Kust maalt läheb piir enesetappu teha tahtva inimese aitamisel?

[Külaline]

Olen teemaalgataja. Me helistamegi praegu päevas mitmeid kordi - hommikul ja õhtul ja tihti ka päeval. Räägime pikalt. Iga õhtu (nädala sees) on käinud keegi meist temaga väljas või siis nädalavahetusel pikemalt. Pakume välja erinevaid asju, tihtipeale need ei sobi, siis saad samal ajal veel õiendada, et miks keegi temale ei mõtle ja temast ei hooli ja et mitte keegi ei tee tast välja. See pidev stress see 3 kuud on mu enda vaimse tervise juba päris nurka surunud. Ärkan hommikul ülesse tõsise vastikustundega, sest ei jaksa kuulata pidevalt kuidas sa mitte midagi ei tee ta heaks. Kui pakud midagi välja, siis on kellaaeg vale või on pakutud asi vale. Kui ei paku midagi välja, siis keegi ei tee midagi. Kui küsid, et mida sa tahaks, siis öeldakse, et lõpeta ära juba see küsimine jne, jne, jne... Ütleb, et istub üksi seal kodus nagu vang ja ootab, et keegi külla tuleks. Ise välja minna ei taha, sest mis ta üksi seal väljas teeb. Oleme pakkunud, et viime ta mõnda pensionäride keskusesse, seal kursused, saab teha midagi, ei sobi. Oleme pakkunud, et viime maale, saab seal toimetada, vastuseks et ei, tema üksi seal ei toimeta. Aga no ei saa temaga passida päevad läbi kusagil, sest on vaja endal tööl käia ja oma pere vajab ka aega. Rääkinud oleme, näeb selles ainult, et meie süüdistame teda ja et mitte keegi ei hooli.
Ega ta varem ka ei olnud lihtne inimene, aga no hetkel on küll minu jaoks totaalne hullumaja. Mu pea on tühi, ma lihtsalt ei oska enam midagi teha...
Ilmselgelt oleks talle vaja psühhiaatrilist abi, aga no ta keeldub sinna minemast ja vägisi ma ei saa ju teda kuhugile viia. Ma täitsa saan aru Marju Karinist, sest isegi tahaks karjuda, et ausalt tapa end siis ära, sest lihtsalt ei jaksa enam.

Järgmine kord ütledki, et helistan nädala aja pärast kell 18.30. Ja kõik. Kõik pakkumised on tehtud, kui ei sobi, siis ei sobi.

[Külaline]

Olen teemaalgataja. Me helistamegi praegu päevas mitmeid kordi - hommikul ja õhtul ja tihti ka päeval. Räägime pikalt. Iga õhtu (nädala sees) on käinud keegi meist temaga väljas või siis nädalavahetusel pikemalt. Pakume välja erinevaid asju, tihtipeale need ei sobi, siis saad samal ajal veel õiendada, et miks keegi temale ei mõtle ja temast ei hooli ja et mitte keegi ei tee tast välja. See pidev stress see 3 kuud on mu enda vaimse tervise juba päris nurka surunud. Ärkan hommikul ülesse tõsise vastikustundega, sest ei jaksa kuulata pidevalt kuidas sa mitte midagi ei tee ta heaks. Kui pakud midagi välja, siis on kellaaeg vale või on pakutud asi vale. Kui ei paku midagi välja, siis keegi ei tee midagi. Kui küsid, et mida sa tahaks, siis öeldakse, et lõpeta ära juba see küsimine jne, jne, jne... Ütleb, et istub üksi seal kodus nagu vang ja ootab, et keegi külla tuleks. Ise välja minna ei taha, sest mis ta üksi seal väljas teeb. Oleme pakkunud, et viime ta mõnda pensionäride keskusesse, seal kursused, saab teha midagi, ei sobi. Oleme pakkunud, et viime maale, saab seal toimetada, vastuseks et ei, tema üksi seal ei toimeta. Aga no ei saa temaga passida päevad läbi kusagil, sest on vaja endal tööl käia ja oma pere vajab ka aega. Rääkinud oleme, näeb selles ainult, et meie süüdistame teda ja et mitte keegi ei hooli.
Ega ta varem ka ei olnud lihtne inimene, aga no hetkel on küll minu jaoks totaalne hullumaja. Mu pea on tühi, ma lihtsalt ei oska enam midagi teha...
Ilmselgelt oleks talle vaja psühhiaatrilist abi, aga no ta keeldub sinna minemast ja vägisi ma ei saa ju teda kuhugile viia. Ma täitsa saan aru Marju Karinist, sest isegi tahaks karjuda, et ausalt tapa end siis ära, sest lihtsalt ei jaksa enam.

Tere. Palun konsulteeri perearstiga. Vanainimeste depressioon on täiesti oma teema.

[iiR]

Olen teemaalgataja. Me helistamegi praegu päevas mitmeid kordi - hommikul ja õhtul ja tihti ka päeval. Räägime pikalt. Iga õhtu (nädala sees) on käinud keegi meist temaga väljas või siis nädalavahetusel pikemalt. Pakume välja erinevaid asju, tihtipeale need ei sobi, siis saad samal ajal veel õiendada, et miks keegi temale ei mõtle ja temast ei hooli ja et mitte keegi ei tee tast välja. See pidev stress see 3 kuud on mu enda vaimse tervise juba päris nurka surunud. Ärkan hommikul ülesse tõsise vastikustundega, sest ei jaksa kuulata pidevalt kuidas sa mitte midagi ei tee ta heaks. Kui pakud midagi välja, siis on kellaaeg vale või on pakutud asi vale. Kui ei paku midagi välja, siis keegi ei tee midagi. Kui küsid, et mida sa tahaks, siis öeldakse, et lõpeta ära juba see küsimine jne, jne, jne... Ütleb, et istub üksi seal kodus nagu vang ja ootab, et keegi külla tuleks. Ise välja minna ei taha, sest mis ta üksi seal väljas teeb. Oleme pakkunud, et viime ta mõnda pensionäride keskusesse, seal kursused, saab teha midagi, ei sobi. Oleme pakkunud, et viime maale, saab seal toimetada, vastuseks et ei, tema üksi seal ei toimeta. Aga no ei saa temaga passida päevad läbi kusagil, sest on vaja endal tööl käia ja oma pere vajab ka aega. Rääkinud oleme, näeb selles ainult, et meie süüdistame teda ja et mitte keegi ei hooli.
Ega ta varem ka ei olnud lihtne inimene, aga no hetkel on küll minu jaoks totaalne hullumaja. Mu pea on tühi, ma lihtsalt ei oska enam midagi teha...
Ilmselgelt oleks talle vaja psühhiaatrilist abi, aga no ta keeldub sinna minemast ja vägisi ma ei saa ju teda kuhugile viia. Ma täitsa saan aru Marju Karinist, sest isegi tahaks karjuda, et ausalt tapa end siis ära, sest lihtsalt ei jaksa enam.

Oota-oota, stop, stop, stop nüüd!
See teid läbi põletabki. Te ju ELATEGI tema eest tema elu, nii ei saa, nii ei jaksagi keegi, isegi kui oleks tegu "lihtsa" vanainimesega. Kangekaelse juurikaga seda enam!

Pange nüüd selle teise lähedasega pead kokku ja tehke konkreetne kava.

1) Helistate kumbki maksimaalselt 1 kord päevas, nt tema hommikuti ja sina õhtuti, enamvähem kindlal ajal, aga mitte minuti pealt, sest muidu võib teema tekkida, kui vahel pool tundi hiljem kõne teed. Kui iga päev ei jaksa, siis üle päeva on ka igati ok - peaasi, et siiski iga päev kumki teist oleks ühenduses temaga. Öelge seda, et nüüdsest helistate nii, ka vanainimesele endale! Algul tundub julm, aga tegelikult annab see päevale struktuuri ja ei võimalda tal iga negatiivset emotsiooni kohe teile välja plärtsatada, säästate nii teda kui ennast.

2) Kui kuhugi lähete, siis võite teda ikka kaasa kutsuda - kui ütleb ei, siis "selge, meie igatahes läheme ja tore oleks koos minna, aga kui sul kodus midagi paremat teha, siis ma ümber veenma ei hakka sind, eks siis homme jälle räägime, head aega!" Külas samuti käige ikka, aga mitte iga päev ja mitte tundide kaupa. Väga hea, kui ta teaks ette, millal järgmise nädala jooksul külla tulla plaanite, jällegi annab see võimaluse midagi positiivset oodata; kui on võimalus, et te igal hetkel tulete, kui ta nõuab, siis ta ei üritagi ise midagi teha, vaid jääb passiivseks ja loodab, et suudab teid külla manipuleerida- ning muidugi pettub, kui see ikkagi ei õnnestu. Kord või maksimaalselt kaks nädala jooksul kas külla minna, teda külla kutsuda või koos kuhugi minna on piisav.

3) Kui praegu on külaskäigud teile koormavad, siis ei ole neist tegelikult tulu. Suhet ei toida ja hinge ei paranda igasugune koosolemine, vaid ainult kvaliteetaeg, st selline koosolemine, mis on mõlema osapoole jaoks meeldiv. Ehk siis praegu teile tundub, et te ju aina annate, annate, annate, ja ikka ei ole sellest piisavalt, aga talle tundub, et ta ju küsib ja küsib ja küsib (lähedust, armastust, mitte vägisi tulemist tegelikult!), aga teie ikka ei anna. Ja tunnebki, et keegi ei hooli. Kindlasti kutsub ühistegevuste vähenemine esile algul valuliku reaktsiooni, aga kui ta näeb, et tänu sellele tulete rõõmsamas tujus, siis hakkab ta tajuma, et talle tullakse toeks, mitte haletusest või kohusetundest külla, ja see hakkab tasapisi tema enesetunnet parandama.

4) Aidata saab ainult siis, kui enda tass pole täiesti tühi. Seega pole vaja tunda süümepiinu, kui enda ja oma perekonna ettepoole sead, ainult nii on sinust kasu ka sellele vanainimesele. Tähtis, et suudaksid olukorras olla natuke "professionaalse kõrvalseisjana" - et ei lase solvanguid ja manipulatsioone kohe omale naha vahele, vaid üritad sellele mitte mingit tähelepanu pöörata ja reageerida üksnes positiivsele või neutraalsele infole, mida ta edastab.

[Külaline]

On aus lasta inimesel teha, mida soovib. Vihkan manipulatsiooni. Kui inimene tahab enda tõesti tappa, siis pole miskit teha. Ma vihkaks kõiki, kes mind mu teel segaksid.

[Juustup]

On aus lasta inimesel teha, mida soovib. Vihkan manipulatsiooni. Kui inimene tahab enda tõesti tappa, siis pole miskit teha. Ma vihkaks kõiki, kes mind mu teel segaksid.

Kui see inimene oleks ennast tahtnud tappa, oleks ta juba hauas. Ta manipuleerib selle surma jutuga ja seda ilmselt tähelepanu saamiseks.

TA- palun hoia meid kursis kas ja kuidas see lugu edasi läheb. Elan kaasa.

/Juustup

[Külaline]

Äkki kannatavad sellepärast, et päranduse lootus. Kedagi teist saa ka ligi lasta. Hirm, et testament läheb muutmisele.

[Arutleja]

Äkki kannatavad sellepärast, et päranduse lootus. Kedagi teist saa ka ligi lasta. Hirm, et testament läheb muutmisele.

Eks igaüks mõtle vastavalt oma rikutuse tasemele.

[Juustup]

Äkki kannatavad sellepärast, et päranduse lootus. Kedagi teist saa ka ligi lasta. Hirm, et testament läheb muutmisele.

Eks igaüks mõtle vastavalt oma rikutuse tasemele.

Pärandus teeb sugulaste vahel inimesid ja lõhub peresid. Mitte ainult pärandus, vaid raha üleüldiselt.

/Juustup

[Külaline]

Äkki kannatavad sellepärast, et päranduse lootus. Kedagi teist saa ka ligi lasta. Hirm, et testament läheb muutmisele.

Eks igaüks mõtle vastavalt oma rikutuse tasemele.

Pärandus teeb sugulaste vahel inimesid ja lõhub peresid. Mitte ainult pärandus, vaid raha üleüldiselt.

/Juustup

Enamik inimesi ei saa isegi 10K. Kes selle pärast viitsiks üldse liigutada?

[Juustup]

Eks igaüks mõtle vastavalt oma rikutuse tasemele.

Pärandus teeb sugulaste vahel inimesid ja lõhub peresid. Mitte ainult pärandus, vaid raha üleüldiselt.

/Juustup

Enamik inimesi ei saa isegi 10K. Kes selle pärast viitsiks üldse liigutada?

No kui on valida kas 0 või 10 siis võtaks 10 ju. Eriti kui on teadja et pärandajal on kiire minek.

/Juustup

[Külaline]

Teemaalgataja olen. See päranduse jutt on ajuvaba, esiteks seetõttu, et seal pole midagi lootagi ja teiseks seetõttu, et tegu on ikkagi ju olulise inimesega, keda ei ole tahtnud niisama jätta ja polegi ju jätnud. Lihtsalt nüüdseks energiast nii tühi. Mis tundub suht ajuvaba, sest tegelikult pole ju kaua aega möödaski, aga kuidagi see meeletu depressioon ja lootusetus sööb endalt ka viimased energiavarud. Jah eks näeb, kuidas edasi, vaatab kas saab mõned siin soovitatud võtted kasutusse võtta.

[Juustup]

Teemaalgataja olen. See päranduse jutt on ajuvaba, esiteks seetõttu, et seal pole midagi lootagi ja teiseks seetõttu, et tegu on ikkagi ju olulise inimesega, keda ei ole tahtnud niisama jätta ja polegi ju jätnud. Lihtsalt nüüdseks energiast nii tühi. Mis tundub suht ajuvaba, sest tegelikult pole ju kaua aega möödaski, aga kuidagi see meeletu depressioon ja lootusetus sööb endalt ka viimased energiavarud. Jah eks näeb, kuidas edasi, vaatab kas saab mõned siin soovitatud võtted kasutusse võtta.

Proovi vähemalt, muidu oled varsti ise ka püstihull või depressioonis. Ma tean, et see kõlab julmalt, aga kui lõpuks miski muu ei aita siis ignoreeri seda inimest. Alguses on väga paha endal, aga ehk ta hakkab mõtlema ja saab aru et läks üle võlli, temagi on ju inimene. Ja kui ka ei hakka mõtlema, siis oled sina endast kõik andnud- sa ei saa tema kadunud partneriks kehastuda ning kogu oma senist elu ja teisi lähedasi tema leina tõttu nurka visata.

/Juustup

[Külaline]

Antud konkreetsel juhul soovitan sul endaga rahu teha.

Soovitan õppida võtma seda asja nõnda, et on tore, kui see lähedane elab, aga kui ta lahkuma peaks, ju siis pidi nii minema. Mõtle sedasi, et see inimene on saanud elada pika ja toreda elu, ta on paljusid asju näinud ja kogenud ja teinud. Üsna paljudel eakatel tekib endil see hetk, kus nad lihtsalt tunnevad sisimas, et nende elutöö on nüüd tehtud. See hetk toob pikapeale kaasa leppimise nii eaka enda kui tema lähedaste jaoks. Tean, millest räägin. Kusjuures pärast leppimist võib saabuda hinge rahu ja koos selle rahuga võite elada tegelikult veel pikki aastaid. Lihtsalt see meeletu surmahirm, mis enamust inimesi valdab, on selle inimese suhtes kadunud. Hinges on rahu, sa tead, et teed tema heaks täpselt nii palju kui sinul on võimalik, paned paika kindlad helistamise ja külastamise ajad, üht-teist veel, ja korras. Aga mingit põdemist, et pead nui neljaks iga päev tema juurde sõitma, või muidu äkki veel teeb midagi - seda enam ei ole. Proovi!