AD-dest loobumine

[Külaline]

Jagan oma muret. Püüdsin AD-de tarvitamist peale mitut aastat lõpetada, Fluanxoli võtsin. Umbes kuu võtsin pool tabletti ja nüüd siis nädal juba veerand tabletti - no ja nüüd on olukord rohkem kui hull! Mul on reaalselt enesetapumõtted, mida pole kunagi elus olnud. Olemine on nii kehv, et eile kaalusin EMO-sse minemist. Kas veel on kellelgi mingit sellist kogemust? Ega mina ei tea, võibolla polegi siin AD-dega midagi tegemist ja hakkan niisama lolliks minema?

[Külaline]

See on siiski arstile pöördumise teema.

[Külaline]

AD 'st tuleb loobuda ainult arstiga (psühhiaater)kooskõlastades.Mina näiteks võtan AD Zolofti juba 10 aastat ja kui võtmise katkestan tekib unetus.

[Külaline]

AD 'st tuleb loobuda ainult arstiga (psühhiaater)kooskõlastades.Mina näiteks võtan AD Zolofti juba 10 aastat ja kui võtmise katkestan tekib unetus.

Ma põhimõtteliselt olen nõus. Samas mulle kirjutab AD-sid perearst juba aastaid. Oletame, et ma pöörduks psühhiaatri poole. OK, ootan see 3 kuud järjekorras ära - tegelikult soovitab ta mulle ju täpselt sama, järg-järgult vähendada. Ja kui peaks korduma sama mis nüüd, siis kohe ma ju psühhiaatri juurde kuidagi tagasi ei pääse. See on päris jube tunne, mida ma olen viimastel päevadel mõned korrad üle elanud - kontakt reaalse eluga oli nagu täiesti kadunud, ma isegi ei teadnud, et nii talumatu tunne võimalik on. Psühhiaatri juures ei käi ma ju kord päevas rääkimas, et kuidas mul nüüd hetkel ikka tunne on. Kuidas see mind siis üldse aitaks?
Aga üldiselt juba tegingi seda, et hakkasin uuesti AD-d võtma ja panen tõesti aja psühhiaatri juurde. Võibolla ma alahindan meie psühhiaaterid ja saan just väga head abi.

[Külaline]

Osad ei saagi neist lahti, jäävadki eluajaks võtma.

[Külaline]

Osad ei saagi neist lahti, jäävadki eluajaks võtma.

Lisan veel, et näiteks minul oli nii, et sain oma psühhiaatrile meili saata, kui midagi muutus, ta siis paari päeva jooksul vastas. Kui asi oli väga hull, siis kas helistas või kutsus vastuvõtule.

[Külaline]

Äkki on TA suur D vitamiini puudus? D vitamiini puudus soodustab depressiooni tekkimist.
Kindlasti ei tohiks unustada füüsilist aktiivsust värskes õhus -8000 sammu päevas.Sport tõstab märgatavalt dopamiini taset.Peale sporti meeleolu tõuseb märagatavalt.

[Külaline]

Ma lihtsalt huvi pärast küsin, mis on siis need näitajad, et nüüd on õige aeg Ad-d ära jätta? Otsustab seda arst või inimene ise?
Tundub jube ekstreemne, et isegi nii pika aja peale ka vaikselt võõrutades nii suured kõrvalmõjud on.

[Külaline]

Äkki on TA suur D vitamiini puudus? D vitamiini puudus soodustab depressiooni tekkimist.
Kindlasti ei tohiks unustada füüsilist aktiivsust värskes õhus -8000 sammu päevas.Sport tõstab märgatavalt dopamiini taset.Peale sporti meeleolu tõuseb märagatavalt.

Miks sellist juttu ajada. Kui inimesele on juba AD-d määratud ja ta on neid aastaid võtnud, kas siis selle peale ei tule, et sellised variandid on juba välistatud. Kui ainult D-vitamiin ja liikumine aitaks, poleks talle mingeid AD-sid määratudki. Ja 8000 sammu pole mingi füüsiline aktiivsus.

[Külaline]

Ma lihtsalt huvi pärast küsin, mis on siis need näitajad, et nüüd on õige aeg Ad-d ära jätta? Otsustab seda arst või inimene ise?
Tundub jube ekstreemne, et isegi nii pika aja peale ka vaikselt võõrutades nii suured kõrvalmõjud on.

TA olen. No eks ideaalis peaks selle otsuse tegema ilmselt patsient koos psühhiaatriga, kunagi 10 aastat tagasi ma kord nii ka loobusin AD-dest. (Siis olid teised ravimid ja just niimoodi tasapisi vähendades see käiski.) Praegu tõesti otsustasin ise, sest psühhiaatri juures ma ei käi, perearst pikendas lihtsalt telefonikõne peale ravimeid. Kõik oli mu elus justkui hästi ja hakkasin mõtlema, et miks ma neid ravimeid siis ikkagi aastaid juba võtan. Vist 5 aastat olen võtnud. Hakkasingi tasapisi siis kogust vähendama. Hetkeseisuga võin siis öelda, et ei tulnud välja... ma tõesti ei oska sellist vaimset kokkukukkumist millegi muuga ka seletada, pole mul mingeid erilisi traumasid ega muud viimasel ajal. No kindel muidugi ei ole, mis see siis oli. Eks proovin siis psühhiaatri abiga.

[Külaline]

Ma lihtsalt huvi pärast küsin, mis on siis need näitajad, et nüüd on õige aeg Ad-d ära jätta? Otsustab seda arst või inimene ise?
Tundub jube ekstreemne, et isegi nii pika aja peale ka vaikselt võõrutades nii suured kõrvalmõjud on.

TA olen. No eks ideaalis peaks selle otsuse tegema ilmselt patsient koos psühhiaatriga, kunagi 10 aastat tagasi ma kord nii ka loobusin AD-dest. (Siis olid teised ravimid ja just niimoodi tasapisi vähendades see käiski.) Praegu tõesti otsustasin ise, sest psühhiaatri juures ma ei käi, perearst pikendas lihtsalt telefonikõne peale ravimeid. Kõik oli mu elus justkui hästi ja hakkasin mõtlema, et miks ma neid ravimeid siis ikkagi aastaid juba võtan. Vist 5 aastat olen võtnud. Hakkasingi tasapisi siis kogust vähendama. Hetkeseisuga võin siis öelda, et ei tulnud välja... ma tõesti ei oska sellist vaimset kokkukukkumist millegi muuga ka seletada, pole mul mingeid erilisi traumasid ega muud viimasel ajal. No kindel muidugi ei ole, mis see siis oli. Eks proovin siis psühhiaatri abiga.

Miks ma küsisin, on see, et ma olen ka kuulnud/lugenud, et mõni peabki neid terve elu võtma, sest aju saab siis normaalselt toimida. Äkki see ära jätmine ongi märk sellest, et muidu hakkama ei saagi?
Ma muidugi Ad kasutamise aja kõrvaltoimetega kursis ei ole(kui neid on).

[Külaline]

Olen elus teinud mitu Ad kuuri ja kord jäin neid samuti võtma kolmeks voi neljaks aastaks. Samamoodi - perearst kirjutas kõne peale välja, ei soovitanud loobuda ega kutsunud vastuvõtule. Mul oli taustal ka erapsühhiaater, kes ravikuuriga alustas ja olen alati tema abiga loobunud. Tema soovitas hoopis leebemat loobumist alustamisega võrreldes. Terve tableti pealt läksin üle kolmveerandile, sealt poolele, veerandile, veerandile ülepäeviti ja sealt ühel hetkel jätsin päris ära. Jah, selliseid annuseid ei ole ette nähtud tegelikult. Ma tean, et olen väga tundlik ja rohkem kui mikroannusest on tuge teadmisest, et rohu võtan.