Foobiad ja hirmud

[Külaline]

On teil mingeid suuri hirme või foobiaid?

Mul on maod. Ma kardan neid meeletult ja isegi mao pildi pealt nägemine tekitab vastikuse tunde. Kust see hirm tuleb, ei teagi. Pole päris tõtt vahtinud lähedalt ega ka katsunud kunagi madu. Aga millegipärast on nad minu jaoks väga hirmutavad ja lausa vastikud. Iroonia selle juures on ka see, et ma olen ise maoaastal sündinud

[Külaline]

Ilusad naised ja tunded.

[Külaline]

Ilusad naised ja tunded.

Ma olen ise ka naine.

[Külaline]

Ma olen ise ka naine.

Ja ma trollin.

[Külaline]

Ämblikute vastu on foobia. Õues suudan ma neid veel tolereerida, kui nad liiga minu lähedal pole, aga toas on täielik nulltolerants. Mees juba teab: kui ma kuskil röögin, siis tuleb kohale ja küsib, et noh, kus see ämblik siis on. Ühtegi muud elukat ma ei karda. Putukad üleüldiselt ei sümpatiseeri, aga saan nendega hakkama.

[Külaline]

Ilusad naised ja tunded.

Ma olen ise ka naine.

Mul on lesbifoobia.

[Külaline]

Ei tea, et mul mingeid foobiad või ülepaisutatud hirme oleks. Tervislikke hirme küll - näiteks kõrgemal kui paar meetrit mööda kitsast poomi kõndida ei tahaks ilma julgestuseta. Jne.

Küll aga olen kogenud paanikahoogu ja see oli üks ütlemata ebameeldiv aisting. Ja see kogemus on ka põhjus, miks ma ei usu mingit psühholoogia-alast juttu, et kõigepealt on mõte ja siis tekib selle baasilt kogemus. Sest mõnikord on lihtsalt füsioloogiline reaktsioon. Nimelt magasin mõnusalt ja sügavalt telgis peale kõrgmäestikus käimist. Kõik ekstreemne oli tehtud, kõrgus oli tervislik paar tuhat meetrit. Ja järsku keset ööd ärkasin üles, kuna tundus, et hakkan lämbuma. Tahtsin ainult kähku telgist välja saada, mida ma ka tegin. Edasi kõik klassikalised paanikahoo tunnused: pea käib ringi, pilt ainult pooleldi ees, hingeldamine ja mis kõik veel. Ise seostan seda mingi hingamissüsteemi häirega ja usutavasti on nii ka teistega, kes paanikakäiret kogevad. Ehk see pole psühholoogiline, vaid füsioloogiline reaktsioon. Arstid võtku mind materdada, kui soovivad...

Veel korra kogesin midagi sarnast, kuid palju nõrgemalt, kui käisin ookeanis sukeldumas. Järsku tekkis äärmine ebameeldivustunne pea vee alla panemise suhtes. Nali siinjuures on see, et lapsena olen kokku vist kuid vee all veetnud, kuna käisin allveesporditrennis. Olen siiski sellest ratsionaalse mõtlemisega üle saanud.

[Külaline]

Hirmu tekitavad igasugu õnnetused - tulekahjud, liiklusõnnetused, maavärinad jm. loodusõnnetused, terroriaktid jne.

Ämblikud ei tekita mingit hirmu.

Madu või midagi maotaolist silmates on esimene reaktsioon räme ehmatus. Kui jagan ära, et olend on ohutu (mürgitu), siis järgneb pingelangus (huuuuh!!!) ja võin näit. vaskussi juba rahulikult vaadata.

[Külaline]

Hiired. Mul on tunne, kui et üks hiir mind puudutab, siis ma suren, sest see on nii ebameeldiv.

[Külaline]

Pedofiilid.

[Külaline]

Hiired. Mul on tunne, kui et üks hiir mind puudutab, siis ma suren, sest see on nii ebameeldiv.

Pole võimalik, hiir panemb joostes minema, ilma lõksuta sa teda puutuda ei saa.

[Külaline]

Hiired. Mul on tunne, kui et üks hiir mind puudutab, siis ma suren, sest see on nii ebameeldiv.

Pole võimalik, hiir panemb joostes minema, ilma lõksuta sa teda puutuda ei saa.

Jumal tänatud. Samas mu vanatädil ronis hiir öösel voodisse näiteks.

[Külaline]

Hirm madude ja ämblike ees tuleb DNA-ga meie kaugetelt esivanematelt, kes alles koobastes elasid. Toona oli selline hirm täiesti põhjendatud, kui madude ja ämblike käitumisviisidele mõelda. Madudele meeldib koobastes närilistele jahti pidada, ämblikud tulevad jahti pidama putukatele. Närilised tulevad toidujäänuste järgi, putukad inimese haisu peale.
Mõlemad jahipidajad on üsna passiivsed (liikumatud), st koopainimesel oli suur võimalus neile nö kogemata peale istuda. See PIDI muutma koopainimese väga tähelepanelikuks.

Mis juhtub ajus, kui inimene märkab madu või maokujulist objekti, näiteks oksa. Visuaalne info (maokujulise objekti märkamine) saadetakse sekundi murdosa jooksul oktsipitaalsesse ajukoorde. Sealt edasi kahes suunas:
hipokampus hindab olukorda varasema kogemuse põhjal (hea või halb) ning saadab kiireloomulise teate amügdalasse, mis toimib nagu häirekell saates hoiatuse läbi kogu aju ning spetsiaalse kiireloomulise võitle-või-põgene signaali närvi- ja hormoonsüsteemile. Sekundiga olete "maost" või maost eemale põiganud.
Mõni sekund hiljem on aju prefrontaalne korteks leidnud info pikaajalisest mälust, et tegemist on puuoksaga ning te ohkate kergendatult või on tegemist päris maoga ning rakenduvad järgmised mehhanismid.
Viimane lõik on mugandatud Hansoni ja Mendiuse raamatust "Sinu aju"

[Mauno]

Kardan hirmsasti kõrgust, madusid ka aga see nagu aastatega leebemaks läinud.

[iiR]

Hiired. Mul on tunne, kui et üks hiir mind puudutab, siis ma suren, sest see on nii ebameeldiv.

Pole võimalik, hiir panemb joostes minema, ilma lõksuta sa teda puutuda ei saa.

Jumal tänatud. Samas mu vanatädil ronis hiir öösel voodisse näiteks.

Mu sõbrannale sünnitas hiir voodisse! Nii et kui ta mingit liikumist tajudes üles ärkas ja tule põlema pani ja tekki liigutas, siis lendas igas ilmakaares vastsüninud hiirepojukesi!

[Külaline]

Pole võimalik, hiir panemb joostes minema, ilma lõksuta sa teda puutuda ei saa.

Jumal tänatud. Samas mu vanatädil ronis hiir öösel voodisse näiteks.

Mu sõbrannale sünnitas hiir voodisse! Nii et kui ta mingit liikumist tajudes üles ärkas ja tule põlema pani ja tekki liigutas, siis lendas igas ilmakaares vastsüninud hiirepojukesi!

Mis hiirtest edasi sai?

[iiR]

Jumal tänatud. Samas mu vanatädil ronis hiir öösel voodisse näiteks.

Mu sõbrannale sünnitas hiir voodisse! Nii et kui ta mingit liikumist tajudes üles ärkas ja tule põlema pani ja tekki liigutas, siis lendas igas ilmakaares vastsüninud hiirepojukesi!

Mis hiirtest edasi sai?

Kahjuks ma ei tea või ei mäleta, kas sellest juttu oli. See juhtus ikka vähemalt 15 a tagasi. Sõbranna kardab muidu ka väga hiiri, nii et ise ta neid ilmselt kokku ei kogunud, aga vast siis keegi ikka korjas ja kuhugi kuurinurka või mujale küütis? Vaevalt muidugi, et nad ellu jäid peale sellist asja, aga no üsna nõrgamõistuslik emahiir ka ikka, et sellise koha valis.

[Külaline]

Ei tea, et mul mingeid foobiad või ülepaisutatud hirme oleks. Tervislikke hirme küll - näiteks kõrgemal kui paar meetrit mööda kitsast poomi kõndida ei tahaks ilma julgestuseta. Jne.

Küll aga olen kogenud paanikahoogu ja see oli üks ütlemata ebameeldiv aisting. Ja see kogemus on ka põhjus, miks ma ei usu mingit psühholoogia-alast juttu, et kõigepealt on mõte ja siis tekib selle baasilt kogemus. Sest mõnikord on lihtsalt füsioloogiline reaktsioon. Nimelt magasin mõnusalt ja sügavalt telgis peale kõrgmäestikus käimist. Kõik ekstreemne oli tehtud, kõrgus oli tervislik paar tuhat meetrit. Ja järsku keset ööd ärkasin üles, kuna tundus, et hakkan lämbuma. Tahtsin ainult kähku telgist välja saada, mida ma ka tegin. Edasi kõik klassikalised paanikahoo tunnused: pea käib ringi, pilt ainult pooleldi ees, hingeldamine ja mis kõik veel. Ise seostan seda mingi hingamissüsteemi häirega ja usutavasti on nii ka teistega, kes paanikakäiret kogevad. Ehk see pole psühholoogiline, vaid füsioloogiline reaktsioon. Arstid võtku mind materdada, kui soovivad...

Veel korra kogesin midagi sarnast, kuid palju nõrgemalt, kui käisin ookeanis sukeldumas. Järsku tekkis äärmine ebameeldivustunne pea vee alla panemise suhtes. Nali siinjuures on see, et lapsena olen kokku vist kuid vee all veetnud, kuna käisin allveesporditrennis. Olen siiski sellest ratsionaalse mõtlemisega üle saanud.

Sellega suhestun. Mul on olnud elus ühel korral paanikahoog ja seda täiesti tühja koha pealt, istusin kodus laua taga. Sellele ei eelnenud mitteühtegi tegurit, mis oleksid võinud hoo tekitada. Midagi nii õudset ei ole ma elus veel tundnud ja seda kartsin pikalt, et äkki kordub. Muidu alati arvasin, et mul on hirm ämblike ees, alati käib mingi vastik jutt kehast läbi ja mõte tardub, kui mõnda kohtan aga hirm paanikahoo kordumise ees oli kordades suurem. See hirm halvas mind tegelikult päris pikalt, ei julgenudki oma tavapäraseid tegevusi mõnda aega teha- äkki juhtub see uuesti autoroolis, lastevanemate koosolekul, tööl, trennis, poes... alles täna, aastaid hiljem, ei tule mulle see enam igapäevaselt meelde.

[Külaline]

Mul on kaks veidramat hirmu, mõni tuttav nöökinid, et hähh ei ole ju jube, aga kui endal need asjad selliseid emotsioone ei tekita, siis raske mõista ju. Esimene hiem on kitsad tunnelid ja koopad, ehk kinnijäämine. Olen vaadanud videosid nendest hulljulgetest, kes ronivad mööda imekitsaid käike pooleldi roomatas, õudne! Ma lähen juba siis sekundiks paanikasse kui.öösel kogemata teki sisse end liiga kinni keeran või kampsunist ei lähe käed kohe läbi ja pea jääb ka kinni teine foobia on mul seotud veega(kutsutakse inglise keeles submechanophobiaks),tuleb välja, et päris paljudel seda. Aga see on hirm inimtekkeliste objektide peale, mis on vee all. Minul näiteks just uppunud laevad ja lennukid vee all tekitavad täiesti külmavärinaid ja süda läheb pahaks, ei suuda piltegi vaadata. Pooleldi roostetanud suured laevavrakid pooleldi vees ka jubedad. Ujuda väga ei suuda suvel veekogudes, kus põhja ei näe, sest lähen täiesti paanikasse ja hakkan kujutama ette kuidas jalge all on erinevad vrakid (samas basseinis või meres suudan ujuda just kalda lähedal), mida sügavamaks ja tundmatumaks vesi läheb, sesa hirmsam hakkab. Üks huvitav foobia ka, mis ühel tuttaval on on agorophobia, hirm erinevate augukeste ja sümmeetriliste nahamoodustite vastu. Pange googlesse otsingusse ja vaadake, täitsa põnev tegelikult nende foobiate kohta lugeda ja uurida ja et millest nad üldse siis tekivad

[Külaline]

Mul on kaks veidramat hirmu, mõni tuttav nöökinid, et hähh ei ole ju jube, aga kui endal need asjad selliseid emotsioone ei tekita, siis raske mõista ju. Esimene hiem on kitsad tunnelid ja koopad, ehk kinnijäämine. Olen vaadanud videosid nendest hulljulgetest, kes ronivad mööda imekitsaid käike pooleldi roomatas, õudne! Ma lähen juba siis sekundiks paanikasse kui.öösel kogemata teki sisse end liiga kinni keeran või kampsunist ei lähe käed kohe läbi ja pea jääb ka kinni teine foobia on mul seotud veega(kutsutakse inglise keeles submechanophobiaks),tuleb välja, et päris paljudel seda. Aga see on hirm inimtekkeliste objektide peale, mis on vee all. Minul näiteks just uppunud laevad ja lennukid vee all tekitavad täiesti külmavärinaid ja süda läheb pahaks, ei suuda piltegi vaadata. Pooleldi roostetanud suured laevavrakid pooleldi vees ka jubedad. Ujuda väga ei suuda suvel veekogudes, kus põhja ei näe, sest lähen täiesti paanikasse ja hakkan kujutama ette kuidas jalge all on erinevad vrakid (samas basseinis või meres suudan ujuda just kalda lähedal), mida sügavamaks ja tundmatumaks vesi läheb, sesa hirmsam hakkab. Üks huvitav foobia ka, mis ühel tuttaval on on agorophobia, hirm erinevate augukeste ja sümmeetriliste nahamoodustite vastu. Pange googlesse otsingusse ja vaadake, täitsa põnev tegelikult nende foobiate kohta lugeda ja uurida ja et millest nad üldse siis tekivad

Vabandust, ajasin foobiad segamini- nahafoobia nimi hoopis tryphophobia !