Mis on see, mis paljudele meeldib, ent teile mitte?

[Külaline]

Mina ei loe raamatuid mis on ajaviiteks lugemiseks mõeldud.

[Külaline]

Hamburgerid, mida müüakse. kebab, friikad, kartulikrõpsud

[Tolmukübe]

Lõhnad, taustamüra ja üldse kõvad helid, petersell, naistepuna, alkohol, tubakas, mõnuained, poodlemine, söögi tegemine, aiandus, käsitöö, kinos käimine, trennis käimine, teatris ja kontserdil käimine, filmide vaatamine. Vbl veel midagi, praegu lihtsalt ei tule rohkem meelde.

[Külaline]

ükski mullijook ei meeldi, limpsist shampanjani. Kuidas Anu Saagim suudab aastakümneid seda kaanida? Eriti jubedad on siidrid, ja just need väga kuivad shampanjad.
Tik-tok, Temu ja muu Hiina rämps
suunamudijad

[Külaline]

suunamudijad

Mingisuguste blogipostituste ja isegi üksikute artiklite eest raha maksmine tundub eriti mõttetu.

[Mauno]

Saun!

[Külaline]

Kellogsid ja kõiksugu hommihelbed. makroonid, avokaado. Hummus, riisigaletid, popcorn. inimesed, kes jälestavad võõraid lapsi ja imikuid ning koeri ja kasse.

[Külaline]

Karastusjoogid(ka suhkruvabad) ja mahlad.
Suudan tarbida vaid gaseeritud või mineraalvett. Ka neid magustatud maitsega mullivett ma ei taha.

[Külaline]

Raske öelda, olen suhteliselt uuele avatud.

Aga kindlasti ei meeldi mulle sõita mitmeks päevaks kuhugi maakohta koos poolvõõraste inimestega a la suvepäevad, suguvõsa kokkutulek, jne. Seal siis sääsed söövad sind kolm päeva järjest, meelelahutuseks kotihüpped ja köievedu. Tihti hakatakse ka veel omavahel arveid klaarima purjus peaga. Onu Heino naljad.

Eestis olid sellised üritused väga minu mäletamist mööda väga populaarsed, praegu elan mujal ja siin selliseid asju ei armastata, õnneks. Kui, siis ainult omas kitsamas pereringis. On päevaseid väljasõite, aga õhtuks saab igaüks oma koju. Introverdile oli see lihtsalt raske taluda.

Samamoodi ma ei saa aru, kuidas keegi ennast "kutsub" jaanipäevaks mingi lehma lellepoja suvilasse, ööbib terve perega kuskil heinte sees ja talub pererahva kõõrdpilke. Selle asemel, et kas oma autoga või kasvõi üüriautoga sõita kuhugi ilusasse kohta mere ääres või Lõuna-Eestis, olla üks öö hotellis, järgmisel päeval veel midagi koha peal vaadata, süüa mõnes kenas kohas. Kas tõesti ollakse nii vaesed või kitsid või on see mingi imelik nõukaaja komme? Ma ei räägi sellest, kui inimene on kutsutud kuhugi, ta on oodatud külaline. See on hoopis midagi muud.

[Külaline]

Raske öelda, olen suhteliselt uuele avatud.

Aga kindlasti ei meeldi mulle sõita mitmeks päevaks kuhugi maakohta koos poolvõõraste inimestega a la suvepäevad, suguvõsa kokkutulek, jne. Seal siis sääsed söövad sind kolm päeva järjest, meelelahutuseks kotihüpped ja köievedu. Tihti hakatakse ka veel omavahel arveid klaarima purjus peaga. Onu Heino naljad.

Eestis olid sellised üritused väga minu mäletamist mööda väga populaarsed, praegu elan mujal ja siin selliseid asju ei armastata, õnneks. Kui, siis ainult omas kitsamas pereringis. On päevaseid väljasõite, aga õhtuks saab igaüks oma koju. Introverdile oli see lihtsalt raske taluda.

Samamoodi ma ei saa aru, kuidas keegi ennast "kutsub" jaanipäevaks mingi lehma lellepoja suvilasse, ööbib terve perega kuskil heinte sees ja talub pererahva kõõrdpilke. Selle asemel, et kas oma autoga või kasvõi üüriautoga sõita kuhugi ilusasse kohta mere ääres või Lõuna-Eestis, olla üks öö hotellis, järgmisel päeval veel midagi koha peal vaadata, süüa mõnes kenas kohas. Kas tõesti ollakse nii vaesed või kitsid või on see mingi imelik nõukaaja komme? Ma ei räägi sellest, kui inimene on kutsutud kuhugi, ta on oodatud külaline. See on hoopis midagi muud.

Näe kui tore, et paljureisinud naljavilud täivad ikka siia põigata, et Eesti pööblit valgustada ja harida.

[Külaline]

Raske öelda, olen suhteliselt uuele avatud.

Aga kindlasti ei meeldi mulle sõita mitmeks päevaks kuhugi maakohta koos poolvõõraste inimestega a la suvepäevad, suguvõsa kokkutulek, jne. Seal siis sääsed söövad sind kolm päeva järjest, meelelahutuseks kotihüpped ja köievedu. Tihti hakatakse ka veel omavahel arveid klaarima purjus peaga. Onu Heino naljad.

Eestis olid sellised üritused väga minu mäletamist mööda väga populaarsed, praegu elan mujal ja siin selliseid asju ei armastata, õnneks. Kui, siis ainult omas kitsamas pereringis. On päevaseid väljasõite, aga õhtuks saab igaüks oma koju. Introverdile oli see lihtsalt raske taluda.

Samamoodi ma ei saa aru, kuidas keegi ennast "kutsub" jaanipäevaks mingi lehma lellepoja suvilasse, ööbib terve perega kuskil heinte sees ja talub pererahva kõõrdpilke. Selle asemel, et kas oma autoga või kasvõi üüriautoga sõita kuhugi ilusasse kohta mere ääres või Lõuna-Eestis, olla üks öö hotellis, järgmisel päeval veel midagi koha peal vaadata, süüa mõnes kenas kohas. Kas tõesti ollakse nii vaesed või kitsid või on see mingi imelik nõukaaja komme? Ma ei rägi sellest, kui inimene on kutsutud kuhugi, ta on oodatud külaline. See on hoopis midagi muud.

Näe kui tore, et paljureisinud naljavilud täivad ikka siia põigata, et Eesti pööblit valgustada ja harida.

Ma kirjeldasin lihtsalt asju oma silmade läbi. Ei pea end palju reisinuks. Miks sa ennast sellest nii puudutatuna tunned? Kui sulle meeldivad sellised suvepäevad, siis anna minna.

[Külaline]

Ma kirjeldasin lihtsalt asju oma silmade läbi. Ei pea end palju reisinuks. Miks sa ennast sellest nii puudutatuna tunned? Kui sulle meeldivad sellised suvepäevad, siis anna minna.

Eks tuleb siis minna, kui naljavilud käsivad. Aee, on siin kellelgi suvepäevi odava hinnaga pakkuda?

[Külaline]

Ma kirjeldasin lihtsalt asju oma silmade läbi. Ei pea end palju reisinuks. Miks sa ennast sellest nii puudutatuna tunned? Kui sulle meeldivad sellised suvepäevad, siis anna minna.

Eks tuleb siis minna, kui naljavilud käsivad. Aee, on siin kellelgi suvepäevi odava hinnaga pakkuda?

Mis tõmbled lambist? Ei suuda kuidagi aktsepteerida, et on olemas sinust erinevaid inimesi?

[dmy]

Raske öelda, olen suhteliselt uuele avatud.

Aga kindlasti ei meeldi mulle sõita mitmeks päevaks kuhugi maakohta koos poolvõõraste inimestega a la suvepäevad, suguvõsa kokkutulek, jne. Seal siis sääsed söövad sind kolm päeva järjest, meelelahutuseks kotihüpped ja köievedu. Tihti hakatakse ka veel omavahel arveid klaarima purjus peaga. Onu Heino naljad.

Eestis olid sellised üritused väga minu mäletamist mööda väga populaarsed, praegu elan mujal ja siin selliseid asju ei armastata, õnneks. Kui, siis ainult omas kitsamas pereringis. On päevaseid väljasõite, aga õhtuks saab igaüks oma koju. Introverdile oli see lihtsalt raske taluda.

Samamoodi ma ei saa aru, kuidas keegi ennast "kutsub" jaanipäevaks mingi lehma lellepoja suvilasse, ööbib terve perega kuskil heinte sees ja talub pererahva kõõrdpilke. Selle asemel, et kas oma autoga või kasvõi üüriautoga sõita kuhugi ilusasse kohta mere ääres või Lõuna-Eestis, olla üks öö hotellis, järgmisel päeval veel midagi koha peal vaadata, süüa mõnes kenas kohas. Kas tõesti ollakse nii vaesed või kitsid või on see mingi imelik nõukaaja komme? Ma ei räägi sellest, kui inimene on kutsutud kuhugi, ta on oodatud külaline. See on hoopis midagi muud.

Täiesti nõus.

[Külaline]

inimesed, kes jälestavad võõraid lapsi ja imikuid ning koeri ja kasse.

Teema ei ole jälestamisest, vaid sellest, mis paljudele meeldib, aga mõnele mitte. Miks peaks koerad, kassid ja võõrad lapsed kõigile tingimata meeldima?

[Külaline]

Issand, kui palju ülikummalisi inimesi me ümber on tegelt. Nagu muidu ei saa arugi, aga kui siit loen, mida kõike mitte meeldivaks pannakse, siis tekkib küll tunne, et ma olen väga normaalne

[iiR]

Mul on selleks õhtul hilja mingil peol/kontserdil/üritusel olemine. Ja pole asi selles, et keskealine inimene tahabki rahus oma kodus magada, vaid mulle juba noorena ei meeldinud öised olengud. Öösel ma võin üleval olla küll, nt pere või lähedaste sõpradega suvel lõkke ümber istuda või külmal ajal diivaninurgas veiniklaasikese taga lobiseda, aga siis ma tahan, et mul oleksid mugavad soojad riided seljas, mõnus tekk veel ümber, täiesti pingevaba ja vaikne-rahulik-turvaline olla, palun väga - aga mitte et kuskil klubis või pubis või kontserdil või mujal lärmakas-närvilises kohas. Ometi teised inimesed ju käivad öiti pidudel või hilisõhtutel lõppevatel kontsertidel, ju neile siis ikka meeldib.

[Külaline]

Lõhnad, taustamüra ja üldse kõvad helid, petersell, naistepuna, alkohol, tubakas, mõnuained, poodlemine, söögi tegemine, aiandus, käsitöö, kinos käimine, trennis käimine, teatris ja kontserdil käimine, filmide vaatamine. Vbl veel midagi, praegu lihtsalt ei tule rohkem meelde.

Ma ei soovi sind kritiseerida, olen lihtsalt üllatunud, KUI erinevaid inimesi me ümber on. Taustamüra, mõnuaineid ja poodlemist ei salli, aga kõik ülejäänu sinu mainitust on minu jaoks puhas rõõm.

[Külaline]

Suunamudijad. Ei tahaks ühestki neist midagi kuulda, aga kui tahta meediat tarbida, siis õnnetuseks neist ei pääse. Internetieelsel ajal oleksin pääsenud sellisest turueidest nagu Mallukas, aga nüüd figureerib ta oma jaburate sõbrannade ja kriminaalse boyfriendiga igal pool.

[Külaline]

Raske öelda, olen suhteliselt uuele avatud.

Aga kindlasti ei meeldi mulle sõita mitmeks päevaks kuhugi maakohta koos poolvõõraste inimestega a la suvepäevad, suguvõsa kokkutulek, jne. Seal siis sääsed söövad sind kolm päeva järjest, meelelahutuseks kotihüpped ja köievedu. Tihti hakatakse ka veel omavahel arveid klaarima purjus peaga. Onu Heino naljad.

Eestis olid sellised üritused väga minu mäletamist mööda väga populaarsed, praegu elan mujal ja siin selliseid asju ei armastata, õnneks. Kui, siis ainult omas kitsamas pereringis. On päevaseid väljasõite, aga õhtuks saab igaüks oma koju. Introverdile oli see lihtsalt raske taluda.

Samamoodi ma ei saa aru, kuidas keegi ennast "kutsub" jaanipäevaks mingi lehma lellepoja suvilasse, ööbib terve perega kuskil heinte sees ja talub pererahva kõõrdpilke. Selle asemel, et kas oma autoga või kasvõi üüriautoga sõita kuhugi ilusasse kohta mere ääres või Lõuna-Eestis, olla üks öö hotellis, järgmisel päeval veel midagi koha peal vaadata, süüa mõnes kenas kohas. Kas tõesti ollakse nii vaesed või kitsid või on see mingi imelik nõukaaja komme? Ma ei räägi sellest, kui inimene on kutsutud kuhugi, ta on oodatud külaline. See on hoopis midagi muud.

Mul pole poolvõõraste inimestega (a la asutuse suvepäevad) mitmeks päevaks kuhugi maakohta (või ka linna) sõitmise vastu mitte midagi tingimisel, et väljasõidul on kindel programm: kell 8-10 sõidame, kell 10 külastame seda ja vaatame toda jne. jne. Mitmepäevase väljasõiduga ööbimisega kodust eemal mul ei ole probleeme kui ma tean enamvähem, millega aeg on täidetud. Siis ma sõidan kaasa, vaatan, mida näidatakse, söön, mida pakutakse - ja see on täitsa tore! Ongi vaheldus kodusele elule (va kui lapsed oli väiksed, siis ma ei tahtnud kodust öösel eemal olla, aga see oli teatud aastad). Ei häiri mind üldse, et olen introvert. Jah, niisuguseid ettevalmistatud väljasõite orgunnida nõuab muidugi huvilist inimest (ma ise ei ole orgunnia tüüpi), aga pole kahetsenud kunagi, et olen osa võtnud.

Kui aga mitmepäevase väljasõidu sisu on ainult "noh, paneme kinni mingi ööbimiskoha ja oleme seal..." ja kogu ürituse sisu on ainult "püüame lahedad olla", siis jah, ei kahtlustan, et minu jaoks see ei töötaks.

Selles osas olen ka nõus, ma ei suudaks tunda ennast vabalt kuhugi kellegi sugulase maakodusse "siin me nüüd oleme!" sissesadamise juures.

Ilmselt tekkis see komme juba varem, eesti ajal (või isegi tsaariajal), et maasugulased ööbisid linnasugulase juures, kui oli vaja asju ajada ja linnasugulased käisid suvitamas maal taludes (võõrastemajad - neid oli siis vähem ja need võisid olla mitte taskukohased).

Nõuka ajal lisandus veel see, et mindi vara pensionile (naised eriti), seega oli maal ja väikelinnades palju kõbusaid pensionäridest perenaisi (pensionäre või tööga vähe hõivatud), kes olid väheke suhtlemisvaeguses ja kellele meeldis hirmsasti aiasaadusi sisse teha ja kokata - aga kuna lapsed olid saanud suureks ja läinud oma elu peale, polnud neil enam kellegi kokata. Näit jaanipäevaks külla sadanud laste pered või muud sugulased olid siis tänuväärsed inimesed, kellele seda teha ja kellega suhelda. Näiteks filmis "Siin me oleme" ühe tegelase ema, kes siis, kui Niguli juurede sõitnud seltskond tema juures (vist Põltsamaal) ainult lühikeseks ajaks peatus ja edasi sõitis, oli nii-nii petttunud: "Oh aeg - kord aastas tulete ja siis on ka kiire!" - tema oleks ilmselt kogu seltskonda mitu päeva võõrustanud.

Tänapäeval on aga, kui elu on pingelisem (ka maainimesed käivad tööl/tegelavad ettevõtlusega) ma ei kujuta ette, kas maaperedel on sellist liigset energiat, et oma koju jaanipäevaks tekkinud "suvelaagri" üle siiralt rõõmus olla. Ja ma ei ole selline: "Siin ma nüüd olen!" inimtüüp ka.