Mõttetuse tunne ja halvav hirm

[Külaline]

Mõtlen pidevalt sellele, et kõik surevad ükskord. Ei suuda millestki rõõmu tunda. Ei saa aru, kuidas teised elavad ilma sellele mõtlemata. Kõik tundub mõttetu. Kuidas teie sellega hakkama saate?

[Külaline]

Tundub, et sul on depressioon.

Proovi oma mõtlemist natuke n-ö ohjeldada, ehk aitab. See, et me kunagi sureme, mind ennast näiteks absoluutselt ei huvita. Jalutan looduses ja mõtisklen, et igal sügisel surevad taimed või lähevad talveunne, ja kevadel tärkab kõik uuesti. Nii ongi maailmakõiksuse poolt seatud. Aga mitte ükski õitsev lill ei kurvasta selle pärast, et ta ükskord närbub. Milleks?

Tähtsam on, et elame hästi siin ja praegu. Et suhted lähedastega oleksid korras. Et oleksid mõned hobid, toredad tegevused, mis sind rahustavad ja sulle elu mõtte annavad. Sul ikka mõni sõbranna/sõbrannad on, kellega koos aeg-ajalt kohvi või veini taga maailma parandada? Proovi mõelda niipidi, et kui jälle "tobedad mõtted" pähe ronivad, siis ütle neile stopp!, ma mõtlen sellele homme. Või siis paned paika mingi kellaaja, mil lubad endale u 15 minutit tobedaid mõtteid mõtelda. No näiteks, et "õhtul kl 21 ma võtan selle aja, et tobedatele mõtetele pühenduda". Ja muul ajal seda ei tee. Proovi. Püüa vähemalt!

Ja veel. Meie praegusaja maailm üritab panna inimesi olema teenuste-usku. Ehk et kõiki probleeme siin ilmas pidavat lahendama teenuste või kaupade tarbimine ja sinust endast ei olene suurt midagi. Aga arvesta, et tegelikkuses pead sa enda mõtetega tegelema lõpuks ikkagi ise, ka näiteks psühholoog ei saa mingit imet teha, vaid temagi annab sulle umbes samu soovitusi, mis üleval on. Kui asi juba päris hull, siis on muidugi võimalus pöörduda psühhiaatri juurde ja saada talt tabletid, kuid ka nende tablettide osas on üsna palju vastukäivat infot. Mõnda need olevat aidanud, teist mitte.

[Külaline]

Suht sama tunne. Ainult et, kaua veel saangi elada. Mõtlen sõja puhkemise võimalust.

[Külaline]

Mind valdab aeg-ajalt sama tunne. Et milleks see kõik, mille nimel ma rabelen.

Olen enda puhul tähele pannud, et need mõtted vaevavad mind enim öösiti või siis mingil teatud perioodil, kui kõik ei lähe nii nagu peaks. Ravimeid pole ma kunagi võtnud, siiani olen oma muremõtetega meditatsiooni ja jooga abil hakkama saanud. Vahel õhtuti joon ka palderjaniteed või midagi sarnast. Proovin mõelda positiivseid mõtteid ja endale meelde tuletada, et igas olukorras on midagi head.

Õnneks on mul olemas oskus ka tillukestest asjadest rõõmu tunda, olen kahe jalaga maapeal ega oota tulevikult pudrumägesid ja piimajõgesid. Seega ma justkui ei teagi, mille pärast ma tegelikult muretsen. Jah, surma ma kardan, sõda samuti, aga need on asjad, mida mina üksikisikuna muuta ei saa. Seega püüan tegeleda oma mõtete korrastamisega, et oma ajule pisutki muredest rahu anda.

[Külaline]

Surma ei karda, minu vaim lendab minema ja liitub meie suguvõsa kaitseinglite kogukonnaga, et olla abiks oma lähedastele. Olen ise korduvalt nähtamatu käe poolt olnud hoitud õnnetustest ja ise rumalusi tegemast takistatud. Kardan ainult pikka rasket haigust, aga kuna eelkäijad ei ole pidanud pikalt piinlema, siis vast mina ka mitte.
Olen pea 70 ja teen tööd, arvutis. Igavuse ja liigsete mõtete peletamiseks.

[Külaline]

Mõtlen pidevalt sellele, et kõik surevad ükskord. Ei suuda millestki rõõmu tunda. Ei saa aru, kuidas teised elavad ilma sellele mõtlemata. Kõik tundub mõttetu. Kuidas teie sellega hakkama saate?

Mina mõtlen nii, et elu on seiklus, seega:
* äkki leiutatakse peagi miski, mis võimaldab igavesti või vähemalt tunduvalt kauem elada,
* pole mingit põhjust arvata, et elu surmaga lõpeks - vabalt võib olla, et paned siin silmad kinni ja avad need järgmises põnevas maailmas.

Ilmselgelt olen ma hea fantaasiaga loomupärane optimist, aga ma lihtsalt põhimõtteliselt keeldun uskumast, et see siin ongi kõik.

[Tolmukübe]

Mõtlen pidevalt sellele, et kõik surevad ükskord. Ei suuda millestki rõõmu tunda. Ei saa aru, kuidas teised elavad ilma sellele mõtlemata. Kõik tundub mõttetu. Kuidas teie sellega hakkama saate?

Mis see mõtlemine siis annab? Sured ju nagunii, pole mõtet sellega pead vaevata. Teised ei vaeva, mis sinagi. Ega ära ikka ei pääse. Nii kaua ela ja tegele asjadega, mis sulle rõõmu pakuvad - see ongi elu mõte. Kindlasti pole mõttekas nina norus pidevalt surma peale mõelda, see puha kasutu tegevus, kuna see midagi paremaks ei muuda. Mitte ainult kasutu, vaid ka mõttetu tegevus.

[Külaline]

Kas need kurvad mõtted olid teile ennem ka või viimased päevad tekitasid? Et kopterimehed tegid otsa lahti ja nüüd iga päev sureb 1-2 tuntud tegelast.

[Külaline]

no eks ikka vahel tuleb selline mõte. no mis sa teed, nõme neh. aga kuna seda muuta ei saa, pole mõtet teema kallal kaua jaurata. keskendu sellele, mis su elus head ja toredat on. suhtle lastega, reisi, vii ema viini kontserdile ja mine lastega veeparki möllama. mida iganes. elu tuleb elada nii, et oleks, mida mäletada.

[Külaline]

Kas need kurvad mõtted olid teile ennem ka või viimased päevad tekitasid? Et kopterimehed tegid otsa lahti ja nüüd iga päev sureb 1-2 tuntud tegelast.

Teemaalgataja olen. Juba ikka üle kümne aasta need mõtted.
Ei lase elu nautida.

[Külaline]

Sa oled vist sama isik, kes ei taha, et lapsed suureks kasvavad. Otsi abi.

[Külaline]

Kas need kurvad mõtted olid teile ennem ka või viimased päevad tekitasid? Et kopterimehed tegid otsa lahti ja nüüd iga päev sureb 1-2 tuntud tegelast.

Teemaalgataja olen. Juba ikka üle kümne aasta need mõtted.
Ei lase elu nautida.

Sina ise ei lase enda elu nautida, mitte mõtted.

[Külaline]

Mis see mõtlemine siis annab? Sured ju nagunii, pole mõtet sellega pead vaevata.

Minu arust on just imelik, et keegi sellega pead ei vaeva ja igasugused andekad inimesed lastakse lihtsalt looja karja. Kui ma oleks mingi a la Elon Musk, siis rahastaks küll mingit suurt teadustööd, mis selle probleemi lahendamisega tegeleks.

[Külaline]

Teemaalgataja olen. Juba ikka üle kümne aasta need mõtted.
Ei lase elu nautida.

Kas sul peret pole? Lapsi? Enamasti on lapsed need, kelle õnne nimel tasub edasi elada, sest vanema kaotanud laps on veidi katki kogu elu. Ja seda, et tema laps kannatab, ei taha normaalne lapsevanem mitte.

[Külaline]

Mis see mõtlemine siis annab? Sured ju nagunii, pole mõtet sellega pead vaevata.

Minu arust on just imelik, et keegi sellega pead ei vaeva ja igasugused andekad inimesed lastakse lihtsalt looja karja. Kui ma oleks mingi a la Elon Musk, siis rahastaks küll mingit suurt teadustööd, mis selle probleemi lahendamisega tegeleks.

Et sinusugune loll hullarisse panna?

[Külaline]

Mõtlen pidevalt sellele, et kõik surevad ükskord. Ei suuda millestki rõõmu tunda. Ei saa aru, kuidas teised elavad ilma sellele mõtlemata. Kõik tundub mõttetu. Kuidas teie sellega hakkama saate?

Ma olen heast n_ssist abi saanud. Viib mõtted kõrvale.

[Külaline]

Just täna mõtlesin, et mul poleks suremise vastu midagi. Ehk siis ma pean elus püsima, kuni mul on koer, aga sealt edasi ei ole enam mingit vahet. (Õnneks käivad sellised mõtted ja tunded mul lainetega, ei ole pidevad.) Aga reaalselt liikus mõte juba sellele, et kuidas see suremine ära korraldada. Ja mul on täiesti tavalise inimese elu, ei mingeid ulmeprobleeme ega tohutuid traumasid. Ehk siis vanemad inimesed ütleks, et ma olen hea elu peal lolliks läinud.

[Külaline]

Kas need kurvad mõtted olid teile ennem ka või viimased päevad tekitasid? Et kopterimehed tegid otsa lahti ja nüüd iga päev sureb 1-2 tuntud tegelast.

Minul on see olnud juba viimased maeiteagikuipalju aastaid. Umbes kümme aastat ehk ja ajaga see üha süveneb.

[Külaline]

Mis see mõtlemine siis annab? Sured ju nagunii, pole mõtet sellega pead vaevata.

Minu arust on just imelik, et keegi sellega pead ei vaeva ja igasugused andekad inimesed lastakse lihtsalt looja karja. Kui ma oleks mingi a la Elon Musk, siis rahastaks küll mingit suurt teadustööd, mis selle probleemi lahendamisega tegeleks.

Elon tegelebki ju fanaatiliselt mingi Marsi projektiga. Kindlasti on enamusel ülirikastel ka mingid taolised juhtnöörid a la minu surma korral mind külmutada ja säilitada.

[Külaline]

Kas need kurvad mõtted olid teile ennem ka või viimased päevad tekitasid? Et kopterimehed tegid otsa lahti ja nüüd iga päev sureb 1-2 tuntud tegelast.

Minul on see olnud juba viimased maeiteagikuipalju aastaid. Umbes kümme aastat ehk ja ajaga see üha süveneb.

Kas sa abi pole otsinud?