Noor naine vana mehega on naise jaoks halb diil

[Külaline]

Seda, mida inimene ei ole saanud, ei oskagi ta tahta. Sina ei ole kunagi head paarisuhet kogenud ja sinu lapsepõlvekodu oli ka selles suhtes olematu eeskujuga. Seega on arusaadav, miks sa pead üksindust luksuseks. Ses osas olen sinuga nõus, et üksinda on parem olla kui kehvas suhtes.

Aga on päriselt ka naljakas, et sinu arvates tahavad kõik inimesed üksinda olla. See viitab ülimale piiratusele. Ja ka kibestumusele, mida sa ise endale ilmselt ei tunnista.

Esiteks vastavad sulle erinevad inimesed, see selleks. Lapsepõlvekodu ja paarisuhe pole mingid näitajad. Kui vana sa oled, et jutt nii on naiivne? Erinevas vanuses muutuvad soovid. Nooremana elatakse koos, luuakse pere. Vanemana tahaks rahu. Kaaslasega saab koos olla ka nii, et oled koos nädalavahetuse. Supermõnus.
Mul on olnud ja on praegugi väga armastav suhe. Tulen tervest perekonnast nagu meeski. Oma ei ole saanud ja ei tea tahta möla hoia endale. See on solvav ja ei puutu kuidagi asjasse. Sa vist uluksid põrandal maas ja hüppaksid aknast alla, kui mees su jätaks.

Just! Just! Kõik abielus või suhtes olevad inimesed on suhtesõltlased, klammerdunud kaaslasesse ning kui nad maha jäetakse uluvad pikali maas. Nii jaburaid järeldusi saab teha vaid see, kes ise ei ole kunagi normaalses suhtes olnud.

Kusjuures, mina ei laida ühtegi suhtevormi. Erinevalt sinust ja tollest teisest, kes arvab, et üksindus on luksus, ma ei arva, et visiitkooselul oleks midagi viga. Vastupidi – minu arust on erinevad suhtevormid normaalsed ja aktsepteeritavad. Aga väita, et kooselus olevad inimesed on suhtesõltlased või et kõik inimesed ju tegelikult tahaks olla üksi, on ikka nii loll kui veel olla saab. Jah – kõik, kes on suhtes, on ju vägisi suhtes ja tegelikult unistavad üksiolemisest?

Inimene, kellel on oma lapsepõlvest ees ilus, hooliv ja armastav peremudel, oskab seda hinnata ja soovib ka enda täiskasvanuelu sama mudeli järgi elada.

Katkisest perest või kehvade suhetega kodust, tulevad sageli katkise hingega inimesed, kes ei oska selliseid asju väärtustada. Nad ei ole oma elus kogenud head suhet ja sellepärast ei oska ka seda tahta.

Minu vanemad olid abielus üle 60 aasta, kuni surm nad lahutas. Ja eriti olulised olid nad üksteise jaoks just elu viimastel aastatel, kus said üksteisele tervise ja muude muredega toetuda. Mis efekti või lisakvaliteedi peaks 80-90 vanuses inimestele andma visiitkooselu? Sorry, aga täiesti jabur ja mõistetamatu! Või mis sa nüüd tahtsid oma visiitkooselu jutuga öelda?

Kuni ise veel selles vanuses ei ole, siis mõtled ikka enda mätta otsast. Aga 30-40-aastane ei saa teada, millised eelistused on tal 85-aastaselt.

Mina olen olnud abielus ja kooselus kokku ühe ja sama mehega 38 aastat. Sinu kujutelm, kuidas ma pikali maas ulun, kui olen maha jäetud, üsna tõenäoliselt toimuma ei saa. Kui saab, siis olen ma kindlasti valmis vanaduspõlves enda kõrval kaaslast nägema.

Elasin esimesed 17 aastat kooselus, viimased 20 aastat visiitsuhtes-vähemalt hetkel ei kujuta küll ette, et sooviks uuesti koos elada. Need 4 päeva nädalas iseenda päralt on lihtsalt nii magusad. Ei pea kellegagi arvestama.

[Külaline]

Esiteks vastavad sulle erinevad inimesed, see selleks. Lapsepõlvekodu ja paarisuhe pole mingid näitajad. Kui vana sa oled, et jutt nii on naiivne? Erinevas vanuses muutuvad soovid. Nooremana elatakse koos, luuakse pere. Vanemana tahaks rahu. Kaaslasega saab koos olla ka nii, et oled koos nädalavahetuse. Supermõnus.
Mul on olnud ja on praegugi väga armastav suhe. Tulen tervest perekonnast nagu meeski. Oma ei ole saanud ja ei tea tahta möla hoia endale. See on solvav ja ei puutu kuidagi asjasse. Sa vist uluksid põrandal maas ja hüppaksid aknast alla, kui mees su jätaks.

Just! Just! Kõik abielus või suhtes olevad inimesed on suhtesõltlased, klammerdunud kaaslasesse ning kui nad maha jäetakse uluvad pikali maas. Nii jaburaid järeldusi saab teha vaid see, kes ise ei ole kunagi normaalses suhtes olnud.

Kusjuures, mina ei laida ühtegi suhtevormi. Erinevalt sinust ja tollest teisest, kes arvab, et üksindus on luksus, ma ei arva, et visiitkooselul oleks midagi viga. Vastupidi – minu arust on erinevad suhtevormid normaalsed ja aktsepteeritavad. Aga väita, et kooselus olevad inimesed on suhtesõltlased või et kõik inimesed ju tegelikult tahaks olla üksi, on ikka nii loll kui veel olla saab. Jah – kõik, kes on suhtes, on ju vägisi suhtes ja tegelikult unistavad üksiolemisest?

Inimene, kellel on oma lapsepõlvest ees ilus, hooliv ja armastav peremudel, oskab seda hinnata ja soovib ka enda täiskasvanuelu sama mudeli järgi elada.

Katkisest perest või kehvade suhetega kodust, tulevad sageli katkise hingega inimesed, kes ei oska selliseid asju väärtustada. Nad ei ole oma elus kogenud head suhet ja sellepärast ei oska ka seda tahta.

Minu vanemad olid abielus üle 60 aasta, kuni surm nad lahutas. Ja eriti olulised olid nad üksteise jaoks just elu viimastel aastatel, kus said üksteisele tervise ja muude muredega toetuda. Mis efekti või lisakvaliteedi peaks 80-90 vanuses inimestele andma visiitkooselu? Sorry, aga täiesti jabur ja mõistetamatu! Või mis sa nüüd tahtsid oma visiitkooselu jutuga öelda?

Kuni ise veel selles vanuses ei ole, siis mõtled ikka enda mätta otsast. Aga 30-40-aastane ei saa teada, millised eelistused on tal 85-aastaselt.

Mina olen olnud abielus ja kooselus kokku ühe ja sama mehega 38 aastat. Sinu kujutelm, kuidas ma pikali maas ulun, kui olen maha jäetud, üsna tõenäoliselt toimuma ei saa. Kui saab, siis olen ma kindlasti valmis vanaduspõlves enda kõrval kaaslast nägema.

Elasin esimesed 17 aastat kooselus, viimased 20 aastat visiitsuhtes-vähemalt hetkel ei kujuta küll ette, et sooviks uuesti koos elada. Need 4 päeva nädalas iseenda päralt on lihtsalt nii magusad. Ei pea kellegagi arvestama.

Usun, aga miks omistada seda soovi (elada visiitsuhtes või olla üksik)kõikidele inimestele?

Praegu oled suht noor ja iseseisev, aga kas sa soovid ka 85-aastaselt üksi olla? Siis, kui sul või su kaaslasel on võib-olla vaja juba mingitlaadi, näiteks tervisega seotud, abi?

[Külaline]

Minu ämm jäi leseks enne 60ndat eluaastat. Ehk siis üsna noorelt. Uut kaaslast ta ei leidnud. Oli lihtsalt leppinud, et nüüd on nii. Aga väga sageli vaatas minu vanemaid ja ütles, et küll nendel on ikka hea - kahekesi koos on ikka palju parem olla.

Inimesed ikka tahavad ja igatsevad seda, mida neil ei ole. Kes on elanud eluaeg suhtes (võib-olla viletsas, sest ega nende ajal ju ei lahutatud nii kergelt, kuni mees lõpuks kõrvalt lihtsalt ära suri), selle meelest ongi lõpuks üksiolemine luksus- no vanaduse hädad ja abivajadus on erinev teema, et seda nüüd otsesõltuvusse suhtega siduda. Kes on juba tükk aega üksi, igatseks ikka kedagi- puhtalt teoreetiliselt, et oleks vast hea, aga mitte küllalt, et tegutseda või proovida kedagi leida.

[Külaline]

Praegu oled suht noor ja iseseisev, aga kas sa soovid ka 85-aastaselt üksi olla? Siis, kui sul või su kaaslasel on võib-olla vaja juba mingitlaadi, näiteks tervisega seotud, abi?

Sa räägid hooldusõendusest vist, mitte abikaasast.

Abikaasat ja suhet tahetakse ikka muu pärast. Pikalt kooselavatel paaridel on loomulik, et üksteist aidatakse vanas eas- kogu elu üksteise kõrval oldud. Aga ei kujuta ette naisi, et keegi võtaks omale vanuigi mehe, et see tema eest hoolitseks. Vastupidi jah, mees tahab omale voodipesuvajetajat ja hooldajat ja "naisekätt" majasse, sest ise ei saa hakkama.

[Külaline]

Praegu oled suht noor ja iseseisev, aga kas sa soovid ka 85-aastaselt üksi olla? Siis, kui sul või su kaaslasel on võib-olla vaja juba mingitlaadi, näiteks tervisega seotud, abi?

Sa räägid hooldusõendusest vist, mitte abikaasast.

Abikaasat ja suhet tahetakse ikka muu pärast. Pikalt kooselavatel paaridel on loomulik, et üksteist aidatakse vanas eas- kogu elu üksteise kõrval oldud. Aga ei kujuta ette naisi, et keegi võtaks omale vanuigi mehe, et see tema eest hoolitseks. Vastupidi jah, mees tahab omale voodipesuvajetajat ja hooldajat ja "naisekätt" majasse, sest ise ei saa hakkama.

Osad vanad mehed tõesti otsivad endale nooremat kaaslast, aga milleks naisele selline asi. Ütleme, et mees on 80 ja naine 55. 55 aastane naine on ju noor, käib tööl, võib elada aktiivset elu. Milleks talle 80 aastane halva tervisega pensionär, et tema eest saaks hoolitseda. Siis peabki see mees olema kas rikas, kuulus (äkki siis on võimalus, et naine armus tema nooruspilti), aga mingit kolmandat põhjust küll ei ole. 60+ mees on vana ja allakäik on kiire. Siis jäävadki keskealised naised pigem üksi, kui et selle variandi valivad, et 20+ aastat vanem mees.

[Külaline]

Praegu oled suht noor ja iseseisev, aga kas sa soovid ka 85-aastaselt üksi olla? Siis, kui sul või su kaaslasel on võib-olla vaja juba mingitlaadi, näiteks tervisega seotud, abi?

Sa räägid hooldusõendusest vist, mitte abikaasast.

Abikaasat ja suhet tahetakse ikka muu pärast. Pikalt kooselavatel paaridel on loomulik, et üksteist aidatakse vanas eas- kogu elu üksteise kõrval oldud. Aga ei kujuta ette naisi, et keegi võtaks omale vanuigi mehe, et see tema eest hoolitseks. Vastupidi jah, mees tahab omale voodipesuvajetajat ja hooldajat ja "naisekätt" majasse, sest ise ei saa hakkama.

Ei, ma ei räägi hooldusõendusest! Veel kord inimesed ei ela ega ole koos sellepärast, et neil on suhtesõltuvus. Normaalsed inimesed vajavad armastust, füüsilist ja vaimset lähedust. Samuti abi ja tuge, ja seda mitte ainult raugaeas. Jube keeruline on seda selgitada inimesele, kel endal igasugune inimlik läheduse ja armastusevajadus puudub.

Näiteks sõna "abielu"... Sõna ise juba ütleb ära, mida kahe kooselava inimese liit peaks sisaldama.

[Külaline]

Töötan igapäevaselt väga vanade inimestega ja üksiolekut peab luksuseks valdav osa naisi. Mehed on hädisemad, aga arvamus, et kõik soovivad kaaslast , on täiesti vale.

Paljudel nõuka ajal abielus olnud naistel pole head mälestust abielust. Esiteks mindi paari, sest oldi rase või et nii on kombeks. Üsna suvaliselt valiti see kaaslane ja abielluti kiiresti. Teiseks oli nõukaaegse naise elu üks koduorjus. Tema hooleks oli kodu, lapsed ja töötama pidi meestega võrdselt. Nõukaaegsed mehed on suhteliselt šovinistlike vaadetega, naine on mingi teenija kodus. Eks muidugi oli alati erandeid ka, aga no kui ma enda vanemaidki meenutan, kes nüüd on 80 tuuris, siis ema jaoks see küll mingi meelakkumine polnud. Iga päev pidi peale tööd süüa tegema, isa lastega üldse ei tegelenud, koristamine ja kõik muu oli ema rida. Isal oli vaba aega palju rohkem. Tema tuli koju, vaatas telekat, puhkas diivanil. Nädalavahetustel ta läks kalale, õhtud veetis meestega garaažis, kus remontisid autot, aga põhiliselt ajasid juttu ja jõid õlut. Korteris neid meestetöid väga ei olnud, midagi vahel parandas, aga suhteliselt vähe. Muidugi on vanal naisel luksus, kui sellist jama enam pole ja saadki teha seda, mida ise tahad, mitte ei istu sul kodus perekond, kelle isiklik teenija sa pead olema. Kui ma väike olin, ma ei mäleta, et ema oleks kunagi istunud ja telekat vaadanud. Pesugi pesi mingi poolautomaatse masinaga, mis tähendas suurt füüsilist tööd, vett pidi seal ise vahetama ja pesu kuivaks rullima. Nädalavahetused ärkas hommikul vara, kukkus seal juba toimetama. Kui isa ära suri, siis ütles tõesti, et oi kui hea on üksi elada. Teen süüa, kui tahan, vaatan telekat, kui tahan.

[Külaline]

Nomaitea. Ma olen ka kasvanud nõukaajal
Minu mälestustes ema küll koduori polnud. Ta luges raamatuid, käis kinos-teatris, käisime kogu perega külas, loomaaias. Ema sai aeg-ajalt ka töökaaslaste ja sõbrannadega kokku, võtsime vastu külalisi jne. Muidugi oli käsitsitöid rohkem kui tänapäeval, aga ema delegeeris osa töid ka teistele pereliikmetele.
Mulle on jäänud mulje, et osadele naistele meeldis toona ja meeldib tänini märtrit mängida.
Pole mingit otsest vajadust kella peale hambad ristis nt koristama kukkuda. Iga asi omal ajal (või natuke hiljem).

[Külaline]

Ma nüüd nende viimaste vasruste peale jäin mõtlema, et äkki siis vanemad mehed võtavad endale alateadlikult väga palju noorma naise ka just selle eeamärgiga, et kui nad väetiks jäävad, on nagu "hooldaja" ja abi kohe olemas.
Kui on igati vinks vonks kooselu peaaegu samaealiste vahel, siis paratamatult võib ju juhtuda, et mõlemad on kehva tervisega. Seega "abi"elust juskui abi ja kasu vanadusepõlves pole.

[Külaline]

Praegu oled suht noor ja iseseisev, aga kas sa soovid ka 85-aastaselt üksi olla? Siis, kui sul või su kaaslasel on võib-olla vaja juba mingitlaadi, näiteks tervisega seotud, abi?

Sa räägid hooldusõendusest vist, mitte abikaasast.

Abikaasat ja suhet tahetakse ikka muu pärast. Pikalt kooselavatel paaridel on loomulik, et üksteist aidatakse vanas eas- kogu elu üksteise kõrval oldud. Aga ei kujuta ette naisi, et keegi võtaks omale vanuigi mehe, et see tema eest hoolitseks. Vastupidi jah, mees tahab omale voodipesuvajetajat ja hooldajat ja "naisekätt" majasse, sest ise ei saa hakkama.

Ei, ma ei räägi hooldusõendusest! Veel kord inimesed ei ela ega ole koos sellepärast, et neil on suhtesõltuvus. Normaalsed inimesed vajavad armastust, füüsilist ja vaimset lähedust. Samuti abi ja tuge, ja seda mitte ainult raugaeas. Jube keeruline on seda selgitada inimesele, kel endal igasugune inimlik läheduse ja armastusevajadus puudub.

Näiteks sõna "abielu"... Sõna ise juba ütleb ära, mida kahe kooselava inimese liit peaks sisaldama.

Kuidas sulle küll selgeks teha, et armastuse, füüsilise ja vaimse läheduse jaoks ei pea koos elama. Selline inimene on paljudel olemas. Kui sa taod ainult seda, et see inimene peab olema sinuga 24/7 samas majapidamises, siis see ei ole normaalne jutt.

[Külaline]

Sa räägid hooldusõendusest vist, mitte abikaasast.

Abikaasat ja suhet tahetakse ikka muu pärast. Pikalt kooselavatel paaridel on loomulik, et üksteist aidatakse vanas eas- kogu elu üksteise kõrval oldud. Aga ei kujuta ette naisi, et keegi võtaks omale vanuigi mehe, et see tema eest hoolitseks. Vastupidi jah, mees tahab omale voodipesuvajetajat ja hooldajat ja "naisekätt" majasse, sest ise ei saa hakkama.

Ei, ma ei räägi hooldusõendusest! Veel kord inimesed ei ela ega ole koos sellepärast, et neil on suhtesõltuvus. Normaalsed inimesed vajavad armastust, füüsilist ja vaimset lähedust. Samuti abi ja tuge, ja seda mitte ainult raugaeas. Jube keeruline on seda selgitada inimesele, kel endal igasugune inimlik läheduse ja armastusevajadus puudub.

Näiteks sõna "abielu"... Sõna ise juba ütleb ära, mida kahe kooselava inimese liit peaks sisaldama.

Kuidas sulle küll selgeks teha, et armastuse, füüsilise ja vaimse läheduse jaoks ei pea koos elama. Selline inimene on paljudel olemas. Kui sa taod ainult seda, et see inimene peab olema sinuga 24/7 samas majapidamises, siis see ei ole normaalne jutt.

Ja, kuidas sulle küll selgeks teha, et abielus või kooselus olevad inimesed ei ole klammerdujad ja suhtesõltlased?

[Külaline]

viimased 20 aastat visiitsuhtes-vähemalt hetkel ei kujuta küll ette, et sooviks uuesti koos elada. Need 4 päeva nädalas iseenda päralt on lihtsalt nii magusad. Ei pea kellegagi arvestama.

Samas see seljakotiga kahe elukoha vahel jooksmine on ka tüütu.

[Külaline]

Mina tahaks küll kellegagi koos elada, aga keegi pole nii oma inimeseks saanud, et sellist soovi oleks selle konkreetse inimesega tekkinud. Eks vanemast peast juba oma harjumused, oma asjad jne. Noorena elasid ükskõik kus ja ükskõik kuidas. Vanemast peast tahaks nagu vist üksi ka olla rohkem. Vaatan oma sõbranna abielu, saab mehega hästi läbi, aga tihti on üldse erinevates majanurkades, toimetavad omaette, üks on suvilas, üks on kodus. See ongi nagu visiitsuhte moodi tegelikult.

[Külaline]

viimased 20 aastat visiitsuhtes-vähemalt hetkel ei kujuta küll ette, et sooviks uuesti koos elada. Need 4 päeva nädalas iseenda päralt on lihtsalt nii magusad. Ei pea kellegagi arvestama.

Samas see seljakotiga kahe elukoha vahel jooksmine on ka tüütu.

Ei jookse. Riided, jalatsid jm vajalik on mõlemas kodus olemas. Minu kodus on mehel mu riidekapist neljandik.

[Külaline]

Ei, ma ei räägi hooldusõendusest! Veel kord inimesed ei ela ega ole koos sellepärast, et neil on suhtesõltuvus. Normaalsed inimesed vajavad armastust, füüsilist ja vaimset lähedust. Samuti abi ja tuge, ja seda mitte ainult raugaeas. Jube keeruline on seda selgitada inimesele, kel endal igasugune inimlik läheduse ja armastusevajadus puudub.

Näiteks sõna "abielu"... Sõna ise juba ütleb ära, mida kahe kooselava inimese liit peaks sisaldama.

Kuidas sulle küll selgeks teha, et armastuse, füüsilise ja vaimse läheduse jaoks ei pea koos elama. Selline inimene on paljudel olemas. Kui sa taod ainult seda, et see inimene peab olema sinuga 24/7 samas majapidamises, siis see ei ole normaalne jutt.

Ja, kuidas sulle küll selgeks teha, et abielus või kooselus olevad inimesed ei ole klammerdujad ja suhtesõltlased?

Üldiselt ei olegi. Sinu jutt kõlab kui klammerduja ja suhtesõltlase jutt.

[Külaline]

Mina näiteks ei suuda mitte ühtegi plussi visiitkooselus leida. Milleks see peaks hea olema? Saan aru, et mõnikord elatakse nii sellepärast, et töökoht on kuskil väga kaugel. Aga muul juhul? Miks?

[Külaline]

Kuidas sulle küll selgeks teha, et armastuse, füüsilise ja vaimse läheduse jaoks ei pea koos elama. Selline inimene on paljudel olemas. Kui sa taod ainult seda, et see inimene peab olema sinuga 24/7 samas majapidamises, siis see ei ole normaalne jutt.

Ja, kuidas sulle küll selgeks teha, et abielus või kooselus olevad inimesed ei ole klammerdujad ja suhtesõltlased?

Üldiselt ei olegi. Sinu jutt kõlab kui klammerduja ja suhtesõltlase jutt.

Ja sinu jutt kõlab selliselt, et sa ei ole kunagi normaalset ja armastavat suhet kogenud.

[Külaline]

Ei jookse. Riided, jalatsid jm vajalik on mõlemas kodus olemas. Minu kodus on mehel mu riidekapist neljandik.

Ikkagi tüütu. Kõiki asju peab olema topelt. Peaaegu kõiki. Sama nagu maa ja linnakoduga. Aga kui sulle sobib, siis anna minna.

[Külaline]

aga tihti on üldse erinevates majanurkades, toimetavad omaette, üks on suvilas, üks on kodus.

Kas kodu ja suvila on üks see sama, et saavad eri majanurkades toimetada?

[Külaline]

Ja, kuidas sulle küll selgeks teha, et abielus või kooselus olevad inimesed ei ole klammerdujad ja suhtesõltlased?

Üldiselt ei olegi. Sinu jutt kõlab kui klammerduja ja suhtesõltlase jutt.

Ja sinu jutt kõlab selliselt, et sa ei ole kunagi normaalset ja armastavat suhet kogenud.

Muidugi olen. Praegugi on.