt ei vaja. Laste isaga oleme koos ja ta osaleb ka aktiivselt nende kasvatamises. Nii et kõik on justkui väga hästi, jõuan korra nädalas trenni ja mõnikord ka mehega kahekesi kinno või teatrisse.

Aga ikkagi suurem osa elust/vabast ajast keerleb laste ümber. Üks laps tegeleb tõsiselt spordiga, see tähendab, et iga 2-3-4 nädala tagant on võistlused vm üritused. Teisel lapsel on õpiraskused, teda on vaja aidata õppimisega. Lisaks on tal väga aktiivne klassiõpetaja, kes üritab ka lapsevanemaid kaasata kooliellu.
Siis on veel sada asja, mida vaja meeles pidada - klassiekskursioonid, väljasõidud, matkad, kontserdid, pildistamised, ujumistunnid, talvel suusa- ja uisutamistunnid, sõprade sünnipäevad jne jne. Vahelduseks tahaks ka niisama midagi ette võtta perega, aga siis tuleb ka laste huvidega arvestada.

Ühesõnaga ma saan täiesti aru, et paljudel on palju raskem ja ma peaks tänulik olema (ja olengi). Aga vahel tahaks lihtsalt kasvõi ühte nädalat, kus ma saan vabal ajal teha ainult seda, mis ma ise tahan. Lugeda, jalutada, rattaga sõita, filmi vaadata, trennis käia, spaasse minna ilma lasteta. Kui ei taha õhtusööki teha, siis ei tee. Kui ei taha nv kuskile minna, siis ei lähe. Ma üritan nautida oma praegust elu ka, aga sisimas natuke ikka ootan seda aega kui nad suureks saavad ja välja kolivad .

[Külaline]

kui nad suureks saavad ja välja kolivad

Siis hakkad varsti nende lastega tegelema

[iiR]

Ei kahetse üldse.
Kui midagi, siis seda, et kahe lastekomplekti vahele ei mahtunud veel 1-2 jõnglast. St ajaliselt oleks mahtunud, aga kuidagi niisamagi oli mõnus - ja nüüd on juba hilja neid juurde hankida.
Vahel mõtlen küll, kui vaba ja muretu oli elu, kui neid inimesi, kelle heaolu mulle päris elupuudutavalt korda läks, oli oluliselt vähem. Kui ma vastutasingi üksnes iseenda eest. Ma ei mõtle materiaalset ega isegi korralduslikku vastutust, vaid just seda teadmist, et kõik, mis mu lastega juhtub, puudutab nii valusotseselt mind, nende rõõmud, mured, hirmud, haigetsaamised ja kordaminekud, aga mida vanemaks nad saavad, seda vähem saan mina neid nende valikutes suunata või kukkumisi ennetada-pehmendada. See on üsna karm usaldusõpe, kus panused on peadpööritavalt kõrged ja vahepeal on küll tunne, et tuleb lihtsalt silmad kinni panna ja "Iiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiii!!!!" kiljudes loota, et vagunike rööbastelt maha ei jookse...