Foobiad ja hirmud

[Külaline]

Augulised asjad ja ekstreemsed nahamoodustised tekitavad minuski ebameeldivust, aga õnneks neid elus tihti ette ei satu. Just internetis tulevadki mingid nõmedad pildid vahel, mida on üle võlli keeratud, et seda vastikustunnet esile kutsuda.

[Külaline]

Mina kardan ämblikke. Aga madusid ma ei karda ja närilised nagu rotid ja hiired, meeldivad mulle tohutult. Olen aastaid lemmikloomadena rotte pidanud, nad elavad mul kodus tihti põues või krae vahel.

Ämblike osas aga - no mitte midagi ei saa teha, ma lihtsalt ei kontrolli ennast, kui seinal üks sihuke vastu vaatab. Mind ärritavad targutajate jutud, et ämblikud pidavat tooma õnne, neid ei tohtivat mitte mingil juhul tappa. Mis suur "õnn" see on, kui ma pean nende tõttu kodust ära hotelli magama minema? Äärmisel juhul lubavad targutajad viia ämblik õue. Aga selleks, et ämblik õue toimetada, on ju vaja ämblikule piisavalt lähedale minna ja ta nt purki püüda. Mina aga ei ole võimeline talle oma käega ca 10 cm kaugusele minema mitte mingi valemiga. Ja kui ta veel eest ära jooksma peaks või ennast mulle pähe kukutab (nagu kõrgemalt püüdes sageli ette tuleb), siis vist saaksin küll infarkti. Seega jah - tunnistan tõtt, et meie majas kohatud ämblike puhul saab ainus toimimisviis olla nad mingi pikema asjaga viivitamatult laiaks lüüa.

[Külaline]

Ämblike osas aga - no mitte midagi ei saa teha, ma lihtsalt ei kontrolli ennast, kui seinal üks sihuke vastu vaatab. Mind ärritavad targutajate jutud, et ämblikud pidavat tooma õnne, neid ei tohtivat mitte mingil juhul tappa. Mis suur "õnn" see on, kui ma pean nende tõttu kodust ära hotelli magama minema? Äärmisel juhul lubavad targutajad viia ämblik õue. Aga selleks, et ämblik õue toimetada, on ju vaja ämblikule piisavalt lähedale minna ja ta nt purki püüda. Mina aga ei ole võimeline talle oma käega ca 10 cm kaugusele minema mitte mingi valemiga. Ja kui ta veel eest ära jooksma peaks või ennast mulle pähe kukutab (nagu kõrgemalt püüdes sageli ette tuleb), siis vist saaksin küll infarkti. Seega jah - tunnistan tõtt, et meie majas kohatud ämblike puhul saab ainus toimimisviis olla nad mingi pikema asjaga viivitamatult laiaks lüüa.

See ongi see, et inimesed ei saa aru, mis paanikat selline isend võib kelleski esile kutsuda. Oma õnnetoomise jutt pistke küll omale teate küll, kuhu. Sellised õnnekütid lasevad ämblikuid püüdes nad alati kuskile jooksu ka, mäletan, kui marru see mind lapsena ajas, kui isa neid kunagi kätte ei saanud. Tore, nüüd on see ämblik kuskil kapi taga ja ilmub mingil hetkel uuesti kuskil välja, kus ma teda nähes end taas poolsurnuks ehmatan ja hääle ära karjun. Löö üks kord maha ja asi ants, "oht" on kõrvaldatud ja foobik rahuneb maha.

[Külaline]

Ämblike osas aga - no mitte midagi ei saa teha, ma lihtsalt ei kontrolli ennast, kui seinal üks sihuke vastu vaatab. Mind ärritavad targutajate jutud, et ämblikud pidavat tooma õnne, neid ei tohtivat mitte mingil juhul tappa. Mis suur "õnn" see on, kui ma pean nende tõttu kodust ära hotelli magama minema? Äärmisel juhul lubavad targutajad viia ämblik õue. Aga selleks, et ämblik õue toimetada, on ju vaja ämblikule piisavalt lähedale minna ja ta nt purki püüda. Mina aga ei ole võimeline talle oma käega ca 10 cm kaugusele minema mitte mingi valemiga. Ja kui ta veel eest ära jooksma peaks või ennast mulle pähe kukutab (nagu kõrgemalt püüdes sageli ette tuleb), siis vist saaksin küll infarkti. Seega jah - tunnistan tõtt, et meie majas kohatud ämblike puhul saab ainus toimimisviis olla nad mingi pikema asjaga viivitamatult laiaks lüüa.

See ongi see, et inimesed ei saa aru, mis paanikat selline isend võib kelleski esile kutsuda. Oma õnnetoomise jutt pistke küll omale teate küll, kuhu. Sellised õnnekütid lasevad ämblikuid püüdes nad alati kuskile jooksu ka, mäletan, kui marru see mind lapsena ajas, kui isa neid kunagi kätte ei saanud. Tore, nüüd on see ämblik kuskil kapi taga ja ilmub mingil hetkel uuesti kuskil välja, kus ma teda nähes end taas poolsurnuks ehmatan ja hääle ära karjun. Löö üks kord maha ja asi ants, "oht" on kõrvaldatud ja foobik rahuneb maha.

Jah, just. Teise inimese eluaegse foobia üle naermine ja irvitamine ei lahenda midagi. Minu emal oli ikka kombeks minu ämblikuhirmu üle enda meelest vaimukat nalja visata, tundis ennast siis suure ja tähtsana. Kusagil seltskonnas hakkas valju häälega jälle pihta: "Oi, aga kas teate, minu laps kardab ämblikke!" Ja pahvatas siis ees kõva häälega naerma, oodates, et teised nüüd ka tema eeskuju järgiksid ja samuti kaasa hirnuksid. Mul oli siis alati piinlik ja ebamugav. Samas mu ema ise kartis kohutavalt hiiri. Kui köögis hiireke mööda põrandat sibas, siis kargas mu ema jalgadega köögilauale ja kisendas seal nagu teda tapetaks. Mina seisin koos hiirega põrandal ja imestasime mõlemad. Sellegipoolest ei hakanud mina ema foobiat suure seltskonna ees kunagi naeruvääristama.

[Tolmukübe]

Eks mina kardan ka natuke ämblikke. Aga ma saan mõistusega aru, et ta ei tee midagi. Nt kui on põrandal, siis tuleb harjaga teda tõmmata mööda põrandat, ta tõmbab end kerasse, siis saab prügikühvli peale panna ja aknast välja (ta on mingi aeg keras, kohe sibama ei hakka, jõuab välja visata küll). Või kui on talv, saab valamukapi all on torude koht, sinna visata, läheb ehk keldrisse, või jääb kappi pesitsema, vms. Aga kui suured on seina peal, ei mina julge neid purki püüda, need lähvad küll sussiga laiaks. Kahju küll, ega nemad ka ju midagi ei tee, aga näevad hirmuäratavad välja. No ja suured hakkavad ju paljunema ka, pole seda ju vaja. Vbl ükskord suuri ka enam ei karda, saan seina pealt harjaga maha tõmmata, kühvli peale, ja adjöö.

[Külaline]

Nt kui on põrandal, siis tuleb harjaga teda tõmmata mööda põrandat, ta tõmbab end kerasse

See ei toimi alati, mul on ämblik iga kord harja sisse ära kadunud ja selle peale lendab hari ka üle ukse õue.

[Tolmukübe]

Vbl sa tõmbad harjaga liiga tugevasti, et siis kaob harja sisse ära. Mina tõmban õrnalt, ettevaatlikult ja siis on ämblik alati põrandal keras. Nii, et vaevu-vaevu, siis ei vaju harjased laiali raskusega vajutades ega ämblik ei mahu nende vahele. Siis ruttu kühvli peale (ja jälle ettevaatlikult, muidu pühin kiirustades üle kühvli veel) ja kohe kiiresti aknast välja.

[Külaline]

Herilased. Vihkan neid. Tigedad, nõelavad ilma näilise põhjuseta.

[Külaline]

Mul sõbranna kardab paaniliselt tigusid. Ta saab lausa paanikahoo, kui nendega ootamatult kokku puutub (näiteks kukub jala peale, või on kitsalt rajal jalge ees ja ümberringi kõrge hein või võsa) Nii kahju temast, on juba aastakümneid käinud erinevates teraapates ja spetsialistide, isegi nõidadeja selliste juures. Aga temaga ei saa endiselt minna kuskile loodusesse, kui ta meile maale külla tuleb, siis käib ta esimese asjana maja ümbruse ja hoovi läbi, et veenduda selle "ohutuses". Küll me oleme kaslastega püüdnud teda harjutada tigudega kokku puutuma, oleme näidanud pilte ja videosid neist. Aga mitte miski ei aita.

[Külaline]

Mul sõbranna kardab paaniliselt tigusid. Ta saab lausa paanikahoo, kui nendega ootamatult kokku puutub (näiteks kukub jala peale, või on kitsalt rajal jalge ees ja ümberringi kõrge hein või võsa) Nii kahju temast, on juba aastakümneid käinud erinevates teraapates ja spetsialistide, isegi nõidadeja selliste juures. Aga temaga ei saa endiselt minna kuskile loodusesse, kui ta meile maale külla tuleb, siis käib ta esimese asjana maja ümbruse ja hoovi läbi, et veenduda selle "ohutuses". Küll me oleme kaslastega püüdnud teda harjutada tigudega kokku puutuma, oleme näidanud pilte ja videosid neist. Aga mitte miski ei aita.

Aga võib-olla ta kardab kaslasi kah ja nende harjutamispüüded lisavad õli tulle?

[Külaline]

Vbl sa tõmbad harjaga liiga tugevasti, et siis kaob harja sisse ära. Mina tõmban õrnalt, ettevaatlikult ja siis on ämblik alati põrandal keras. Nii, et vaevu-vaevu, siis ei vaju harjased laiali raskusega vajutades ega ämblik ei mahu nende vahele. Siis ruttu kühvli peale (ja jälle ettevaatlikult, muidu pühin kiirustades üle kühvli veel) ja kohe kiiresti aknast välja.

Meeldiv suhtumine. Ise üritan ka alati putukaid säästa, v.a. sääsed ja puugid. Aga kas teadsid, et osa ämblikke ei pruugi õuetingimustes üldse ellu jääda? Et ongi sellised "toatõugu".

[Külaline]

Mul sõbranna kardab paaniliselt tigusid. Ta saab lausa paanikahoo, kui nendega ootamatult kokku puutub (näiteks kukub jala peale, või on kitsalt rajal jalge ees ja ümberringi kõrge hein või võsa) Nii kahju temast, on juba aastakümneid käinud erinevates teraapates ja spetsialistide, isegi nõidadeja selliste juures. Aga temaga ei saa endiselt minna kuskile loodusesse, kui ta meile maale külla tuleb, siis käib ta esimese asjana maja ümbruse ja hoovi läbi, et veenduda selle "ohutuses". Küll me oleme kaslastega püüdnud teda harjutada tigudega kokku puutuma, oleme näidanud pilte ja videosid neist. Aga mitte miski ei aita.

Aga võib-olla ta kardab kaslasi kah ja nende harjutamispüüded lisavad õli tulle?

Ups, kirjaviga. Telos juhtub. Sõna oli muidugi "kaaslastega"

[Tolmukübe]

Vbl sa tõmbad harjaga liiga tugevasti, et siis kaob harja sisse ära. Mina tõmban õrnalt, ettevaatlikult ja siis on ämblik alati põrandal keras. Nii, et vaevu-vaevu, siis ei vaju harjased laiali raskusega vajutades ega ämblik ei mahu nende vahele. Siis ruttu kühvli peale (ja jälle ettevaatlikult, muidu pühin kiirustades üle kühvli veel) ja kohe kiiresti aknast välja.

Meeldiv suhtumine. Ise üritan ka alati putukaid säästa, v.a. sääsed ja puugid. Aga kas teadsid, et osa ämblikke ei pruugi õuetingimustes üldse ellu jääda? Et ongi sellised "toatõugu".

Ei teadnud. Mõtlesin, et suvel soojaga jäävad ellu.
Mõtlen ikka ämblike peale. Eks nemad kardavad meist ju veel rohkem, ikkagi suured hiiglased väikse ämbliku kallal, neil pole võimalustki. Alles käis santehnik veemõõtjaid vahetamas, ütlesin talle natuke hirmunud häälega, et mul elab seal valamukapis ämblik (ämbliku ennast pole näinud, aga võrku küll), santehnik hakkas muigama ja ütles, et ämblik on ammu juba ära jooksnud. Noh, minu hääles oli ka kergendust tunda, kui jookseb eest ära, las siis elab pealegi. Mul on üks suur metallkruus, ära pandud, mida ma ei kasuta, hiljuti vaatasin, väike ämblik oli sinna võrgu teinud ja istub keset võrku. Teda ma ei karda, las istub ja ootab kärbseid, kuhu ta sealt ikka (minu suunas) läheb. Mu naissoost sugulane neid ei karda, ütlebki, et nad ei tee sulle midagi. Katsun ka asja mõistusega võtta.
Loodan, et see külaline, kes harja välja viskas, ootab mingi aeg, siis ämblik paneb harjast juba ise jooksu, enne tuppa toomist siis veel sopsutab kuskil igaks juhuks, kui ämblik pole taibanud ise ära minna.

[Külaline]

Hirm madude ees on peaaegu kõigil inimestel.. See on loomulik ja esivanematelt päritud. Madusid peabki kartma. Lausa foobia tasemel on hirm lapsikutel inimestel, kel peab kogu aeg keegi nagu lapsehoidja sabas käima, et tema foobiatega tegeleda. Mõistlik inimene saab oma hirmudest üle, väldib kohti, kus võib kokku sattuda ohtlike või ebameelivate loomade, asjaoludega ja kaitseb ka oma lapsi selle eest. Lapsik foobiatega inimene hüppab lauale ja kisendab, teised (nt tema lapsed), kelle jaoks samuti on hiired/maod vastikud, peavad siis temale lapsehoidjaks olema ja ise probleemiga tegelema. Kui tal poleks selliseid lapsehoidja-inimesi kunagi ümber olnud, siis oleks ta juba lapsena oma hirmudest üle saanud ja poleks eales lausa foobiateks arenenud, ehkki vastikustunne on püsiv. Tänavalapsed on foobiatest vabad, ehkki ka neil on omad hirmud. Täiskasvanud inimene kardab, aga teeb, mis vaja. Foobiatega inimene on jäänud oma arengult nagu lapse tasemele.

[Külaline]

Hirm madude ees on peaaegu kõigil inimestel.. See on loomulik ja esivanematelt päritud. Madusid peabki kartma. Lausa foobia tasemel on hirm lapsikutel inimestel, kel peab kogu aeg keegi nagu lapsehoidja sabas käima, et tema foobiatega tegeleda. Mõistlik inimene saab oma hirmudest üle, väldib kohti, kus võib kokku sattuda ohtlike või ebameelivate loomade, asjaoludega ja kaitseb ka oma lapsi selle eest. Lapsik foobiatega inimene hüppab lauale ja kisendab, teised (nt tema lapsed), kelle jaoks samuti on hiired/maod vastikud, peavad siis temale lapsehoidjaks olema ja ise probleemiga tegelema. Kui tal poleks selliseid lapsehoidja-inimesi kunagi ümber olnud, siis oleks ta juba lapsena oma hirmudest üle saanud ja poleks eales lausa foobiateks arenenud, ehkki vastikustunne on püsiv. Tänavalapsed on foobiatest vabad, ehkki ka neil on omad hirmud. Täiskasvanud inimene kardab, aga teeb, mis vaja. Foobiatega inimene on jäänud oma arengult nagu lapse tasemele.

Lapsikut juttu ajad siin küll ainult praegu sina ise. Pole isegi viitsinud uurida, mida tähendab foobia ja kui "ravitav" see õigupoolest on.

Minul ei olnud lapsena üldse ämblikute ees sellist hirmu, nagu täiskasvanuna tekkis (ilma igasuguse ratsionaalse põhjuseta). Samas ei karda ma üldse madusid, selline võiks mul vabalt kodus lemmikloomana ka elada, sest väljanägemiselt on nad nunnud ja ilusad.

[Külaline]

Hirm madude ees on peaaegu kõigil inimestel.. See on loomulik ja esivanematelt päritud. Madusid peabki kartma. Lausa foobia tasemel on hirm lapsikutel inimestel, kel peab kogu aeg keegi nagu lapsehoidja sabas käima, et tema foobiatega tegeleda. Mõistlik inimene saab oma hirmudest üle, väldib kohti, kus võib kokku sattuda ohtlike või ebameelivate loomade, asjaoludega ja kaitseb ka oma lapsi selle eest. Lapsik foobiatega inimene hüppab lauale ja kisendab, teised (nt tema lapsed), kelle jaoks samuti on hiired/maod vastikud, peavad siis temale lapsehoidjaks olema ja ise probleemiga tegelema. Kui tal poleks selliseid lapsehoidja-inimesi kunagi ümber olnud, siis oleks ta juba lapsena oma hirmudest üle saanud ja poleks eales lausa foobiateks arenenud, ehkki vastikustunne on püsiv. Tänavalapsed on foobiatest vabad, ehkki ka neil on omad hirmud. Täiskasvanud inimene kardab, aga teeb, mis vaja. Foobiatega inimene on jäänud oma arengult nagu lapse tasemele.

Lapsikut juttu ajad siin küll ainult praegu sina ise. Pole isegi viitsinud uurida, mida tähendab foobia ja kui "ravitav" see õigupoolest on.

Minul ei olnud lapsena üldse ämblikute ees sellist hirmu, nagu täiskasvanuna tekkis (ilma igasuguse ratsionaalse põhjuseta). Samas ei karda ma üldse madusid, selline võiks mul vabalt kodus lemmikloomana ka elada, sest väljanägemiselt on nad nunnud ja ilusad.

Olen TA. Lapsena mul ka ühtegi hirmu ei olnud. Madusid ka ei kartnud. Mingi hetk 20.ndate keskel, üsna tühja koha pealt avastasin, et nad mulle kohe üldse ei meeldi. Suuremalt jaolt pildi pealt mitte, seat Päris elus olen neid väga harva kohanud.
Korra metsas olen väikest madu näinud. Ehmatasin kohutavalt. Siis peale seda, sel aastal seenelkäik vahele jäigi.

Su "teooria" on tõesti jabur ja lapsik.

[Külaline]

Hirm madude ees on peaaegu kõigil inimestel.. See on loomulik ja esivanematelt päritud. Madusid peabki kartma. Lausa foobia tasemel on hirm lapsikutel inimestel, kel peab kogu aeg keegi nagu lapsehoidja sabas käima, et tema foobiatega tegeleda. Mõistlik inimene saab oma hirmudest üle, väldib kohti, kus võib kokku sattuda ohtlike või ebameelivate loomade, asjaoludega ja kaitseb ka oma lapsi selle eest. Lapsik foobiatega inimene hüppab lauale ja kisendab, teised (nt tema lapsed), kelle jaoks samuti on hiired/maod vastikud, peavad siis temale lapsehoidjaks olema ja ise probleemiga tegelema. Kui tal poleks selliseid lapsehoidja-inimesi kunagi ümber olnud, siis oleks ta juba lapsena oma hirmudest üle saanud ja poleks eales lausa foobiateks arenenud, ehkki vastikustunne on püsiv. Tänavalapsed on foobiatest vabad, ehkki ka neil on omad hirmud. Täiskasvanud inimene kardab, aga teeb, mis vaja. Foobiatega inimene on jäänud oma arengult nagu lapse tasemele.

Mida sa siin teisi inimesi mõnitad ja sildistad? Kui endal pole teadmisi, siis ära siia hüppama tule. Muide, meil kõigil on omad foobiad, kindlasti on sinul ka. Lihtsalt sa ei teadvusta neid endale või varjad neid. Mõnel näiteks (levinud eriti naistel) on tolmufoobia, peavad päevas 10 korda tolmuimejaga põranda üle käima ja ikka tundub, et kusagil on tolmu... Teine jällegi kattub külma higiga üht teatud inimest nähes, kes temale ei meeldi, kolmas kardab tulekahjusid, neljas pimedas liikuda jne.

[Külaline]

Hirm madude ees on peaaegu kõigil inimestel.. See on loomulik ja esivanematelt päritud. Madusid peabki kartma. Lausa foobia tasemel on hirm lapsikutel inimestel, kel peab kogu aeg keegi nagu lapsehoidja sabas käima, et tema foobiatega tegeleda. Mõistlik inimene saab oma hirmudest üle, väldib kohti, kus võib kokku sattuda ohtlike või ebameelivate loomade, asjaoludega ja kaitseb ka oma lapsi selle eest. Lapsik foobiatega inimene hüppab lauale ja kisendab, teised (nt tema lapsed), kelle jaoks samuti on hiired/maod vastikud, peavad siis temale lapsehoidjaks olema ja ise probleemiga tegelema. Kui tal poleks selliseid lapsehoidja-inimesi kunagi ümber olnud, siis oleks ta juba lapsena oma hirmudest üle saanud ja poleks eales lausa foobiateks arenenud, ehkki vastikustunne on püsiv. Tänavalapsed on foobiatest vabad, ehkki ka neil on omad hirmud. Täiskasvanud inimene kardab, aga teeb, mis vaja. Foobiatega inimene on jäänud oma arengult nagu lapse tasemele.

Lapsikut juttu ajad siin küll ainult praegu sina ise. Pole isegi viitsinud uurida, mida tähendab foobia ja kui "ravitav" see õigupoolest on.

Minul ei olnud lapsena üldse ämblikute ees sellist hirmu, nagu täiskasvanuna tekkis (ilma igasuguse ratsionaalse põhjuseta). Samas ei karda ma üldse madusid, selline võiks mul vabalt kodus lemmikloomana ka elada, sest väljanägemiselt on nad nunnud ja ilusad.

Ei ole midagi muutlikumat kui psühholoogilised tõed. Psühholoogia on selline teadus, kus on nn tõdede osas kõige rohkem kannapöördeid tehtud.

[Külaline]

Hirm madude ees on peaaegu kõigil inimestel.. See on loomulik ja esivanematelt päritud. Madusid peabki kartma. Lausa foobia tasemel on hirm lapsikutel inimestel, kel peab kogu aeg keegi nagu lapsehoidja sabas käima, et tema foobiatega tegeleda. Mõistlik inimene saab oma hirmudest üle, väldib kohti, kus võib kokku sattuda ohtlike või ebameelivate loomade, asjaoludega ja kaitseb ka oma lapsi selle eest. Lapsik foobiatega inimene hüppab lauale ja kisendab, teised (nt tema lapsed), kelle jaoks samuti on hiired/maod vastikud, peavad siis temale lapsehoidjaks olema ja ise probleemiga tegelema. Kui tal poleks selliseid lapsehoidja-inimesi kunagi ümber olnud, siis oleks ta juba lapsena oma hirmudest üle saanud ja poleks eales lausa foobiateks arenenud, ehkki vastikustunne on püsiv. Tänavalapsed on foobiatest vabad, ehkki ka neil on omad hirmud. Täiskasvanud inimene kardab, aga teeb, mis vaja. Foobiatega inimene on jäänud oma arengult nagu lapse tasemele.

Lapsikut juttu ajad siin küll ainult praegu sina ise. Pole isegi viitsinud uurida, mida tähendab foobia ja kui "ravitav" see õigupoolest on.

Minul ei olnud lapsena üldse ämblikute ees sellist hirmu, nagu täiskasvanuna tekkis (ilma igasuguse ratsionaalse põhjuseta). Samas ei karda ma üldse madusid, selline võiks mul vabalt kodus lemmikloomana ka elada, sest väljanägemiselt on nad nunnud ja ilusad.

Ei ole midagi muutlikumat kui psühholoogilised tõed. Psühholoogia on selline teadus, kus on nn tõdede osas kõige rohkem kannapöördeid tehtud.

Ole kuss! Siin arutle-foorumis on karmilt keelatud psühholoogia jms osas ainsatki kriitiliset mõtet esile tuua. Psühholoogia on ülim tõde ega eksi mitte kunagi! Ja kui mõni inimene psühholoogilt abi ei saa, siis on viga alati ainult inimeses.

[Tolmukübe]

Mina olen kuulnud, et psühholoogia ei pidanudki teadus olema. Mis ta siis on, ei tea.