Kasvatus ja kaitsevägi

[Külaline]

Mis te arvate, kas lapsed annaks andeks vanematele nende kasvatuse, kui see oleks sama nõudlik kui kaitseväes.
Vaatasin mängu 15 küsimust. Seal osaleja rääkis, et kaotas metsa sihiku. Saadeti otsima.
Minu lapsed on kaotanud palju asju. Ikka lohutanud ja et asjad on vaid asjad. Püüdnud küll leida, aga pole saatnud kuhugi tagasi, otsima. Äkki jäi kooli, äkki keegi leiab ja kuulutab.
Kui laps läheb kaitseväkke, kuidas ta lepib nende reeglitega? Või peaks olema juba kodus rangete reeglitega, et kukkumine poleks nii valus. Sest kui suur on tõenäosus, et ta metsas leiaks selle sihiku? Osaleja muideks leidis. Aga minu kasvatus, et asjad on vaid asjad.... Ja ma annan aja, millal midagi peab olema tehtud, seda nämmutamist seal pole. Kui pole tehtud, saab uue aja. Räägime. Kaitseväes, asjad peavad olema kogu aeg tehtud, kui öeldi. Riidesse kiiresti. Voodi kohe tehtud. Treenimine. Minu lapsele ei meeldi trenn. Olen rõõmus kui ta õuses käib vähemalt, koolis ka liikumise edendamine, mitte nornatiivid. Normatiivid ei motiveeri liikuma. Kui ma kasvataks last nagu sõjaväes, saaks ta trauma. Kas sõjaväest saab ka saada trauma selle ranguse koha pealt. Ps see valju häälega korraldused... kui isa midagi on käratanud, siis on laps pärast õnnetu. Rääkis, kaebas, kord kooli psühholoogile, et isa karjus ta peale, seepärast et komistas lapse tossude peale. Ta ei talu kärkimist üldse.
Aga ta peab minema päris ellu kohe varsti. Kuidas, kui ta kodus nõuab endaga viisakat käitumist, filossofeerib, et mis juhtub kui ta asjad pole korras või tunneb et täna ei ole tahtmist midagi teha. Kuulab oma sisestunnet. Kes sõjaväes sellist asja kannataks? Võib muidugi öelda, et saabki meheks. Kas saab? Või saab murtud meheks, kes pärast vajab psühholoogi? Või on kodus ikka vaja karmust, vähem kompromisse lastega, et kukkumine poleks nii valus?

[Tolmukübe]

Kui on loru, midagi ei päästa, ei kasvatus, ei sõjavägi. Samas ma olen kuulnud küll, et sõjavägi tegi mehest mehe. Kas ja kui palju see tõsi on, ei tea. Ja kui on tundlikum variant, tundlikus on vast kaasa sündinud, ei seda ka ju muuda (nt, et ei talu kärkimist, vms). Kui kärkimist ei talu, võib ka mingi psüühiline haigus olla ehk. Ravid terveks ja "loru" kaob ära. Nii et mitu lahendust võib olla. Eks tal tuleb vastutus oma elu eest enda peale võtta. Mitte nii, et isa käratas ja ma olen õnnetu, vaid et isa käratas ja ma reageerisin sellele õnnetu olemisega. Kui seda reageeringut muuta ei saa, siis on ehk haigus ja aitavad vast ravimid. No ja varsti täiskasvanu, saab kodunt minema, ei pea ju sinna jääma, kus sulle ebaviisakalt ja hoolimatult peale käratatakse. Ainult et siis tuleb oma arved jms ise maksta, ehk et täiskasvanuks saada.

[Külaline]

Kui laps läheb kaitseväkke

Lapsi ei võeta kaitseväkke, sinna võetakse alates 18 a.

[Külaline]

Ole mureta, päris elu tuleb elada hoopis teises maailmas kui sul kodus. Ujuvad või upuvad.

[Külaline]

Sa oled kasvatanud oma lapsest eluvõõra inimese. Sinu kirjelduse järgi on tegemist väga laisa ja egoistliku inimesega. Väga mugavat elu elanud, kus kõik tehakse ette taha ära ja ise ei pea millegi eest vastutama.
Kuidas selline inimene tööle läheb? Tööl ju nõutakse ka distsipliini ja vastutamist oma tegevuste eest. Aga sinu pojake selle asemel istub ja mõtiskleb, kas teha tööd või mitte.

[iiR]

Kui laps läheb kaitseväkke

Lapsi ei võeta kaitseväkke, sinna võetakse alates 18 a.

Haa, hea vastus, aga olgem ausad, tegelikult 18-aastane poiss ON titt ja kaitseväest välja tulles ehk on veidi vähem titt.Aga mu meelest seepärast tasubki minna kohe, kui vanus kukub ja keska läbi, et nii noorelt on lihtsam kohati ka nõmedatele nõudmistele alluda ja end ümber vormida, seda täiskasvanuna taluda oleks hullem.

[Külaline]

Kui laps läheb kaitseväkke

Lapsi ei võeta kaitseväkke, sinna võetakse alates 18 a.

Haa, hea vastus, aga olgem ausad, tegelikult 18-aastane poiss ON titt ja kaitseväest välja tulles ehk on veidi vähem titt.Aga mu meelest seepärast tasubki minna kohe, kui vanus kukub ja keska läbi, et nii noorelt on lihtsam kohati ka nõmedatele nõudmistele alluda ja end ümber vormida, seda täiskasvanuna taluda oleks hullem.

Osad tõesti on. On veel ka 30selt tited. Aga niimoodi üldistada ei saa. Suurem osa on ikka juba 18-selt(või varemgi veel) väga asjalikud.

[Külaline]

Minu vati sees kasvanud laps (eralasteaed, eliitkool) läks paar aastat tagasi vabatahtlikult kaitseväkke (oleks tegelikult vabastuse saanud). Ma olin ka mures kuidas ta hakkama saab, oli ta ju senini lävinud ainult noortega keele seas haridus ja õppimine oli popp, alkoholi praktiliselt ei tarbitud ja ma ei tea et nende klassis ka narkoprobleeme oleks olnud. Hinded pole olulised, teadmised on tähtsad, jms selline pehme lähenemine. Trenni ta küll viitsis teha erinevalt teemaalgataja lapsest ja ka harjutas juba gümnaasiumi ajal, et ta ikka nato testi tehtud saaks, st mingi füüsiline vorm oli olemas.
Tegelikult läks väga hästi, mingeid probleeme kaaslastega polnud ja mulle tunduvb et talle pigem meeldis kaitseväes. Eks seal oli ka mõttetuid tegemisi, aga kui oled juba vaimselt ette valmistunud et sinu rühmas võib olla sinust erinevaid inimesi ja käsku tuleb täita, siis saab vast probleemideta hakkama. Mingeid põmmpäid tema rühma ei sattnud ja sellist asja ei olnud, et ühe mehe pärast peavad kõik 100 kätekõverdust tegema.
Ehk oli kaitseväe rühm jätkuks tema elus vedamisele (riiklikkku lasteaeda ei saanud, pidi erakas käima, sai sisse eliitkooli (tundus täiesti keskpärane laps), super esimene klassijuhataja ja superklass kuni põhikooli lõpuni, tõusvas joones lõpetatud gümnaasium) või olen ma teda alahinnanud, hellikumaks ja nõrgemaks pidanud kui ta tegelikult on.
Ma arvan et teemaalgataja laps saab ka hakkama, me lihtsalt muretseme laste pärast liiga palju.

[Külaline]

Mida tähendab: ei talu käratamist? Käratamine ongi ebameeldiv, see kes käratab, ei ootagi, et see positiivseid emotsioone põhjustab. Kuidas see mitte talumine käib - läheb nutab patja paar päeva? Meil kõigil on elus ebameeldivaid emotsioone, asju, mis meile ei meeldi, ma pean nendega toime tulema ega oma tavaliselt võimalust öelda, et oihhh, mina olen nii eriline, et lihtsalt ei talu seda!

[Külaline]

Ole mureta, päris elu tuleb elada hoopis teises maailmas kui sul kodus. Ujuvad või upuvad.

Jah, mõnes mõttes see nii on. Osad ujuvad ja osad lasevad jalga. Ja siis on need vanemate poolt ära rikutud noores täiskasvanueas "jõnglased", kes ülikooli loengust koju saabudes emmele-issile kõik ära räägivad. Et õppejõud on karm ja liiga palju on iseseisvat tööd.

Olete kuulnud, et päriselt on olemas vanemaid, kes oma ülikoolis õppiva lapse õppejõududele helistavad/meilivad, kui lapseke hindega rahul pole? Minu tutvusringkonnas on sellised. Mul vajus seda kuuldes suu ammuli.

[Külaline]

Mul on tunne, et sellele lapsele oleks parem kanaema juurest kaugemale ja täiskasvanuelu maitsta saada. See jutt on ju puhas emmetamine ja helikopterlus. Tee lapsele teene ja ära siis titeta teda, nii et ta päriselus lõpuks hakkama ei saa.

[Külaline]

Ole mureta, päris elu tuleb elada hoopis teises maailmas kui sul kodus. Ujuvad või upuvad.

Jah, mõnes mõttes see nii on. Osad ujuvad ja osad lasevad jalga. Ja siis on need vanemate poolt ära rikutud noores täiskasvanueas "jõnglased", kes ülikooli loengust koju saabudes emmele-issile kõik ära räägivad. Et õppejõud on karm ja liiga palju on iseseisvat tööd.

Olete kuulnud, et päriselt on olemas vanemaid, kes oma ülikoolis õppiva lapse õppejõududele helistavad/meilivad, kui lapseke hindega rahul pole? Minu tutvusringkonnas on sellised. Mul vajus seda kuuldes suu ammuli.

Jah, olen kuuulnud ja mõna sellist isegi näinud. Aga lastega on nii ja naa - mõni muutub "rikutuks", aga mõni laps hoopis ei salli helikopterdamist ja hakkab vanema eest asju varjama, et see ei saaks tulla helikopterdama Nii et nii ja naa, võikord võib olla imelik ainult vanem, aga laps üsna normaalne

Kui nüüd vastata teemaalgatajale, siis olukorras, kus laps kaotab asja, ma ei pahanda, kuid ei soosi ka "ah, mis siis, et asi kadus ära - võibolla keegi otsib ja tuleb ja toob..." suhtumist. Ma eeldan ikka, et kui juhtus, siis laps ise ilmutab aktiivust, et see üles leida. Ma ärgitan last ennast otsima: "Mine kohe ja püüa see üles otsida - muidu võibolla sajab vihm ka peale!" Koolis kadunud asjade puhul käsin lapsel küida klassikaaslastelet, ega nad pole koju viinud, vaatada kehalise riietusrumist, küsida valvelauatöötajalt, ega koristaja pole leidnud jne. Ise tuleb tegusteda, et suurendada asja kättesaamise tõenäosust.

Ma ei tee laste eest ära koolitöid. Ütlen alati, et tee ise. Kui ka ideaalselt välja ei tule, siis nii on, aga vähemalt, sa tegid ise.

Sõjaväe puhul, ma arvan, et last saab ette valmistuda selleks, kui rääkida, et jah, sõjavägi on selline koht, nõutakse korda, ei hellitata, kus käsutatkse. Et ei tuleks noormehele liigse üllatusena.

Aga mida ma kindlasti tegema ei hakka - ma ei hakka muutma "igaks juhuks" oma pereelu sõjaväeks ega oma kodu sõjaväekasarmuks! Siit läheb minu jaoks piir. Kodu peab olema siiski kodu!

Ikkagi, ka nendel erialadel, kus töö on pingeline (arstid, tuletõrjujad, sõjaväelased jne.), on iniemesel olemas töökoht - ja on kodu. Kodu peabki olema koht, kus iniemene saab närvi puhata. Kohutav oleks minu meelest kodu, kus keegi sunnib kodus kogu aeg trimm olema, ei luba lõdvaks lasta, kehtestab mingid pedantsed reeglid ja kärgib ja paugub jne. Ausalt öeldes, kui oleks selline mees- ma hakkaks mõtlema lahkuminekule Igal asjal ikka oma koht.

[Külaline]

Mida tähendab: ei talu käratamist? Käratamine ongi ebameeldiv, see kes käratab, ei ootagi, et see positiivseid emotsioone põhjustab. Kuidas see mitte talumine käib - läheb nutab patja paar päeva? Meil kõigil on elus ebameeldivaid emotsioone, asju, mis meile ei meeldi, ma pean nendega toime tulema ega oma tavaliselt võimalust öelda, et oihhh, mina olen nii eriline, et lihtsalt ei talu seda!

Minevikus on arvatud, et mehed on erinevad (tänapäeval muidugi öeldaks, et misasja, naised on ka erinevad - aga see selleks). Ehk siis usuti, et mehed jagunevad juba sünnipäraselt tüüpidesse nagu kaupmees, sõdur, õpetlane/õpetaja, kunstnik... Ehk siis et pole ime, kui näit. õpetlase või kunstniku tüüpi mehest head sõdurit ei saagi (ei ole vajalikke omadusi selleks). Eks see on ka tänapäeval nii. Mõni poiss saab sõjaväeteenistsues hästi hakkama ja hakkab see talle lausa meeldimagi; mõni saab keskpäraselt hakkama, ütleb, et "on kah", samas, ülimat vaimustust ei teki, mõni talub sõjaväeteenistuse kuidagi, hambad ristis ära ja ootab ainult pikisilmi, et see lõppeks. Või siis ei tahagi sinna minna (valib asendusteenistuse) või - ei saagi hakkama.

Muidugi, et tasu ise asja hullemaks teha sellega, et lapsele sisendada söögi alla ja söögi peale: "Sa oled nii eriline, sa ei talu". Samas ei saa suhtuda ka nii, et kui päriselt sünnipäraselt õrnahingeline nooruk otsutab loobuda (valib asendusteenistuse) või satub raskusetesse - siis on ta kuidagi raisku läinud, valesti kasvatatud vms. Juba minevikus saadi aru, et inimesed on erinevad.

Mis on halvem sellest, et mõni noormehele tõesti ei sobigi sõjaväe värk, on see, et lääneriikides mindud teise äärmusse ja hakatud halvustama nö. karusemat tüüpi mehi - et neid pole kaasaegses heaoluriigis enam vaja jne. Reaalne elu näitab siiski, et ilma sõjalise kaitseta jääda on riikidel ohtlik (keegi sõjakam ja agressiivsem võib seda julmalt ära kasutada). Tegelikult ei peaks karusemaid mehi halvustama, vaid suunama nende energia sinna, kuhu nad sobivad - just riigikaitse jne. Mõni müttab mööda metsa ja tegeleb relvadega palju meelsamini kui istub kontoris, näiteks.

[Külaline]

Ma, ei pea end kanaemaks ise. Laps on hästi teadlik milline käitumine on toksiline, mürgine, vaimne vägivald, nartsissistlik, jne. Need sõnad käivad tihti ta jutus iseloomustamaks teiste käitumist. Me mehega saame ka tihti diagnoositud nende sõnadega. Mees olla veel eriti negatiivne inimene.
Minu arust on mees täitsa tavaline mees, kes ütleb kui miski ei meeldi. Aga see ärritab last. Negatiivne suhtumine.

[Külaline]

siis on kasvatusega veel eriti rikutud laps. Kui sina ei kasvata siis kasvatavad teised ja mitte just sinnasuunda kuhu sina arvad.
Muidugi teksti järgi on laps ka veel hirmus noor, et selliste sõnadega õnnistada.

[Külaline]

Ma, ei pea end kanaemaks ise. Laps on hästi teadlik milline käitumine on toksiline, mürgine, vaimne vägivald, nartsissistlik, jne. Need sõnad käivad tihti ta jutus iseloomustamaks teiste käitumist. Me mehega saame ka tihti diagnoositud nende sõnadega. Mees olla veel eriti negatiivne inimene.
Minu arust on mees täitsa tavaline mees, kes ütleb kui miski ei meeldi. Aga see ärritab last. Negatiivne suhtumine.

Siis ongi kaitsevägi hea koht, kus see kainestus saada, kui te ise lapsest "jagu ei saa". Ta on teile mõlemale pähe istunud ja käitub nagu väike diktaator.

[Külaline]

Ma, ei pea end kanaemaks ise. Laps on hästi teadlik milline käitumine on toksiline, mürgine, vaimne vägivald, nartsissistlik, jne. Need sõnad käivad tihti ta jutus iseloomustamaks teiste käitumist. Me mehega saame ka tihti diagnoositud nende sõnadega. Mees olla veel eriti negatiivne inimene.
Minu arust on mees täitsa tavaline mees, kes ütleb kui miski ei meeldi. Aga see ärritab last. Negatiivne suhtumine.

Kes on teie peres laps ja kes täiskasvanu?

[Külaline]

Ma, ei pea end kanaemaks ise. Laps on hästi teadlik milline käitumine on toksiline, mürgine, vaimne vägivald, nartsissistlik, jne. Need sõnad käivad tihti ta jutus iseloomustamaks teiste käitumist. Me mehega saame ka tihti diagnoositud nende sõnadega. Mees olla veel eriti negatiivne inimene.
Minu arust on mees täitsa tavaline mees, kes ütleb kui miski ei meeldi. Aga see ärritab last. Negatiivne suhtumine.

See on selliene sõnade loopimine, umbes et "ütlen selle sõna ja tundun kole tark ja tähtis - säh teile" või nii. Aga siia sobib see laulurida: "Ära arva, et kardan su sõnu".

Meil on seda seni juhtunud küll vähe, aga kui lapse poolt mingi mistahes "popp" sõna tuleb, siis olen paljunud lapsel ka lahti seletada, näiteks, et mida tähendab, et on negatiivne, mida sa pead mürgiseks. Niipalju kui mäletan, on laps jäänud lahti seletamise ja põhjendamisega hätta. Olen ise seletanud, mis sõna tegelikult tähendab. Lõpuks oleme jõudnud arusaamisele, et selle sõna kasutamine polnud õigustatud.

Kõige sellega ma olen tahtnud lastele õpetada, et lihtsalt sõnu loopida pole mõtet. Alati võib olla keegi, kes ei ehmatagi su vinge sõna peale ja küsib hoopis selgitust ja siis on veidi nadi, kui selgitada ei oskagi.

[Külaline]

Mul ka laps kaotab asju. Õnneks küll veidi niiöelda vähetähtsaid asju nagu kindad ja mütsid. Nüüd ajaga on paremaks läinud. On hoolsam, sest tal on alati asjad kaasas, millest tema tervis sõltub. See on hästi treeninud. Kooliteed alustas, oleks ta ennast ka kuhugi ära kaotanud. Aga ju siis minu igapäevasest kaagutamisest on ka lisakasu olnud.
Aga eks see ole minu poolt veidi silmakirjalik loengut pidada, sest ma ise olen ka hull tuulepea ja kaotan ka asju samas päris tähelepanuta ei saa sellist käitumist jätta.

[Külaline]

Seda ma luban ausalt välja öelda, et "ei meeldi", "ei huvita", "ärritab" vms. Ega laps ei pea siis teeskelema hakkama: "Oi, ma nii armastan koristamist!" (kui tegelikult ei armasta), see oleks ka võlts. Mis ei tähenda, et ma alati arvestan. Täiskasvanud ka ju teevad mõnda asja sellepärast, see on vajalik ja mõistlik teha, mitte, et kohutavalt meeldiks.

Nüüd on juba niii, et kui väikemad lapsed virisevad, saab vanem laps pahaseks ja loeb neile moraali: "Elus ei saa kõik olla ainult lust ja lillepidu!"